Norra - ausalt ja avameelselt 5. Sissejuhatus meditsiiniteema juurde

Sissejuhatus meditsiiniteema juurde

Nii Norras kui ka Rootsis kuuluvad arstiõigused inimesele, aga mitte kivi(või puu)hoonele. Minul on Rootsi arstiõigused elu lõpuni, seda sõltumata sellest, kas ma elan ja töötan Rootsis või mitte ja vaatamata sellele, kas ma üldse arstina töötan. Sama kord on ka Norras, siin on vastava ettevalmistuse ning autorisatsiooni saand inimesel arsti õigused vastavalt siinsetele säädustele seitsmekümne viienda eluaastani, pääle seda pikendatakse õigusi vastava taotluse korral ning vastunäidustuste puudumisel kahe aasta kaupa. Nii Rootsis kui ka Norras on igal arstil isiklised arstiõigused ja -kohustused. Õigusi saab kasutada , kohustusi peab täitma. On kindlad säädused, mis määravad ära, millised on arstiõiguste omandamise nõuded ning millised on õigused ja kohustused. Kohustuste rikkumisel saab arsti karistada kuni õiguste ära võtmiseni. Arstiõigusi võib ära võtta mitte ainult siis, kui sooritatakse arstlikke vigu, vaid ka siis, kui eksitakse (rängalt) kriminaalõiguse vastu. Kuna teekond arstiõiguste saamiseks on pikk ja vaevaline, siis on küllalt ebatavaline, et arstideks saavad puudulike teadmiste ja oskustega inimesed, väga harva on ka kuulda arstidest, kes rikuvad nii rängalt muid säädusi, et neilt arstiõigused ära võetakse. Mida on raske saada, seda hoitakse au sees ning käitutakse vastavalt.

Miks ma seda üldse mainin? Selgitus on vajalik, kuna Eesti Vabariigis ei kuulu arstiõigused mitte inimesele, kes on vastava hariduse ja ettevalmistamise saand, vaid hoonele, kus asub haigla või isegi haiglahoone omanikule, kellel ei pruugi  endal mitte mingeid meditsiinilisi teadmisi ja oskusi olla. Olen seda teemat oma endiste kursusekaaslastega arutand, kusjuures huvitav on see, et paljud neist ei pea sellist arstide sisulist orjuses pidamist EV-s mitte millekski eriliseks ja taunitavaks. Kui arvate, et ma liialdan, siis toon olukorra valgustamiseks ära mõned näited.

EV-s ei saa arst kirjutada välja retsepti kui ta ei tööta ühes litsentseerit raviasutuses ning tal pole selle asutuse retsepti blanketti. Kui näituseks Eesti kõige parem arst (kui seda oleks võimalik kuidagi lihtsalt ja ilma tülita kindlaks teha) peaks reedel lõpetama töötamise Tartu Kliinilises Haiglas ning alustama esmaspäeval tööd Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (huvitav küll, miks mitte vastupidi?), siis laupäeval ja pühapäeval saadetaks teda apteegis kuu pääle kui ta sooviks endale või mõnele oma pereliikmele retseptravimit osta. Öelge palun, kuidas me saame teda lugeda arstiks sellise korra kehtimisel?

Alates 1. maist 2004. aastast on vastavalt EV-i ühinemislepingule Euroopa Liiduga EL-i arstidel EV-s samaväärsed õigused Eesti arstidega (eeldusel, et Eesti arstid töötavad litsenseerit raviasutuses, vastasel korral ei saa neid EV tervishoiu bürokraatide ja poliitikute arvates arstideks pidada). Vaatamata sellele diskrimineeritakse jätkuvalt EL-i arste EV-s.  2006. aastal tegi EL EV-le ettekirjutuse, mille kohaselt tulnuks EL-i arstide diskrimineerimine EV-s lõpetada. 2008. aasta alguses teatas Eesti Ravimameti päädirektor vastuseks minu järelpärimisele, et EV-s EL-i arste diskrimineerivate sääduste muutmiseks on vastav eelnõu EV Riigikokku saadet. 2009. aasta suvel polnd säädused endiselt EL-i nõuetega kooskõlla viid.

Ma olen oma arsti ID-tõendiga ost ravimeid ilma retsepti välja kirjutamata (teiste sõnadega retsepti apteegis suuliselt esitades) mitte ainult Rootsis ja Norras, vaid ka Soomes, Austrias, Andorras, Prantsusmaal, Shveitsis, Tshehhis. Mitte üheski siin mainit riigis pole eitet minu arstiõigusi.  Küll aga Eestis, kuna siin ei kuulu arstiõigused inimesele. Minu hää kolleeg ja sõber dr. Aleksei Ogarkov saadeti 2009. aasta juulis ühes Tallinna apteegis (soovis osta isikliseks tarbeks retseptravimit) küllalt pikalt vaatamata sellele, et erinevalt minust on tal lisaks Rootsi ja Norra arstiõigustele veel ka kehtivad Eesti arstiõigused (ta küll ei tööta EV-s).

EV-s selliselt kehtivat korda pean ma ilmselgeks nõukogude jäänukiks, mis istub otsustajate teadvuses. Paradoksina pean kohe ütlema, et otsustajate (õigemini mitteotsustajate) arvates suurepärane süsteem ei aita neil mitte kuidagi kontrollida nende arstide tegevust, kes bürokraatide ja poliitikute arvates on Eesti arstid (töötavad litsenseerit asutuses). Ühtelugu on ajakirjanduses lugeda juhtumeid narkootiliste ainete massilisest välja kirjutamisest soome turistidele, kusjuures kehtiv säädusandlus ei luba selliste ainete välja kirjutamisega „liialdavaid“ arste mitte kuidagi karistada.

Teine erinevus Eesti ja Skandinaavia meditsiinikorralduse vahel on kindlate rutiinide olemasolu Skandinaavia kliinilises praktikas. Kui haige satub Skandinaavias haigla vastuvõttu, siis temaga esmaselt tegelev intern järgib kindlaid rutiine, mille kohaselt sooritatakse lisauuringud ning pannakse diagnoos, mille järgselt alustatakse ka ravi. Uuringute määramine ja ravi alustamine ei sõltu vastuvõtva arsti tujust ja suvast.  Selleks, et sellises tegevuses aidata (eelkõige) algajaid arste on ilmund taskuformaadis abivahendid/raamatud, kus on lahti mõtestet kõikvõimalikud situatsioonid, mis võivad tekkida ning nende situatsioonide lahendused. Abivahendid rutiinsete situatsioonide kirjeldusega on välja töötet nii meditsiinilise (sisehaiguste) kui ka kirurgilise vastuvõtu jaoks. Kui peaks tekkima olukord, mida pole võimalik lahendada olemasolevate rutiinidega, võetakse kontakt kogenuma residendi või ka ülemarstiga, kes aitavad olukorda lahendada. Aga kõige tähtsam on see, et rutiinseid olukordi lahendatakse rutiinselt, mistõttu kõik haiged saavad vajaliku ravi.

Erinevus on ka töösse suhtumises. Töö ajal tegeldakse tööga. Julgen kategooriliselt kinnitada, et Skandinaavia haiglates ei esine sellist olukorda, mida kogesin  ise Tartu Ülikooli Kliinikumi Erakorralise Meditsiini  Osakonnas 2007. aasta suvel. Olles oma ägedalt haigestund ema saatjaks EMO-s (ema lubas mul selles raamatus jutustada tema haigestumisega seot juhtumist), kuulsin sääl viibit viiest tunnist vähemalt kahe tunni jooksul kahe keset koridori seisva meediku valjuhäälset vestlust. Algatuseks kui rumalad on kolleegid siin ja sääl. Jutus mainiti ka nimesid (mida valjult ka kõigile kuulutati), mida ma ei mäleta ning ka mäletamise korral poleks siin õige koht nende kordamiseks. Kui arutelu kolleegidest sai otsa, siis hakkas kiirabiarst jutustama juhtumeid patsientidega, kusjuures selliste detailidega, et konkreetseid inimesi tundes oleks kindlasti võimalik aru saada, kellest oli jutt. Ma ei taha öelda, et Skandinaavias ei arutata/klatshita taga kolleege. Kindlasti juhtub ka seda. Aga sellised asjad ei juhtu mitte kunagi koridoris haigete ja nende saatjate kuuldes. Mitte kunagi. Ja ma pean ka tunnistama, et kuuld jutu tulemusena ei hakand mina isikliselt koridoris vestlejaid pidama paremateks arstideks kui nende poolt taga klatshit kolleege. Ei.

Ka ei juhtu Skandinaavias sellist lugu nagu kogesin kõne all oleval korral emaga EMO-sse sisenedes. Selle asemel, et juhatada vaevu jalul seisev haige voodi juurde ning seejärel alustada anamneesi (haigusloo) võtmisega, küsis valves olnd resident meilt, mis meil sinna asja oli. Seletasin eelneva nelja päeva haiguslugu lühidalt kokku võttes, et tegemist on kõrge palavikuga nelja päeva jooksul, kusjuures palavik pole langend ka pääle kolmandal päeval alustet laiaspektrilist antibiootikumikuuri (perearstiga telefonis arutades olime jõund järeldusele, et tegemist võiks olla kopsupõletikuga, mistõttu vastav kuur sai ka initsieerit). Selle asemel, et juhatada ema voodi juurde, hakkas resident mulle pidama loengut antibiootikumide kasutamise näidustuste kohta. Olin sunnit teda katkestama ning teatama, et me ei tulnd EMO-sse mitte loengut kuulama antibiootikumide kasutamisest, vaid uuringutele ja ravile ning et algatuseks tuleks vaevu jalul seisvale inimesele leida voodi, kuhu teda võiks pikali panna. Selle pääle lõpetati loeng ning teatati, et võime istuda toolidele ja oodata. Umbes 15 minuti pärast hakati otsima vajalikku voodit (mis seisid haigeid oodates tühjalt sirmide taga rivis) ning asi hakkas õiges suunas liikuma. Mis puutub antibiootikumidesse, siis pääle vereproovide ja röntgenpiltide tegemist ning kopsupõletiku diagnoosimist alustati intravenöösse antibiootikumide raviga ning nädala pärast oli ema juba nii terve, et teda võis siseosakonnast välja kirjutada. Kui nüüd isikliseks minna, siis arvan, et oma õpingutega residentuurini jõund inimene, kes pole omandand haigetega käitumise põhialuseid, on ilmselgelt valind vale elukutse. Võib-olla olnuks parem valida üks teine elukutse, kus poleks ohtu pidevalt kokku puutuda abi vajavate inimestega?

Ka ei ole Skandinaavia haiglates mõeldav see, et haigega kaasas olevaid saatjaid ei lasta vastuvõtuosakonna registratuurist kaugemale. Selline lugu juhtus minuga Tallinna Meremeeste Haigla vastuvõtu registratuuris, kuhu olin öösel läind oma ägedalt haigestund vennaga (vend lubas mul jutustada selles raamatus tema haigestumisega seot üksikasjadest), kellel kahtlustasin ägedat pimesoole põletikku, mistõttu talle ka kiirabi sai välja kutsut. Mulle teatati, et registratuurist kaugemale mina oma haige venna saatjana minna ei saa. Skandinaavias võib juhtuda, et mingi nakkushaiguste epideemia korral ei lasta saatjaid (üleasustet) vastuvõtuosakonda. Või kui tegemist on suure traumaga, mistõttu saatja võib kiires olukorras lihtsalt jalgu jääda. Sellistest eranditest on igati võimalik aru saada.  Aga mitte kunagi ei keelduta saatjate juuresolekust juhul, kus vastuvõtuosakond pole mingi katastroofi tõttu ülerahvastet. Seda enam, et saatjast võib kasu olla olukorras, kus on vaja meelde tuletada haigestund inimese varasemaid haigusi või siis jutustada konkreetsest haigusloost (valudega haigetel on küllalt raske meelde tuletada detaile varasemast haigusloost, kuna nende mõtted võivad olla küllalt hõivat). Kui küsisin miks, siis teatati, et selline on kord.

Kuuldust hämmingus teatasin, et ma pole küll Eesti arst (vastavalt säädustele ei tohi end kunagi ehtida tiitlitega, mida sul pole, seetõttu olen ma Eesti arsti litsentsi mitte omava isikuna Eestis oma elukutsest rääkides sunnit alati täpsustama seda, et ma pole Eesti arst), aga Rootsi ja Norra arstina ei ole ma kunagi kokku puutund olukorraga, kus (eriti veel sugulasest) saatjat ei lasta haigega vastuvõtu osakonda kaasa ning et sellist asja pole ma kogend isegi Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO-s, mille kohta ma muidu ei julgeks öelda, et asjad sääl ideaalselt korraldet oleks (vaata eelnevalt kirjeldet juhtu). Kuuldes, et tegemist oli arstiga (mis sest, et mitte Eesti arstiga), läks registraator valvearstilt küsima, kas ma võiksin siiski minna haige juurde. Valvearst saatis mulle sõna, et selline asi pole lubat ja punkt. Hiljem selgus, et arst oli registratuurist umbes 5 meetri kaugusel, aga ta ei suvatsend ise oma otsust ei teatama, ega ka põhjendama tulla.

Järgmisel päeval oma tädilt (kes on juhtumisi samas haiglas sisekliiniku juhataja) küsides, mis on sellise (nõukogude-maigulise) korralduse taga, sain teada, et tegemist pole mitte valitseva korraga nende haiglas, vaid valves olnd arsti isiklise nägemusega sellest, kuidas asju tuleb korraldada. Veelkord - rutiinid või õigemini üheselt mõistetavate selgete rutiinide puudumine.

Aga kui te arvate, et Norra haiglates imelikke asju ei juhtu, siis te eksite sügavalt. Jutustan siin juhtumist minu tütrega (Heidi  lubas mul jutustada sellest juhtumist siin raamatus) 2008. aasta novembris.

Heidil tekkis ühe pühapäeva hilisõhtul kõhuvalu. Tema kõhtu katsudes tekkis mul arvamus, et tegemist võiks olla pimesoole ussripiku põletikuga (appenditsiidiga), kusjuures pilt polnd just väga tüüpiline appenditsiidile. Kuna meie peres on nii minul kui ka minu emal esinend atüüpilist appenditsiiti (atüüpiline selle tõttu, et kliiniline pilt oli tavalisest veidi erinev meie pere liikmetele küllalt tavalise ussripiku asendi tõttu pimesoole taga), siis oli põhjust kahtlustada samasuguse kulu ja sümptomitega appenditsiiti ka Heidil. Kuna Mari on kirurgina omand appenditsiidi patsientidega tunduvalt suuremat kokkupuudet kui mina, siis lasin ma ka Maril Heidi kõhtu katsuda. Leppisime kokku, et kui hommikuks pole valud üle läind, siis läheb Mari Heidiga ägedate haigete vastuvõttu (Legevakt) kesklinnas. Otsustasime minna sellist rada mööda, mida oleksid käind kõik analoogse haigestumisega patsiendid ning hoiduda rutiinrajast kõrvale kaldumisest. Meie kogemused meditsiinist on meile selgeks teind, et enamus untsu läind asju meedikute ja nende perekonnaliikmetega on johtund just selle tõttu, et püütakse asjade käiku kiirendada rutiinrajast kõrvale hoidumisega.

Kuna hommikuks polnd valud üle läind, siis läksidki Heidi ja Mari Legevakt’i. Pääle mitmeid tunde ootamist (paraku tavaline nähtus Legevakt’is, mis on ainuke nii suure linna kui Oslo kohta) sai Heidi arsti juurde. Pääle analüüside tegemist suunati Heidi elukohajärgsesse haiglasse – Diakonhjemmet’isse, kus ta siis hospitaliseeriti kirurgia osakonda. Haiglas tehti uued vereproovid ning katsuti uuesti kõhtu ning leiti, et Heidit tuleb veel jälgida.

Järgmisel hommikul läksin mina Heidi juurde. Pääle vereproovide tegemist tuli valvet lõpetav kirurg visiidile, kes pääle kõhu katsumist leidis, et tegemist võiks olla appenditsiidiga ning seda kõhtu tuleks nüüd lõigata. Ta teatas ka, et kuna ta ise lõpetab kohe valve, siis lõikab üks teine kirurg, kes tuleb enne lõikust omakorda Heidi kõhtu katsuma.

