Nagu Franz Lehar’i operetis Lõbus lesk (Die Lustige Witwe
– libretto Victor Léon ja Leo Stein) on kord juba öeld: «Olukord on suurepärane, aga mitte just päris lootusetu», on sama
olukord taband ka Eesti Vabariigi kõrgeima riigivõimu kandja – rahva – võimalusi
oma võimu teostada ja kontrollida. Olen sel teemal juba varem pääd mõlgutand,
panen siia blogi lõppu ka lingid eelmiste postituste manu, et sellel, kes
tahaks kaasa mõelda, oleks võimalik neid lugeda ning omaenese mõttearenduste
jaoks ehk veidi tulehakatist saada.
Viimatine mõtisklus oli 2019. aasta valimistest ning minu tõdemusest, et järjekordselt ei olnd valikuvõimalusi. Valimistel kui sellistel pole riigivõimu kõrgeim kandja Eesti Vabariigis praktiliselt kunagi saand osaleda, tegemist on mitte oma esindajate valimisega, vaid erinevate huvigruppide (loe: erinevate parteide, ehk õigemini nende parteide juhtide/omanike) poolt esitet kandidaatide poolt hääletamisega või mitte hääletamisega. Arvan, et on kerge olla nõus väitega, et valimistel ja hääletamisel on väga suur põhimõtteline vahe.
Viimatine mõtisklus oli 2019. aasta valimistest ning minu tõdemusest, et järjekordselt ei olnd valikuvõimalusi. Valimistel kui sellistel pole riigivõimu kõrgeim kandja Eesti Vabariigis praktiliselt kunagi saand osaleda, tegemist on mitte oma esindajate valimisega, vaid erinevate huvigruppide (loe: erinevate parteide, ehk õigemini nende parteide juhtide/omanike) poolt esitet kandidaatide poolt hääletamisega või mitte hääletamisega. Arvan, et on kerge olla nõus väitega, et valimistel ja hääletamisel on väga suur põhimõtteline vahe.
Valimise puhul tuleme me (riigivõimu kõrgeim kandja) kokku
ning arutame, keda saata oma huvisid esindama ning pääle valiku tegemist
kinnitame talle mandaadi andmist oma häältega. Praegu kehtiva hääletamise
korral otsustavad paraku erinevad huvigrupid (aga mitte kõrgeima riigivõimu
kandja), kes sobiks paremini esindama just huvigrupi huve ning riigivõimu
kõrgeimal kandjal lastakse siis hääletada erinevate huvigrupi huvide kaitsjate
eest, kamufleerides oma huvide eest väljas olekut õhulosside lubamisega, mille
väärtus on olematu juba nende lubaduste avaldamise hetkel.
Tulemus on nagu ikka, seda on näha ka pääle äsjaste «valimiste»
möödumist. Arvan, et parteiline poliitiline süsteem, kus iga huvigrupp ajab
riigivõimu kõrgeimale kandjale puru silma erineva vinkli all, ning ei tunne
vähimatki huvi riigivõimu kõrgeima kandja huvide kaitsmise eest, on oma aja ära
eland.
Ilmekaks näiteks on viimaste «valimiste» tulemused, kus
kirjade järgi erinevaid ideoloogiaid ja programme oma arust valind valijad
said tulemusena tavalise poliitilise segaduse ja mulgiputru meenutava (või siis
luigest, vähist ja haugist koosneva) valitsuskoalitsiooni, kus mitte keegi
valijaist ei saa öelda, et tulemus on selline nagu taheti.
Kõrvalmärkusena võiks tõdeda, et viimase kuu aja sündmused
on näidand, et parteid/huvigruppi oma lapsele pärandades päranduvad talle paraku
ka geneetikast lähtuvad probleemid. Vaatamata oma pikale poliitikas ning
valitsemises veedet ajale, pole perekond Kallas omandand poliitilist vaistu.
Mida geneetiliselt pole ant, seda on raske omandada. Kui endal ei ole, siis
tuleks palgata kompetentseid vaistuga nõuandjaid, kes ka nõu annavad ning
ainult kaasa ei kiida. Nagu pääministri amet mõned aastat tagasi ja presidendiamet
paar aastat tagasi, jäi ka pääministri amet nüüd saamata ainult tänu selle
vaistu puudumisele.
Kui asi on valesti, siis tuleb seda muuta, eriti kui
tegemist on situatsiooniga, mis meid kõiki (ning mitte ainult huvigruppide
juhte/omanikke) puudutab. Algatuseks tuleb panna diagnoos ning siis leida
sobilik ravi lähtudes loomulikut meie võmalustest.
