Ma eksisin

Ma eksisin ja alles 61-aastaselt sain aru, et olin kogu elu eksind. Olin pidand Venemaa Föderatsiooni ja enne seda Nõukogude Liitu feodaalseks poliitiliseks moodustiseks, mida valitsesid feodaalühiskonna reeglite järgi inimesed, keda võiks tinglikult nimetada alfafeodaalideks.

Arvasin, et pärast 1917. aastat oli tegemist varjatud feodaalühiskonnaga, mis peitis end propagandasiltide taha ning kus inimesed olid feodaalhierarhia tipus seisjate orjad.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkis selle varemetele Venemaa Föderatsioon. Mõne aasta jooksul oli vähemalt teoreetiline võimalus, et sellest võinuks saada tõeline riik, kus inimesed on vabad ja võimukandjad vastutavad kodanike ees.

Pärast Vladimir Putini presidendiks määramist muutis Venemaa Föderatsioon kurssi. Arvasin, et tagasi oli tulnud sama feodaalne hierarhia, mis oli valitsenud Nõukogude Liidus. Inimestest said üha enam võimulolijate orjad, iseseisvat mõtlemist suruti maha ja kõik allutati riiklikule kontrollile.

Seetõttu pidasin Venemaa Föderatsiooni kuni 2022. aasta jaanuarini feodaalse riikluse omapäraseks vormiks.

2022. aasta jaanuaris sain äkki aru, et olin kõik need aastad eksind. Nagu ma nüüd mõistsin, ei olnd ei Nõukogude Liit ega sellele järgnenud Venemaa Föderatsioon feodaalne poliitiline moodustis. See oli midagi hoopis muud: territoorium, mille elanikud olid allutatet terroriorganisatsiooni võimule. Mõne aasta jooksul pärast võimu haaramist 1917. aastal omandas see organisatsioon ka sekti või kultuse tunnused: peasekretär Stalin asetas Lenini isikukultuse tippu.

Minu arvates ei olnd see seega riik, vaid territoorium, kus inimesed elasid terrorikultuse võimu all.

Suurema osa ajast, mil see terrorisekt valitses Nõukogude Liidu nime all, nimetati selle kõrgeimat juhti pääsekretäriks. Viimastel aastatel enne Nõukogude Liidu lagunemist nimetati juhti presidendiks.

Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes ja suuremal osal selle territooriumist tekkis Venemaa Föderatsioon, andis esimene president Boriss Jeltsin lootust, et sellest võinuks kujuneda tõeline demokraatia, kus rahvas valib oma esindajad ja esindajad vastutavad rahva ees.

Olukord muutus pärast Vladimir Putini määramist Venemaa Föderatsiooni presidendiks. Võimu haaras lõplikult terroristidest ja bandiitidest koosnev organiseeritud kuritegelik rühmitus, millel olid maffia tunnused ja mille eesotsas oli Vladimir Putin. Paljudes maades tegutseb maffia riigi sees. Territooriumil, mida nimetatakse Venemaa Föderatsiooniks, hankis maffia endale oma riigi. Selle juhti võib nimetada alfamafioosoks ja alfaterroristiks.

Järk-järgult kadus üha rohkem neist vähestest allesjäänd tunnustest, mis veel lubasid arvata, et tegemist võiks olla riigiga.

Vladimir Putini juhitud maffia tunnustega terroriorganisatsioon kontrollib 17 miljonit ruutkilomeetrit, millel elab 140 miljonit inimest. (Seda rahvaarvu ei saa pidada kindlaks: tegelik arv võib olla märksa väiksem.) Need inimesed teenivad orjadena seda maffia tunnustega kuritegelikku terroriorganisatsiooni.

Organisatsiooni sees premeeriti edutamisega ühte kindlat annet: ustavust ja halastamatust ülemuste käskude täitmisel. Moraalseid väärtusi ei edendet.

Kui välja arvata osa 1990. aastatest, on see alates 1917. aastast kuni tänapäevani olnd kuritegeliku organisatsiooni võimu all olev territoorium.

Pärast võimu haaramist 1917. aastal algas kogu sellel territooriumil ulatuslik hävitustöö. Inimesed, kes kuritegelikule terroriorganisatsioonile vastu astusid, kõrvaldati. Suur osa maa intellektuaalsest, kultuurilisest ja usulisest eliidist sunniti pärast võimuhaaramist pagulusse; hiljem hakati neid lihtsalt tapma.

Algas omamoodi negatiivne valik, mille käigus tõsteti sellel territooriumil juhtivatele kohtadele kõige halvemate moraalsete ja inimlike omadustega inimesed. Kirjanike hulgas soositi eelkõige neid, kes järgisid nõukogude propaganda diktaati.