Paari tunni pärast tuligi uus kirurg, kes katsus kõhtu ning teatas, et tegemist pole tüüpilise appenditsiidi pildiga ning kuna CRP (eesti keeli CRV – C-reaktiivne valk, mis indikeerib põletiku olemasolu kehas) on veidi alla 1, siis ta arvab, et tegemist pole appenditsiidiga. Minu kommentaari pääle, et meie peres on tavaline just nimelt atüüpiline appenditsiit ning et madalat CRP-d olen ma näind ägedate appenditsiitide puhul ka muidu oma kliinilises praktikas, teatas ta, et lõigata on lihtne, aga rumal on minna lõikama noort neidu ning lõikusel leida, et appenditsiiti ei ole.

Viimasele väitele oli raske vastu vaielda ning kuigi mina endiselt arvasin Heidil olevat appenditsiiti, tuli nõustuda sellega, et kirurg tahtis Heidit veel jälgimise all hoida ning oodata uue vereproovi vastust.

Kolmapäeval olid valud intensiivistund, CRP aga oli endiselt madal. Kirurgid ei uskund endiselt Heidil olevat appenditsiiti, kuid leidsid, et ta tuleks saata lisaks veel täiendavale ultraheli uuringule.

Ultraheli (UH) uuringule läksime kaasa nii mina kui ka Mari, kes oli samuti Heidi juurde haiglasse tulnd. UH sooritas üks noor (Rootsi päritolu) naisarst, kes oli oma radioloogilist spetsialiseerimist alustand tõenäoliselt vaid mõned kuud varem. Skandinaavias on tavaline, et arst, kes hakkab patsiendiga tegelema, tutvustab end patsiendile ning (tavaliselt) ka patsiendiga kaasas olevatele pereliikmetele öeldes neile oma nime ning andes kätt kõigile. Paraku jättis noor daam pereliikmetele käe andmise ära ning sellega polnd meil võimalik arsti kätt surudes end tutvustada ning öelda, et ka meie oleme mõlemad arstid ning mina lisaks veel tema kolleeg – radioloog.

Pimesoole ussripiku põletik on tavaliselt kliiniline diagnoos. Mõnedel harvadel juhtudel soovitakse teha ka lisauuringuid – näituseks UH, millega loodetakse näha põletikulist ussripikut ning sellega kindlustada diagnoosi. UH-ga on ussripiku uurimine tihtipääle küllalt komplitseerit, kuna pimesooles on sageli soolegaasi, mis ei võimalda tagasi peegeldada UH–laineid ning ei võimalda selle tõttu ka vajalikku piirkonda adekvaatselt uurida, eriti neil patsientidel, kellel on ussripik pimesoole taga. Kogemustega arstid uurivad gaasi olemasolul sooles haigeid erinevates asendites lootusega võimaldada gaasil asendimuutusega paikneda ümber teistesse sooleosadesse – gaas tõuseb nagu teada alati üles.

Noor daam uuris Heidi kõhtu UH-ga mõned minutid vaid ühes asendis ning teatas, et ta peab appi kutsuma oma ülemarstist kolleegi. Mõne minuti pärast naases ta oma ülemarstist kolleegiga, kes samuti ei tutvustand end ei Marile ega ka minule, mistõttu jäi meil ka seekord võimalus ära tutvustada end kolleegidena (ning sellega reserveerida endile võimalus arutada kaasust uuringut teostava arstiga uuringu ajal või selle järgselt).

Ülemarstiks oli üks tõenäoliselt küllalt värskelt spetsialistiks saand arst (vanuse järgi otsustades). Ta uuris UH-ga Heidi kõhtu ning kuigi ma olin UH masina ekraanist umbes 1,5 meetri kaugusel, nägin ma, et vaatamata tema püüdlustele ei õnnestund tal ussripikut näha (visualiseerida). Ka ei üritand ta patsiendi asendi muutmisega anda endale lisashanssi ussripiku leidmiseks.

Ma olen oma elus tegelend vägade paljude spetsialiseerumisel olevate arstide juhendamisega ning selle tõttu olen ma harjund nägema, kuidas teevad uuringuid arstid, kes on oma tegevuses ebakindlad. Mis puutub UH uuringusse ja appenditsiiti, siis tean ma ka, kuna nad tavaliselt annavad alla juhul kui neil ei õnnestu ussripikut vaatevälja saada. Käesoleval juhul andis ka ülemarst alla, erinevus oli vaid selles, et kui minu assistentarstid olid pand selles situatsioonis transduuseri kõrvale ning pöördusid minu poole palvega teha uuringut edasi, siis konkreetsel juhul pani ülemarst transduuseri käest ära ning uuring oligi läbi. Kuna mulle ei olnd ant võimalust end tutvustada, siis ei saand ma ka paluda, et lastagu mul endal oma tütart edasi uurida ning ussripikust ka pilte teha (ei assistentarst ega ka ülemarst ei teind uuringust ühtegi pilti, mis on Skandinaavias samuti äärmiselt ebatavaline).

Kui me olime uuesti Heidiga palatis, siis tuli selle päeva valvekirurg meie juurde ning teatas, et UH ei näidand appenditsiiti. Küsisin, kuidas see sõnastet oli – kas arst ei näind ussripikut ning sellega ei saa appenditsiiti ei kinnitada ega ka ümber lükata, või siis väitis, et ta nägi ussripikut ning väitis selle olevat normaalse. Valvekirurg teatas, et vastavalt ülemarsti kirjeldusele oli ussripik normaalne.

Selle pääle teatasin ma, et mina kui radioloog vaatasin kogu uuringut päält ning ma nägin, et kummalgi arstil ei õnnestund ussripikut visualiseerida, mistõttu on selline väide otseselt vale, kuna ei tohi kirjutada sellisel juhul, kus uuringut teostand arst ei näind ussripikut, et appenditsiiti pole.

Vastuseks teatas naiskirurg, et ta teab, kes ma olen. Ning et ta teatab nüüd meile (Heidile, Marile ja mulle) täiesti ametlikult, et Heidil pole mitte mingit appenditsiiti. Tema meeskolleegid olid senini väljendand end selliselt, et nad ei usu, et Heidil on appenditsiit (uskumine või mitte uskumine on subjektiivne kõige sellest johtuvaga), aga nüüd siis võttis mehine naiskirurg härjal sarvist kinni ning teatas, et Heidil ei ole appenditsiiti. Sellega olid meie katsumused Diakonhjemmet’is ühele poole saand.

Sõitsime Heidiga koju ning otsustasime, et Mari võtab kontakti oma kolleegidega Ullevål’i ülikoolihaigla lastekirurgia osakonnast ning et me läheme nüüd rutiinsest teest mööda, kuna lapsel oli (meie jaoks) ilmselgelt kirurgilist ravi vajav appenditsiit.

Öösel sai Heidi valuvaigistite abil üle mitme öö magada (Diakonhjemmet’i kirurgiapalatis olid naabriteks sellised haiged, kelle tõttu polnd magamine sääl võimalik olnd) ning järgmisel päeval viisin ma Heidi nüüd juba Ullevål’i ülikoolihaigla (kus Mari töötab kirurgina thoraxkirurgia osakonnas – see on rindkerekirurgia, mis tegeleb nii südame- kui ka kopsukirurgiaga) vastuvõttu, kus meid ootas juba lastekirurgia osakonna assistentarst.

Pääle haigusloo võtmist tehti vereproov (mis näitas endiselt madalat CRP-d) ning Heidi suunati UH uuringule. Uuringut teostav ülemarst pidas kõigist Skandinaavia standarditest kinni ning mulle sirutet kätt surudes oli mul võimalik ka ennast tutvustada. Juba kolleegidena ühiselt UH ekraani vaadates (ning ekraanil olevat ka piltidele jäädvustades) õnnestus meil näha ühte osa muidu pimesoole taga asuvast ussripikust, mis oli ilmselgelt põletikuliselt turses (ödematoosne). Konklusiooniks oli appenditsiit, mis leidis kinnitust ka tund aega hiljem toimund operatsioonil, kus põletikuline ussripik eemaldati. Järgmisel päeval oli lastekirurgia osakonna kõige pikema staazhiga ülemarst teatand hommikusel konverentsil, et ta oli kunagi veel assistentarstina teind osakonna appenditsiidilõikuste statistikat, mis oli näidand, et üllatavalt suur protsent appenditsiiti oli olnd patsientidel, kelle CRP oli normaalne. Quod erat demonstrandum.

Lõpp hää, kõik hää. Mõningaid mõtteid tekkitas see juhtum minus küll. Esiteks – kõigil ja igal pool võib vigu juhtuda. Teiseks – mis küll oleks saand lapsest siis, kui tema vanemad poleks olnd põikpäised arstid, kes julgesid arvata teisiti kui selle haigla arstid, kuhu laps oli uuringuteks ja raviks paigutet. Tõenäoliselt oleks põletikuline ussripik „lõhkend“ ning haiguse kulg oleks tunduvalt komplitseerund. Kolmandaks – inimsootsiumis on samad reeglid nagu üldiselt loomariigis, kus oma karja liige on alati kõrgemal positsioonil teise karja liikmetest. Mis sellest, et ma teatasin, et Diakonhjemmet’is UH uuringut teostand arstid polnd näind ussripikut ning selle tõttu ei tohtind nad ka teatada, et appenditsiiti pole – oma karja liiget (oma haigla radioloogia osakonna arstide jutt oli seega tõesem kui teise haigla arsti jutt) usaldatakse alati rohkem kui võõraid.

Lihtsalt kurioosse ääremärkusena tahan siinkohal mainida, et Diakonhjemmet’i radioloogiaosakonna ülemarst, kes uuringut spetsialistina teostas, on minu elus ainuke punkharjasega arst, keda olen kohand. Üliõpilaspäevil sai soengutega igasuguseid tükke teht, aga valmis arsti-spetsialisti punkharjasega polnd ma veel kunagi kohand. Kusjuures ma arvan, et viga polnd mitte punkharjases, vaid milleski muus – kui me tema teostet uuringu kvaliteedist räägime.

Pääle Heidi koju kirjutamist saatis lastekirurgia osakond epikriisi (haigusloo kokkuvõtte) Diakonhjemmet’i kirurgiaoskonda. Loodame, et seda lugedes said ka säälsed kirurgid ühe kogemuse võrra targemaks ning järgmisel korral pole enam ohtu samasuguse haige appenditsiidi „hapuks minekuks“.

Tagasi üldiste asjade juurde meditsiinis. Norras on meditsiini finantseerimisel kasutusel turumajanduslik/plaanimajanduslik segamudel – haiglate sissetulekud on plaanimajanduslikud ning väljaminekud turumajanduslikud. Aeg-ajalt võetakse asju üle Rootsist, tavaliselt kahjuks neid asju, mis on naaberriigis ebaõnnestund ning mille eelneva ebaõnnestumise kohta on ülevõtmise ajal vastav info juba olemas. Nagu aru saate, on selliste otsuste taga poliitikud. Nii Rootsis kui ka Norras võetakse nimeliselt sihtotstarbelisi makse, mille hulgas on ka maksud meditsiinile. Nii Rootsis kui ka Norras visatakse laekund maksud ühte potti ning jagatakse välja poliitikute suva kohaselt eirates seda, kui palju nimelisi makse konkreetsetel eesmärkidel on laekund. Kui tegemist oleks eraettevõtlusega, siis lõhnaks selline tegevus, kus kundelt võetakse raha mingi teenuse osutamiseks ning see hoopis muul otstarbel ära kulutatakse, kriminaalse tegevuse järgi ning vahelejäämise korral oleks oodata kundedega sõlmit lepete (eriti kroonilisi) rikkujaid kohtuprotsessiga, mille tulemused võiksid olla väga karmid. Sellised reeglid aga ei kehti poliitikute maailmas.

Veel Rootsis elades vaatasin kord TV4 hommikusaadet, kus saatesse olid kutsut üks sotsiaaldemokraatlik parlamentäär ning lisaks veel Rootsis väga kõrgelt austet ning tunt meditsiiniprofessor Jerzy Einhorn. Kui saatejuht küsis professorilt, miks oli järjekordselt üks tervishoiureform aia taha läind, siis hakkas professor väga illustratiivselt seletama, miks selline asi juhtus. Ta rääkis ka sellest, et selline reform ei saand ka teoreetiliselt õnnestuda, mille kohta tema ja ka teised tervishoiu professionaalid olid poliitikuid teavitand poliitikute poolt asjakohase otsuse vastuvõtmise eelselt. Kahjuks ei jõund professor oma väga loogilise ja arusaadava jutuga veel lõpule, kui tema juttu sekkus umbes 50 aastane naisparlamentäär: „Sina, Einhorn, pea lõuad (du, Einhorn, håll käften)! Need oleme meie (loe: sotsiaaldemokraatliku partei poliitikud), kes teame ja oskame, kuidas teha, need oleme meie, kes otsustame. Sina pea lõuad!“. Puuduliku lastetoaga poliitiku tervishoiusalaseks kvalifikatsiooniks oli 30 aastat varem lõpetet medkool, mille järgselt oli ta kohe ka poliitikasse läind, nii et pääle medkooli lõpetamist polnd ta ise sekunditki tervishoius töötand. Aga see ei takistand tal oskamast, otsustamast ja tegemast.

Rootsis on säälses sotsiaaldemokraatlikus parteis (Socialdemokraterna – S) väga palju nõndanimetet kvoodipoliitikuid. Kuna partei ja selle esindatus parlamendis (Riksdag) ja ka kohalikes võimuorganeis on väga suur, siis on kuulekate parteisõdurite/käetõstjate hulgas neid, keda on sõdurite hulka võet tõenäoliselt kas siis soolise või mõne muu kvoodi täitmiseks. Vanemad lugejad mäletavad, et selline kord oli ka endises NSVL-s, kus NSVL Ülemnõukogu saadikute hulgas oli kindel protsent lüpsjaid, traktoriste, kirjanikke, NLKP liikmeid, „parteituid“, naisi, mehi, erinevate rahvuste esinejaid jne. Seega pole vanemaile lugejaile selline kvootidel baseeruv rekruteerimispoliitika võõras. Otsustavad loomulikult partei juhid, aga kvootide järgimise puhul saab kuulekate käetõstjate sotsiaalset, soolist ja hariduslikku statistikat propagandistlikult alati kenaste ära kasutada. Ja mis neil käetõstjail selle vastu saab olla? Hulga meeldivam on esineda televisioonis ning nõuda mainekalt professorilt lõugade pidamist kui haiglas õena töötada ning sellelt samalt professorilt korraldusi vastu võtta ning neid ka täita. Paraku jätkub sellise algselt NSVL-st tunt süsteemi järgimine ka tänases Eestis.

Vahemärkus valimissüsteemist. Nagu Eestis nii on ka Norras inimestel üha vähenev huvi poliitikute ja nende tegemiste vastu, aga siiski ei ole norralased veel niivõrd poliitikale käega löönd kui eestlased. Kui jälgida seda, mis toimub Eestis, siis hakkab üha selgemaks saama, et eestlaste enamus tahaks valida isikute, aga mitte parteide vahel. Enamusel on kõrini kõikvõimalikest parteisõduritest ja nende käitumisest. Mis kasu on valijal ühest kuulekast parteisõdurist, kellele tolle parteilised juhid peavad iga hääletamise ajal erinevat värvi pastapliiatseid tõstes märku andma, kuidas tuleb hääletada? Kui jälgida poliitilist elu Eestis, siis on selge, et sõltumata sellest, kes on võimul, võetakse vastu samu otsuseid, otsuste vastuvõtmisel pole määravaks ei Rahva tahe ega ka Riigi vajadused.