Diagnoosiga on asi küllalt lihtne – kõrgeim riigivõim Eesti
Vabariigis ei kuulu mitte selle kõrgeimale kandjale (rahvale), vaid võimu on
usurpeerind erinevate huvigruppide juhid/omanikud, kusjuures kõrgeima
riigivõimu kandjal ei ole A.D. MMXIX mitte kuidagi võimalik oma võimu ei
teostada, ega selle teostamist kontrollida. On võimalik teha vaid kosmeetilisi
muutusi, asendades NN MM vastu, aga sisu jääb ikka samaks. Vahe on vaid selles,
et kui varem meil tõmmati (piltlikult) tekki ära paremale, siis nüüd vasemale,
järgmine kord aga üle pää või siis üle jalgade.
Raskem olukord on muidugi raviga/olukorra muutmisega. Täna
on see nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt võimatu. Huvigrupid pole huvitet
ei millestki muust, kui vaid status quo säilitamisest. Riigivõimu kõrgeim kandja
aga ei saa algatada rahvahääletust. Üks poliitiline partei, mis nüüd ka
riigivalitsemise pirukat on kohe jagamas, on luband, et nemad viivad läbi
sääduse muutmise selliselt, et rahvas saab õiguse ise algatada rahvahääletusi.
Kui selline säädusmuutus jõustub, siis on meie võimalused olukorra
parandamiseks/raviks tublisti paremad, kui nad on täna.
Kehtiva Põhisääduse järgi on rahvas kõrgeima võimu kandja,
seda võimu teostatakse kahel viisil: Riigikogu valimistel ja rahvahääletusel.
Reaalselt ei valita Riigikogu kõrgeima võimukandja poolt, vaid huvigruppide
esitet kandidaatide eest hääletatakse. Rahvahääletust ei saa aga rahvas ise
algatada isegi mitte juriidiliselt.
Säädusandlikku võimu kannab Riigikogu, täidesaatvat võimu
Eesti Vabariigi Valitsus, kohtuvõimu kohtusüsteem eesotsas Riigikohtuga. Eesti
riigipääks on President.
Riigikokku ei saa me oma esindajaid valida, saame vaid anda
või mitte anda oma häält inimestele, kes esindavad huvigruppide huvisid.
Eesti Vabariigi Valitsust ei saa me ei valida, ega ka mitte
kinnitada, valivad huvigruppide esindajad Riigikogus.
Eesti Vabariigi Presidenti ei saa me enam valida, esimest ja
viimast korda valisime 1992. aastal, ka siis jäi valimata ning huvigruppide
esindajad valisid kahe meie poolt enim hääli saand kandidaadi vahel.
Kohtuvõimu ei saa me ei valida, ega ka kinnitada.
Järgnevalt panen siis kirja minu mõtted sellest, kuidas võiks muuta süsteemi (siis kui tekib võimalus rahvahääletuse algatamiseks)
nii, et riigivõimu kõrgeim kandja mitte ainult ei omaks (mitte ainult paberil,
vaid ka reaalselt) seda võimu, vaid saaks seda võimu ka teostada. Panen kirja
kõik ühes jutis pannes liigendamiseks eri päätükkidele päälkirju, tulemus on
pikk, aga kellel on piisavalt huvi, saab lugeda ning mõelda, kas tal endal
oleks ehk mingeid paremaid ideid välja käia.
Algatuseks soovitan muuta probleemile lähenemise põhimõtet.
Kui asi toimib kuidagi, aga mitte nii nagu peab, siis on teinekord vana riigikorralduse kohandamise asemel odavam ja tõhusam teha täiesti uus süsteem, kaasajastades probleemi lahendamise, kasutades selleks neid tehnoloogilisi võimalusi, mis
meil viimaste aastate jooksul on tekkind. Ka täna on võimalik keerulisi tehteid
teha pliiatsiga paberil, aga aja ja vaeva kokkuhoiuks on mõttekam kasutada
siiski arvutit. Tehnoloogilised lahendused, mis teevad meie igapäevast elu
lihtsamaks, saavad aidata lihtsustada meie oma riigi korraldamist ning
valitsemist nii, et tulemusena oleme meie kõik (riigivõimu kõrgeim kandja), kes me otsustame, aga mitte ainult ei kurda oma rasket saatust saunas sõpradega
ilmaasju arutades.