Esialgu tapeti ainult neid, kes terrorirežiimile avalikult vastu astusid. Aja jooksul sattus ohvrite hulka aga üha rohkem neid, kes olid varem suhtunud sellesse neutraalselt või isegi häätahtlikult.

Osa tapmistest ja inimelude hävitamisest tulenes võimuvõitlusest, mille eesmärk oli kindlustada selle kuritegeliku terroriorganisatsiooni juhtide võimu. See oli absoluutne võim: alfaterroristil oli piiramatu võim ka kõigi organisatsiooni ülejäänud juhtide, nende elu ja surma üle.

Väidetakse, et ainult 15 protsenti inimestest mäletab ühiskonnaelus toimunut rohkem kui kolme kuu taha. See oli üks põhjusi, miks Stalin kõrvaldas umbes 15 protsenti elanikkonnast: need, kes suutsid mäletada kaugemale kui kolm kuud.

1930. aastatel viidi terroriorganisatsiooni propagandaajalehed sageli raamatukogude kinnistesse fondidesse, kui nende ilmumisest oli möödunud kolm kuud. Vastasel juhul võinuks inimesed, kes tavaliselt kaugemale ei mäletand, lugeda vanu ajalehti ja hakata küsima, kuidas sai neid, keda nüüd tembeldati riigivaenlasteks, alles kuus kuud varem ülistada suurte juhtide ja õpetajatena.

Kogu teave ja kultuur olid terroriorganisatsiooni mõju all ning teenisid üht eesmärki: hoida seda võimul. Need olid ajupesu vahendid, mille abil suunati inimesi teenima võimukandjaid, esitamata liiga palju küsimusi. Need mõjusid väga tõhusalt ka paljudele väljaspool terrorirežiimi valitsetavat territooriumi, eriti neile, kes said teavet elu ja sündmuste kohta ainult režiimi kontrolli all olevatest kanalitest.

Olles alistanud enda kontrollitava territooriumi elanikud, pöördus organisatsioon järgmise eesmärgi poole, õigemini varasema eesmärgi poole, mille oli seadnud selle esimene juht Vladimir Lenin, sünninimega Uljanov: allutada kogu maailm sama organisatsiooni võimule.

See terroriorganisatsioon ei ole kunagi suut saavutada enda kontrollitaval territooriumil märkimisväärset arengut. Selle juhtide jaoks tähendab maa areng isikliku võimu laiendamist suuremale territooriumile ja rohkematele inimestele. Seetõttu on nende arusaam edust olnd seot korduvate katsetega vallutada naaberrahvaid. Pärast organisatsiooni võimule allutamist on need territooriumid üldjuhul stagneerund ja alla käind.

Nende plaanide elluviimiseks meelitati Nõukogude Liitu lääne ettevõtteid. Need aitasid üles ehitada tööstust, sealhulgas sõjatööstust, mis pidi tootma relvi ülejäänud maailma vallutamiseks.

1920. aastatel suhtusid lääne ettevõtjad niisuguse režiimiga äri- ja kaubandussuhete loomisse ettevaatlikult. See organisatsioon oli keeldund tasumast Tsaari-Venemaa välisvõlgu ja hävitand enda kontrollitaval territooriumil eraomandiõiguse. Selle käigus tapeti miljoneid inimesi ja sunniti veel miljoneid välismaale põgenema. Kuid 1920. aastate lõpuks oli suurte kasumite väljavaade meelitand Nõukogude Liitu hulga lääne ettevõtteid. Need ehitasid üles sõjatööstuse ja muud selle toetamiseks vajalikud tööstusharud.

Paljud neist ettevõtetest tulid Saksamaalt ja Ameerika Ühendriikidest. Minu arvates võib see olla üks seletus mõlema maa poliitiliste juhtide valmisolekule hoida ka hilisematel aegadel selle terroriorganisatsiooni juhtidega südamlikke suhteid.

Seostan seda nähtust väljendiga „kasulikud idioodid”, mida omistatakse Leninile. Selle all mõtles ta nii kasumit ihkavaid ärimehi kui ka lääne kultuuritegelasi ja poliitikuid, kes uskusid või teesklesid usku nõukogude propaganda kujutlusse Nõukogude Liidust kui edumeelsest riigist.

Sama mõte väljendub teiseski Leninile omistatud ütluses: lääne kapitalistid müüvad kasumit taga ajades isegi köie, millega nad hiljem üles puuakse. Minu arvates näitas järgnev ajalugu, et see arvestus ei olnd vale.

Kuni 2022. aasta veebruarini ei uskund ma, et Vladimir Putin alustab Ukraina vastu täiemahulist sõda. Olin aastakümneid tähelepanelikult jälgind ennast Venemaa Föderatsiooniks nimetava terroriorganisatsiooni tegevust. Ometi arvasin endiselt ekslikult, et on asju, mida selle juhid ei tee, sest need ei tuleks Venemaa Föderatsioonile kasuks.