E-riigi tingimusis oleks kerge korraldada üle riigi ühe valimisringkonnaga valimisi, kus kõik need, kes saavad üle ühe protsendi valijate häältest, saaksid Riigikokku, kus neil võiks olla sama palju hääli kui nad said valijate hääli protsentides valijate üldarvust. Iga protsendi kohta üks tasuline abiline. Igal Riigikogu liikmel põhipalk, millele lisanduks 10% palgalisa iga valijate hääleprotsendi kohta. Iga Riigikogu liige on vaid Riigikogu liige ning mitte midagi muud. Ei ministriks ega ka firmade nõukogude liikmeks olemist. Kui läheks hääletamiseks (säädused ja eelarve), siis ta hääletaks nende hääleprotsentidega, mida tema valijad talle usaldand on. Kusjuures iga valija oleks elektroonilise jäljega registreerit tema poolt valit riigikogulase valijate nimekirjas, mis omakorda annaks talle otsese sideme oma saadikuga ning võimaluse avaldada arvamust/hääletada erinevate sääduseelnõude kohta. Sellise korralduse korral saaks saadik oma valijailt tagasisidet tähtsate sääduseelnõude puhul ning võiks oma hääleprotsente kasutada diferentseeritult. Näituseks olukord kui ühel saadikul oleks 10 protsenti häältest. Sääduseelnõu hääletamise eelselt olid 4% tema valijahäältest talle elektrooniliselt teatand, et nad on sääduseelnõu poolt, 3% vastu ning 3% erapooletud. Saadik saaks hääletada oma häälte 4%-ga sääduseelnõu poolt, 3%-ga vastu ning 3%-ga kas erapooletult või siis vastavalt oma isiklistele veendumustele kas siis poolt või vastu (põhjendades seda otsust oma valijatele). Olid hää saadik, siis valitakse tagasi ka järgmine kord. Olid halb – hääd minekut. Iga Riigikogu määraks ametisse ametniku (ja asetäitja tema haigestumise puhuks), kes juhiks ametnikuna järgmise Riigikogu istungeid – tehniline töötaja ilma hääleõiguseta Riigikogu sisulise töö suhtes.

Presidendi otsevalimised ning Presidendi valimine ainult üheks perioodiks ilma tagasi valimise õiguseta, mis kaotaks ka Presidendi töös valimiseelsed mõttetud ja Riiki kahjustavad tegevused. President määraks valitsuskabineti, mille kinnitaks ametisse Riigikogu. Kui Riigikogu ei kinnita ametisse mingit ministrit, siis tuleb otsida teine kandidaat. President otsustab ja vastutab täidesaatva võimu tegevuse eest.

Kõige tähtsam – võim kuuluks sellise valimissüsteemi korral rahvale, ehk Põhisääduse järgselt kõrgeima võimu kandjale, aga mitte paarile parteijuhile umbes saja parteisõduri kuuleka käsutäitmise kaudu.

Nii palju unistustest. Tagasi Norra.

Norra sotsiaaldemokraatliku partei nimeks on Arbeiderparti (Ap). Ka nendel on suur esindatus parlamendis (Storting) ja ka kohalikes võimuorganeis, ka neil on palju ustavaid parteisõdureid. Ja ka nemad on suurema osa moodsast ajast võimul olnd. Ja ka nemad oskavad, teavad ja otsustavad. Lohutuseks võib öelda, et praktiliselt kõikides teistes parteides on samuti hulgaliselt teadjaid, oskajaid ja otsustajaid. Neid, kes pole oma elus kunagi töötand.

1996. aastal olid Rootsi meditsiinis rasked ajad (nagu ka aasta ja veel enamgi nii enne kui ka pärast). Uppsala Akadeemiliselt Haiglalt nõuti kulude kokku tõmbamist, vajalik oli 150 000 000 SEK kokkuhoid. Meie kliiniku päälik teatas, et enam ei maksta ületunde rahas, vaid eranditult vabas ajas (varem oli traditsiooniks, et ületunnid, mis moodustusid valves old ajast, maksti 30% ulatuses välja rahas ning 70% ulatuses vabadusena). Lisaks teatas ta meile, et näituseks meie osakonna esimeses sektsioonis, kus ka mina töötasin (meile kuulusid traumad, soolte uuringud, skeleti uuringud, ultraheliuuringud, samuti kõhuõõneorganite CT lisaks erakorraliste haigete CT-le) tuleb kirjade järgi oleva 15 ametikoha töö ära teha edaspidi 14 arstil. Kui hakkasime nimekirja tegema, siis selgus, et kirjade järgi 15 olemasolevast ametikohast olid täidet vaid 9. Nendest üheksast olid iga päev (keskmiselt) tööl  kuus, kuna kolm arsti olid tavaliselt kas siis mingil kongressil või siis puhkusel /valvekompensatsiooni vabaduses. Kuuest tööl olevast arstist tegid pääle lõunat tööd vaid kolm, kuna kolm juhtivat spetsialisti pidid iga päev pääle lõunat istuma kõikvõimalike komisjonide ja töögruppide nõupidamistel. Selline oli siis julm reaalsus. Kui me teatasime, et me oleksime õnnelikud olemasoleva töö edaspidi ära tegema neljateistkümnekesi, siis teatas päälik pärast mõttepausi, et kõik need, kes soovivad oma valvekompensatsiooni 100% ulatuses rahas välja võtta, on teretulnd seda tegema ning et ta loodab, et sel puhul saab meil edaspidi rohkem olema tööl olevaid arste.

Statistikas ei olnd arvestet võimalikke haigestumisi. Arstide töölt ära olemine haiguste tõttu oli samas väga madal. Ning siin polnd mitte see põhjuseks, et nad ei olnd kunagi haiged, vaid see, et nad ei saand haigetena kodus olla (Statistika on üks huvitav asi. Kord ilmus Helsingin Sanomat’es artikkel, mille kohaselt oli surevus meeste hulgas kõige madalam preestrite ja arstide seas. Esimeste hulgas 39% ja teiste hulgas 41%. Kuna muid andmeid polnd lisat, siis tuli sellest statistikast aru saada nii, et 61% preestritest läksid otse Jeesusele järgi ning 59% arstidest said lasta endale alati/lõputult mõne süsti teha, mistõttu nad samuti kunagi ei sure. Seda lihtsalt vahemärkusena). Põhjus oli väga proosaline – raha. Nimelt kehtis Rootsis kord, mille kohaselt haigestumise puhul ei makst palka esimese kolme töölt ära old päeva eest (karensdagar), seejärel maksti mingi arv päevi 70% palgast ning hiljem juba 90% palgast. Kogu selle süsteemi juures oli veel lisaks üks konks. 70% ja 90% ei makst mitte reaalpalgast, vaid haigusrahade arvestuslikust maksimumist (mis tollal oli umbes 240 000 SEK/ aastas). Seega ei saand need, kelle palk oli suurem, sellest arvestuslikust maksimumist kõrgema palgaosa eest mitte öörigi. Kui arstil olid laenud (maja, auto, mis iganes), siis sissetuleku languse tõttu haiguse tõttu kodus olles tekkisid tal koheselt probleemid laenude tagastamisega (laenud olid võet kogu sissetulekut arvestades. Kui laenu võtmisel oleks aluseks olnd arvestuslik maksimum, siis poleks laenatava rahaga eriti midagi osta saandki), mistõttu haiguste korral, kus tegemist polnd mitte surmatõvega, käidi haigena tööl. Tulemuseks oli see, et näituseks talviseid gripiviirusi põeti püstijalal tunduvalt kauem kui oleks haigeks old haigusega koju jäämise puhul ning lisaks käidi veel tööl teisi nakatamas. Ei saa just öelda, et sellel ajal neile otsa vaadates oleks jäänd mulje õnnelikest inimestest. Siin on kõige suurem erinevus Rootsi ja Norra vahel, kuna Norras makstakse haigestumise korral 100% tegelikust palgast alates esimesest päevast, mistõttu arstid (ja ka muudes ametites töötajad), kes on gripilaine ajal küll mõnikord mõned päevad kodus, käivad muidu tööl tervetena ning puhanutena.

Üks vahemärkus veel maksudest. Sotsiaaldemokraatlikes hääoluriikides on tüüpiline progressiivne tulumaks. Mida rohkem teenid, seda rohkem protsentuaalselt maksu maksad. Rootsis elamise ajal maksti sääl 28% maksu sissetulekust, mis oli nõndanimetet murdepunktist madalam. Sellest suurema sissetuleku puhul maksti kuni 56% maksu. Norras on vastavateks numbriteks 28% ja 55%. Kõige rohkem maksavad maksu pika hariduskäiguga spetsialistid. Lühikese hariduskäiguga lihtsamate ametite pidajad maksavad tavaliselt 28% maksudeks. Seega trahvitakse neid, kes on oma kulude ja kirjadega (laenude abil) hariduse aastate jooksul omandand. Neile osaks saava teistest suurema maksu puhul saavad nad aga tunduvalt väiksema protsendi omast sissetulekust tagasi haigestumise puhul Rootsis (vaata eelnevat lõiku), samuti saadakse tunduvalt väiksem protsent oma sissetulekust tagasi pensionina nii Rootsis kui ka Norras, kuna ka pensionide arvestamisel on samuti olemas nõndanimetet murdepunkt, millest suurema sissetuleku eest pensionit ei saa. Seega karistatakse pika haridustee läbind spetsialiste suuremate maksudega siis, kui on vaja maksta ning väiksemate tagasimaksetega siis, kui aeg on käes saada midagi tagasi varem tasut kõrgete maksude eest.

Tavaliselt väidavad sotsiaaldemokraatliku hääoluriigi maksumudeli trubaduurid, et selliste maksude puhul vähendatakse ebaõiglust ühiskonnas, kuna rikaste arvel elavad ka vaesemad paremini. Sellise väite puhul on tegemist ilmse auguga teadmistes/hariduses, kuna rohkem maksu maksavad mitte rikkad, vaid oma haridusse rohkem investeerind inimesed (kes hakkavad muuseas ise raha teenima kuni 10 aastat hiljem oma väiksema haridusega eakaaslastest). Rikkad inimesed on oma maksud nii ära optimeerind, et näituseks ühe kunagi Rootsi ajakirjanduses ilmund tabeli kohaselt läheneb üle 100 miljoniliste sissetulekute puhul tulumaks jõudsalt nullile (0).

Selle sama 1996. aasta kohta, mil Uppsala Akadeemiline Haigla pidi oma kulusid kokku hoidma 150 miljoni SEK ulatuses, arvutas Rootsi Arstide Liit (Läkarförbundet) välja, et kui kõik need maksud, mida oli kogut meditsiini finantseerimise nime all, oleksid ka meditsiini finantseerimiseks läind, siis oleks saand Rootsis meditsiini finantseerimiseks kasutada ekstra 22  000 000 000 SEK. Minu arvutuste kohaselt olnuks siis meie haiglal 150 miljonilise puudujäägi asemel olnd 600 miljoniline ülejääk, millega oleks saand eraldada rohkem raha haigete diagnostika ja ravi pääle, lisaks veel tööle võtta rohkem töötajaid, mille tagajärjel poleks osakonnad enam alamehitet olnd.

Kuidas näeb välja meditsiini finantseerimine ja meditsiinis raha kasutamine, sellest juba järgmises päätükis.




© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.

Norra - ausalt ja avameelselt 4. Poliitika ja poliitikud või vastupidi

 

Poliitika ja poliitikud või vastupidi

 

Ükskõik, kuidas ka ei sooviks, ei saa poliitikast ja poliitikuist kuidagi ei üle ega ümber. Päätükk poliitikast ja poliitikutest on kurb ja väsitav, seda nii kirjutades kui ka pärast lugedes.

Kui eesti lugeja peaks juhtuma arvama, et ainult Eesti Vabariigis on poliitikud rahvast võõrdund ning elavad oma imaginaarses ilmas mõjutades samas oma otsustega reaalses ilmas elavate inimeste elu, siis pean kohe teatama, et mul ei ole õnnestund veel avastada sellist riiki, kus poliitikud elavad inimeste hääks jättes isiklised huvid tahaplaanile. Erandiks pole ei Norra Kuningriik ega ka Rootsi Kuningriik.

Nii Norrat kui ka Rootsit peetakse kogu ilmas stabiilse poliitilise süsteemiga arenend ja rikasteks sotsiaaldemokraatlikeks riikideks. See on kindlasti tõsi, kusjuures ei tohi ära unustada, et kõik on suhteline ning sõltub vaatajast.

Möödund sajandi 90. aastate alguses ilmus Rootsi ajakirjanduses artikkel Albaaniast. Reporter oli muu hulgas ühelt meditsiiniõelt küsind, mida see teab Rootsist. Vastuseks oli, et Rootsi on rikas riik. Kui reporter palus täpsustada, mida küsitletu selle all mõistab, siis vastuseks saadi, et Rootsi on rikas, kuna rootslastel on piisavalt süüa ning nad saavad iga päev riideid vahetada.

Kui hakata järgi mõtlema selle üle, kuidas elavad väga paljud inimesed Aasias, Aafrikas ja ka Lõuna-Ameerikas, siis peaks meil olema hää meel, et elu Eestis (Skandinaaviamaadest rääkimata) on selline nagu ta on. Inimesena, kes veedab vaid oma puhkusi Eestis, on mul kõrvaltvaatajana, kuid siiski asjast sügavalt huvitet isikuna kerge näha, kuidas toimuvad muutused Eestis, kuidas on elu Eestis edasi arenend pääle taasiseseisvumist. Ja ma ütlen siin kohe ära, et minu meelest on elu Eestis arenend nii kiiresti tänu inimeste töökusele ning mitte niivõrd tänu poliitikute tegutsemisele, kuivõrd vaatamata sellele tegutsemisele. Kuivõrd võõrandund on Eesti poliitikud rahvast ja reaalsest elust, oskavad hinnata tõenäoliselt kõik korralikud inimesed Eestis (loe: mittepoliitikud).

Milline on siis poliitiline elu Norras? Esitan siin oma nägemuse tuues näiteid ja paralleele nii Eestist kui ka Rootsist.

Olen oma elus kolm korda käind vabadel valimistel, seda esimestel aastatel pääle EV taasiseisvumist. Esimestel presidendivalimistel oli rahval esimeses voorus võimalus valida endale president, mina andsin oma hääle Lennart Merile. Kahel esimesel Riigikogu valimisel pääle taasiseseisvumist andsin oma hääle Lauri Vahtrele. Rohkem pole ma valimas käind ei Eestis ega nüüd ka Norras. Olen EV kodanik ning see annab mulle Norras elades väga suure eelise. Esiteks ei käi ma valimas Eestis ja kui keegi peaks küsima miks, siis saan vastata, et kuna ma ei ela Eestis, siis ei pea ma seda sobivaks, et väljaspool Eestit elades sekkuksin oma häälega EV poliitilisse ellu ning otsustaksin sellega, kes peaksid teenima neid inimesi, kes Eestis elavad. Teiseks ei käi ma valimas Norras, kuigi mul oleks ka mittekodanikust residendina õigus käia valimas kohalikel valimistel. Kui küsitakse miks, siis saan vastata, et kuna ma ei ole Norra kodanik, siis ma ei pea sobivaks sekkuda oma häälega siinsesse kohalikku poliitikaellu ning  et ma leian, et norralased peavad ise otsustama, kes neid teenima peavad.

Tulemuseks on see, et ma ei pea vaevama end dilemmaga, millisele halvale variandile oma häält anda. Kuna ma olen oma olemuselt idealist, siis ei taha ma kohe kuidagi anda oma häält ühele halvale poliitikule või poliitilisele parteile. Kuna üdinisti häid poliitikuid või parteisid ei ole mul õnnestund veel näha, siis oleks valik vaid suurema ja väiksema halva vahel, mille tulemuseks oleks, et juba mõne päeva, nädala või kuu pärast peaksin oma valikut kahjatsema ja oma mandaadi andmist häbenema (pole veel kohand ühtegi poliitilist parteid, mis kas siis võimul või ka opositsioonis olles ei saaks iga paari kuu tagant hakkama mõne inetuse, alatuse või rumalusega). Sellisele parteile hääle andmine teades juba ette, et säält midagi ausat ja korralikku oodata ei ole, teeks minust kaassüüdlase igale nende väärteole.