Eesti Vabariigi kõrgeim säädusandlik võim
Tehnoloogiliselt ei ole ühtegi põhjust, miks kõrgeima võimu
kandja kõik liikmed ei saaks välja pakkuda sääduste muudatusi, pakutavaid
muudatusi arutada ning nende üle ka otsustada hääletamise teel. Arutelu ei pea
toimuma ainult suuliselt ning hääletamist ei pea teostama 5 minuti jooksul.
Hääletada võib ka nädalavahetusel kodus arvuti taga.
Ütlen koheselt nende inimeste rahustamiseks, kes kardavad,
et elektroonilise hääletamise korral ei saa teoreetiliselt välistada kurjade
jõudude poolt hääletussüsteemi häkkimist ning hääletustulemuste muutmist, et reaalses
elus poleks see võimalik ühel tingimusel – kõik hääletamised on avalikud ja
nimelised. Kui hääletamine on toimund, siis saab iga kodanik kontrollida hääletuste
tulemusi – vaadata, kas tema nimi on hääletustulemuste nimekirjas õiges tulbas.
Kui proteste ei ole, siis on kõik hääletajad saand om hääle õigesti fikseerit.
Kindlasti oleks paljudel huvi oma säädusandliku tegevuse
kergendamise vastu. Me võiksime valida Riigikokku soovi korral enda huvide
esindajad. Valimised võiksid toimuda regulaarselt ning me saaksime valida oma
esindajateks selleks huvi üles näitavaid ja/või meie poolt selleks innustet kaaskodanikke.
Valimised toimuksid üle kogu riigi ühiselt, kus iga kodanik võib valida endale
meelepärast esindajat ühest nimekirjast. Esindaja kandidaadiks registreerimiseks
peaks hääleõiguslik EV kodanik esitama oma sooviavalduse, arstitõendi oma
vaimse ja füüsilise tervise kohta, politsei tõendi selle kohta, et tegemist
pole varem kohtulikult karistet inimesega (kas tõesti on kohtulikult
karistamata inimesi nii vähe, et nende hulgast oma esindajat leida ei saa?),
kaitsepolitseilt tõendi selle kohta, et pole takistusi riigisaladustele
juurdepääsuks. Lisaks tuleks esitada CV ning haridust kinnitavate diplomite
koopiad, samuti esitada essee selle kohta, miks soovitakse saada rahva
esindajaks Riigikogus. Oleks võimalik ka koostada üks standard küsimustik,
millele vastamine võiks anda ülevaate inimese veendumustest ja ilmavaadetest ning näitaks ka moraalseid tõekspidamisi.
Võiks arutada ka selle üle, kui palju soovitushääli peaks igal esinduskandidaatide nimekirja pääseda soovijal olema ette näidata – soovitushääled näituseks 1 promillilt valimisõiguslikelt kodanikelt – 880
kodanikult. Need hääled ei pea tähendama mitte seda, et 880 inimest kohustuvad
tema eest hiljem häält andma, vaid seda, et 880 inimest arvavad, et tegemist on
inimesega, kes võiks oma omadustelt sobida tööks Riigikokku. Selliseid
toetushääli võib kodanik anda igale sellisele esindaja kandidaadile, kelle
kohta ta arvab, et tegemist on sobiliku inimesega. Kodanikel oleks võimalik oma
soovitushäält toetada ka seletuskirja lisamisega – miks just see inimene, mis
võimaldaks omakorda ka teistel kodanikel valimistel kergemini oma valikut teha.
Riigikokku valituks osutuksid kõik need, kes saavad üle 1%
häältest (kõikide valimisõiguslike kodanike üldarvust, mitte ainult
hääletanuist). Iga Riigikokku valit esindaja saaks kaasa täpselt nii palju
hääli, kui temale anti. Vähemalt 8800 (1% käesoleval aastal), ülemine teoreetiline piir aga 880 000. Esindajad Riigikogus saaksid palka otse oma tööandjailt – igalt hääle
and kodanikult 1 (üks) EURO/kuus. Pole just liiga suur raha oma aja kokkuhoiu
nimel. Sellest summast peavad meie esindajad saama palka, katma kõik oma kulud,
kaasa arvat elamis- ja sõidukulud. Iga valit esindajaga kaasneb nimekiri neist
kodanikest, kes teda volitasid oma huve esindama Riigikogus. Juhul kui esindaja
kuritarvitab volitusi, rikub säädust või saab hakkama millegagi, mis riivab
teda valind kodanike tundeid, siis saavad kodanikud lõpetada töösuhte koheselt
oma volituste tagasi kutsumisega ning oma nime eemaldamisega nimekirjast. Kui
nimekiri langeb alla 1 % valijaist, kaotab esindaja volitused esindada kodanike
huve Riigikogus. Need, kes on lõpetand volituste kehtivuse, saavad tõsta oma
nime teise juba Riigikokku valit esindaja juurde, või siis ise osaleda (ilma
Riigikogus viibimiseta) hääletamisel Riigikogus.