See oletus põhines minu varasemal arusaamal Venemaa Föderatsioonist kui feodaalriigist: riigist, millel on huvid ja nendest tulenev tegutsemisloogika.

Kui ma lõpuks mõistsin, et minu ees ei ole feodaalriik, vaid maffia tunnustega kuritegeliku terroriorganisatsiooni valitsetav territoorium, hakkasin selle juhtide tegevusele teisiti vaatama.

Sain aru, et Vladimir Putini juhitud organisatsioon tungib Ukrainasse täpselt kümme päeva enne täiemahulise sissetungi algust.

Nõukogude Liidu nime all tegutsenud organisatsiooni juhid ja propagandaaparaat valetasid pääaegu kõige kohta. Minu arvates jätkab ennast Venemaa Föderatsiooniks nimetava kuritegeliku maffiaorganisatsiooni propagandaaparaat täpselt samamoodi.

Kümme päeva enne täiemahulise sõja algust nägin televisioonis üle kant pressikonverentsil, kuidas selle organisatsiooni liige, keda nimetatakse välisministriks, teatas, et Venemaa Föderatsioonil ei ole vähimatki kavatsust Ukrainat rünnata.

Sel hetkel teadsin, et rünnak tuleb. Minu jaoks oli ta mees, kelle ülesanne oli valetada, ja tema kinnitus ei rahustanud mind. Vastupidi, see veenis mind, et rünnak oli vältimatu.

Kui palju aega oli jäänud, oli raske öelda. Tagantjärele tean, et täpselt kümme päeva.

Vahetult enne ning vahetult pääle täiemahulise sõja algust väitis organisatsiooni propaganda, et Kiiev langeb kahe või kolme päevaga. Ka suur osa ülejäänud maailmast uskus VF kiire võidu võimalikkusse. Kuid mina olin üles kasvand Nõukogude Liidu okupeeritud Eestis ja ise kogend selle režiimi tegelikkust, säälhulgas ka seda, kuidas riigiaparaat toimis ja kui ebatõhus see tegelikult oli. Seetõttu ei uskund ma, et kõik läheb nii ladusalt, nagu sõja algatajad ootasid.

Nõukogude okupatsiooni ajal teenisin Nõukogude armees kolmel korral: kõigepealt kaks aastat ajateenijana, seejärel läbisin enne ülikooli lõpetamist ühekuulise kohustusliku ohvitseriväljaõppe — lisaks ühele päevale niinimetatud sõjalisele õpetusele nädalas neljandal ja viiendal kursusel — ning hiljem osalesin kordusõppustel. Olin seda armeed seestpoolt näinud. Teadsin, kui palju selle tugevust kuulutavast propagandast põhines väljamõeldisel ja kui palju oli Potjomkini küla.

Ajateenistuse läbisin Moskva serval Krasnogorskis asuvas 114. ringkonna sõjaväehaiglas. Haigla toimis Nõukogude Liidu õhukaitsevägede mitteametliku päähaiglana. Seal kujunes mul ka oma ettekujutus Nõukogude armee tegelikest kaotustest Afganistani sõjas.

Tänapäeval korratakse sageli, et Afganistanis hukkus umbes 15 000 Nõukogude sõdurit ja haavata sai ligikaudu 40 000. Kui need arvud pärast sõda avaldati, panid haiglas saadud kogemused mind nende õigsuses tõsiselt kahtlema.

Meie haigla oli üks Moskva kuuest suurest sõjaväehaiglast. 1982. aastal osutasid need kuus haiglat kordamööda kõrgema etapi ravi Afganistani sõjast saabunud patsientidele. Iga haigla võttis neid patsiente vastu kahel kuul aastas, mille vahele jäi viis kuud. Meie haigla vastuvõtukuud olid veebruar ja august.

Nendel kuudel toodi kõige raskemini haavatud sõdurid meile Taškendist, kus kesksõjaväehaigla teenindas Afganistani sõda tagalahaiglana. Järgnevatel kuudel raviti neid Moskvas ja seejärel saadeti edasiseks raviks nende kodukohtade lähedal asuvatesse sõjaväehaiglatesse.

Nagu me nüüd teame, oli sõja alguses Afganistanis neli Nõukogude sõjaväehaiglat. Sõja lõpuks oli võrgustik laienenud kaheksa haiglani, kus oli kokku umbes 2400 voodikohta. Kesksõjaväehaigla asus Kabulis. Kergemini haavatuid raviti väeosade meditsiinipunktides. Raskemad juhud saadeti haiglatesse. Neist kõige raskemini haavatud suunati Kabuli keskhaiglasse, veel raskemad Taškenti ja kõige keerulisemad edasi Moskvasse.

