Unenägudega on nii nagu ta on. On neid, kes püüavad unenägusid seletada, ning neid, kes ei otsi unenägudest mitte mingeid tähendusi. Mõnikord näed und ja teinekord ei näe. Ja kui näed und, siis mõnikord mäletad kõiki detaile ning teinekord ununeb nähtu koheselt.
Mõni unenägu on kole ja mõni on meeldiv. Olen näind ühe öö jooksul mitmeid erinevaid lühiunenägusid ning mõne teise öö jooksul olen näind selliseid, mis on olnd nagu pikk põnevusfilm. Mingil eluperioodil näed igal ööl und ning teisel perioodil on igale magama jäämisele järgnend lihtsalt ärkamine ilma ühegi vihjeta vahepääl näht unenäole.
Kõige erilisemaks oli unenägu, kus surin ära. Oli kuidagi seot lastega, kus valikuks oli - kas lapsed või mina. Otsustada tuli kohe ning vastavalt otsusele saabus ka surm koheselt. Detaile ei mäleta väga täpselt, aga mäletan tunnet. Suremise hirmu ei olnd ning surm oli kui piirideta ja pidepunktideta täielik valguse ja hoomatavate objektide puudumine. Ei olnd isegi mõtet, et näe kui ääretult must kõik on. Lihtsalt pilt kadus ära ning mõtteid enam ei olnd. Üllatuseks oli vaid see kui määratlemata aja pärast silmad lahti tegin ning selgus, et ilm vaatab endiselt vastu.
Tahan veidi pikemalt aga rääkida ühest hoopis teistmoodi erilisest unenäost, kus erinevalt eelnevalt kirjeldet unenäost olid olemas nii valgus kui ka rikkalikult hoomatavad objektid ja tegelased. Unenägu algas sellest, et istusime isaga koos ning ta jutustas mulle ümber tema poolt äsja näht unenägu (unenägu unenäos), mis jutustamise käigus moondus jutustusest tegevuseks.
Isa oli näind unes, et ta elas sootrollide maal - õigem oleks vist öelda - soos. Soo polnd eriti suur ning sootrollid olid ümbritset hoopis teist tüüpi trollidega. Ühel pool rabatrollid, teisel pool mägitrollid, kolmandal pool lagendiktrollid ning neljandal pool metstrollid.
Nii sootrollide, rabatrollide kui ka mägitrollide üheks lemmiktegevuseks oli kivide veeretamine. Kive veeretasid ka metstrollid, aga nad ei teind seda kunagi nii suure innuga kui mägitrollid või sootrollid. Lagendiktrollid olid pea sama tublid kiviveeretajad kui mägitrollid, rabatrollid või sootrollid, aga nad ei and kiviveeretamisele nii suurt tähendust kui teised trollid. Lagendiktrollid eelistasid tegelda kiviveeretamise kui substraadi asemel pigem trollide ürgtegevusega - kivide loopimisega. Kui varem oli kive loobit nii sohu, rappa, mägedesse, metsa kui ka merre, siis viimase saja suve jooksul lagendikul valitsend põua tõttu oli lagendiktrollidel kulund igasse suunda kivide loopimise pääle ning samal ajal näljast koriseva kõhu täiteks vajalike kõikvõimalike vähegi söödavate juurikate otsimise pääle nii palju jõudu, et nüüd jaksati kive loopida vaid lagendiku servas olevasse sohu. Pikkade heidete puudumist asendati seda kõvema räuskamisega (samuti üks trollide ürgtegevus), mis kostus isegi meritrollide juurde, kuhu muidu ükski kivikaar ei ulatund.
Seda trollide ürgtegevust olid kunagi õige innukalt harrastand ka nii sootrollid kui ka mägitrollid, aga aegade möödudes hakati kivide loopimisele eelistama nende veeretamist, kus shanss nendega ise pihta saada oli tunduvalt väiksem kui nendega loopimises osaledes. Ning seoses söögiolude paranemisega nii mägedes kui ka soos harjuti üha rohkem kasutama suud pigem söömiseks kui koleda hääle tegemiseks. Tõsi küll, soos elas hulk trolle, kes armastasid samuti kive loopimas käia ning selle tegevuse juurde ka räusata, aga samas kõlasid nende räuskamised arusaamatu pahura torisemisena ning kive loobiti ka vaid omaenda sohu, mis teistes sootrollides vaid arusaamatust ning hämmingut tekitas.
Kõige tublimateks kiviveeretajateks sootrollide seas olid jändrikud Volli ja Molli ning nõtke trollpiiga Sõlla. Kõik kolm olid õige tihtipääle esirinnas kiviveeretajate kogunemistel, kus nii sootrollid, rabatrollid, mägitrollid, lagendiktrollid, järvtrollid, metstrollid, jõgitrollid, meritrollid ning saartrollid üksteise võidu kive veeretasid. Kive veeretati kas ühises pundis või siis paarisüllaste vahedega, sõltuvalt sellest, kus kogunemisi peeti. Päikese loojumisel vaadati, kes veeretajaist oma kivi kõige kaugemale oli veeretand ning siis selguski, kes olid esirinnas ning kes olid kaugele maha jäänd.
Mägitrollid kui kiviveeretamise leiutajad (kus mujal kui mägedes võiski esimene kivi veerema minna!) pidasid kiviveeretamist mägitrollide liigiomaseks tegevuseks ning kui kiviveeretamisel päikese loojudes selgus, et kõige ees sattus olema mõni teise liiki kuuluv troll, siis kõlas kogu öö jooksul mägitrollide laagrist pahurat räuskamist, mis teistel trollidel tihti une ära võttis.
Eriti suureks pinnuks mägitrollide silmis olid kolm edukat sootrolli, kelle edu puhul räusati ning sajatati neid tihtipääle kuni päiksetõusuni. Põhiliseks süüdistuseks oli, et sootrollid ei saand olla edukad ilma sohki tegemata. Kõik mägitrollid teadsid juba lapsest saati seda nende jaoks ümberlükkamatut tõde, et kiviveeretamises ei olnd võimalik võita mitte ühtegi mägitrolli ainult kaerahelbeputru süües, millest mägitrollidest teatekuulutajad üle kogu ilma pidevalt kõiki trolle ka teavitasid.
Sohi tegemiseks peeti trollide vahel sõlmit kokkuleppe rikkumist, mille kohaselt kogunemistel osalevad kiviveeretajad ei tohtind oma pudru sisse maitseaineid segada. Maitseaineteks loeti soola ja suhkru kõrval ka kõikvõimalikke moose. Selleks, et sohitegijaid liistule tõmmata, oli moodustet üks nuuskurite jõuk, mille päälikuks oli üks innukas mägitroll. Nuuskurite ülesandeks oli nii kogunemistel kui ka kogunemiste vahel käia kõigi kiviveeretajate mann nuusutamas nende hingeõhku, kus siis üritati leida nii magusat ja soolast lõhna kui ka kõikvõimalike mooside aroomi.
Maitseainete kasutamise keelu ainsaks erandiks olid need kiviveeretajad, kellele nuuskurite jõuk oli and loa pudru sisse mett segada. Sellise loa olid saand need mägitrollidest kiviveeretajad, kes teatasid, et nad olid sündind emakese looduse tahtel ainult ühe kopsuga, mistõttu neile tuli pudru sisse mett segada, kuna ilma meeta poleks nad jõund isegi mitte püsti seista, kiviveeretamisest rääkimata. Tõenduseks piisas kasvõi ühe kiviveeretamisega mitte tegeleva mägitrolli kaasanoogutamisest sellise väite pääle. Ning kuna emakese loodusega oli nuuskurite jõugul omad arved õiendada (emake segas ühtelugu õhku mingit õietolmu, mis takistas nuuskuritel kiviveeretajate hingeõhku korralikult nuuskida), siis nii saigi mee kasutamise luba vaestele vigastele mägitrollidele ant.