Pääle taasiseisvumist Eestis valimas käies tundus, et andsin oma hääle aatelisele erakonnale, kes võis ellu viia rahvale vajalikku ja kasulikku poliitikat. Kahjuks selgus, et EV pole erand ning et ka Eestis kehtivad samad sääduspärasused nagu teisteski riikides – võim laostab võimu juures olijaid. Pääle seda kui Isamaaliit asus kompromisse tegema südametunnistuse arvelt ainult selle nimel, et võimul püsida, olid minu jaoks valikud otsa saand. Otsust jääda oma põhimõtete juurde ning nende nimel ka mõnikord võimust loobuda on poliitikuil raske teha, aga siiski on see hädavajalik selleks, et valijail ei kaoks ära usk sellesse, et poliitikud seisavad oma valijate huvide eest väljas, aga mitte poliitikute eneste isikliste huvide eest.

Ma olen oma elus kohand ainult ühte juhtumit, kus võimust on põhimõtte pärast loobut. Tegemist oli Norra Kristliku Rahvaerakonna (Kristelig Folkeparti – KrF) endise esimehe Kjell Magne Bondevik’iga, kes tsentristliku koalitsioonivalitsuse pääministrina sidus 2000. aastal ühe sääduseelnõu hääletamise oma kabineti usaldushääletusega. Tegemist oli Parempoolsete (Høyre - H) ja Tööpartei (Arbeiderpartiet - Ap) eelnõuga/ettepanekuga muuta ühte miljöösäädust (forurensingsloven) nii, et oleks võimalik ehitada gaasijõujaamu juba tollal olemasoleva (absoluutses mõttes küllalt algelise) tehnoloogia abil. Bondevik teatas, et miljöönõuete pehmendamine käib tema partei põhimõtete vastu ning selle tõttu seob ta sääduseelnõu hääletamise oma kabineti usaldushääletusega. Hääletamisel jäid pääle need, kes soovisid miljöösääduste leevendamist ning Bondevik andis oma valitsuse nimel lahkumisavalduse (kuuldavasti vist ainus kord Norra poliitilises elus läbi aegade, kus valitsus lahkub võimult vabatahtlikult enne valimisi). Võimule sai Tööpartei, kes oli põhimõtteliselt miljöösääduse leevendamise vastu ideelisel tasandil, kuid nähes võimalust oma põhimõtete vastu hääletades kukutada valitsus ning ise võimule saada, hääletaski oma seniste valimislubaduste ja põhimõtete vastu.

Järgmistel valimistel jäi Tööpartei valitsusvõimust ilma, Bondevik aga naases pääministri kohale koalitsioonivalitsuse juhina. Eelkirjeldet juhtumi tõttu on Kjell Magne Bondevik ka ainuke poliitik, kelle vastu mul on respekt. Mis puutub Norra poliitikasse ja Bondevik’i, siis pääle ülejärgmistel valimistel kaotet võimu läks Kjell Magne Bondevik Norra poliitikast erru.

Praegu on võimul vasempoolne koalitsioonivalitsus tööparteilasest pääministriga. Pääministriks on Jens Stoltenberg - sama mees, kes hääletas 2000. aastal võimu nimel oma põhimõtete vastu, kusjuures vahetult enne hääletamist ant intervjuus ei varjandki Stoltenberg, et Tööpartei hääletab põhimõtete vastu ainult valitsusvõimu nimel.

Jens Stoltenberg on iseenesest üks ütlemata õnnelik inimene. Talle makstakse hobbyga tegelemise eest. Laiendan kohe oma mõtet. Minu arusaamise kohaselt jagunevad poliitikud kaheks – need, kes tegelevad poliitikaga kui tööga, ja need, kes tegelevad poliitikaga kui hobbyga. Kuna poliitiku ülesandeks on valijate/rahva huvide esindamine ja kaitsmine, siis saavad professionaalseteks poliitikuteks olla vaid need, kes on pärit rahva hulgast ja kes esindavad rahvast, see tähendab neid poliitikuid, kes enne poliitikasse minekut on olnd ise osa rahvast (parimal juhul on nad osa rahvast ka pääle poliitikasse minekut, see läheb paraku enamusel neil õige päätselt meelest ära). Ainult need on olnd enne poliitikasse minekut rahva osaks, kes on rahva hulgas üles kasvand, õppind ja töötand, kes teavad, kuidas on elada palgapäevast palgapäevani, kes on sõit ühiskondliku transpordiga, kes teavad, millised on rahva elu ja probleemid. Selleks peavad nad enne poliitikasse minekut olema töötand töökohtadel, kus palka ei maksta mitte poliitilise tegevuse või sellise tegevuse administreerimise eest. Kui sellised inimesed pääle olulise töökogemuse saamist leiavad, et nad tahavad poliitikasse minna selleks, et aidata elu paremaks teha, siis võivad neist saada tõelised professionaalid/rahva esindajad. Eelduseks on muidugi, et pääle reaalse töökogemuse saamist poliitikasse läind inimesed teeksid seda aatelistel kaalutlustel, aga mitte omakasu saamiseks. Omakasu nimel poliitikasse läind inimeste (kes on samas oma tegelikke eesmärke varjand poliitilise mula taha) nimekiri oleks selle  koostamisel väga pikk, julgen arvata, et eesti lugeja on minuga selle koha päält nõus.

Jens Stoltenbergi puhul on minu arvates seega tegemist inimesega, kes saab palka oma hobbyga tegelemise eest. Ta on sündind tööparteilasest ministri peres. Praegustele Tööpartei juhttegelastele on üleüldse tüüpiline, et nad ise on pärit hää majandusliku taustaga peredest ning saavad samas palka tööinimeste huvide kaitsmise eest - nende inimeste huvide kaitsmise eest, kelle hulka nad ise ei kuulu. Juba lapsest pääle kuulis Jens Stoltenberg oma kodus elutoas poliitilisi arutelusid, seega oli tal kerge omandada isa kõrvalt kogu poliitilist sõnavara ja retoorikat. Noorest pääle astus ta Tööpartei noorteorganisatsiooni, hiljem valiti ta selle organisatsiooni juhiks. Arvan, et valimistel oli tal suureks abiks kodus omandet poliitiline kõneoskus. Kui teised noorsoo organisatsiooni liikmed pidid ühiskoosolekuil alles õppima end poliitiliselt väljendama, siis sellise taustaga noormehel olid õiged sõnad juba algusest pääle suus, mistõttu tal oli ka tunduv eelis teiste ees. Ei kahjustand kindlasti ka see, et isa oli üks Tööpartei juhtliikmeist. Kui „täiskasvand“ parteiharu arutas küsimust uuest noortejuhist, siis oli kindlasti kergem teha otsust selle noormehe kasuks, keda tunti juba lapsest pääle ning, mis kõige tähtsam, kellest oli teada, et ta on õppind juba selgeks poliitikule omase jutu ja käitumise ning ei tee selliseid algajaile omaseid vigu, mis parteile tervikuna võivad ebameeldivusi tekitada. Milline on poliitikule omane jutt, seda teavad kõik. Õige poliitik oskab ka unepäält äratades rääkida tund-poolteist ümmargust juttu isegi sellisel teemal, millest tal vähimatki aimu ei pruugi olla (minu mulje kohaselt kuulub siia valdav enamus teemadest, millel poliitikud sõna võtavad). Eriti tähtis on sellise „poliitilise mulli ajamine“ vasempoolsete parteide poliitikuile, kuna nemad saavad enamasti rääkida mitte niivõrd konkreetsetest asjadest, kuivõrd valitsevast kisendavast ebaõiglusest, ebavõrdsusest jne.

Vahemärkusena on huvitav mainida, et näituseks Rootsis esinevad sotsiaaldemokraatliku partei kõikvõimalikud tegelased igal aastal 1. mail kõikvõimalike punalippudega tähistet miitinguil sütitavate kõnedega ebaõigluse teemadel ning jutustavad suure paatosega sellest, kuidas just sotsiaaldemokraadid on rõhut tööliste ja ebaõigluse all kannatavate naiste ja laste õiguste kaitsel alati väljas. Arusaamatuks jääb vaid see, miks sotsiaaldemokraatlik partei, mis on viimasest 80 aastast umbes 70 aastat võimul olnd, käib sellise jutuga miitingutel selle asemel, et võimul olles ise midagi ebaõigluse kõrvaldamiseks ära teha. Seega, kui nende partei on võimul olles juba likvideerind ebaõigluse, siis pole mõtet miitingutel käia kurtmas asjade üle, mida ei esine. Kui aga ebaõigluse kõrvaldamiseks midagi pole teht, siis ei tohiks ausad inimesed käia miitingul kurtmas asjade üle, mille kõrvaldamine on olnd nende eneste otsene ülesanne. Kuigi jah, tegemist on ju poliitikutega.

Mis puutub Norra ajakirjandusse, siis on siinse ajakirjanduse suhtumine Jens Stoltenbergi üldiselt soosiv. Lisaks oskusele rääkida tüüpilist poliitikute juttu ükskõik millisel teemal sõna võttes, aitab reitingut kergitada ka mehine välimus, sirge rüht ja (televiisorist nähtul põhinedes) suhteliselt pikk kasv. Eesti keeli iseloomustatakse selliseid inimesi – poiss kui ponks. Õnnelikud on need, kes saavad tegelda ainult oma hobbyga ning selle eest ka palka saada.

Kui Jens Soltenbergi töökogemus on minu silmis võrdne nulliga, siis Parempoolsete partei esinaine Erna Solberg on tunduvalt suurema töökogemusega. Temal on  nimelt ühe kuu pikkune töökogemus ette näidata. CV järgi otsustades on ta gümnaasiumi ajal ühel suvel töötand kuu aega Bergen’i akvaariumis. Kahjuks ei seisa sääl, mis tööd ta tegi, aga siiski, ükskõik kas siis pileteid müüa või kontrollida või mida iganes  ühe kuu jooksul teha on matemaatiliselt lõputult palju kordi rohkem kui mitte mingi töökogemus. Aga pääle kooli lõpetamist sama lugu – ülikool, noorsoo organisatsioon, töötamine parteipoliitilistel ja –administratiivsetel ametikohtadel.

Loomulikult võivad teised inimesed sellisele karjäärile minu arvamusest erineva hinnangu anda. Aga selline on juba kord minu hinnang ja arusaam nende kahe Norra juhtpoliitiku karjäärist. Minu hinnang neile baseerub ajakirjandusest loet artiklitele ning kuigi näituseks Jens Stoltenbergi karjäär noorsoo organisatsiooni juhiks ja hiljem Tööpartei juhiks võib püsineda eranditult tema suurepärastel isiklistel omadustel, ja üldsegi mitte tugineda kodunt pärit taustsüsteemile kui lükkavale/tõmbavale jõule,  paneks see mind aga äärmiselt kõvasti imestama. Aga kes võikski sellist asja üheselt ja kindlalt faktidega paika panna? Vaielda võib lõputult, aga lõpptulemuseks jääb ikka meie subjektiivne arusaam teistest. Mida ma aga kindlasti ei eita on see, et tv-st näht saadetele baseerudes tunduvad mõlemad eelnevalt mainit  parteijuhid sümpaatsed inimesed olema. Üks ei välista teist. Mõned inimesed sünnivad sellistena, teised saavad sellekohase professionaalse koolituse PR tippspetside käest.

Norra poliitika kõige kõmulisemaks parteiks on Arengupartei (Fremskrittspartei - Frp) kui üritada selle partei nime mingi eestikeelse vastega tähistada. Parteid kutsutakse populistlikuks ning vaatamata selgelt parempoolsetele vaadetele ning suhteliselt suurele toetusele rahva hulgas on parteil avamata valitsusarve, kuna teised parteid on senini keeldund moodustamast koalitsioonivalitsust Arenguparteiga, üksinda valitsuse moodustamiseks on aga nende jõud siiani nõrgaks jäänd. Kauaaegseks juhiks oli Carl I. Hagen, praeguseks juhiks on Siv Jensen. Kuidas ajad muutuvad ja meie koos nendega iseloomustab eelnevat teemat jätkates Arengupartei eelmise ja praeguse juhi töökogemuse võrdlemine. Mõlemad on õppind majandust. Carl I. Hagen töötas pääle ülikooli lõpetamist kuus aastat suhkrutööstuses, lisaks veel ühes vabrikus ökonomistina. Siv Jensen’il on aga enne poliitikasse minekut ette näidata vaid kahe aastane müügikonsultandi kogemus Radio 1-st. Igatahes on Arenguparteil olemas juhtimiskogemused kohalikul tasandil ning kuulduste järgi sugugi mitte halvad. Arenguparteid peetakse sisserännanute vastaseks, aga sellele pole ma ise sisserännanuna ei nende partei tegevusest ega juhtide sõnavõttudest kinnitust leind.

2009. aasta parlamendivalimistel said parempoolsed ja tsentriparteid kokku rohkem hääli kui vasempoolsed, kuid kuna üks mittevasempoolsetest parteidest eestlase kõrvale vastuolulise nimega „Vasempoolsed“ (Venstre –V) jäid umbes 3000 häälega alla valimiskünnise, siis läksid nende hääled „vett vedama“ ning selle tulemusena said parlamendi enamuse vasempoolsed parteid. Venstre on Norra vanim partei ning on oma olemuselt sotsiaalliberaalne partei. Tänu suhteliselt suurele häälte arvule Oslo’s ja Akershus’is sai partei siiski kaks häält parlamendis ning on sellega ka väikseim parlamendipartei ning samas ka ainuke partei, mille kõik parlamendisaadikud on naised.

Tahaks mainida veel ühte parteid – Keskparteid (Senterpartiet – S), mille puhul on tegemist ajalooliselt põllumeeste ja kalurite parteiga ning traditsiooniliselt suurima poliitilise vastasega Norra ühinemisele Euroopa Liiduga. Minu silmis on tegemist äärmiselt huvitava nähtusega Norra poliitilises elus, kusjuures ei oska ma kuidagi hinnata, kas tegemist on rumalusega või oma valijaid lollitaval kainel poliitilisel kaalutlusel baseeruva käitumisega. Miks ma oma arvamuses nii sildistav olen? Seletan kohe pikemalt.

1992. aastal otsustas Parlamendi (Stortinget) enamus alustada läbirääkimisi Norra liitumise üle Euroopa Liiduga. 1994. aastal toimus EL-i astumise teemal nõuandev rahvahääletus, millel Norra rahvas teatas napi häälteenamusega (52,2% vastu ja 47,2% poolt), et ei soovi EL-i astuda. Samas oli sama aasta 1. jaanuarist jõustund Euroopa Liiduga nõndanimetet Euroopa Majanduskoostöö leping (det Europeiske Økonomiske Samarbeidsområde – EØS-avtale), mille kohaselt  Norra turg ühines Euroopa Liidu siseturuga. Tänapäeva globaalses majanduses oleks Norral raske tegutseda tingimustes, kus Norra ja EL-i siseturu vahel oleks maksustatav piir. Kuigi rahvahääletuse tulemus polnd rangelt võttes Parlamendile ja Valitsusele juriidiliselt kohustuslik, otsustati siiski rahva tahet järgida. Samas aga jäi EØS-leping kehtima, mistõttu tekkis kurioosne olukord, kus Norra on kõikide kohustuste (välja arvat põllumajandus ja kalandus) poolest EL-i liige ja kõikide õiguste poolest jällegi väljaspool EL-i.  Seega – kõik kohustused ja mitte ühtegi õigust. Kui „paksud onud“ istuvad maha asju arutama, siis võib ka Norra sõna sekka öelda. Kui aga asutakse otsustama, aetakse Norra toast välja ning pääle otsustamist teatatakse, mida otsustati ning kuidas Norra peab käituma.

„Ei EL-le“ (Nei til EU) on väga tugev liikumine, kusjuures Keskparteil on sääl väga tugev osa mängida. Pääle Norra kolimist nägin mõnel korral Bergen’is ja Oslo’s oma silmaga ja muidu tv vahendusel pidevalt selle liikumise EL-i vastaseid miitinguid, kusjuures kogu rõhk oli sellel, et Norra ei tohi kunagi EL-i liikmeks minna. Samas aga ei protestit mitte mingil moel EØS-lepingu vastu. Seega nõuti seda, et Norral ka edaspidi poleks mingeid õigusi ja samas oleksid kõik kohustused, kusjuures võideldi ka selle vastu, et Norral võiks tulevikus tekkida õigus olla nende kohustuste kehtestamisel kaasotsustajaks.