Haavatute ja hukkunute suhteks peeti ligikaudu kolm ühele: iga hukkunu kohta oli umbes kolm ellu jäänud haavatud sõdurit.

Nõukogude sõjaväehaiglates kehtis kord, mille järgi algas haiguslugude nummerdamine iga aasta 1. jaanuaril ühest. Numbrid kasvasid aasta jooksul ja järgmisel aastal alustati uuesti otsast pääle.

1982. aastal oli ainult Afganistani sõda teenindav Taškendi haigla nii üle koormatud, et patsiente ei saadetud enam meile koos epikriisiga ehk haigusloo kokkuvõttega. Selle asemel pandi kaasa haigusloo originaal, sest kokkuvõtete kirjutamiseks ei olnud aega. 1982. aasta augusti alguses uurisin äsja saabunud patsienti, kelle haigusloo number Taškendi haiglas oli umbes 42 000.

Minu jaoks tähendas see, et aasta esimese kuue või seitsme kuu jooksul oli Taškendi haiglasse jõund juba ligikaudu 42 000 haavatud sõdurit. See oli vaid üks lüli raviahelas, mis võttis vastu Afganistani haiglate kõige raskemaid patsiente.

See veenis mind, et haavatute ja hukkunute tegelik arv pidi olema märksa suurem kui nõukogude propaganda esitatud arvud.

Mind üllatab, et ka vaba maailma ajakirjanikud kordavad Afganistani sõjast kirjutades endiselt arve umbes 14 000 kuni 15 000 hukkunust ja 40 000 haavatust. Mäletan haiguslugu numbriga ligikaudu 42 000, mida nägin 1982. aasta augusti alguses. Selle numbri järgi pidi ainuüksi Taškendi sõjaväehaiglast poole aasta jooksul läbi käima peaaegu sama palju haavatuid, kui ametlik arvestus näitas kogu ligi kümme aastat kestnud sõja kohta.

See kogemus aitas kujundada minu arusaama Nõukogude armeest ja selle tegelikust lahinguvõimest. Sain sellest võimest aimu ka meie haiglas toimunud sanitaarinstruktorite väljaõppe õppekava ja õpet jälgides: õppimise asemel rakendati kursante haiglale vajalikele töödele, muu hulgas lumekoristusele. Selline „väljaõpe” toimus kogu Nõukogude armees, kus sõdurid olid tasuta tööjõud nii süsteemile tervikuna kui ka ohvitseridele kõikvõimalikes ettevõtmistes, säälhulgas nende suvilate ehitamisel.

Just sellepärast olin enne Venemaa täiemahulist rünnakut veendund, et sõda ei tule: sõda võib kaotada. Hübriidsõda saab seevastu pidada lõputult, kuulutades pidevalt võite ja tekitades vastasele kahju viisidel, millele on raske vastata. Selles ma eksisin.

Kogu vaba Euroopa kogeb praegu hübriidsõda, milles Venemaa Föderatsiooni terroriorganisatsiooni harud korraldavad järjepidevalt rünnakuid, sealhulgas viimasel ajal varjatud sõjalisi rünnakuid ja terroriakte. Niisugustele rünnakutele on raskem vastata, sest igale vastusele järgneb kohe propaganda, mis kuulutab, et lääneriigid on alustand sõda Venemaa Föderatsiooni vastu, samal ajal kui Venemaa Föderatsiooni enda jätkuvad rünnakud Lääne-Euroopa territooriumile vaikitakse maha, eriti kui Lääne-Euroopa juhid ei järgi ajaloost Gordioni sõlme nime all tunt probleemi lahendamise põhimõtet.

Vaatamata korruptsioonile ja mitme varasema juhi venemeelsusele oli Ukraina selleks ajaks siiski vaba maa, kus inimesed said vabalt rääkida ja töötada. Vabad inimesed ei anna alla nii kergesti, nagu nende vaenlased ehk ette kujutavad. Vabaduses üles kasvand inimesed ei loovuta oma vabadust.

Olen kuulnd mitmeid lugusid venekeelsetest ukrainlastest, kes varem suhtlesid ainult vene keeles, kuid pärast täiemahulise sõja algust hakkasid ka perekonnas kasutama üksnes ukraina keelt.

Vene propaganda on aastaid kujutand Putinit geopoliitika meistrina — strateegina, kes mõtleb alati palju käike ette. Tegelikkuses on ta osutund täiesti võimetuks saavutama eesmärke, mille säädis Ukrainas täiemahulist sõda alustades. Selle asemel et siduda Ukrainat tihedamalt Venemaaga, muutus Ukraina üha iseseisvamaks. Putin on end nurka mänginud ega tea, kuidas olukorrast välja tulla ilma nägu või koguni elu kaotamata, kui ta ei suuda jätta muljet, et kõik on läind plaanipäraselt.

Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni vahel on oluline erinevus. Kolmekümne aasta jooksul oli Ukraina kasvatand põlvkondi, kes pidid ise otsustama oma tuleviku üle ning vastutama oma elu ja hääolu eest. Nende suhtumine ellu, töösse, riigi arengusse ja kaitsmisse erines nende inimeste suhtumisest, kes elasid maffia tunnustega kuritegeliku terrorirühmituse võimu all. Seda näeb venekeelsete ukrainlaste puhul, kes võitlevad oma maa vabaduse eest sama visalt kui nende ukrainakeelsed kaasmaalased, kui mitte veelgi visamalt.

Territooriumil, mida nimetatakse Venemaa Föderatsiooniks, kontrollisid majanduslikku võimu ja arengut seevastu inimesed, kes teenisid otseselt seda maffia tunnustega terrorirühmitust. Vaba areng kui selline ei olnd võimalik. Kui kellelgi õnnestus siiski pingutuse ja raske tööga üles ehitada edukas ettevõte, võeti see omanikult ära. Parimal juhul jõudis omanik välismaale põgeneda, halvimal juhul sattus vanglasse. Mõne jaoks järgnes vangistusele pagulus, nagu juhtus Mihhail Hodorkovskiga.

Minu hinnangul oli ukrainlaste haridustase sõja alguses märgatavalt kõrgem ning nende algatusvõime ja vastutustunne oma maa ees hoopis teisel tasemel. Kui mõtlen tagasi lahingute algusele Donbassis 2014. aastal, meenub mulle üks kibe ütlus: keskmisel Ukraina poolel võitlejal oli kaks kõrgharidust, keskmisel vastaspoole võitlejal aga kaks vanglakaristust. Ka alkoholi kuritarvitamine oli Ukrainas märksa vähem levind kui Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Seetõttu polnd põhjust oodata kerget võitu NF-le. Sõja edasine käik kinnitas minu jaoks seda hinnangut.

Olin Ukraina arengut aastakümneid jälgind ja võrrelnd seda Venemaa Föderatsiooni arenguga. Eriti avaldasid mulle muljet meediaintervjuud president Zelenskõi lähiringi nõunikega. Neid kuulates kuulsin haritud ja kohusetundlikke inimesi ning olin kindel, et maa juhtimine on õigetes kätes.

Inimestele ei õpetata, kuidas oma tööd teha, kui nad teevad seda hästi. Ometi tundsin umbes kuu aega pärast täiemahulise sõja algust, et läbirääkimistel oli üks võimalus kasutamata jäet.

Oleksin soovind, et Ukraina delegatsioon oleks lisaks nõudmisele, et Venemaa lahkuks kõigilt okupeeritud aladelt, esitand veel ühe ettepaneku: amnestiat võinuks pakkuda inimesele või rinimeste grupile, kes toonuks Vladimir Putini Haagi rahvusvahelise kohtu ette. Selle all mõtlesin, et nad saaksid taas vabalt käsutada oma külmutet vara ja välismaistel pangakontodel olevat raha.

See oli minu mõte, kuidas muuta Putinit ümbritsevate inimeste isiklikke ajendeid.

Teine võimalus, mille Ukraina sõjaaegne juhtkond kasutamata jättis, oli seaduse muutmine nii, et iga korruptsioonitegu käsitataks ka riigireetmisena, sest see nõrgestab riigi võimet agressioonile vastu seista.

Kui lootus Kiiev kiiresti vallutada luhtus, võisid mõned tema lähiringist hakata mõtlema hinnale, mida nad sellesse sõtta astumise eest olid makst. Paljude ekspertide sõnul pole Putini lähiringis kedagi, kelle isiklik varandus oleks väiksem kui miljard dollarit.

Enne sõda võisid nad reisida mööda maailma nagu suurisandad. Neil olid lennukid, jahid, villad ja muu kinnisvara läänes ning nende lapsed õppisid lääneriikides. Nüüd oli nende vara külmutet, reisimisvabadus piirat ja nad olid Venemaale lõksu jäänd.

Võisin ette kujutada kahe sellise mehe vestlust saunas. Ühel võis olla külmutatud näiteks 15 miljardit dollarit, teisel 16 miljardit ning nende senine elu oli kokku varisend. Kas väljavaade oma varale uuesti ligi pääseda võinuks panna neid otsima viisi Putini võimult kõrvaldamiseks ja kohtu ette toomiseks? Kas nad oleksid valmis kulutama näituseks miljard dollarit Putini ihukaitsjatele altkäemaksuks, et ta võimult kõrvaldada ja Haagi kohtule üle anda? Tänapäeva Venemaa Föderatsioonis on kõik müügiks ning isegi seda, mis tundub kättesaamatu, saab õige hinna eest osta.