Nuuskurid olid väga edukad ning ühtelugu võtsid nad õnnetuid patustajaid oma kaasaskantavate raudsete pihtide vahele, kus siis neid armutult pigistati, kuni nad ei jõund isegi mitte kiviveeretajate kogunemistele kohale minna, kiviveeretamisest rääkimata.
Ainsamateks, kes kunagi raudsete pihtide vahel pigistada ei saand, olid mägitrollid, kes teatasid, et nemad ei tee mitte kunagi sohki, kuna nad ei taha oma liigikaaslasest nuuskurite päälikku kurvastada. Nii oligi mägitrollide hingeõhk maitseaineteta kaerahelbepudru lõhnaga iga kord kui nuuskurid nuuskima tulid. Ja kuna mägedes on alati hästi kuulda kui keegi läheneb, siis olid mägitrollid nuuskurite saabudes juba ilusas sirges rivis viisakalt seismas, mis võimaldas kogu rivi hingeõhu puhtuse ära hinnata käigu kiirust aeglustamata, mis tekitas koju ruttavates lihtnuuskurites ütlemata hääd meelt.
Muidugi tekitas selline mägitrollide ja nuuskurite vastastikune poolehoid teistes trollides kadedust ja pahameelt, mistõttu ühtelugu oli kuulda summutet urinat mägitrollide ja nuuskurite koostöö kohta. Aga need olid vaid kadedad urinad, ei miskit muud. See, et mägitrollid said oma mägedes kivide veeretamist harjutada, oli loomulikult ainsamaks mägitrollide edu põhjuseks. Lisaks veel mingid ootamatud õnnelikud juhused. Üheks selliseks juhtumiks oli kui mägitrollpiiga Billa eksis ühte mägede vahel asuvasse metsatukka nii ära, et ei leind õige mitu kuud teed metsast välja. Kui ta siis lõpuks uuesti metsast välja sai, siis aeti teda ühe teise kiviveeretaja jändriku Billiga segi, nii tublisti olid trollpiiga lihaskumerused paranend. Õnneks saadi veast koheselt aru ning trollpiiga sai jändrike reast välja trollpiigadega ühte ritta kivi veeretama, kus ta oli edaspidi alati esirinnas.
Aga muude trollide seas oli vahelejääjaid ühtelugu. Kord võeti vahele pea kõik rabatrollid, kellele sai saatuslikuks nende iseloom. Rabatrollid olid harjund kive veeretama vaikides ning hambaid kokku surudes. Kord kui nad kõik üritasid olla päikese loojanguks esirinnas, oli nende pingutus nii suur, et suure rabamise käigus hammustasid nad kogemata oma keelde, mistõttu nende hingeõhk sai vere tõttu soolase lõhna. Pääle päikese loojangut teostet nuuskimise käigus selguski, et nende hingeõhk on soolane ning rabatrollid saadeti esirinnast minema. Küll püüdis kõige vanem rabatroll õiglust maksma panna öeldes, et see on rabatrollide eneste veri, mis nende hingeõhu on rikkund, aga ei aidand see ühtigi. Järgmistel kogunemistel ei julgend enam ükski rabatroll nii kõvasti rabada, et oleks oma keelde hammustand ja nii ei jõundki rabatrollid enam tükil ajal esirinda.
Ka lagendiktrollide hulgas oli nuuskuritele vahelejääjaid ühtelugu. Lagendiktrollid armastasid oma pudru sisse ikka soolaseeni segada, mistõttu ka nende hingeõhk sai rikut ning neid esirinnast ära aeti. Kuna lagendiktrolle oli palju, siis räuskasid kõige vanemad lagendiktrollid vaid järgmise hommikuni ning ajasid siis uue noore jändriku või trollpiiga kive veeretama.
Kõige rohkem ärritasidki mägitrolle sootrollid, kelle kohta kõik mägitrollid rääkisid, et sootrollid ei saa olla esirinnas mitte kuidagi vaid kaerahelbeputru süües. Nii oligi mägitrollide rõõm suur, kui kord enne suurt kogunemist teatas üks nuuskur, et tema meelest olla Sõlla hingeõhk kuidagi liiga magus, mistõttu Sõlla peab olema segand oma pudru hulka vaarikamoosi. Kära oli palju, mis kestis nii kaua kuni tuli vastus, et Sõlla peenraväetise hulgast ei leit mitte ühtegi vaarikaseemet, mistõttu tegemist oli vaid nuuskuri veaga.
Kuigi jändrikud Volli ja Molli harjutasid kiviveeretamist koos, oli nende kiviveeretamine täiesti erinev. Isegi mägitrollid tunnistasid, et jändrik Volli kivi veereb alati kõige sirgemat joont pidi. Selle tõttu oligi Volli kõige suurematel kogunemistel oma kivi päikese loojanguks kõige kaugemale veeretand, mis mägitrollides suurt kadedust ja pahameelt tekitas. Ühtelugu räägiti, et jändrik Volli segavat oma pudru sisse moosi. Räägiti, aga vaatamata nuuskurite suurele sõprusele mägitrollidega ei suut nad seda kunagi kinnitada.
Paraku oli selline sirge joone ajamine jändik Vollile ka nuhtluseks. Kui kive veeretati paarisüllaste vahedega, siis sai jändrik Volli oma kivi sirgelt ning kõige kaugemale veeretada. Aga iga kord kui veeretati ühtses jõugus, siis ei saand jändrik Volli kuidagi kõige kaugemale, kuna tema joon ei saand enam kõige sirgem olla ühtelugu igast suunast tema kiviga kokku põrkavate (eriti mägitrollidele kuuluvate) kividega.
Ainult kaks korda oli jändrik Vollil reaalne võimalus oma kivi ühtses jõugus kõige kaugemale veeretada. Esimene kord oli ühel kõige suuremal kogunemisel, kus mõni hetk enne päikese loojumist veeretas jändrik Volli oma kivi mäkke tõusul teiste eest nii kaugele ära, et tundus, et loojanguks ongi tema kõige kaugemal. Kolm mägitrolli püüdsid kõigest väest talle järgi saada ning kui tundus, et mägitrollide pingutused on edutud, õnnestus kõige pikemal mägitrollil jändrik Allil om kivile nii kõva hoog sisse anda, et kivi läks otse jändrik Volli jalge vahele, mistõttu ta samm aeglustus ning kõik kolm mägitrolli said oma kivid jändrik Volli kivi ette suruda, nii et loojangu hetkel olid nad kõik kolm oma rindadega ees.
Teine kord oli jändrik Vollil taas suur võimalus kui ta samuti veidi enne loojangut oli ühtses jõugus veeretades oma kiviga kõige ees ning mäkke tõustes õnnestus tal jälle teiste kivide eest oma kivi õige kaugele ette veeretada. Paraku oli temast maha jäänd kiviveeretajate rivi eesotsas jändrik Molli, kellel õnnestus lausa ebatrolliliku pingutusega oma kivi veeretada jändrik Volli kivile järgi ning oma kivi tuules vedada ka kõigi teiste veeretajate kivid kaasa. Päikese loojanguks oli jändrik Volli kivist viie muu veeretaja kivid ees ning jändrik Molli kivist kogunisti viieteistkümne veeretaja kivid ees. Kui muidu tavatsesid jändrikud sootrollid pääle päikese loojangut üksteise pääle sõbralikult uratada, siis seekord mindi magama vaikides. Sellisest jändrik Molli teguviisist ei saand ükski sootroll aru ning kui talt aru päriti, siis ajas jändrik Molli kõik süüdistused tagasi väites, et ta olla vastupidiselt kõigi päältvaatajate poolt nähtule üritand mitte oma kiviga jändrik Volli kivile järgi saada, vaid teiste veeretajate kivide veeremist takistada. Jutt jutuks, aga päältnägijad olid oma silmaga näind, et jändrik Molli polnd mitte oma liigikaaslasest sootrolli edu poolt, vaid selle vastu.