Labase loogikaga asja hinnates on raske sellisest seisukohast aru saada. Pole ju palju neid, kes võitleksid oma õiguste vastu ning kohustuste eest. Raske on telgitaguseid tundmata adekvaatselt hinnata, kas siin on tegemist rumalusega (harimatusega?) või küünilise ja kaine kaalutlusega (keegi on leind omale tegevusnishi, mis annab nii tegevust, kuulsust kui ka leiba?).

EL-i vastased väidavad, et nad on põhiliselt põllumeeste ja kalurite huvide eest väljas, selle tõttu on ka põllumajandus ja kalandus jäänd EØS-lepingust välja. Kõlab väga ilusti, aga kui asja üle järgi mõelda ning veidikenegi otsida materjale põllumajanduse ja kalanduse kohta, siis avaneb vähemalt minu silmis hoopis teine pilt.

Mul puuduvad värsked andmed eelmise aasta kohta, kuid alles mõni aasta tagasi oli Norra põllumeeste põllumajanduslikust tegevusest saad aasta keskmine bruttosissetulek NOK 82 000.-. Eesti lugejale võib-olla ei ütlegi see arv midagi erilist, seetõttu lisan siia juurde, et samal aastal oli norralase aasta keskmine bruttosissetulek umbes NOK 300 000.-. Kusjuures keskmine sissetulek moodustub ka põllumeeste sissetulekuid arvestades. Kui põllumeeste sissetulekud välja jätta, siis on muul Norra elanikkonnal veelgi kõrgem keskmine sissetulek.Teiste sõnadega moodustas põllumeeste sissetulek umbes 27% norralaste keskmisest sissetulekust. Kui vaadata samasuguseid sissetulekute suhtarve teistest EL-i maadest, siis isegi nõndanimetet üleminekuperioodi tõttu piirat põllumajandustoetustega uusliikmetel on see suhtarv parem, rääkimata juba täistoetusi jagavatest vanaliikmetest.

Tänu selliseid madalaid sissetulekuid genereerivatele tingimustele on Norra põllumeeste olukord väga raske (ei kujutagi ette, kuidas sellise sissetulekuga on võimalik ära elada). Ühelt poolt selle tõttu, et põllumehe töö on traditsiooniliselt raske. Teiseks aga selle tõttu, et ka põllumeestel on pered, kes tahavad süüa ja riideid, muust rääkimata. Selleks, et ära elada, peavad põllumehed lisaks oma põllumajanduslikule tegevusele käima veel kusagil mujal ametis. Førde’s elades teadsin vaid paari talunikku, kes tegelesid ainult oma taluga, ülejäänd sõitsid lisaks veel kas taksot või ambulantsi, müüsid poodides võis siis olid IT-konsultantideks, lisaks veel paljud teised ametid, kus sai osalise tööajaga ametis käia.

Kuidas nii rasketes oludes töötavaid ja elavaid inimesi on suudet veenda EL-i astumise vastu (mis tooks enesega tunduvalt suuremate toetuste tõttu tunduvalt inimväärsemad sissetulekud põllumeestele) on minule senini müstiliseks jäänd.

Kui vaadata Norra põllumajandustoodete hindu poelettidel, siis võib jääda ekslik mulje, et Norra põllumehed peaksid tunduvalt paremini teenima kui nende kolleegid näituseks Rootsis, kus Rootsi põllumajandustoodete hinnad poodides on tunduvalt madalamad. Paraku pole need põllumehed ise, kes teenivad nende hindade päält. Norras on korduvalt näidat tv-s reklaame, kus selgub kui madalad on hinnad mingites toidupoodides (poekettides). Tüüpiliseks näiteks on kassaaparaadi numbrilaud, kus numbrid vähenevad ulja kõlinaga 109.90 päält kuni jäävad seisma 79.90 pääl. Juurde veel lauldes hõigat „Püsivalt madalad hinnad!“ (Faste lave priser!), mis kõlab muidugi väga kenaste, lausa kutsub sinna poodi ostma minema. Ainuke häda on selles, et reklaamit kaubaks on hakkliha. NOK 79.-/kg. Kui elasime Rootsis, siis ühel nädalal umbes kahe kuu pikkuse perioodi jooksul maksis ICA poes hakkliha SEK 19.90/kg. Umbes kaks nädalat kahe kuu jooksul SEK 39.90/kg ja muul ajal SEK 29.90/kg. Need hinnad pole ka praegu oluliselt muutund. Aga SEK on umbes 15-20% odavam kui NOK. Faste lave priser!

Ühe teise toidupoodide keti reklaamis on hüüdlause „Meie teeme Norrat odavamaks!“ (Vi gjør Norge billigere!). Iga aasta oktoobris avalikustatakse kõigi maksumaksjate eelmise aasta sissetulekud selleks, et igaüks võiks vaadata, kas ehk tema naabri ametlik sissetulek pole mitte madalam kui naabri elulaad seda arvata lubaks. Ajalehtedes ilmuvad kõikvõimalikud edetabelid kõige ilusamatest ja kõige rikkamatest. Ühe miljardäri nime juurde oli kord kommentaariks juurde kirjutet, et ta on end rikkaks teind Norrat odavamaks tehes (eelpool mainit reklaam ongi pärit tema firmast).

Kui ma olen Rootsi poodides vaadand müügil olevat kaelakarbonaadi Rootsis kasvatet sealihast, siis kõige odavam hind selle juures on olnd SEK 9.90/kg. Enamasti SEK 19.90 ja 29.90/kg. Norras ei ole kunagi näind, et see hind oleks alla NOK 79.90/kg. Kui mõelda, et see ongi kõige odavam sealiha, siis sellest, miks põllumeeste sissetulekud nii väikesed on, saab aru vaid siis, kui loed artiklit kokkuostuhindade kohta lihatoodetele – keskmine hind NOK 17.-/kg. Kuna säädusega on keelat põllumehel oma liha otse tarbijale müümine (vajalik sertifitseerit tapamaja olemasolu), siis teenivadki end põllumeeste töö päält rikkaks need, kes „teevad Norrat odavamaks oma püsivalt madalate hindadega“.

Poehindade ja valiku juurde poodides, samuti teeninduskultuuri ja poodide lahtioleku aegade juurde tulen eraldi päätükis veel tagasi, seni aga jätkan poliitikaga, konkreetselt kalanduses.

Ka kalandus on jäänd EØS-lepingust välja, samuti hääletasid kalurid viimasel EL-i hääletamisel kuuldavasti EL-i astumise vastu. Tänu kehtivale korrale ja hoolitsusele kalurite eest pole Norras enam põhikohaga elukutselisi kalureid järgi. Võib-olla ma eksin ja kogu riigi pääle saab ehk kümme (10) kalurit kokku. Aga ma pole kindel, kas ikka saab. Nagu põllumehed, nii peavad ka kalurid elatist teenima muudes ametites, umbes samades ametites nagu põllumehedki. Hästi teenivad vaid umbes 300 kalapüügilitsentsi omanikku. Kalurid aga püüavad tipphoojal palehigis ööpäev ringi, muul ajal aga ei elata nad end kalapüügiga ära.

Kalandusega seoses tuleb kohe ära mainida ka üks teine kalandusega seot poliitiline aspekt. Norra kalanduses on väga suur osa kalakasvatustel, kus kasvatakse lõhet ja forelli, õige päätselt ka turska ja muid kalu. Erinevalt Eestis kasvatatavast forellist pole Norras kasvatet forellil mudamaitset, kuna siin ei kasvatata forelli mitte tiikides, vaid fjordides suurtes sumpades.

Mõni aasta tagasi ilmusid ajakirjanduses teated, et Vene Föderatsiooni Veterinaaramet keelas Norra forelli ja lõhe impordi VF-i, kuna nendes kalades olla leit mitmete ainete normi tunduvalt ületavaid näite. Asjasse kaasati koheselt ka Norra Valitsus nii pääministri Jens Stoltenbergi kui ka välisministri Jonas Gahr Støre tasandil. Välisminister, kes oli üsna hiljuti ametisse asund, lubas pühalikult, et ta lahendab selle probleemi kiirelt ära, kuna siin on ilmselgelt tegemist mingi eksitusega VF-i Veterinaarametis, kuna mitte ükski Norras teostet analüüs ei näita mitte mingite ainete lubatust suuremat sisaldust kalas. Juba õige varsti oli Norra suurima päevalehe Aftenposten’i reedeses ajalehelisas A-Magasinet’is pikk artikkel, kus kirjeldati kõrgesti austet välisministri visiiti Murmanskisse ja Moskvasse, kusjuures ülistuslaul uue välisministri tegemistele, ütelustele ja andele oli nii suur, et ulatus lausa taevani. Lugedes aga reportaazhi välisministri käikudest VF-i ning eriti kirjeldusi detailidest selle külaskäigu juures, torkas minule kui NSVL sisemise eluga 31 aastat (neist 2+2 aastat Moskvas) lähemalt tutvund inimesele koheselt silma, kuivõrd häbematult ja varjamatult mõnitasid VF-i „vastutavad ametiisikud“ Norra välisministrit, kes ilmselgelt oli täiesti kogenematu suhtluseks imperialistliku suurriigi VM ametnikega. Kurb lugu.

Kui mõni kuu hiljem oli probleem endiselt lahendamata (ja on vist lahendamata siiamaani) ja Norra välisminister teatas järjekordses intervjuus, kuidas ta loodab kohe-kohe arusaamatuse lahendada, siis sai isegi minul asjast nii villand, et helistasin Norra Välisministeeriumi ja palusin end ühendada selle ametnikuga, kelle kompetentsi kuulus suhtlus VF-ga. Lahkel häälel teatati mulle, et kahjuks on ametnik just lõunale läind ning küsiti, kas ehk keegi teine ei saaks mind aidata. Kui ma teatasin, et tegelikult on minu telefonikõne ajendiks vaid soov esitada vastutavale ametnikule küsimus, kas ka tema professionaalina arvab, et Norra lõhe ekspordil VF-i tekkind probleemid on arusaamatuse tagajärg, aga mitte VF-i poliitiline mäng vastusena Norra majandustsoonis Põhja-Jäämeres röövpüüki teostand vene kalalaevade arestile, samuti surve osutamine Norrale kergendamaks VF-l lahendada hiljem vaidlusalaste piirkondade jagamist säälsamas Põhja-Jäämeres, siis muutus daami hääl koheselt selliselt, et sain aru, et vaatamata lubadusele ei helista vastav ametnik mulle mitte kunagi tagasi. Ma ei eksindki. Ju see oli nii valulik teema, et professionaalidel polnd mingit huvi amatööride juttu sel teemal kuulata.

Mis puutub suhtlusse VF-ga on Norras nagu Eestiski märgata nii mitmegi poliitiku, ametniku kui ka ärimehe juures naiivsust, mis on kohati lausa liigutav, et mitte öelda kuritegelik. Mida ma arvan suhtlusest VF-ga olen ma välja öeld oma artiklis ajakiri Kultuur ja Elu 2008. aasta neljandas numbris. Kellel peaks asja vastu huvi olema, siis sellele toon siinkohal ära ka lingi selle artikli juurde: http://kultuur.elu.ee/ke494_kaljusto.htm. Ka selles artiklis on mainit ülakirjeldet juhtumit lõheekspordi keelustamisega, lisaks on artiklis veel minu äärmiselt subjektiivne hinnang suhete arendamisele selle VF-ga, kus kõige kõrgemal võimutasandil arvatakse, et 20. sajandi kõige suuremaks geopoliitiliseks katastroofiks oli NSVL lagunemine. Nimetet artiklist on minust mitte sõltuvail asjaoludel välja jäänd kaks viidet venekeelsetele raamatutele, kusjuures ajakirja toimetus pole reageerind minu vastavale märkusele. Ei oskagi öelda, kas neil pole tehniliselt võimalik avaldada kirillitsas olevaid päälkirju, või siis on põhjus milleski muus. Mida ma aga kindlasti ei soovita, see on lugeda nimetet artiklit ajakirja paberväljaandest. Vastupidiselt austet päätoimetaja lubadusele ei saadet enne paberväljaande ilmumist mulle lühendet versiooni tutvumiseks, mistõttu ma pole selle versiooniga pehmelt öeldes mitte just väga rahul.

Poliitikute ja poliitika teemalise päätükiga võiks jätkata kohe päris pikalt, kuna see on juba paraku nii, et nende tegemised mõjutavad kõiki inimesi ja kõikvõimalikke eluvaldkondi. Selline päätükk hõlmaks kindlasti üle poole raamatu mahust ning seetõttu olen otsustand sellele päätükile nüüd punkti panna. See ei tähenda aga seda, et ma poliitikast ja poliitikutest teistes päätükkides enam ei räägi. Lausa vastupidi. Kahjuks.




© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.

Norra - ausalt ja avameelselt 3. Ajaloost nii laiemalt kui kitsamalt, kaugemalt ja lähemalt

Ajaloost nii laiemalt kui kitsamalt, kaugemalt ja lähemalt

 

Uppsala Akadeemilises Haiglas veel 1991. aastal töötades olin sääl kuulnd teooriat sellest, kuidas tekkisid erinevad rahvused Skandinaavias.  Üks minu tollastest kolleegidest küsis kord minult, et kas ma teadsin, kuidas need erinevad rahvused olid tekkind. Kui teatasin, et ma polnd seni veel ühtegi täiesti kindlat teooriat kuulnd, siis seletaski mu naiskolleeg asja ühtepulki ning äärmiselt tõsiteaduslikult ära.

Nimelt olla vanasti eland Skandinaavias üks rahvas. Ühel päeval olla üks grupp seltsimehi teatand, et oleks vahva teha üks paadisõit merel. Need, kellel asja vastu mitte mingit huvi polnd, olla jäänd paigale ning neist saand rootslased. Osal rahvast olla olnd huvi minna randa kaasa ja vaadata, mis sellest küll välja tuleb, aga kes samas polnd julgend ise paadiga merele minna. Neist saand norralased.

Osad olidki paatidesse istund ja merele läind. Paraku olla mõnel neist hakand paadisõidul veidi paha ning nad tuli maha panna Fjääri saartel. Neist saand siis fjäärlased. Kõige julgemad aga jõudsid Islandile ning neist saandki islandlased. Kuidas aga tekkisid taanlased, sellele ei saa sellest teooriast paraku vastust leida, mis kinnitab veelkord seda, et täiuslikke teooriaid on väga raske välja töötada.

Loo juurde kuulub muidugi ka tõsiasi, et jutustaja oli ise islandlane, kuigi see fakt on lugejale loomulikult nii ilmselge, et seda polekski pidand mainima. Aga samas annab see põhjuse seletada, miks mul varem oli nii palju islandlastest kolleege, ükskõik, millises Skandinaavia haiglas ma poleks ka töötand.

See, et Uppsala Akadeemilises Haiglas oli Islandilt pärit kolleege, ei pane vist kedagi imestama. Aga see, et näituseks Førde’s oli mul sinna tööle asudes kogunisti viis Islandilt pärit kolleegi (ehk teiste sõnadega umbes  5% haigla arstidest) on asjaolu, mida tuleb lähemalt lahti seletada. Kuna Islandi elanikkonda on vaid umbes kolmsada tuhat, siis nii rikkalik islandi arstide esinemine mujal Skandinaavia haiglates võiks tekitada kahtluse, et küllap on Islandil iga teine täiskasvanu arst. Tegelikult oli põhjus hulga proosalisem. Nimelt on Islandil küll ülikoolis arstiteaduskond, mis annab vastava hariduse, kuid puudub internide ja residentide koolitamine. Viimane asjaolu on tingit Islandi elanikkonna arvust, kuna leitakse, et hääd erialast väljaõpet pole nii väikesearvulise elanikkonnaga riigis võimalik anda. Selle tõttu asuvadki ülikoolilõpetajad tööle teistes Skandinaavia riikides (vastavalt Põhjamaade omavahelisele kokkuleppele).