Minu toonane oletus oli, et piisavalt tugev isiklik kasuhuvi koos sanktsioonide leevendamise väljavaatega võinuks murda Putini lähikonna lojaalsuse, mis põhineb osalt hirmul ja osalt majanduslikul kasul, ning luua võimaluse sõda lõpetada.

Paljud rahvusvahelised kommentaatorid ja poliitikud, kes arutlevad Venemaa ning Venemaa ja Ukraina vahelise sõja üle, pakuvad lahendusi kindlast loogikast lähtudes. Nad eeldavad, et Venemaa Föderatsioon on riik, millel on rahvuslikud huvid ja eesmärgid.

Minu arvates jätavad nad tähelepanuta päämise: see on territoorium ja elanikkond maffia tunnustega kuritegeliku terroriorganisatsiooni võimu all. Selle organisatsiooni saatuse otsustab üks inimene. Praegu on tema nimi Vladimir Putin. Minu teada on ta olnud sõjakurjategija alates 1999. aasta septembrist, mil algasid julmused Tšetšeenias.

Näen tema Ukrainale korraldatud rünnakul kaht võimalikku põhjust.

Esimene puudutab teavet, mida talle võidi ette sööta. Tema lähedane liitlane Viktor Medvedtšuk, kes tahtis Ukrainas võimu haarata, võis teda veenda, et Ukraina elanikkond on venemeelne, armastab Putinit ja võtab Vene sõdurid lilledega vastu. Sündmuste niisuguse käigu korral oleks Putin läind ajalukku nõndanimetet Vene impeeriumi maade taasühendajana.

2014. aastal Krimmi vallutades oli Putin juba kogend edu ja ajupest elanikkonna vaimustust. Ukraina oli tollal väga nõrk ja selle venemeelne president oli põgenend. Minu tõlgenduse järgi võis Putin 2022. aastal tahta seda tunnet uuesti kogeda: astuda rahva ette juhina, kellele kõik kiidulaule laulavad.

Teine võimalik põhjus oli see, et Ukraina eeskuju muutus tema režiimile üha ohtlikumaks.

Ukrainal oli sarnane nõukogude minevik, kuid sääl said inimesed vabamalt areneda, töötada ja elada. Erinevus nende elu ja autoritaarse võimu all elavate inimeste elu vahel muutus üha selgemaks. Reiside ja isiklike kontaktide kaudu võisid seda erinevust märgata ka inimesed, keda Vene propaganda pidevalt mõjutada püüdis.

Minu arvates võis juba võimalus näha sarnase minevikuga naabermaal teistsugust eluviisi ohustada Putini võimu.

Kui selgus, et Kiievit ei vallutata kahe või kolme päevaga ega ka kahe või kolme nädalaga ning Vene väed olid sunnit Kiievi pealetungisuunalt taanduma, hakati arutama, mis saab edasi ja kuidas sõda jätkub.

Taas lähtus arutelu eeldusest, et Venemaa Föderatsioon on riik, mitte terroriorganisatsioon. Isegi need, kes mõistavad, et selle eesmärgid ja plaanid sõltuvad otseselt Vladimir Putini eesmärkidest ja plaanidest, võtavad sageli lähtekohaks, et Putin on riigi president.

Kuid jätke see tiitel kõrvale ja lähtuge sellest, kes Putin minu arusaamise järgi tegelikult on: sõjakurjategija ja maffia tunnustega kuritegeliku terroriorganisatsiooni juht. Siis avaneb teistsugune pilt. Tema tegevust ei suuna riigi ega selle elanike hääolu, vaid tema enda tunded kõrgeima maffiapealikuna.

Näen paralleeli Adolf Hitleri mõtteviisiga 1945. aasta aprillis, kui oli selge, et Kolmas Reich on kokku varisemas. Selle asemel et püüda elanikkonda riik. Mulle näib, et Hitler on üks Putini eeskujudest ja et sarnane mõtteviis võib juhtida ka Putinit. Kas Putinit ootab Hitleriga sama saatus, jääb veel näha.

Usun, et Putin kardab võimu kaotada, sest kaalul on tema enda ellujäämine. Võib-olla ei looda ta Hruštšoviga sarnasele saatusele, kelle võimult kõrvaldamine ei tähendand surma. Minu arvates on Putini hirm seotud pigem füüsilise kõrvaldamise eri vormidega — sellise saatusega, mis tabas Leninit, Stalinit ja Beriat.

Putin mäletab ka Gaddafi, Ceaușescu ja Saddam Husseini saatust. Minu arvates võib hirm samasuguse lõpu ees mõjutada tema otsuseid.