Juhul kui hääle saand esindaja ei ületa 1% künnist, tuleb
leida üks teine esindaja juba Riigikokku pääsend esindajate hulgast või siis
ise osaleda elektrooniliselt hääletamistel Riigikogus.
Esindajatel Riigikogus ei ole õigust omada teisi töökohti,
ei tohi osaleda ei riigi- ega äriettevõtete juhatuste/nõukogude töös.
Esindamine on täis tööajaga töö. Esindaja saab talle makstava raha eest ka palgata
endale abilisi, kes aitavad tal tööd korraldada. Iga hääletamise eelselt peab
esindaja teavitama oma nimekirja kodanikke hääletusele tulevatest säädustest,
lisama juurde juriidilise kommentaari Riigikogu palgaliselt juriidiliselt
osakonnalt ning ka oma kommentaarid sääduse kohta, samuti selle kohta, kuidas plaanib ta ise hääletada ning selle valiku põhjendused. Kodanikud esindaja nimekirjas saavad vastavalt esindajaga
sõlmit kokkuleppele kas ise iga kord teatada, kuidas kodanik soovib, et tema
poolt hääletataks, või siis hääletada ise, või siis anda vaikiv nõusolek
hääletada samal moel nagu esindaja hääletab oma enda häälega. Seega on
vastavalt kokkuleppele oma volituste raames võimalik diferentseerit hääletamine
– nii poolt, kui vastu, kui ka erapooletult oma nimekirja kodanike häältega,
kes on and juhised oma hääle kasutamise kohta.
Riigikogu istungite läbi viimiseks oleksid palgalised juristid-spetsialistid
(näituseks 3 inimest – 2 saalis ning 1 büroos korraldamas juriidilise büroo
tegevust – pidev rotatsioon asetuse suhtes).
Riigikogu valimistel
saaksid osaleda kõik Eesti Vabariigi valimisõiguslikud/hääleõiguslikud vabad kodanikud. Need,
kes on ajutiselt ilma jäänd vabadusest, on aja jooksul, kui pole tegemist vaba
kodanikuga, ka ilma valimisõigusest.
Olukorras, kus meil enestel on soovi korral võimalik
otseselt osaleda Riigikogu hääletustegevuses, või siis volitada meie huvide
esindamist meie palgal olevate esindajate kaudu, annaks reaalse võimaluse
kõrgeima võimu kandjale nii teostada oma võimu, kui ka omada kontrolli selle
võimu kasutamise üle.
Riigipää - President
Presidenti tuleks valida meie poolt otseselt. Samad nõuded
kandidaatidele nagu Riigikogu esindajate kandidaatidele, lisaks programm/nägemus
Eesti Vabariigi täidesaatva võimu töö korraldamisest järgneva 5 aasta jooksul.
President oleks mitte ainult riigipää, vaid ka Valitsuse moodustaja ning selle tegevuse juhtija/vastutaja. Meie
suurusel riigil pole vaja dubleerivaid ning kohati teineteise tööd ja pingutusi
kahjustavaid ameteid, kus kõigele lisaks pulveriseerub ka vastutus.
Presidendi valimine toimuks maksimaalselt kahes voorus, juhul
kui esimeses voorus ei saa ükski kandidaat üle 50% häältest, tuleb lisavoor
kahe enim hääli saand kandidaadi vahel.
President valitakse 5 aastaks ning ükski president ei saa
ametis olla üle ühe aja. Presidendi valind kodanikest moodustub nimekiri, kes
on volitand Presidenti juhtima meie riigis täidesaatvat võimu 5 aasta jooksul.
Pääle valimisi on ka teistel kodanikel võimalus lisada oma nimi presidendi
valijate nimekirja, samuti on igal valijal õigus eemaldada oma hääl nimekirjast
Presidendi volituste ajal. Kui Presidendi nimekirjas olevate teda toetavate
kodanike arv langeb alla 50% talle algselt hääle and kodanike arvust, ning
püsib sel tasemel 31 päeva, siis kuulutatakse välja uued valimised ning
ametisse valitakse uus President.