Kui jändrik Volli oli kuulus oma sirgjoonelise kiviveeretamise poolest, siis jändrik Molli paistis silma oma ääretult ebaühtlase kiviveeretuse poolest, mistõttu kaugelt vaadates jäi alati mulje nagu see polekski üks sootroll, kes oma kivi veeretab, vaid vigase jala ja tiivaga harakas, kes üritab kivi kusagile ebamäärases suunas ajada. Vaatamata oma lombakale kivi veeretamisele oli jändrik Molli õige mitu korda samuti päikese loojangul kiviveeretajate esirinnas olnd. Jändrik Molli oli veel selle poolest eriline, et nooruspõlves oli ta kord mägedesse ära eksind, mistõttu oli ta ligi aasta mägitrollide keskel eland ning selle tõttu mõistis isegi nende murrakut.
Kui lõpuks nii jändrik Volli kui ka jändrik Molli teatasid, et nad enam ei jaksa kivi veeretada ning edaspidi kogunemistele ei lähe, siis oli paljudel sootrollidel sellest kahju, kuna pääle Sõlla (oli kivi veeretamise juba veidi varem ära lõpetand), Volli ja Molli kivi veeretamise lõpetamist polnd enam ühtegi sootrolli, kes oleks jaksand tulla kivi veeretamisel esirinda. Osadel aga oli hää meel, kuna nad leidsid, et hää, et edukad sootrollid said oma kivid ära veeretada ilma, et nad oleksid nuuskurite raudtangide vahele jäänd, kuna kurja tahte olemasolul võib musta kassi leida pimedast toast isegi siis, kui seda kassi sääl ei ole.
Edasi aga läks unenäos kõik segaseks. Kuna tegemist on kurioosumiga - unenägu unenäos, siis jäigi mul mõistmatuks, mis sundis jändrik Vollit uuesti kivi veeretama ning plaanima osalust mägitrollide poolt korraldataval kogunemisel. Ehk teiste sõnadega, kas see oli osa jändrik Molli trolleit Milla masterplan'ist või siis otsus, mille trolleit Milla ja ta jändrik Molli oma kasuks ära kasutasid. Ärkvel olles on tihtipääle raske meelde tuletada unenägu ennast, rääkimata juba sellest, kas mingi unenäo segane seik on segane selle tõttu, et ma mäletan halvasti, või ma sain unes segaselt aru, või sai isa oma unes, mida ta mulle minu unes seletas, asjast segaselt aru.
Kuna asi on segane, siis hüppame sellest üle, miks jändrik Volli otsustas veel ühel kogunemisel kivi veeretada. Igal juhul otsustas jändrik Volli osaleda veel ühel kogunemisel.
Trolleit Milla, kes oli jändrik Molli leemekulbi liigutaja ning selle kõrvalt ka sootrollide kivimurru võtmehoidja, leidis, et sootrollid kiitsid liialt jändrik Volli saavutusi kivi veeretamises ning pöörasid liiga vähe tähelepanu jändrik Molli tegudele. Seda arvamust ei hoind trolleit Milla sugugi ainult enda teada, vaid jagas seda igal sobival ja mittesobival hetkel ka jändrik Molliga. Kui selgus, et jändrik Volli oli hakand jälle kõvasti kive veeretama (ükskõik, kust see mõte algselt pärines), siis uuris kadedusussist nakatund jändrik Molli välja, et jändrik Volli oli hakand kaerahelbepudru sisse veidi kaneeli segama, mis pääle rasket kiviveeretamist aitas veidi kergema sammuga koju magama minna. Kaneel ei olnd osade trollide arvates sugugi keelat, kuna ta ei olnd ei sool, ega suhkur ega ka mitte moos. Meritrollid kasutasid seda kuuldavasti õige rohkesti.
Kaneelil oli see omadus, et ta ei aidandki kivi paremini veeretada, vaid aitas paremini pääle veeretamist koju magama minna. Lisaks oli kaneel veel selline, et seda sai hingeõhust tunda kivi veeretamiselt koju tulles vaid üle lävepaku astumisele järgnend 18,4 sekundi jooksul. Ei söömise ajal, ei kivi veeretamise ajal, ei koduteel, vaid pääle lävepaku ületamisele järgnend esimese 18,4 sekundi jooksul. Miks nii, ärge minu käest küsige, kuna mina pole ei kaneeli kasutaja, ega ka selle kasutamise toimete asjatundja. Alates 18,5 sekundi möödumisest ei saand seda uuesti hingeõhust tunda. Seega, selleks, et kaneeli lõhna hingeõhust tunda oli vaja väga täpselt teada, kas ja kuna seda kasutati ning lisaks tuli selle kasutamise vahele võtmise nimel kõvasti plaanimist teha.
Juhtus nii, et just selle kurikuulsa 18,4 sekundi jooksul olid ka nuuskurid toas ning jändrik Volli hingeõhus tunti olevat kaneeli lõhna. Vastavalt säädusele pidi hingeõhust kahtlase lõhna leidmisel ka veidi sülge viima nuuskurite söökla koka kätte keetmisele, et näha, kas seda kissellile lisades tuleb kissellile kaneeli lõhn juurde või mitte.
Nuuskurite ajastamine oli ülitäpne ning sellele ajastamisele oli eelnend kõva kooskõlastamine ja läbi rääkimine. Trolleit Milla masterplan'i õnnestumisele aitas kaasa see, et jändrik Molli tundis oma nooruspõlvest õige mitut mägitrolli, kes olid nüüd mägitrollide kiviveeretajate vanemateks. Kui oli selge, et saatus oli nii-ii ebaõiglane, et kõik sootrollid rääkisid vaid jändrik Vollist ning unustasid pea alati jändrik Molli varasemad esirindlused, siis oleks see Milla ja Molli arvates olnd õiglane kui jändrik Volli oleks nii sootrollide ning ka teiste trollide mällu jäänd mitte kui sirgjooneline kiviveeretaja, vaid kui kaneeli pudrule lisaja.
Selles unenäo unenäos sai kurjus võitu. Jändrik Molli vaeva eest tasuti sellega, et ta võeti üleilmsete kiviveeretajate vanemate hulka, seda eriti mägitrollide esindaja tugeval poolehoiul. Võib juhtuda, et esimest korda elus oli ta tõeliselt õnnelik, aga võib-olla ka mitte. Täiesti kindlalt võis ta vaid ise seda teada.
Jändrik Volli kukkumine oli seda valusam, et sootrollide vanemad said hakkama ääretult rumala plaaniga, kus algselt üritati varjata kuni kiselli valmimiseni seda, et nuuskur leidis hingeõhust kaneeli lõhna. Kui kissellil oli ka kaneeli lõhn man, siis üritati protestida kõige rumalama õigustusega - et nuuskur olla nuusutand hingeõhku paremalt poolt, aga mitte vasemalt, kust tavaliselt hingeõhku nuusutati. Vanemad isegi ei mõelnd vaese jändrik Volli pääle, kes oleks ka õigeksmõistva otsuse puhul saagadesse läind kui jändrik, kes võeti vahele, aga kuna nuusutati valelt poolt, siis ei mõistet teda paraku süüdi. OJ Volli teiste sõnadega. Kuidas jändrik Volli sellise kuulsusega edasi pidanuks elama, selle pääle ei mõelnd keegi vanemaist.