Kui Putin mõistis, et kiiret võitu ei tule, pidi ta sellega arvestama, ükskõik milliseid valesid tema kaaskond talle sõja kohta oka ei rääkind. Minu hinnangul on ta küllalt arg mees, kes pole julgend minna tegelikule rindele ja sääl sõduritega otse rääkida. Kahtlustan, et Kremlis korraldatavad kohtumised on sageli lavastused, kus sõduritena esinevad ümber riietatud julgeolekutöötajad. Ja me kõik mäletame naeruväärselt pikki laudu ning tohutut vahemaad tema ja isegi ta lähimate nõunike vahel kohtumistel tema residentsides.

Minu arvates järgib ta sama hoiakut, mida olen näind paljude tema võimu all elavate inimeste juures: kui nad meid austada ei taha, peavad nad meid kartma.

Austus on Vene ühiskonna inimestevahelistes suhetes oluline mõiste. Isegi koos viina juues kerkib sageli küsimus: „Kas sa austad mind või ei austa?” Minu jaoks aitab see hoiak seletada ka Putini reaktsiooni Ukraina vastupanule.

Kui Ukrainat ei saand tuua Venemaa koosseisu lillede, leiva ja soolaga, nagu ta alguses lootis, siis sündigu see varemete ja surnukehade hinnaga. Kui selle käigus hukkub ka palju tema enda võimu all olevaid inimesi, ei pruugi see talle midagi tähendada. Minu hinnangul ei tunne ta oma rahva vastu hoolt ega vastutust — loe: inimeste vastu, kes on tema võimu all.

Putin kasvas üles terroriorganisatsiooni võimu all. Suure osa elust oli ta režiimi ori ja kaasosaline. Hiljem võimule tulles jätkas ta sama mõtteviisi, nüüd juba alfaterroristi positsioonilt.

Võrdlen tema käitumist maffiaorganisatsiooniga, kus inimesed tegutsevad juhi soovide ja tujude täitmiseks. Kui soovitud tulemust ei ole võimalik ühel viisil saavutada, saab eesmärgiks teistele võimalikult palju kahju tekitada.

Siin näen ka üht seletust Vene armee rünnakutele tsiviilelanike vastu ja selle ulatuslikule hävitustööle. Minu tõlgenduse järgi on nende sõnum järgmine: kui te ei tahtnud meid lilledega vastu võtta, peate kannatama.

Siinkohal teen lühikese kõrvalepõike Venemaa Föderatsiooni võimuhierarhiasse.

Kui homme tuleks teade, et „ISISe president” osaleb Washingtonis riiklikul vastuvõtul, arvaksid paljud, et midagi on tõsiselt valesti. ISIS ei ole riik ja selle juhil puudub riigipea legitiimsus. See on usuline terroriorganisatsioon.

Minu võrdlus on järgmine: pean Nõukogude Liitu ja sellele järgnenud Venemaa Föderatsiooni sama tüüpi organisatsioonideks — esimest terrorisektiks ja teist maffia tunnustega kuritegelikuks organisatsiooniks. Selles võrdluses on organisatsioon seega ISISe XXXL-versioon: nii oma kestuse, territoriaalse ulatuse kui ka teistele põhjustatud kurjuse poolest.

Organisatsiooni juhile võib kinnitada sildi „president” ja tema lähimatele abilistele sildi „minister”. Minu arvates ei muuda silt ei võimu olemust ega tegude kuritegelikku iseloomu.

Samuti ei muuda minu moraalse arusaama järgi tegevuse olemust see, kui organisatsiooni liikmed riietatakse mundrisse ja neile antakse sõjaväelised auastmed. Võib panna kolmsada tuhat inimest mundrisse või relvastada mitu miljonit, kuid minu jaoks jääb küsimus: kelle tahet nad täidavad ja millist võimu teenivad? Minu arusaamise järgi on nad lihtsalt selle kuritegeliku organisatsiooni liikmed, nii madalama kui ka mitte päris nii madala astme omad.

Kui räägitakse Venemaa Föderatsiooni välisministrist, varjab tiitel minu arvates tema tegelikku rolli. Näen temas kuritegeliku organisatsiooni liiget, kelle ülesanne on seda esindada ja välismaailmale propagandat levitada.

Minu arusaamise järgi on nende juhtide tiitlid sildid, mille ülesanne on varjata nende tegelikku olemust. Samal ajal ei kahtle ma, et paljud nende siltide kandjad peavadki end päriselt ministriteks, sõjaväelasteks, ohvitserideks ja kindraliteks. Nende enesekuvand ei muuda minu hinnangut võimule, mida nad teenivad, ega sellele, mida nad teevad. Kahjuks peavad ka paljud teised neid ministriteks, sõjaväelasteks, ohvitserideks ja kindraliteks — nii selle terroriorganisatsiooni valitsetaval territooriumil kui ka väljaspool seda, sealhulgas läänemaailmas.