Presidendile maksab iga nimekirjas oleva kodanik 1 (ühe)
Euro/kuus, millest tasutakse Presidendi ning EV Valitsuse palgad. President
peab esitama Riigikogule kinnitamiseks oma kandidaadid Valitsusse,
iga Valitsuse liige kinnitakse eraldi. Vähemalt 50% hääletamisel osalend kodanike häältest saand
kandidaadid kinnitakse ametisse, nõuded igale kandidaadile samad nagu
Presidendile – Riigikogu liikme kandidaadi nõuetele vastavus ning lisaks
nägemus oma valdkonna korraldamisest järgneva 5 aasta jooksul. Iga liige
vastutab oma valdkonna eest ning President vastutab Valitsuse töö eest. 1 Euro
eest kuus igalt kodanikult nimekirjas pole võimalik ega ka mõttekas võtta tööle
inimesi, kes dubleerivad selliste ametkondade tööd, mida juhivad juba
ametnikud.
Presidendi volitused on isiklised ning ei ole seot mitte
mingi parteilise taustaga, ega ka minevikuga. Sõna otseses mõttes
isikuvalimised. Oma ametis oleku ajal ei tohi President ega ka ükski teine
Valitsuse liige teha kommentaare teiste mitte hetkel Presidendi või Valitsuse liikme
ametis olevate inimeste sobivuse kohta nii Presidendi kui ka Valitsuse liikme
ametisse. Teiste sõnadega – President ja ka Valitsuse liikmed võivad ja ka
peavad kommenteerima vaid hetkel ametis olevat Presidenti ja Valitsuse liikmeid.
Sel juhul jääks ära aja raiskamine arutamaks mineviku asju, mille asemel oleks
võimalik asju hoopis teha. Ära jääks ka võimalus propageerida/mõjutada järgmise
Presidendi valimist ja Valitsuse moodustamist – jääks ära ametite pärandamine
ning uue Presidendi ja Valitsuse sõltuvus eelmisest Presidendist ja Valitsusest.
Kui ametis on uus President ning uus Valitsus, siis juba kodanikuna on nii endisel
Presidendil kui ka endisel Valitsuse liikmel samad õigused nagu igal
hääleõiguslikul kodanikul.
Kui ma saaksin välja pakkuda, milliseid seniseid ministreid
poleks minu arvates vaja uues Valitsuses – Valitsuses, mis töötab meie poolt
ant volituste kohaselt ning ei sõltu ei huvigruppidest ega nende
juhtidest/omanikest, siis julgeks arutamiseks välja pakkuda algatuseks järgmised
ministritoolid, mille säilitamises ei näe ei sisulist ega ka majanduslikku
mõtet:
1.
Kaitseminister
Kaitseväel om ülem, kes allub otse
Presidendile. Nato kohtumistele, kus President ei saa osaleda, või kus
kohtumise tase on ministri tase – sääl võib meie riiki esindada meie
Suursaadik/esindaja Nato juures. Mis mõte on esindamisel, kui laua taga istuda
ei saa?
2.
Välisminister
Tähtsamatel kohtumistel on Presidendil
volitused meie riiki esindada. Väiksemad kohtumised on aga meie Suursaadikute
jaoks, kes kui ma ei eksi, siis on meie riigi erakorralised ning täievolilised
esindajad nii Euroopa Liidus kui ka kõigis meile tähtsates riikides
3.
Haridusminister
Koole tuleb juhtida omavalitsuste kaudu. Säädusandlus
on olemas, tulemusi nõuaksid lastevanemate nõukogud. Milleks solkida laste
harimist kõikvõimalike aruannete nõudmisega?
4.
Majandusminister
Säädused on olemas, laske ettevõtetel
elada. Kes on tubli ja areneb, teeb seda paremini ilma kõrvalise sekkumiseta.
Kes aga on kehv ning kundedest lugu ei pea – aeg proovida palgatöö tegemist
5.