Aga jändrik Volli käest ei küsind ükski vanem enne otsuse tegemist, mida Volli arvas. Sirgjoonelise kiviveeretajana oleks jändrik Volli ise läind kohe järgmisel päeval pääle nuusutamist sootrollide kogunemiskohta ning öelnd kõigile sootrollidele ja muudele huvilistele, et jah, kaneeli ta lisas, kuna juba vanema jändrikuna oli tal vaja kaneeli selleks, et saanuks paremini pääle kivi veeretamist koju magama minna. Ning, et sülge pole vaja kisseliks keeta, kuna ta tõesti oli kaneeli pudru sisse segand. Kuna ta aga ei teand, kas kaneeli võis pudru sisse segada või mitte, siis pani ta igaks juhuks kasutet kaneeliportsud oma kiviveeretuse kalendrisse ka kirja, et kogunemisele minnes küsida nuuskurite käest, kas kaneeli kasutamine oli lubat või mitte. Kui oleks selgund, et oli lubat, siis oleks ise ka kivi veeretand. Kui mitte, siis oleks vaadand nooremate müttamist kõrvalt ning siis sookoju tagasi läind ning edaspidi kiviveeretamist vaid oma lastele õpetand.
Aga sellist võimalust jändrik Vollile ei ant. Mägitrollid said kaua igatset võimaluse räusata õige pikka aega sootrollide ning pudrusöömise teemal. Ning ainult kõige sümpaatsem mägitroll jändrik Elli ütli tagasihoidlikult, et mitte ükski kaneel ei pane kivi nii otse veeretama kui seda tegi jändrik Volli...
Vaatan aknast välja, väljas lumi ja mäed. Milline totter unenägu! Väljas pole ei ühtegi trolli näha, ega ka kedagi, kes kive veeretaks. Sellised need unenäod on - kui tulevad, siis ei hüüa tulles, kui on, siis ei hoolitse selle eest, et kajastaksid kasvõi mingil määral tegelikkust, ning kui on olnd, siis võib-olla jäävad meelde, aga võib-olla mitte.
Ainult ilusaid unenägusid kõigile!
lørdag 11. februar 2012
tirsdag 27. desember 2011
Pixmania - how do they value their customers convenience
This time in english.
I would like to share my experiences with Pixmania's customer service. As a consumer, I always do find high value in reliable information and this time it is my turn to inform my fellow consumers who might be interested in getting some extra help with decision making.
I have bought a wifi router from Pixmania and paid extra for some extra quarantee deal. Last month the router has been very unstable, I had to reboot the router a lot of times.
I took contact with Pixmania's customer service and filed a complaint. Customer service offered me 2 options.
1. Send the router to reparation, the router will be fixed and sent back
2. Send the router in original package back and Pixmania will send me a credit note for a purchase of a new product
Both options offered me spending a lot of my time for solving problems with one cheap item - about 125 EUR.
1. Finding a box and packing the router in the box. Driving to the post office, parking the car. Waiting in the post office in the cue, delivering and paying for postage. Driving back home. All together about 90 minutes of my time.
2. When getting back the router (or a new router), the same procedure again, extra 90 minutes of my life spent.
3. The biggest inconveniance is not having a router between 1. and 2. Not having it for 1 month? Not having wifi internet at home when we have 6 iphone's, 3 PS3-s, 6 pc/laptops, 1 apple tv, 3 TV-s using wifi internet constantly - not funny at all.
So I made a proposition - send me a new router, I will receive it and pack the old one in the same package and send it back. One visit to the post office and only a couple of hours without wifi at home.
Answer from the customer service - this is not possible. Their solution for the problem with the defect router demands 3 hours of my time and disabling wifi possibility for our family for about 1 month. It is much cheaper for me to go and buy a new router in the nearest electronic store - costs only 125 EUR + about 30 minutes of my time.
What I proposed, was a modification of option 2. I would have sent the router back in original package, received a new one for a credit note. I would have been satisfied with service and stayed a potential customer even in the future. Pixmania would have served a customer without extra costs the most convenient way for a customer. Only win-win situation.
Now it is vice versa. Pixmania have earned a little bit from the sale, spared costs of reparation/replacemant, but they will never ever sell anything to me or to my family.
I got a valuable experience at little price - I will never ever buy anything from Pixmania and I will never ever have any trouble with Pixmania's customer service, I will spare lot of my time and energy in the future when I will not spend my money in the company which is not valuing me as a customer.
Everyone can do mistakes. Shit happens. But when it happens, it is very important that you do not have to deal with a company which is known for a not-flexible customer service which is not valuing the conveniance of customers even when it does not cost anything extra.
Have a nice day!
I would like to share my experiences with Pixmania's customer service. As a consumer, I always do find high value in reliable information and this time it is my turn to inform my fellow consumers who might be interested in getting some extra help with decision making.
I have bought a wifi router from Pixmania and paid extra for some extra quarantee deal. Last month the router has been very unstable, I had to reboot the router a lot of times.
I took contact with Pixmania's customer service and filed a complaint. Customer service offered me 2 options.
1. Send the router to reparation, the router will be fixed and sent back
2. Send the router in original package back and Pixmania will send me a credit note for a purchase of a new product
Both options offered me spending a lot of my time for solving problems with one cheap item - about 125 EUR.
1. Finding a box and packing the router in the box. Driving to the post office, parking the car. Waiting in the post office in the cue, delivering and paying for postage. Driving back home. All together about 90 minutes of my time.
2. When getting back the router (or a new router), the same procedure again, extra 90 minutes of my life spent.
3. The biggest inconveniance is not having a router between 1. and 2. Not having it for 1 month? Not having wifi internet at home when we have 6 iphone's, 3 PS3-s, 6 pc/laptops, 1 apple tv, 3 TV-s using wifi internet constantly - not funny at all.
So I made a proposition - send me a new router, I will receive it and pack the old one in the same package and send it back. One visit to the post office and only a couple of hours without wifi at home.
Answer from the customer service - this is not possible. Their solution for the problem with the defect router demands 3 hours of my time and disabling wifi possibility for our family for about 1 month. It is much cheaper for me to go and buy a new router in the nearest electronic store - costs only 125 EUR + about 30 minutes of my time.
What I proposed, was a modification of option 2. I would have sent the router back in original package, received a new one for a credit note. I would have been satisfied with service and stayed a potential customer even in the future. Pixmania would have served a customer without extra costs the most convenient way for a customer. Only win-win situation.
Now it is vice versa. Pixmania have earned a little bit from the sale, spared costs of reparation/replacemant, but they will never ever sell anything to me or to my family.
I got a valuable experience at little price - I will never ever buy anything from Pixmania and I will never ever have any trouble with Pixmania's customer service, I will spare lot of my time and energy in the future when I will not spend my money in the company which is not valuing me as a customer.
Everyone can do mistakes. Shit happens. But when it happens, it is very important that you do not have to deal with a company which is known for a not-flexible customer service which is not valuing the conveniance of customers even when it does not cost anything extra.
Have a nice day!
søndag 18. desember 2011
Tallinna lennujaama hiilgus ja viletsus
Kuna ma lõpetasin täna öösel Enn Vetemaa raamatu "Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus" lugemise, siis sobib just selline päälkiri tänast blogi päädistama. Eks Enn Vetemaa ole omakorda kasutand Honore de Balzac'i "Kurtisaanide hiilgus ja viletsus" päälkirja, aga see selleks. Olen lugend mõlemaid, kuid kuna Enn Vetemaa raamat on umbes 37 aastat värskemalt loet, siis olgu just tema raamatu päälkiri tänase blogi päälkirja inspiratsiooniks.