Kui ma asusin 1997. aastal tööle Førde’s, siis oli arstide palk Islandil umbes poole väiksem kui Skandinaavia arstide keskmine palk. Selle tõttu ei kiirustandki Islandilt pärit arstid pääle internatuuri ja residentuuri läbimist koju naasmisega, seda enam, et kodunt eemal old aastate jooksul olid nii arstid ise kui ka nende lapsed, kes olid enamasti võõrsil sündind ning kasvand (tegemist oli ju nooremate arstidega), eluga mujal nii ära harjund, et enam ei kiputki Islandile tagasi.

Selliste asjaolude tulemusena polnd Islandil vaatamata arstiteaduskonna usinale tegutsemisele kusagilt valmis arste piisavalt võtta. Lõppude lõpuks sai ka Islandi valitsusel asjast kõrini ning arstide palk Islandil tõsteti Skandinaavia keskmisele tasemele. Tulemuseks oli see, et juba kolm kuud hiljem polnd meie haiglas ametis mitte ühtegi Islandilt pärit kolleegi (kolm kuud oli koha ülesütlemise aeg). Ju siis oli koduigatsus pidevalt kuskil sügaval kripeldand. Lahkujad tundsid rõõmu palgatingimuste muutumise üle ning kolimiseni jäänd päevade jooksul arutati lõunalauas elavalt, kui palju odavamalt oli neil õnnestund osta majad Islandil ning kui palju sai edaspidi nende elu Islandil rahaliselt parem olema kui seni Norras, kuna hinnad ja maksud olid (ja on) Islandil Norra omadest nii palju madalamad.

Kojumineku tuhin oli nii suur, et tehti ka mulle mõistetamatuid otsuseid. Ilmekaks näiteks oli üks minu naistearstist kolleeg, kes samuti ütli üles oma koha Førde’s, seda vaatamata sellele, et tal jäi Norra pensioni saamisest vaid kolm kuud puudu. Küsisin talt, et kas tal kahju polnd, et niimoodi jäi tal ju Norra pension saamata (Norra maksab pensioni kogu Norras töötet aja eest, tingimuseks on vaid see, et töötamise aeg peab olema vähemalt kolm aastat) ning kas ta poleks saand veel kolm kuud töötada ning alles siis Islandile tagasi kolida. Vastuseks oli, et pole tähtis, nüüd olid Islandil asjad nii hääd, et muudkui koju-koju tagasi! Minu jaoks jäi see veel mõistetamatuks ka selle tõttu, et kolleeg oli tollal juba üle kuuekümne aasta vana ning seetõttu puudutas selline kiirustav otsus tema rahalise sissetuleku suurust juba lähitulevikus.

Jutt läks taas meditsiinile vaatamata sellele, et olin luband selles päätükis ajaloost rääkida. Aga selline see elu ongi, ajalugu ja elu põimub tihedalt ning kuna tegemist pole teemasid rangelt lahterdava teatmeteosega, siis võin endale selliseid kõrvalepõikeid lubada.

Tagasi ajaloo juurde. Ma arvan, et enamus lugejaist on kursis Norra viikingite tegemistega. Asustati Island (kui jääda teiste versioonide juurde kui see, mida eelnevalt mainisin), samuti õige mitmekssajaks aastaks Põhja-Ameerika  rannikualad, loomulikult mitusada aastat enne seda, kui Amerigo Vespucci sündis.

Lisaks ollakse kuulnd Prantsusmaa maakonnast Normandiast, mis on oma nime saand sinna elama asund viikingitelt, kes pakkusid kohalikele kaitset kõikvõimalike suuremate ja väiksemate röövlite vastu. Aja jooksul assimileeruti kohalike elanikega ning võeti üle üle nende keel ja kombed.

Ka inglise keel (mida veel tuhat aastat tagasi ei eksisteerind) on segu keldi, prantsuse ja skandinaavia keeltest, viimaste mõju tekkiski viikingite okupatsiooni jooksul.

Hilisemast ajast tuleks ehk mainida nõndanimetet neljasaja aasta pikkust ööd Norra ajaloos. Selliselt kutsutakse siin seda aega, mil Norrat valitses Taani Kuningas ning Norra oli Taani Kuningriigi osa. Sellest ajast on pärit ka nõndanimetet norra kirjakeel (bokmål), mida statistika andmeil räägib umbes 87% norralastest. Tegemist on sisuliselt kunagi Norras ametlikuks keeleks olnd taani keelega, mis saigi nõndanimetet norra kirjakeele aluseks ning mida siis räägitakse kõikvõimalike norra erinevate piirkondade aktsentidega. Kui saamid välja jätta, siis räägivad ülejäänd norralased nõndanimetet uusnorra keelt (nynorsk). Uusnorra keeleks kutsutakse norra keele dialektide põhjal 19. sajandi keskel koostet keelt, mida siis kirjutatakse erinevates piirkondades veidi erinevalt ning hääldatakse nii nagu oma kodumurrakus on tavaks saand.

Senini peavad kõik norralased koolis õppima mõlemat keelt, ühte siis kui põhikeelt ja teist kui kõrvalkeelt. Kuna kirjaliku taani keele norra aktsendiga rääkijaid (aga mida see bokmål siis ausalt öeldes muud ongi, saja aasta tagusest Eestist paralleele otsides võiks seda ehk riiklikult säädustet massiliseks kadakataanluseks kutsuda) on tunduvalt enam kui kohalike murrete rääkijaid, siis esineb koolilaste seas tugev vastupanu kõrvalkeele õppimisele, seda enam, et murretel baseeruvat uusnorra (ehk ehtsat norra) keelt räägitakse põhiliselt maakohtades, mida siis linnalapsed sugugi meelsasti õppida ei taha, rääkimata selle kõrvalkeele hilisemast kasutamisest.

Kuna jutt juba läks keeltele, siis teen ühe pikema kõrvalpõike keeltele ja nende kasutamisega seonduvale, seda enam, et nende teke nii otseselt kui ka kaudselt ajalooga seot on.

Kui me kolisime 1997. aastal Førde’sse, siis sattusime uusnorra keele ühte kantsi, mistõttu meie lapsed rääkisid kuni kuus aastat hiljem Bygdøy’le kolimiseni kohalikku Førde dialekti –  nõndanimetet sunnfjordsk’i. Samas puutusid nad kokku ka bokmål’i rääkijatega, samuti oli enamus lastesaateid NRK’s bokmål’is. Pääle Oslo külje alla kolimist tuli Heidi esimesel päeval koolist koju ning kui hommikul oli kooli läind sunnfjordsk’i rääkija, siis pääle lõunat tuli koju juba bokmål’i rääkija. Jüril toimus täielik üleminek aeglasemalt, temal võttis see ehk umbes kuus kuud. Kurb lugu kogu asja juures on see, et hiljem oma endiste sõpradega Førde’s kohtudes või siis telefonitsi ühendust pidades räägivad mõlemad juba Oslo (õigemini juba Bygdøy) dialekti, kusjuures kui ma teatan neile, et kena oleks vanade sõpradega ikka nende sõprade keeles rääkida, siis kuulen vastuseks, et küll on keeruline kahte erinevat keelt rääkida. See on kindlasti tõsi, aga rumal on olla osand hästi mõlemat keelt ning jätta siis üks neist unarusse.

Førde Keskhaigla puhul on keelte suhtes üldse üks huvitav puder. Ametlikuks keeleks on nynorsk, selles ilmuvad kõik ametlikud paberid. Samas on radioloogia osakonna kirjelduste ametlikuks keeleks bokmål, kuna esimese kahekümne tegutsemisaasta jooksul olid kõik ülemarstid bokmål’i rääkijad. Samal ajal aga kirjutati nynorsk’is nende arstide kirjeldused, kellele nynorsk oli põhikeeleks. Neid oli tugev vähemus, põhiliselt osakonnast läbi käind residendid. Kui aga meie osakonna praegune administratiivne ülemarst dr. Konrad Hvidsten  kirjutab administraatorina mingi kirja, siis on sellised kirjad alati nynorsk’is (mida ta väga hästi oskab), oma radioloogilised kirjeldused teeb ta aga alati bokmål’is.

Kui ma alustasin tööd Førde Keskhaigla radioloogia osakonnas, siis sain ma oma tollase pääliku dr. Skaar’i käest juhtnööriks õpetuse, et ma võin kogu oma jutu dikteerida rootsi keeles, et küll sekretärid selle siis ilusasti bokmål’is kirja panevad. Kui küsisin, et kas neil sellega probleemi pole, siis teatati vastuseks, et neil oli kergem rootsi keelt bokmål’i tõlkida kui nynorsk’i. Seega sai tööd Norras  alustet rootsi keeles, mis aegade jooksul on muutund svorsk’iks – sv(ensk-n)orsk. Pean tunnistama, et rootsi keele päält tulnd inimesel on juba täiskasvanuna väga raske norra keelt (ükskõik millises selle vormis) selgeks õppida, kuna need keeled on nii lähedased. Erinevus rootsi ja norra keele vahel tunduvalt väiksem kui näituseks eesti ja soome keele vahel, mille erinevust hindan sama suureks kui ükskõik millise skandinaavia keele ja saksa keele vahel. Olen oma elu jooksul lugend paari artiklit liivi keelest koos liivi keelsete näidetega ning nende näidete põhjal arvaksin, et rootsi ja norra keelte sarnasus võiks olla ligilähedane eesti ja liivi keelte sarnasusega. Aga seda oskavad kindlasti hinnata paremini need, kes oskavad nii liivi ja eesti kui ka norra ja rootsi keeli.

Kuigi rootsi keel on sarnasem nynorsk’ile kui bokmål’ile (eriti kirjalikult), on rootsi keele rääkijal samas tunduvalt kergem aru saada bokmål’i kõnest kui nynorsk’i kõnest. Ka Norras on üksteisest arusaamisega tihtipääle probleeme. Kui norralased ise pole koolis kõrvalkeelt korralikult õppind, siis on tulemuseks see, et norralaste omavahelises vestluses võidakse nii mõnestki asjast valesti aru saada või siis võib üksteisest arusaamine hoopiski puududa. Ilmekaks ja minu jaoks väga naljakaks näiteks oli juhtum, kui lõunalauas istusid koos Mariga, kes oli sel ajal juba resident (assistentlege), kaks verivärsket interni, üks Oslo’st ja teine ühest maakohast pärit. Vestlusega jõuti äkitselt ummikusse, kuna jõuti  väljendini, millest üks ei saand aru ning mida teine ei osand samuti nynorsk’ist bokmål’i ümber panna. Õnneks oli neil lauas eestlasest „tõlk“, kes  suutis norralastele  norra keelte nüansid ilusti puhtaks pestuna ja ära koorituna kandikul kohale tuua. Pääle seda juhtumit olen hiljem paar korda mingis seltskonnas tutvustusel esitet küsimusele, kas ma eestlasena ka norra keelt oskan, vastand küsimusega, mida küsija norra keele all silmas peab. Kas taani kirjakeelt norra aktsendiga? Mõnda nõndanimetet uusnorra murrakut? Või hoopis saami keelt?

Erinevalt meie lastest, kes pääle Oslo piirkonda kolimist läksid üle bokmål’ile, hakkas Mari algatuseks varasemast hoopis rohkem nynorsk’i rääkima. Asi läks vahepääl „nii hulluks“, et viibides kord Stockholm’is läbisõidul Eestisse puhkusele pöördus ta kingapoe müüja poole nynorsk’is. Müüja oli tüüpiline Stockholm’i daam, kes tõenäoliselt teadis, et ka Rootsis on olemas dialektid, aga kes neid ise kohe kuidagi ei osand ning seetõttu julges ta vabandavalt teatada, et ta ei saand küsimusest aru kuna ta „pole eriti hää dialektides (inte så bra på dialekter)“. Ma pean tunnistama, et pääle kahteteist aastat Norras elamist nõuab enam-vähem rootsiliku rootsi keele rääkimine ka minult üha suuremat jõupingutust, seda enam, et svorsk’is rääkides saab ka Rootsis asjad suuresti korda ajada, eriti kui kasutada jutus neid rootsi keelseid sõnu, mis rootsi keeles on norra keelseist vasteist tunduvalt erinevad.

Mina isikliselt pean äärmiselt vahvaks, et nii Rootsis kui ka Norras on nii palju erinevaid dialekte ning et nendest dialektidest rääkides ka kinni peetakse. Väga vahva on vestluses koheselt kuulda, millisest riigi osast inimene pärit on, kusjuures oma dialekti üle peetakse uhkust ja seda ei häbeneta. Kui Rootsis kirjutavad ka erinevate dialektide rääkijad siiski sama kirjakeelt, siis Norras on kirjakeeli kaks nagu juba varem mainisin. Mul on ääretult kahju, et Eestis on (kui setu ja võro keeled välja jätta) dialektid praktiliselt kadund ning et isegi need saarlased, kes on sattund mandrile elama, üritavad oma ilusast lainetavast hääldusest ja õ-d asendavast ö-häälikust lahti saada.

Pedagoogide perekonnast pärit inimesena olen üles kasvand nõndanimetet eesti kirjakeele rääkijana, aga õnneks on meie peres olnd keele suhtes alati tolerantne suhtumine. Ma pole kunagi kuulnd ei oma  vanematelt ega ka vanaemadelt sellist väljendit nagu ma kuulsin kolmandas klassis oma klassijuhataja käest Tartu 1. Keskkoolis: „Lapsed! Kõik need, kes ütlevad „hüppasivad ja kargasivad“, on ütlemata harimata inimesed. Aga meie, lapsed, meie räägime ju kõik ilusas eesti kirjakeeles?“

Ma polnd kunagi ise tarvitand neid grammatilisi vorme, aga ma olin kuulnd vanaema juures maal külainimeste suust sellise kõnevormi kasutamist ning pidasin seda omamoodi vahvaks ning seetõttu lõikas õpetaja halvustav väljend teravalt minu kõrva.  Klassijuhataja manitsuse tulemuseks on see, et meie peres öeldakse sagedasti just nimelt neid kahte tegusõna kasutades vormi „hüppasivad ja kargasivad“. Nagu te olete ka juba aru saand, kirjutan ma (ja ka räägin) kõrgelt austet Johannes Aaviku poolt ette pand keeleuuenduslikele põhimõtetele tuginedes (välja arvat ü kasutamine y asemel, millel on oma põhjus). Härra Aavik töötas välja ühtse grammatika, kus alustalaks olnd 23 grammatilist põhimõtet haakusid kenaste üksteisega. Paraku otsustati kasutusele võtta neist vaid 17 asendades 6 põhimõtet teiste reeglitega, mis tervikusse enam nii kenaste ei haaku. Tulemuseks on vähemalt minu jaoks ühe nõndanimetet aglutineeruva keele jaoks ebaloogilisem ülesehitus. Selle eest ei olnd aga omaaegsetel otsustajatel karta, et nõndanimetet kirjakeelt hakatakse Aaviku keeleks kutsuma. Vastupidiselt nende soovile on nüüd eesti keeles siiski olemas termin „Aaviku keel“, aga seda kasutatakse justnimelt tema grammatikale baseeruva keele nimetamiseks ning mitte selle grammatilise segapudru nimetamiseks, mida minu kunagine õpetaja nii uhkelt „ilusaks eesti kirjakeeleks“ kutsus.

Dialektide kasutamisele võitles vastu ka nõukogude aegne koolisüsteem, kus Moskvast pärinevale venestuspoliitikale pandi omalt poolt juurde eesti kirjakeelestamispoliitika koos kõige sellega kaasnevaga. Kindlasti on palju neid, kes sellise õpetuse tulemusena arvavad, et kõik peabki nii olema, aga mulle tundub, et üha rohkem on ka neid, kes oma murretest lugu peavad, samuti neid, kes Aaviku keelt unarusse ei jäta.