Kui aus olla, on raske leida ametit, mille
juhtimiseks peaks olema minister riigisüsteemis, kus võim kuulub selle
kõrgeimale kandjale ning selle võimu teostamine on meie kontrolli all. Arvan,
et igal Presidendi kandidaadil oleks oma nägemus sellest, kuidas meie riigi elu
nii korraldada, et liiga palju inimesi ei võtaks tema palka olematuks ning
samas oleks riigimasin nii korraldet, et toetus alla 50 % oma esialgsetest
valijatest ei langeks
Juhul kui President ei saa oma ülesandeid täita, siis Presidendi kohusetäitjaks saab kuni uue Presidendi ametisse astumiseni see Riigikogu liige, kellel on kõige suurem arv hääli Riigikogus esindamiseks. See on ka ainuke olukord, kus Riigikogu liige oma volituste kehtivuse ajal peab muud ametit kui Riigikogu liikme amet. Sellise Riigikogu liikme ameti seiskumise ajaks lähevad temale volitet hääled ühe Riigikogu istungeid juhtiva juristi-spetsialisti kätte hoiule.
Omavalitsus
Suur osa meie elukorralduse juhtimisest peaks toimuma
omavalitsuste kaudu. Ka omavalitsuste süsteem tuleks ümber teha. Arvan, et
keegi pole õnnelik praeguse süsteemiga, kus üks «häältemagnet» veab endaga
volikokku rea teisi kodanikke, kes siis juba volikogus tegelevad
võimuvõitlusega ning kus praeguse parteilise distsipliini järgimiseks antakse
liikmetele eri värvi pastakatega märku sellest, kuidas partei tahab, et
hääletamine toimuks.
Ka omavalitsustes tuleks üle minna isikuvalimistele, kus
valitaks omavalitsuse juht – linnpää või vallavanem, kes siis korraldaks
omavalitsuse tööd oma isikliste õiguste ja vastutusega. Linnapää ja vallavanema kandidaatidele on samad nõuded nagu Riigikogu liikmeile, lisaks nõue esitada nägemus oma linna või valla arenguks ja toimimiseks volituste kehtimise ajaks.
Omavalitsuse ülesehituse üle peaksid muidugi oma arvamust avaldama eelkõige need, kes selle tööst
otseselt sõltuvad on, nemad teavad oma vajadusi paremini. Üldise õhustiku parandamiseks
pakuks välja omalt poolt kaks põhimõtet:
1.
Linnapää või vallavanema valimisel saavad
osaleda kõik hääleõiguslikud piirkonna vabad elanikud, kes on selles linnas või
vallas vähemasti viimased 366 päeva eland
2.
Sellistest elanikest saavad valimistel osaleda
vaid need elanikud, kelle rahaline toetus omavalitsusele pole väiksem, kui neile omavalitsusest jagatav toetus, ehk teiste sõnadega, selle üle, kes ja kuidas
kasutab raha omavalitsuses, otsustavad (enda poolt linnapää või vallavanema
valimise kõrval ka hääletamisega eelarve ja muude linna/valla elu puudutavate
asjade üle) vaid need, kes ei ela selle omavalitsuse rahakoti arvel. Raha üle
otsustavad need, kes seda raha maksvad (doonorid), aga mitte need, kes seda
saavad (retsipiendid). Kui selline kord ei meeldi, siis tuleb pingutada selle
nimel, et retsipientide nimekirjast doonorite omasse pääseda
Omavalitsuse valimistel ei osaleks omavalitsuse
territooriumil asuvas sõjaväeosas aega teenivad sõdurid, kes on sisuliselt omavalitsuse suhtes
ekstraterritoriaalsed (ka need, kes selles kohas enne sõjaväkke minekut
elasid). Küll aga osalevad ajateenijad hääleõiguslike vabade kodanikena nii
Riigikogu kui ka Presidendi valimistel.
Pensionärid, kes ei saa eraldi toetust, on doonorite
nimekirjas, kuna neile ei jagata rohkem kui neilt saadakse.
Olen saand juba ka tagasisidet, omavalitsuse asju hästi tundev klassiõde Eve arvas, et mõistlik oleks piirata ka vallavanemate ja linnpääde tegutsemisaega. Seega tuleks ka neid valida maksimaalselt üheks ajaks - 5 aastat ja järgmine.
Olen saand juba ka tagasisidet, omavalitsuse asju hästi tundev klassiõde Eve arvas, et mõistlik oleks piirata ka vallavanemate ja linnpääde tegutsemisaega. Seega tuleks ka neid valida maksimaalselt üheks ajaks - 5 aastat ja järgmine.
Panen lõpetuseks juurde lingid oma varasemate poliitikat ja
meie riiki käsitlevate blogide juurde, ajalises järjekorras. Üritan ka mõtete
küpsemise käigus ka tänast blogi täiendada ning kohendada.
Ilusat päeva kõigile!