Kõrvalpõikena ka mõni sõna Enn Vetemaa raamatust. Oli huvitavalt kirjutet, teema kui selline on minuvanusele inimesele põnev, seda enam, et olen isikliselt akadeemik Naanu kaks korda kaheksakümnendatel aastatel kohand. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et kirjanikuhärra on oma uue raamatu kirjutamisel teind pool sammu nõndanimetet eesti kirjakeele mant Johannes Aaviku kirjakeele poole. Raamatu sisu ja teostus on hää, ainukeseks negatiivseks märkuseks oleks ehk ühe laensõna kasutamine. Kui laename sõnu (tavaliselt ikka ladina keelest, kas siis otse või mõne teise keele kaudu - varem saksa, siis rootsi, vahepääl ka vene ning viimati inglise keele vahendusel), siis tuleks nimisõnad laenata nimisõnadest ning tegusõnad tegusõnadest. Paraku esineb palju juhtumeid, mil nimisõna laenutisest on juba tuletet tegusõna eesti keeles. Kõige tuntumaks on repressioon ja reprimeerimine, kus valdav enamus eestlasi ei kasuta mitte tegusõnast tuletet laensõna reprimeerima, vaid risustavad oma nii kirja- kui ka kõnekeelt vormiga, mida ma ei taha isegi mitte näitena siin kirja panna. Samas aga kasutavad samad inimesed tegusõna komprimeerima. Saa siis aru, miks osad vigased vormid nii jonnakalt nii paljude suud risustavad.
Kui meditsiini juurde minna, siis rääkides ruptuurist tuleb meeles pidada, et katki mineku korrektne laensõnaline vorm on rumpeerumine. Avulsioon aga tekib abvelleerumise tagajärjel.
Raamatus kasutet silma lõikavaks laensõnaks oli ühe nimisõnalise laensõna kasutamine tegusõna tuletamiseks. Tulemuseks oligi ühe äärmiselt ebaõnnestund tegusõna tekitamine. Ei hakka seda valevormi siin eraldi välja tooma, mainin vaid korrektseid vorme - kollaps kui tulemus tekib kollabeerumise kui protsessi tagajärjel.
Nii palju siis grammatikast, nüüd on aga aeg minna tänase hiilguse ja viletsuse manu Tallinna lennujaamas, kõrvalpõike teema lõpetuseks ütlen veel kord, et Enn Vetemaa raamat on põnev ning huvitavalt kirjutet, soovitan soojalt kõigile.
Tuleb kohe öelda, et hiilgus Lennart Meri nimelise Tallinna Rahvusvahelise Lennujaama juures on seot vaid tema nimega ning sellega, et tegemist on EV lennundusliku vitriiniga välisilma suunas. Sellega see hiilgus paraku piirdubki. Nimega ja staatusega. Ei vähem, ega rohkem.
Olen Tallinna Lennujaamas kogetust juba varem oma blogis kirjutand. Tänases blogis jagan seega värskeid muljeid. Miks mind Tallinna Lennujaamas valitsevad ebaolud üldse häirivad? Põhjuseks on see, et EV kodanikuna tunnen end osaliselt vastutavana selle eest, kuidas meie ise ning meie riik toimime ning välja paistame. Pikemat aega Skandinaavias elanuna julgen väita, et ma näen neid asju (konkreetselt siis Tallinna Lennujaamas toimivaid) sama moodi kui skandinaavlased. Vahe on vaid selles, et mina võtan nähtu hinge ning jagan oma muljeid nii selle blogi lugejaiga kui ka nende untsantsakatega, kes on otseselt vastutavad selle eest, et meie vitriini vaatamine ja kasutamine kõigile külalistele meeldiv ning mugav oleks. Vahe skandinaavlaste ja minu vahel ongi vaid selles, et nemad näevad asju ning teevad järeldusi tulevikuks, aga ei viitsi samas anda tagasisidet negatiivsete elamuste suhtes neile ülalpool mainit bürokraatidele, kelle palgas kajastub ka vastutus Tallinna Lennujaama hää toimimise pärast. Ka mina ei viitsi välismaal olles võtta ühendust bürokraatidega, kelle töö halb korraldus mõjutab minu kui külalise ja kunde hääolu. Ühendust ei võta, aga edaspidiseid reise plaanides võtan seniseid kogemusi arvesse.
Lennart Meri sai presidendina sellest aru ning tegi kõik selleks, et meie visiitkaardid muutuksid võimalikult tsiviliseerituks ning ei pidand end ka liiga uhkeks selleks, et mitte aidata asjade paranemisele kaasa kasvõi pressikonverentsi pidamisega lennujaama peldikus (nüüd, pääle Lennart Meri surma tuleb paraku taas lennujaama tualettruumi üsna tihti peldikuks kutsuda, kuna sellisena näeb see ruum välja. Hr Parts, kelle vastutusvaldkonda kuulub ka Tallinna Lennujaamas toimuv, peab aga tõenäoliselt oma väärikust alandavaks vastamist isegi temale teht kirjalikule järelpärimisele ning seda vaatamata kehtivatele säädustele, mille kohaselt tuleb igale kirjale vastata).
Kirjeldan siis oma tänaseid elamusi.
Esimene huvitav kogemus oli boarding card'ide välja printimine. Kirjutasin sisse ref. nr. ning minu suurimaks imestuseks kerkis arvuti ekraanile menüü, kus kästi valida kahe optsiooni vahel - kas tahan lennata Oslo'sse või siis Varssavisse. Pilet oli ostet Oslo'sse, pääle selle valiku kasutamist tuli veelkord nähtavale menüü Oslo nimega ning kästi valikut kinnitada. Polegi varem kusagil mujal saand check in'i tegemisel lennujaama arvutis küsimust selle kohta, kas ma mitte kusagile mujale sõita ei tahaks. Huvitav kogemus, huvitav.
Omapäraseks oli ka see, et prinditi välja vaid boarding card, aga mitte pagasi kleepriba, mida printis välja juba pagasi vastuvõtu luugi töötaja. Selle töötajaga oli samuti omalaadne kogemus. Näoilme kui nõukogude kaubandustöötajal tühja vitriini taga. Pagasi vastu võtmise - kahe reisija kaks kohvrit - pääle kulus ei rohkem ega vähem kui 14 minutit. Need luugid, kus teostati nii reisijate check in'i kui ka pagasi vastuvõttu ning mis oleksid pidand loogiliselt võttes aeglasemalt töötama kui vaid pagasi vastuvõtu luuk, need kulutasid iga reisija pääle umbes 2 minutit, aga pagasiluugi töötajal kulus kahe koos reisiva inimese ning nende kahe kohvri pääle 14 minutit. Kummagi käe nimetissõrmega kirjutati taas ja taas midagi arvutisse ning midagi ei sündind. Midagi ei selgitet, vabanduste pääle suud ei kulutet. Mingil hetkel tekkis juba arvamus, et ei jõuagi pagasit ära anda enne lennuki väljumist, aga õnneks lahenes pagasi ära andmine 14 minuti pärast. "Gate 16!" ning sellega oligi meie audients läbi.
Ma ei mäleta, millal juhtus varem selline lugu, et teenindaja juurest lahkudes ma ei soovind talle hääd päeva, aga kõige viimase sellise juhtumi fikseerin ma nüüd tänases blogis. See juhtus täna kell 10.16 Tallinna Lennujaamas pagasi ära andmise luugi juures. Kuidagi imelik oli soovida hääd päeva inimesele, kes ei ütle oma maksvatele kundele ei hääd päeva ega ei soovi neile ka hääd lendu. "Gate 16!"
Edasi aga läks asi aga lausa imelikuks. Security control. Kõigepäält üks naisturvaja, kes skannib Boarding card'id ning vaatab ID-kaarte. Edasi turvaväravad. Selleks, et õhukesed Boarding card'id ära ei kaoks, tuleb need pista kotti taskusse. Laptop kotist välja ning eraldi kasti. Kell, püksirihm, rahakott, mobiilid, võtmed, jakk. "Boarding card!" - sellist nõuet pole varem kusagil mujal kohand, ka mitte Tallinna lennujaama turvakontrollis mitte.