Norras on murrete erinevus kohati väga suur. Kui Mari tegi oma kommuuniarsti (kommunelege) praktikat (osa internatuurist) Gaular’is, siis juhtus kord, et koduvisiiti ühte mägikülla tehes ootas teda lisaks haigele ka selle naaber, kes elas paarisaja meetri kaugusel kõrvalkülas. Haige rääkis vaid oma koduküla murrakut, mis erines teistest murrakutest niivõrd, et iga kord kui arst tuli koduvisiiti tegema, kutsuti naaber tõlkima.

Pean kohe ütlema, et inimesel, kes on töötand ja eland erinevates Rootsi ja Norra piirkondades, on tunduvalt kergem aru saada kõikvõimalikest dialektidest, ka nendest, mida varem pole kuulnd. Kuna Sogn og Fjordane maakonnas on haiglates ka suhteliselt palju taanlasi (eriti lühiajalisi vikaare – ajutise töölepinguga arste), siis on minusugusel inimesel suhteliselt kerge suhelda nii rootslaste, norralaste ja taanlastega, mis on aga tunduvalt keerulisem paiksema eluviisiga inimestel (ja siinkohal pean ma silmas skandinaavlasi endid). Norralased on selles kontekstis mõneti kergemas olukorras, kuna nad on harjund siiski kahe kirjakeelega. Lisaks on 87% norralaste põhikeeleks ju taani kirjakeel norra aktsendiga, mistõttu on neil ka kergem taanlastest (isegi ehtsa taani häälduse korral) aru saada. Rootslastest aru saamine on samuti norralastel suhteliselt lihtsam kui taanlastel. Ka rootslased saavad norralastest kergemini aru kui taanlastest, erandiks on küll nõndanimetet skåningar (rootslased Taaniga piirnevast Skåne’st), kes on tegelikult kunagised taanlased, ning kes nende alade Taani Kuningriigi alt Rootsi Kuningriigi alla minemise  järgselt on rootsistund.

Mis puutub identiteetidesse, siis arvasin alati, et Ahvenamaa (Åland) rootslased identifitseerivad end kindlasti eelkõige rootslastena, kuna keel on rootsi keel, saared asuvad Rootsile lähemal kui Soomele, mistõttu käiakse tihtipääle just Stockholm’is sisseoste tegemas, aga mitte Turu’s või Helsingi’s. Suur oli minu üllatus, kui minu Ahvenamaal viibides kohalikele esitet asjakohasele otsesele küsimusele sain vastuseks, et ahvenamaalased identifitseerivad end kui rootsikeelsed soomlased aga mitte kui rootslased.

Tagasi ajaloo juurde. Napoleoni sõdade järgselt läks Norra Taani Kuningriigi alt Rootsi Kuningriigi alla, formaalselt moodustati unioon. Segastel sõjaaegadel olid norralased hellitand lootust ka iseseisvaks saada, aga 19. sajandi alguses see siiski ei õnnestund. 20. sajandi alguseks oli aeg küpse uuesti iseseisvuse eest võidelda. Otsustati välja astuda unioonist Rootsiga, kusjuures iseseisvumisega seot sündmused olid vahepääl nii keevalised, et sõja Norra ja Rootsi vahel hoidis ära vaid õnn.

Kuna vabaneda oli vaja Rootsist, siis kutsuti Norra Kuningaks Taani prints, seega jättis hetkepoliitiline vajadus tahaplaanile varasema ajaloolise kogemuse nõndanimetet neljasaja aasta pikkusest ööst. Tänu ulatuslikule autonoomiale uniooni ajast Rootsiga ei kaasnend iseseisvumisega suuri sotsiaalseid katastroofe Norra ühiskonnas. Iseseisvumisega kaasnes tugev rahvuslik eneseteadvuse tõus, millele aitasid kaasa ka norralaste maadeavastuslikud reisid samast ajajärgust.

Üks eestlasele mõneti müstiline periood Norra ajaloost on Teise Ilmasõjaga kaasnev. Pääle Norrasse kolimist ostsin Store Norske Leksikon’i, millest Norra ajalooga tutvumisel tekkis mul küsimus, et kuidas küll õnnestus kahel saksa diviisil  vallutada Norra vaid paari nädalaga ning seda vaatamata siinsele kohati läbipääsmatule maastikule, kus kitsaid kurusid pidanuks küllalt lihtne olla hoida oma kontrolli all praktiliselt lõputult. Arutasin seda oma isaga, kes oli meil tollal külas, aga selgusele me ei jõundki.

Selgus saabus alles siis kui arutasin seda küsimust oma pääliku dr. Skaar’iga ühel tema külaskäigul meie poole. Tema poolt seletatu võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt. Enne Teist Ilmasõda oli Norra küllalt vaene riik (oli vaene ka pääle sõda kuni kuuekümnendate aastate lõpuni kui leiti ranniku lähedalt merepõhjast õli ja asuti seda välja pumpama). Enne sõda oli välisriikidest suurimaks autoriteediks just Saksamaa. Kui oli vaja minna välismaale õppima, siis esimeseks valikuks oli alati Saksamaa ning seda sõltumata sellest, mis valdkonnast juttu oli. Nii kunstnikud kui ka teadlased, samuti ka töösturid - kõik õppisid Saksamaal. Suureks eeskujuks oli ka see, kui kiiresti hakkas Saksamaal hääolu paranema pääle Hitleri võimule saamist. Kuna Saksamaalt saabuvad uudised olid tänu Goebbelsi oskuslikule propagandale enamasti hääd (juutide ja teisitimõtlejate tagakiusamisest ning hilisemast füüsilisest hävitamisest ei teand harilik norralane mitte kui midagi), siis nii olidki Norras enne sõda valitsend progermaansed meeleolud. Kui Hitleri Saksamaa tungis Norrale kallale, siis olla rahva hulgas ja suuresti ka valitsuses domineerind kohese kapituleerumise mõtted. Ühelt poolt ei näht võimalust panna Saksamaale sõjaliselt vastu, teiselt poolt polevat arvat Saksamaa okupatsiooni nii suureks kurjaks, et selle nimel tasunuks surma minna. Ainukeseks selgelt Saksamaa vastase seisukohaga olevat esinend Norra Kuningas, tänu kellele asuti vastupanu osutama, seda küll vaid seniks, kuni Kuningas ja Valitsus olid maapakku läind viies endaga kaasa legitiimse võimu ja selle atribuudid. Tänu sellele oligi hiljem võimalik nii ulatuslik vabadusvõitlus saksa okupatsiooni vastu ning selle tulemuseks on ka see, et Norrat peetakse Teise Ilmasõja järgselt kindlalt sõjaohvriks, aga mitte võimalikuks sõjakurjategijaks (nii nagu VF loeb Eestit ja eestlasi kurjategijaiks vaatamata sellele, et EV oli Teises Ilmasõjas vaheldumisi okupeerit nii NSVL-i kui ka Kolmanda Riigi poolt).

Kurioosse detailina võib mainida, kuidas Saksamaa kallaletungi järgselt olla valitsuses arutusel olnd mobilisatsiooni välja kuulutamine. Mobilisatsioon kuulutati küll välja, kuid arutati seda, kuidas mobilisatsioon välja kuulutada. Ühelt poolt pakuti välja võimalust kuulutada mobilisatsioon välja raadio kaudu. Lõpuks otsustati siiski teise võimaluse kasuks ning mobilisatsiooniteated/kutsed saadeti välja postiga. Kuna mobilisatsioonikutsete välja saatmisele järgnes kohe nädalavahetus ning lisaks veel sõja algusega kaasnend segadus, siis jõudiski suur osa kutseid kohale alles pääle seda kui Norra oli juba okupeerit.

Osa sõjaväest läks koos Kuninga ja Valitsusega maapakku, hiljem osaleti sõjas Hitleri Saksamaa vastu briti vägede koosseisus.

Mida enamus norralasi ei tea, on see, et Norra okupeerimises 1940. aastal osales aktiivselt ka NSVL täites kaudse agressiooni tunnuseid. NSVL andis nimelt Hitleri Saksamaa kasutusse sadama ja baasid Norra piiri ääres kaugel põhjas, kus siis saksa väed said koonduda ja ettevalmistusi põhja poolt suunat rünnakuks teha ning hiljem seda rünnakut (koos lõuna poolt alustet põhirünnakuga) alustada. Harilikult norralased seda ei tea, küll aga teavad seda, et Põhja-Norra vabastati sakslaste käest nõukogude vägede poolt sõja lõpus. Kuna see maa-ala on ka ainuke, kust nõukogude väed on pääle vabastamist vabatahtlikult ära läind, siis peetaksegi Norras nõukogude sõdureid Teises Ilmasõjas vabastajaiks. Nõukogude väed läksid ära, tõsi küll, ka Austriast, säält minek toimus alles pääle mitmeid aastaid ning kõikvõimalike lepingute sõlmimise järgselt.

Olles lugend kõikvõimalikke ajalooraamatuid Teisest Ilmasõjast ja NSVL rollist selle sõja valla päästmisel ning teades NSVL ja selle diktaatori Stalini ilmavallutuslikke plaane on mul raske aru saada, kuidas küll õnnestus Norral nõukogude vägedest nii lihtsalt lahti saada. Jääb siiski mulje, et tegu oli lihtsalt puru silma ajamisega lootuses uues Ilmasõjas need maa-alad koos ülejäänd Skandinaaviaga kiiresti uuesti vallutada. Tegelikke põhjusi ei saa me tõenäoliselt kunagi teada, jääb vaid üle rõõmu tunda, et Norra pole pidand pikemalt nõukogude armeed oma pinnal nägema.

Tundub, et Norra poliitikute seas oli pääle Teise Ilmasõja lõppu siiski ka selliseid, kes nägid NSVL-s edaspidi ainukest võimalikku sõjalist ohtu, millega võikski seletada seda, kuidas Norra nii kiiresti NATO-sse astus. Võib arvata, et kaasa aitas Soome õpetlik saatus. Heikki Hautamäki raamatus „Finland i stormens öga“ publitseerit materjalid selle kohta, et NSVL ja Suurbritannia sõlmisid 15. oktoobril 1940. aastal MRP-ga sarnase kokkuleppe, mille kohaselt NSVL pidi vallutama Soome ning lisaks veel Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra ning Suurbritannia omakorda Lõuna-Norra ja Lõuna-Rootsi, mille järgselt oleks ühiselt kallale tungit Saksamaale, tunduvad olevat usutavad, eriti arvestades Stalini tava sõlmida kõikvõimalikke lepinguid kõigi osapooltega lootuses päästa valla sõda, mille tulemusena oleks Stalini plaanide kohaselt suurest sõjast väljund võitjana vaid NSVL. Briti arhiivides avanevad asjakohased dokumendid juba 10 aasta pärast, mille järgselt on võimalik hinnata Stalini oletatavaid sõjamänge juba suuremas ulatuses. Kui selline kokkulepe sõlmiti ja kui sellest oli raamatu kohaselt teadlik Mannerheim, siis võib arvata, et selliseid andmeid omati ka Norras, mis võis omakorda aidata siinseil otsustajail aru saada idasuunalt valitseva ohu suurusest, mis ei saand väheneda ka pääle Teist Ilmasõda, kuna otsustajaks NSVL-s oli endiselt Stalin. Sõjaeelse olukorraga võrreldes oli erinevus vaid nõukogude armees sõja jooksul muutund lahinguoskuste ja –valmiduse osas ning seda NSVL naabritele sugugi mitte sõbralikumas suunas.

Üks teine aspekt, mis minule kui eestlasele oli üllatav Norra ja Teise Ilmasõja suhtes, oli see, kuivõrd palju on Norras kõikvõimalikke mälestusmärke Teise Ilmasõjaga seotud sündmustele ja inimestele. Olles tülgastund nõukogude okupatsiooni ajal näidat propagandistlikest nõukogude sõjafilmidest ning samuti kõikvõimalikele punategelastele püstitet mälestusmärkide kohustuslikust kollektiivsest kummardamisest, oli üllatav näha, kuidas Norras suhtutakse Teise Ilmasõja sündmuste mäletamisse. Asja üle sügavalt järgi mõeldes aga tundub norralaste suhtumine sõjamälestistesse täiesti arusaadav. Kui Eestis hävitasid okupatsiooniväed kõik Eesti ja eestlaste mälestusmärgid, vaikisid maha meie ajaloo ning sundisid meid koolides õppima nõukogude ideoloogilist pseudoajalugu, siis Norras on mälestusmärgid püstitet norra rahva tegelikele kangelastele ja sündmustele. Lisaks on uhke mäletada sündmusi, mille tagajärjel vabanes Norra okupatsioonist ning sai vabaks. Ükskõik kui suuri kangelastegusid ei saat korda eesti vabadusvõitlejad, ei suut nad siiski takistada ühe okupatsiooni asendumist teisega, paraku veel julmemaga ning veel pikemaks ajaks. Ja siin ei aita kaasa ka see, et viimane Eesti metsavend tapeti ametlikult alles 34 aastat pääle Teise Ilmasõja lõppu ning isegi mitte see, et mitteametlikult olid viimased mehed metsast välja tulnd alles pääle nõukogude okupatsiooni lõppu. Mehed,  kes ei olndki kunagi  ei nõukogude võimu ega selle passi, sissekirjutust ega ka töökohta tunnistand.

Pääle õli leidmist Norra rannavetes ning selle väljapumpamise alustamist on Norrast saand rikas riik. Uuemasse aega kuuluvad Norra ja EL-i suhted, aga sellest räägin juba poliitikat ning poliitikuid käsitlevas päätükis.




© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.

Norra - ausalt ja avameelselt 2. Miks Norra?

 

Miks Norra?

 

„Millisesse haiglasse sa Oslo’s tööle lähed?”  -  just nii kõlas standardküsimus minu kolleegide suust Uppsala Akadeemilises Haiglas. Minuga koos töötas Rootsi ühe kõige suurema ja loomulikult kõige parema haigla radioloogia kliinikus kuuskümmend üheksa (69) arsti. Lisaks veel muu personal, nii et kokku umbes 300 inimest. Nii suures osakonnas töötavaile inimestele ei võindki pähe tulla mõtet, et keegi võiks Norrasse tööle minna mõnda väiksemasse või vähem prestiizhikasse haiglasse, kui seda oli (ja on) Uppsala Akadeemiline Haigla. Neile, kes pole meditsiiniliste spetsialiteetidega täpselt kursis, lisan juurde, et radioloogia tegeleb põhiliselt diagnostikaga (aga vähemal määral ka raviga) kasutades selleks nii röntgenkiiri, ultraheli, magnetresonantsi kui ka radioisotoope, mistõttu teda kutsutakse meditsiinis tihtipääle piltdiagnostiliseks erialaks.

Pääle kohustusliku küsimuse esitamist tuldi lagedale oma nägemusega  Norrast. Kõland arvamusi võiks kokkuvõtlikult sõnastada järgmiselt:  kõik ilusad Rootsi loodusvormid on Norras samuti esindet ja lisaks  sellele on Norras veel palju muudki, mida paraku Rootsis ei leia. Seega - Norras on väga ilus loodus. 

Looduse kaunidusega Norras olime ka ise hästi kursis oma varasemate reiside tõttu. Loodus oli soodustavaks, aga mitte otsustavaks teguriks Norra kolimise otsuse langetamisel. Nimelt olid meie lapsed jõund juba lasteaia ikka ning seetõttu tekkis Maril isu pääle paari lastega kodus veedet aastat minna tööle. Kahjuks selgus aga, et Rootsis polnd tal bürokraatlike takistuste tõttu võimalik tööd saada. Moodustus takistuskolmnurk töölubasid jagava Immigratsiooniameti (Invandrarverket), arstilitsentse väljastava Sotsiaalvalitsuse (Socialstyrelse) ning ükskõik millise võimaliku tööandja vahel, mida võiks iseloomustada 1961. aastal avaldet Joseph Heller’i raamatus „Catch 22“ toimuva situatsiooni kirjeldusega  - „catch 22”, mida küll Rootsis tuntakse selle rootsikeelseks kohandet päälkirja „Moment 22” nime all. Raamatu põhjal vändati ka koheselt kultusfilmi staatusse jõund film. Kes pole juhtund seda raamatut lugema või samanimelist filmi nägema (soovitan soojalt seda teha), siis sellele võiks situatsiooni eesti keelde tõlkida algklassidest pärit lugemisõpiku loo abil – „Nokk lahti, saba kinni. Saba lahti, nokk kinni”.