Kui käsitame Venemaa Föderatsiooni territooriumi ja elanikkonnana, mis on maffia tunnustega kuritegeliku terroriorganisatsiooni võimu all, peab iga hinnang selle tulevikule lähtuma ennekõike ühe inimese isiklikest mõtetest ja eesmärkidest: organisatsiooni juhist Vladimir Putinist.

Kui küsitakse, miks nad nii käituvad, miks nad tapavad inimesi ja miks nad kohtlevad oma rahvast niimoodi, on minu vastus lihtne: sest nad saavad. Ja neile meeldib see.

Ning nad saavad jätkata seni, kuni läänemaailmas leidub poliitikuid, kommentaatoreid, ärimehi ja tavalisi inimesi, kes usuvad Venemaa Föderatsiooni propagandat ega mõista, millise organisatsiooniga neil tegemist on.

Minu hinnangul tõlgendab see organisatsioon iga järeleandmist nõrkusena. Iga uus järeleandmine julgustab seda jätkama. Niisugused kuritegelikud organisatsioonid mõistavad minu arvates vaid üht argumenti: jõudu ja otsustavust. Kui aga organisatsiooni juhid ise otsivad kompromissi või teevad järeleandmisi, peab nende oma ringkond neid nõrgaks ja kõrvaldab nad.

Nad on ajaloost õppind ühe olulise põhimõtte, mida rakendas juba Rooma riik: divide et impera — jaga ja valitse.

Minu arusaamise järgi on seda võimutraditsiooni jätkavad organisatsioonid kasutand seda põhimõtet edukalt juba üle sajandi. Oma võimu all olevate inimeste kontrollimiseks on nad kasutanud piitsa ja präänikut. Vastased aga kõrvaldatakse füüsiliselt. Välismaailmas on nad külvanud lahkhelisid kõikvõimalike vahenditega: raha, ahvatluste, relvade ja terroriga.

Mul on hää meel näha, et üha rohkem poliitikuid, vähemalt Euroopas, paistab mõistvat: sellise organisatsiooniga kompromisside otsimine ja sellele järeleandmine saab seda ainult julgustada ning õli tulle valada.

Rahvusvahelist olukorda muudab veelgi keerulisemaks see, et maailmaareenil suurima võimu ja vastutusega inimene näib jagavat Putini keskendumist isiklikule kasule ja omakasule ning osutub selles mõttes Putini ootamatult lähedaseks mõttekaaslaseks.

Mis saab edasi?

Raske öelda. Vastus sõltub neist, kes saavad tulevikku otseselt mõjutada: demokraatlike riikide juhtidest ja rahvastest.

Mida varem nad mõistavad, milline kuritegelik organisatsioon tegutseb nime „Venemaa Föderatsioon” all, ning mida varem nad loobuvad väärarusaamadest ja illusioonidest ning hakkavad lähtuma tegelikkusest, seda varem saavad nad sündmuste käiku sisuliselt mõjutada (Gordioni sõlm?).

Minu arvates ei ole veel liiga hilja anda organisatsiooni juhtkonna teistele liikmetele teada, et amnestia võimalus võib avaneda, kui nad kõrvaldavad sõjakurjategijad võimult ja toovad nad Haagi rahvusvahelise kohtu ette.

Amnestia all mõtlen võimalust taas käsutada oma läänes külmutatud vara. Selle ettepaneku majanduslik stiimul oleks neile selle vara kasutamise õiguse tagastamine.

Loodan, et üha rohkem inimesi mõistab, mis on Venemaa Föderatsioon ja kes on Vladimir Putin. Enne haiguse ravimist on vaja diagnoosi; nii on ka Putini süsteemiga.

Iga kord, kui keegi ütleb „president Putin”, peaksime mõistma, et räägime terroriorganisatsiooni kõrgeimast maffiapealikust ja sõjakurjategijast.

Iga lääne ettevõte, mis kaupleb Venemaa Föderatsiooniga — kuritegeliku terroriorganisatsiooni võimu all oleva territooriumi ja inimestega — peab mõistma, et see kaubandus aitab organisatsiooni elus hoida ning selle eest makstakse süütute ukrainlaste eludega. Iga kord, kui midagi ostan, püüan välja selgitada, milline ettevõte on selle valmistanud ja kas ettevõte tegutseb endiselt Venemaal, et vältida Venemaa sõjamasina kaudset rahastamist.

Mina eksisin kuni 2022. aasta jaanuarini. Kas Teil on kogu aeg õigus olnd?

Слава Україні!