"Kas Te oma 5 meetri kaugusel istuvat kolleegi ei usalda?" - "Ei!"
Ning tulebki uuesti kastist otsida välja kott, teha lahti tasku ning näidata nõut pabereid. Turvakontrollist läbi. Rahakott, võtmed, mobiilid, püksirihm, arvuti kotti, jakk selga. Seejärel tunnen huvi, kust võiks leida turvajate ülemust. Juhatatakse naisülemuse juurde. Küsin, miks erinevalt teiste EL-i riikide lennujaamadest küsitakse Tallinnas sama paberit 5 meetrise vahega. Vastuseks on, et Lennuamet nõudvat. Seega tuleb siis Lennuametist küsida, mis mõte on selles korralduses, mis kõigele lisaks tekitab reisijale (kes muuseas maksavad palka nii pagasiluugi töötajaile, kui ka turvatöötajatele kui ka muudele untsantsakaile - ka Lennuametist) vaid tüli ja ebamugavust.
Check in'is tuleb piletit ja ID pabereid küsida. Kui lennukiga peaks midagi juhtuma (kolm korda üle õla!), siis on lihtne näha, kes siis lennukil olid. Turvakontrolli juures - OK. Muidu mõni piletita inimene läheb ning tekitab lisajärjekordi ning segadust. Lennukile minekul - OK. Selliselt on näha, kes on lennukile registreerund reisijaist jäänd liiga kauaks mõnda söögikohta või poodi ning teda saab hõigata lennukile.
Aga pääle turva sissepääsu veel 5 meetri kaugusel? Selliselt saab üles leida vaid neid, kes on oma pileti kaotand just selle 5 meetri jooksul. Aga turvariske - piletiteta reisijaid üles leida küll ei saa - neid nii kaugele ei lasta. Vaid lisatüli on võimalik tekitada. Seega oleks minu tänase päeva küsimus Lennuametile: miks on vaja küsida 5 meetrise vahega sama paberit? Kas see tähendab seda, et security töötajad on ebausaldatavad? Miks siis vaid kaks korda? Miks mitte lasta kõik reisijad turvatöötajate kadalipu vahelt läbi, nii et kõik turvatöötajad saaksid nii kõiki reisijaid kui ka oma kolleege kontrollida? Miks on selline nõue vaid Tallinna lennujaamas?
Mis siis edasi sai? Edasi jõudis veel süüa ühes kohvikus. Salat ja leib pakendis mille kaanel "parim enne" tähtaeg - homseni. Täiesti OK. Aga minu tütre kohupiimatasku - see oli kindlasti väga hää, tõsi küll, veidi raske öelda, millal. Kindlasti vähemalt 3-4 päeva tagasi. Õnneks ei murdund ükski hammas. Aga väljanägemine oli kena. Olekski pidand müüma hoiatusega nagu muuseumis - eksponaate mitte puutuda!
Norwegian'i lennuki pardal tegeles meiega naeratav pardadaam. Lennuk väljus õigel ajal ning saabus õigel ajal. Isegi pagas tuli kohale. Ning lennurongile jõudsime 5 sekundit enne uste sulgumist.
Eestis on minu subjektiivse hinnangu kohaselt kaheks kõige halvemaks firmaks Tallink ja Kalev. Neist mõlemast on võimalik hoiduda. Reisida üle Soome ning mitte osta Kalevi komme. Reaalsed alternatiivid on olemas. Ka Estonian Air'ile ja SAS'ile tervikuna on hääd ja tõhusad alternatiivid olemas. Aga minna lennuki pääle Tallinnas ümber lennujaama nurga pole kuidagi võimalik. Aed on ees, puudub alternatiiv. Selle pärast ongi nii tähtis, et ainus olemasolev valik toimiks normaalselt.
Ilusaid Jõule ning hääd uut aastat kõigile!
Kõrvalpõikena ka mõni sõna Enn Vetemaa raamatust. Oli huvitavalt kirjutet, teema kui selline on minuvanusele inimesele põnev, seda enam, et olen isikliselt akadeemik Naanu kaks korda kaheksakümnendatel aastatel kohand. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et kirjanikuhärra on oma uue raamatu kirjutamisel teind pool sammu nõndanimetet eesti kirjakeele mant Johannes Aaviku kirjakeele poole. Raamatu sisu ja teostus on hää, ainukeseks negatiivseks märkuseks oleks ehk ühe laensõna kasutamine. Kui laename sõnu (tavaliselt ikka ladina keelest, kas siis otse või mõne teise keele kaudu - varem saksa, siis rootsi, vahepääl ka vene ning viimati inglise keele vahendusel), siis tuleks nimisõnad laenata nimisõnadest ning tegusõnad tegusõnadest. Paraku esineb palju juhtumeid, mil nimisõna laenutisest on juba tuletet tegusõna eesti keeles. Kõige tuntumaks on repressioon ja reprimeerimine, kus valdav enamus eestlasi ei kasuta mitte tegusõnast tuletet laensõna reprimeerima, vaid risustavad oma nii kirja- kui ka kõnekeelt vormiga, mida ma ei taha isegi mitte näitena siin kirja panna. Samas aga kasutavad samad inimesed tegusõna komprimeerima. Saa siis aru, miks osad vigased vormid nii jonnakalt nii paljude suud risustavad.
Kui meditsiini juurde minna, siis rääkides ruptuurist tuleb meeles pidada, et katki mineku korrektne laensõnaline vorm on rumpeerumine. Avulsioon aga tekib abvelleerumise tagajärjel.
Raamatus kasutet silma lõikavaks laensõnaks oli ühe nimisõnalise laensõna kasutamine tegusõna tuletamiseks. Tulemuseks oligi ühe äärmiselt ebaõnnestund tegusõna tekitamine. Ei hakka seda valevormi siin eraldi välja tooma, mainin vaid korrektseid vorme - kollaps kui tulemus tekib kollabeerumise kui protsessi tagajärjel.
Nii palju siis grammatikast, nüüd on aga aeg minna tänase hiilguse ja viletsuse manu Tallinna lennujaamas, kõrvalpõike teema lõpetuseks ütlen veel kord, et Enn Vetemaa raamat on põnev ning huvitavalt kirjutet, soovitan soojalt kõigile.
Tuleb kohe öelda, et hiilgus Lennart Meri nimelise Tallinna Rahvusvahelise Lennujaama juures on seot vaid tema nimega ning sellega, et tegemist on EV lennundusliku vitriiniga välisilma suunas. Sellega see hiilgus paraku piirdubki. Nimega ja staatusega. Ei vähem, ega rohkem.
Olen Tallinna Lennujaamas kogetust juba varem oma blogis kirjutand. Tänases blogis jagan seega värskeid muljeid. Miks mind Tallinna Lennujaamas valitsevad ebaolud üldse häirivad? Põhjuseks on see, et EV kodanikuna tunnen end osaliselt vastutavana selle eest, kuidas meie ise ning meie riik toimime ning välja paistame. Pikemat aega Skandinaavias elanuna julgen väita, et ma näen neid asju (konkreetselt siis Tallinna Lennujaamas toimivaid) sama moodi kui skandinaavlased. Vahe on vaid selles, et mina võtan nähtu hinge ning jagan oma muljeid nii selle blogi lugejaiga kui ka nende untsantsakatega, kes on otseselt vastutavad selle eest, et meie vitriini vaatamine ja kasutamine kõigile külalistele meeldiv ning mugav oleks. Vahe skandinaavlaste ja minu vahel ongi vaid selles, et nemad näevad asju ning teevad järeldusi tulevikuks, aga ei viitsi samas anda tagasisidet negatiivsete elamuste suhtes neile ülalpool mainit bürokraatidele, kelle palgas kajastub ka vastutus Tallinna Lennujaama hää toimimise pärast. Ka mina ei viitsi välismaal olles võtta ühendust bürokraatidega, kelle töö halb korraldus mõjutab minu kui külalise ja kunde hääolu. Ühendust ei võta, aga edaspidiseid reise plaanides võtan seniseid kogemusi arvesse.