Nimelt nõudis Immigratsiooniamet tööloa väljastamiseks töölepingut. Tööandja ei koostand töölepingut ilma arstilitsentsita. Sotsiaalvalitsus aga ei võtt litsensitaotlust menetlusse isikuil, kellel polnd tööluba. Nokk lahti, saba kinni. Saba lahti, nokk kinni. Siin ei aidand ka see, et Mari oli enamuse kliinilistest ainetest Stockholm’is Karolinska Institutet’is omandand ning sääl ka vastavad eksamid sooritand. Karolinska Institutet’i diplomi saamiseks tulnuks tal lisaks Karolinska’s sooritet viiendale ja kuuendale kursusele sooritada Karolinska’s ka neljas kursus, mille tegemiseks tal pääle Karolinska’s  eelnevalt omandet kursuste Tartu Ülikooli üle kandmist, Tartus lisaks teht kümnele arvestusele ning eksamile ja kogu ülikooli kursuse kliinilisi aineid koondava riigieksami sooritamist (ning sellega kaasneva TÜ diplomi saamist) enam sugugi lusti polnd, mida ei saand talle ka ette heita.

Seega tundus, et Rootsi Kuningriigis polnd tal vähimatki lootust oma arstikarjääri alustada. Seetõttu küsisingi kord Stockholm’is Norra Saatkonna Konsulaarosakonnas Norra viisade järel käies (tollal nõuti EV kodanikelt Norra sõiduks viisasid ja meie kui sääduskuulekad inimesed hankisime viisad Norra sõiduks ka Rootsis elades vaatamata sellele, et piiril mingit passikontrolli oodata polnd) Norra konsulaarametnikult järele, kas ühel verivärskel arstil  oleks Norras mingi võimalus leida erialast tööd.  Ametnik juhtus lahke ja kena inimene olema ning lubas asja uurida. Järgmisel päeval helistaski ta mulle töö juurde ning teatas, et ta on asja arutand ühe ametnikuga Norra Terviseametist, ning see oli teatand, et ma võin helistada otse temale.

Terviseameti töötajale helistades selgus, et ta oli juba siia-sinna helistand ning välja uurind, et Førde Keskhaiglas olla desperaatne vajadus (desperat behov) radioloogide järgi. Kui ma ametnikule teatasin, et küsimus pole mitte töö otsimises minule, vaid minu abikaasale, siis sain omakorda vastuseks, et Førde Keskhaigla olla nii suur haigla, et sääl olid kindlasti töövõimalused olemas ka internidele (eesti  terminoloogiat kasutades, norra terminoloogia järgi -  turnuslege). Kui küsisin, kuidas olid lood litsentsi saamisega Norras, siis kuuld vastus oli nii julgustandev, et helistasingi juba ametnikult saad telefoninumbril haigla radioloogiaosakonna juhatajale dr. Rune Skaar’ile.

Dr. Skaar kuulas mu jutu ära ja teatas, et minule oli tal kindlasti tööd pakkuda, aga  mis puutus minu abikaasasse, siis tema suhtes ei saand ta midagi lubada, kuna sellised lubadused ei kuulund tema ameti võimupädevusse. Küll aga lubas ta asja arutada haigla direktoriga ning mulle seejärel ka tagasi helistada. Veidi aja pärast juba samal päeval helistaski mulle haigla direktor ning teatas, et ta oli dr. Skaar’iga asja arutand. Selle arutelu tulemuseks oli olnd see, et kui ma oleksin aktseptind mulle pakutavat radioloogi kohta nende haiglas, siis saanuks ta kindlalt lubada, et ka minu abikaasa võis saada interni tööpakkumise haiglas ning et haigla oleks teind omalt poolt kõik aitamaks meil võimalikult kiiresti vormistada litsentsitaotlusi Norras. Lisaks võis ta haigla poolt lubada nii ametkorterit kui ka lasteaia kohti meie lastele.

Leppisime kokku, et tuleme Mariga haiglaga tutvuma meie järgmisel reisil Norrasse, mis pidi toimuma juba paar nädalat hiljem.

Enne Norra sõitmist olime dr. Skaar’iga korduvalt kontaktis, kusjuures kõige muljetavaldavamaks oli tema pikk ja detailne faks teekirjeldusega ning õpetussõnadega sellest, kuidas Norra mägedes tuleb autoga sõita. Ta teatas, et enamik liiklusõnnetustest Norra mägedes on seot lauge maastikuga riikidest pärit turistidega, kes on harjund „happy country-driving’uga” (just nimelt kasutades oma norrakeelses kirjas ingliskeelset väljendit) ning kes ei tea, et mägedes peab laskumisel aeglustamiseks kasutama mitte pidureid, vaid mootori madalaid käike. Juurde lisat dramaatilised kirjeldused konkreetsetest liiklusõnnetustest olid nii sünged, et sel päeval kui sõitsime Oslo’st Førde’sse, pidurdasin 500 kilomeetrisel teekonnal vaid kaks korda. Esimene kord jättes auto seisma praamil Sognefjord’i ületamiseks ning teisel korral haigla parkimisplatsil.

Tee oli iseenesest ilus ja muljetavaldav. Tollal oli Oslo’st Førde’sse  viival maanteel mägede ületamisel küllalt palju lõike, kus tee oli kitsas ja käänuline ning kus vastutuleva auto mööda laskmiseks tuli kasutada nõndanimetet teetaskuid, kuna teel ei mahtund kaks autot kaljude ja kuristiku vahel kõrvuti sõitma. Hilisematel aastatel on seda teed tunduvalt parandet tunnelite abil tee mägedest läbi juhtimisega, mistõttu kuristiku serval sõitmine on miinimumini vähenend. Saime aru ka sellest, miks dr. Skaar oli oma faksis korduvalt rõhutand vajadust auto tehnilist seisundit ning eriti pidurite seisukorda kontrollida. Ainult madalate käikude abil mägedest laskumist soodustas ka asjaolu, et meie tollasel manuaalkäigukastiga autol Pontiac Trans Sport oli võimalik esimest käiku sisse panna ka sõidu ajal. Nii mitmelgi meie varasemal automudelil poleks esimese käigu sissepanek sõidu ajal olnd võimalik, mistõttu oleks laskumisel pidand tunduvalt rohkem pidurdama. Kuna on arvata, et lugejate hulgas võib olla ka inimesi, kellele on autode juures hulga tähtsamad ühed teised omadused, siis lisan kohe asja tasakaalustamiseks juurde, et auto oli punast värvi.

Hiljem oleme mägedes sõidu suhtes tunduvalt kogenumaks saand, mistõttu võiks esimest sõitu üle mägede iseloomustada väljendiga „hirmul on suured silmad”, aga esimese korra kohta olime sõiduga siiski rahul. Tollel sõidul ületasin ka viimast korda teadlikult kiirust autoga sõitmisel Norras, kuna me polnd Norra säädustega kursis. Sõitsin nimelt nii nagu olin harjund Rootsis autoga sõitma  -  umbes 10 - 20% üle lubat kiiruse, seda loomulikult tasasel maal sõites. Õhtul restoranis dr. Skaar’iga ning tollase osakonna ülemradiograafi (hilisema osakonna pääliku) Sveinung Bjørkedal’iga einestades ning sõiduelamuste üle arutades selgus, et Norras karistatakse teat piirist suuremat kiirusületamist vanglaga, mistõttu meil kadus alates tollest õhtust autoga Norras sõites teadlik kiiruse ületamise soov. Tulen Norra teede ja liikluskorralduse juurde hiljem tagasi juba eraldi päätükis, seniks aga lähen oma looga meie perekonna Norra  kolimise põhjuste ja protsessi juurde tagasi.

Førde Keskhaiglal on väliselt üks kõige inetumaid (et mitte öelda kõige inetum) haiglahooneid, mida ma oma elus olen näind ja seda mitte sugugi sellepärast, et ma neid vähe näind olen. Hiljuti selgus, et vaatamata oma noorele eale, on haiglahoone juba arhitektuurilise kaitse all. Ju siis kardetakse, et muidu võidakse haigla välimus ilusamaks teha. Mis puutub aga hoone sisemusse, siis selgus, et see on väga funktsionaalne, ilus  ja hubane. Ühest äärmusest teise. Haigla avati Førdes 1979. aastal pääle pikka arutelu selle üle, kus pidanuks asuma maakonna keskhaigla. Nagu see on tüüpiline, ei saand poliitilised parteid omavahel  kokkuleppele, milline kolmest maakonna haiglast pidanuks edutatama keskhaigla seisusesse. Kuna kildkondlikud huvid olid nii tugevad ja vastuolulised, siis tehti kompromiss ning ehitati uus keskhaigla tühja koha pääle suhteliselt maakonna keskele teede ristumise lähedale. Lugu polnd siiski nii drastiline kui Põhja-Rootsis, kus ei suudet otsustada kumb kahest üksteisest 40 km kaugusel asuvast haiglast (Boden’i ja Luleå haiglad) tuli säilitada ning milline sulgeda, ning seetõttu otsustati ehitada nende kahe haigla vahele (20 km kummastki) veel kolmas (Sunderby haigla) ning seejärel sulgeda mõlemad. Kui arvate, et ma teen siin kohatut nalja, siis eksite rängalt. Tegemist on tõesti sündind looga, selliseid „nalju” juhtub poliitikute otsustamisel ühtelugu ükskõik millises riigis. Ega asjata ei peeta näiteks briti huumorisõprade hulgas parimaks saateks ülekandeid briti parlamendi alamkoja istungeilt.

Førde Keskhaigla jättis meie luurekäigul oma töötajatest ja nende professionaalsetest oskustest äärmiselt meeldiva mulje ning seetõttu oli otsustamine lihtne. Võtsime tööpakkumised vastu ning Mari alustas haiglas tööd juba kolm kuud hiljem, tõsi küll, ajutise litsentsiga, mille pikendamine sõltus sellest, kas tal õnnestunuks juba töötamise kõrvalt sooritada nõutavad lisaeksamid (veelkord kogu ülikooli kliiniliste ainete kirjalik eksam, lisaks veel meditsiinilise norra keele eksam). Kuni eksamid polnd sooritet jäi ülejäänd pere seniks Rootsi elama. Kui kaks kuud hiljem olid vajalikud eksamid sooritet, siis võisin ka mina anda sisse lahkumisavalduse ning asuda kolimist korraldama. Et võimaldada endale Norra litsentsi kergemat taotlemist hankisin mina samal ajal Rootsi arsti legitimatsiooni (läkarlegitimation) ja spetsialisti (bevis om specialistkompetanse) paberid. Varem polnd nende järgi erilist vajadust olnd, kuna Rootsi Sotsiaalvalitsus oli seni ilma probleemideta pikendand minu ajutist litsentsi (kokku vist kogunisti 17 korda), mille alusel olin senini saand töötada radioloogina Rootsis. Legitimatsiooni saamiseks tuli läbida sotsiaalmeditsiini lisakursus ning sooritada ka vastav eksam, kusjuures kursus, kus õpetati kõikvõimalikke Rootsi meditsiini puutuvaid juriidilisi aspekte, oli väga huvitav ja kasulik.

Pääle lahkumisavalduse esitamist oli mul Uppsala Akadeemilise Haigla radioloogiaosakonna juhataja professor  PG Lindgreniga kolm väga rasket jutuajamist, kokku umbes neli ja pool tundi. Rasked selle tõttu, et vestluste teemaks oli see, miks ma ütli koha üles ja mida saanuks professor teha selleks, et ma oma avalduse tagasi võtnuksin ning jätkanuks tööd oma senisel kohal. Kuna mulle selles osakonnas meeldis töötada, siis tuli mul professorile seletada, et koha ülesütlemise põhjuseks oli mitte minu soovimatus senisel kohal jätkata, vaid Rootsi bürokraatia, mis ei võimaldand minu abikaasal asuda tööle õpit erialal. Vahemärkusena tunnistan kohe üles, et austet professori huvi minu jätkamise vastu senisel kohal ei olnd põhjustet mitte sellest, et ma oleksin olnd mingi radioloogiline geenius (meie osakonna tase oli nii kõrge, et erialaste oskustega silma paistmine meie kolme professori ja umbes neljakümne dotsendi kõrval olnuks väga raske ka minust tunduvalt targematel ja kogenumatel radioloogidel), vaid selles, et olin üks vähestest, kes oli pidevalt tööl ning tegi selle töö ka ära. Kuna osakonna arstide erialane tase oli nii kõrge, siis viibisid meie professorid ja dotsendid ning ka paljud seni  tiitliteta arstid osa oma tööajast kõikvõimalikel rahvusvahelistel konverentsidel ja kongressidel loenguid pidades, Uppsala Ülikooli arstiteaduskonna õppetööst juba rääkimata. Seda kõike teades oligi professor tõenäoliselt oma südameasjaks teind vajalike tingimuste loomise selleks, et ma saanuksin osakonnas jätkata. Pääle mitmenädalast asjaga tegelemist teatas professor mulle, et ta võis teha kõik selleks, et aidata Maril ületada kõik rootsi bürokraatia takistused ning sellega võimaldada ka minul jätkata senises ametis.

Nimelt teatas PG (lugejale selgituseks – nii teda kõnetamisel kutsutigi, eesnimede esitähtedega), et ta saanuks oma autoriteediga nõuda Immigratsiooniametilt Rootsis Marile ja minule püsielamisluba ja sellega kaasnevat tööloa saamist Marile, kusjuures ta arvas, et püsielamisloa väljastamine oleks tema sekkumisel olnd ka küllalt tõenäoline. Püsielamisloa saamisel võtnuks ka Sotsiaalvalitsus minu abikaasa litsentsitaotluse menetlusse, kusjuures professor lubas omalt poolt võtta veelkord ühenduse Sotsiaalvalitsusega ning jälgida, et vajalik litsents oleks ka väljastet. Nende kahe lubaduse efektiivsuses oli professor raudkindel. Küll aga ei saanuks ta mitte kuidagi aidata kaasa takistuskolmnurga kolmanda teguri eemaldmisele, nimelt ei saand ta mitte kuidagi mõjutada haigla juhtkonda selleks, et pääle tööloa ja litsentsi saamist saanuks Mari haiglas töölepingu alustamaks tööd internina (AT läkare).

Selline abipakkumine oli väga meeldiv ja ka ootamatu. Arutasime Mariga kujunend olukorda, aga siiski otsustasime jääda oma senise otsuse juurde kolida ära Norra. Ühelt poolt oli põhjuseks see, et Mari oli juba alustand tööd Førde’s ning oli oma tööga äärmiselt rahul. Teiselt poolt olin ka mina juba aktseptind tööpakkumist Førde’s. Ümber otsustamise vastu oli ka teadmine, et kui me oleksimegi saand professori lahkel kaasabil püsielamisload ja litsentsi Marile, ei oleks see kindlustand reaalse töö saamist Marile, kuna professor oli teatand, et selles osas oli igasugune tema abi täiesti välistet. Hiljem asja üle järgi mõeldes sain aru, miks professor oli end selliselt väljendand. Nimelt võis ta avaldada survet Immigratsiooniametile ja Sotsiaalvalitsusele ilma et see kuidagi oleks tema renomeed mõjutand. Küll aga ei saand ta avaldada survet haigla juhtkonnale, kuna kui radioloogiakliiniku juhataja oleks üritand mõjutada kirurgia ja meditsiini (ehk eesti keeli sisehaiguste) kliinikute juhatajaid sõlmimaks töölepingut radioloogiakliiniku ühe arsti abikaasaga, siis oleks tegemist olnd korruptsiooniga (internide kohad jagati alati konkursi alusel), mis oleks nii juriidilises kui ka moraalses plaanis olnd ebakorrektne.

Tänasin professorit tema poolt lahkelt pakut abi eest ning senise võimaluse eest osakonnas töötada ning teatasin perenõukogu otsusest siiski kolida Norra. Igal juhul on Uppsala Akadeemiline Haigla tervikuna ja eriti radioloogia osakond oma töötajatega  minu südames alati erilisel kohal.


© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.