Lennart Meri sai presidendina sellest aru ning tegi kõik selleks, et meie visiitkaardid muutuksid võimalikult tsiviliseerituks ning ei pidand end ka liiga uhkeks selleks, et mitte aidata asjade paranemisele kaasa kasvõi pressikonverentsi pidamisega lennujaama peldikus (nüüd, pääle Lennart Meri surma tuleb paraku taas lennujaama tualettruumi üsna tihti peldikuks kutsuda, kuna sellisena näeb see ruum välja. Hr Parts, kelle vastutusvaldkonda kuulub ka Tallinna Lennujaamas toimuv, peab aga tõenäoliselt oma väärikust alandavaks vastamist isegi temale teht kirjalikule järelpärimisele ning seda vaatamata kehtivatele säädustele, mille kohaselt tuleb igale kirjale vastata).
Kirjeldan siis oma tänaseid elamusi.
Esimene huvitav kogemus oli boarding card'ide välja printimine. Kirjutasin sisse ref. nr. ning minu suurimaks imestuseks kerkis arvuti ekraanile menüü, kus kästi valida kahe optsiooni vahel - kas tahan lennata Oslo'sse või siis Varssavisse. Pilet oli ostet Oslo'sse, pääle selle valiku kasutamist tuli veelkord nähtavale menüü Oslo nimega ning kästi valikut kinnitada. Polegi varem kusagil mujal saand check in'i tegemisel lennujaama arvutis küsimust selle kohta, kas ma mitte kusagile mujale sõita ei tahaks. Huvitav kogemus, huvitav.
Omapäraseks oli ka see, et prinditi välja vaid boarding card, aga mitte pagasi kleepriba, mida printis välja juba pagasi vastuvõtu luugi töötaja. Selle töötajaga oli samuti omalaadne kogemus. Näoilme kui nõukogude kaubandustöötajal tühja vitriini taga. Pagasi vastu võtmise - kahe reisija kaks kohvrit - pääle kulus ei rohkem ega vähem kui 14 minutit. Need luugid, kus teostati nii reisijate check in'i kui ka pagasi vastuvõttu ning mis oleksid pidand loogiliselt võttes aeglasemalt töötama kui vaid pagasi vastuvõtu luuk, need kulutasid iga reisija pääle umbes 2 minutit, aga pagasiluugi töötajal kulus kahe koos reisiva inimese ning nende kahe kohvri pääle 14 minutit. Kummagi käe nimetissõrmega kirjutati taas ja taas midagi arvutisse ning midagi ei sündind. Midagi ei selgitet, vabanduste pääle suud ei kulutet. Mingil hetkel tekkis juba arvamus, et ei jõuagi pagasit ära anda enne lennuki väljumist, aga õnneks lahenes pagasi ära andmine 14 minuti pärast. "Gate 16!" ning sellega oligi meie audients läbi.
Ma ei mäleta, millal juhtus varem selline lugu, et teenindaja juurest lahkudes ma ei soovind talle hääd päeva, aga kõige viimase sellise juhtumi fikseerin ma nüüd tänases blogis. See juhtus täna kell 10.16 Tallinna Lennujaamas pagasi ära andmise luugi juures. Kuidagi imelik oli soovida hääd päeva inimesele, kes ei ütle oma maksvatele kundele ei hääd päeva ega ei soovi neile ka hääd lendu. "Gate 16!"
Edasi aga läks asi aga lausa imelikuks. Security control. Kõigepäält üks naisturvaja, kes skannib Boarding card'id ning vaatab ID-kaarte. Edasi turvaväravad. Selleks, et õhukesed Boarding card'id ära ei kaoks, tuleb need pista kotti taskusse. Laptop kotist välja ning eraldi kasti. Kell, püksirihm, rahakott, mobiilid, võtmed, jakk. "Boarding card!" - sellist nõuet pole varem kusagil mujal kohand, ka mitte Tallinna lennujaama turvakontrollis mitte.
"Kas Te oma 5 meetri kaugusel istuvat kolleegi ei usalda?" - "Ei!"
Ning tulebki uuesti kastist otsida välja kott, teha lahti tasku ning näidata nõut pabereid. Turvakontrollist läbi. Rahakott, võtmed, mobiilid, püksirihm, arvuti kotti, jakk selga. Seejärel tunnen huvi, kust võiks leida turvajate ülemust. Juhatatakse naisülemuse juurde. Küsin, miks erinevalt teiste EL-i riikide lennujaamadest küsitakse Tallinnas sama paberit 5 meetrise vahega. Vastuseks on, et Lennuamet nõudvat. Seega tuleb siis Lennuametist küsida, mis mõte on selles korralduses, mis kõigele lisaks tekitab reisijale (kes muuseas maksavad palka nii pagasiluugi töötajaile, kui ka turvatöötajatele kui ka muudele untsantsakaile - ka Lennuametist) vaid tüli ja ebamugavust.
Check in'is tuleb piletit ja ID pabereid küsida. Kui lennukiga peaks midagi juhtuma (kolm korda üle õla!), siis on lihtne näha, kes siis lennukil olid. Turvakontrolli juures - OK. Muidu mõni piletita inimene läheb ning tekitab lisajärjekordi ning segadust. Lennukile minekul - OK. Selliselt on näha, kes on lennukile registreerund reisijaist jäänd liiga kauaks mõnda söögikohta või poodi ning teda saab hõigata lennukile.
Aga pääle turva sissepääsu veel 5 meetri kaugusel? Selliselt saab üles leida vaid neid, kes on oma pileti kaotand just selle 5 meetri jooksul. Aga turvariske - piletiteta reisijaid üles leida küll ei saa - neid nii kaugele ei lasta. Vaid lisatüli on võimalik tekitada. Seega oleks minu tänase päeva küsimus Lennuametile: miks on vaja küsida 5 meetrise vahega sama paberit? Kas see tähendab seda, et security töötajad on ebausaldatavad? Miks siis vaid kaks korda? Miks mitte lasta kõik reisijad turvatöötajate kadalipu vahelt läbi, nii et kõik turvatöötajad saaksid nii kõiki reisijaid kui ka oma kolleege kontrollida? Miks on selline nõue vaid Tallinna lennujaamas?
Mis siis edasi sai? Edasi jõudis veel süüa ühes kohvikus. Salat ja leib pakendis mille kaanel "parim enne" tähtaeg - homseni. Täiesti OK. Aga minu tütre kohupiimatasku - see oli kindlasti väga hää, tõsi küll, veidi raske öelda, millal. Kindlasti vähemalt 3-4 päeva tagasi. Õnneks ei murdund ükski hammas. Aga väljanägemine oli kena. Olekski pidand müüma hoiatusega nagu muuseumis - eksponaate mitte puutuda!
Norwegian'i lennuki pardal tegeles meiega naeratav pardadaam. Lennuk väljus õigel ajal ning saabus õigel ajal. Isegi pagas tuli kohale. Ning lennurongile jõudsime 5 sekundit enne uste sulgumist.
Eestis on minu subjektiivse hinnangu kohaselt kaheks kõige halvemaks firmaks Tallink ja Kalev. Neist mõlemast on võimalik hoiduda. Reisida üle Soome ning mitte osta Kalevi komme. Reaalsed alternatiivid on olemas. Ka Estonian Air'ile ja SAS'ile tervikuna on hääd ja tõhusad alternatiivid olemas. Aga minna lennuki pääle Tallinnas ümber lennujaama nurga pole kuidagi võimalik. Aed on ees, puudub alternatiiv. Selle pärast ongi nii tähtis, et ainus olemasolev valik toimiks normaalselt.
Ilusaid Jõule ning hääd uut aastat kõigile!
mandag 21. november 2011
Aadlimehed hinges
Nagu ma eelmise blogiga valmis sain, nii helistas mulle kolleeg, kelle kohta võib öelda, et tegemist on tõelise aadlimehega - nii käitumiselt, kommetelt kui ka vastutustundelt. Kui ma varem kutsusin teda ikka vabahärraks, siis pool aastat tagasi, kui ta omal algatusel leidis lahenduse ühele veale, mille olid konstrueerind nooblid ratsamehed valgetel hobustel ühest tarkvara firmast ning mida sama firma jalamehed ei olnd suut eemaldada juba üle aasta, olin sunnit oma suurimaks rõõmuks tema tiitli ülendama krahviks. Greve av Stavland nagu siinmail on kombeks öelda.
Nüüdki oli tal mulle pakkuda üks lahendus probleemile - pääle üheküsimuselist probleemi olemuse diagnostikat. Nii õpetaski ta mulle selgeks ühe kõrvalukse kasutamise, mille kaudu programmi sisenedes funktsib see nagu ennegi.
Tänu sellele sain teha ära selle töö, mis oli jäänd reedest ning lisaks veel ühe kolleegi tegemata jätmised reedest. Selle kolleegi puhul on tegemist inimesega, kes omaenese hinnangus on vähemalt printsi tiitliga. Paraku ei saa mina teda kuidagi selle tiitliga kutsuda. Mind on looduse poolt õnnistet paljude vigade kõrval ka mõne üksiku hää omadusega. Üheks hääks omaduseks on mul üldise kadedustunde puudumine. Aga pole reegleid eranditega. Olen siiski kade nimelt kahe asja pääle selles maapäälses elus. Esiteks olen kade oma selle kolleegi pääle, kes end oma hinges tõenäoliselt vähemalt printsiks peab. Ning teiseks olen ma kade nende inimeste pääle, kes sadat meetrit kiiremini kui kümne sekundiga jooksevad. Ja siis pole ma mitte kade selle pääle, et nad kiiresti jooksevad, vaid selle pääle, et kui nad finishisse jõuavad, siis on nende suud kinni. Jooksevad sada meetrit kiiremini kui kümme sekundit ilma suud lahti tegemata. Igal õhtul kui heidan voodisse ning tunnen, kuidas nina õhukesed käigud on jälle kas ühelt poolt või lausa mõlemalt poolt kinni, valdab mind kadedustunne nende kiirjooksjate pääle.
Kolleegi pääle olen kade, kuna tema alustab oma tööd igal hommikul kell kaheksa puhta lehe päält. Kas ta eelmisel tööpäeval on mahti saand oma tööd teha või mitte, ikka on hommikul kell kaheksa tema virtuaalne kirjutuslaud puhas ning ta võib oma tööpäeva alustada kas kohvi joomisest, tähtsate vestluste arendamisest või siis kaebekirjade kirjutamisest. Neid viimaseid kirjutab ta kui järjejuttu ning saadab osakonna päälikule kirjeldamaks viimasele seda, kui madalas arvamuses on kolleeg pääliku tööst ning osakonna töökorralduse üldisest ülesehitusest. Ning seletab iga kord, et tänu sellele töökorraldusele on tal nii palju tööd, et seda ei ole võimalik tööpäeva hariliku kaheksa tunni jooksul mitte kuidagi kohe ära teha.
Meie kliinikusse kuuluvad oskonnad meie maakonna neljast haiglast. Varem kuulus vaid kolm haiglat ning see neljas oli eraldiseisev. Meie kliiniku päälik võitles ihu ja hingega selle eest, et ka neljandas haiglas asuv osakond meie kliinikusse arvataks. Võitluse põhjuseks oli tema arusaam sellest, et kui ka neljanda haigla osakond meie vennaliku pere rüppe maandub, siis saab selles neljandas haiglas töötav kolleeg aidata interneti vahendusel kirjeldada meie kliiniku põhihaiglas teht uuringuid, mida ühtelugu on rohkem kui selle töö tegijaid ehk teiste sõnadega leevendada sääl haiglas olevat arstide puudust.
Olin veidi skeptiline selle võitluse mõttekuse pärast, aga kuna mina ei ole noobel ratsanik valgel hobusel, vaid lihtne jalamees, siis see probleem mind ei puudutand.
Kaks aastat tagasi toimuski neljanda haigla osakonna ühinemine meie kliinikuga. Pääle esimest kuud sattus meie päälik ahastusse kui sai signeerimiseks uue kolleegi ületundide lehe. Selgus, et kolleeg on igal päeval pääle tööd koju läind, söönd kõhu täis ning siis tulnd haiglasse tagasi ning asund päeva jooksul teht uuringuid kirjeldama. Tulemuseks oli üüratu ületundide arv tohutu ületunnitasuga.
Päälik signeeris ületunnid ning teatas kolleegile, et sellest hetkest oli kolleegil keelat töötada väljaspool tööaega ilma seda eelnevalt päälikuga kooskõlastamata ning ilma vastava loa saamiseta. Kuna minu kui tavalise jalamehe töölepingus on punkt, mille kohaselt kuuluvad minu töökohustustesse need ülesanded, mida mulle annab päälik, siis laheneski probleem lihtsalt - mul kästi kõik kolleegi eelmisel päeval tegemata jäänd töö ära teha järgmise päeva kella kaheksaks. Lähen igal hommikul veidi enne seitset tööle ning teen algatuseks kolleegi virtuaalse töölaua lahti ja teen sääl vedeleva töö ära. On juhtund, et töölaud on puhas olnd, aga neid päevi viimase kahe aasta jooksul võib ühe käe pääl kokku lugeda. Tavalisem on olukord, kus 90% tööst on tegemata ning siis olen olnd sunnit selle töö pääle kulutama kuni ühe tunni oma tööajast. Aga kell kaheksa on plats puhas olnd. Kui võrdlen kolleegi olukorda enda omaga, kus isegi kahe nädalase ära oleku korral ei tee keegi minu kolleegidest minu tööd, nii et pääle äraolekut on mu virtuaalne töölaud tegemata töö alla mattund, siis tuleb küll kadedususs hinge.
Aga ega ma oma töölepingu pääle nurise, sellist kohustuste punkti tasakaalustavad mitmed teised õige magusad punktid, nii et pole sel elul häda miskit.
Eriti veel siis, kui oled arvestand ühe teise kolleegi töö tegemisega pikema aja jooksul (lisaks oma tavalistele kohustustele) nagu seda oli viimase kuu jooksul, aga äkitselt helistab kolleeg ning teatab, et vaatamata autoõnnetuses saad multiplitele roidemurdudele mõlemal pool rindkeres, on ta nüüd nii kõbus, et on otsustand tänasest uuesti tööle tulla ning et mina ei pea tänasest enam tema tööd tegema. Mõned aadlimehed on kohe päris tugevad nii kehalt kui ka vaimult.
Mis puutub tarkvara firmasse, siis nemad saatsid mulle teate, et minu probleemi pääle on case avat. Eks me siis näe, mitu päeva/nädalat/kuud/aastat neil seekord kulub probleemi lahendamiseks. Õnneks saan seni kasutada kolleegist krahvihärra poolt paotet kõrvalust.
Aga nüüd tuleb jälle tööd teha.
Ilusat päeva kõigile ilma toimivate tarkvarade update'ideta Teie arvutites!
Nüüdki oli tal mulle pakkuda üks lahendus probleemile - pääle üheküsimuselist probleemi olemuse diagnostikat. Nii õpetaski ta mulle selgeks ühe kõrvalukse kasutamise, mille kaudu programmi sisenedes funktsib see nagu ennegi.
Tänu sellele sain teha ära selle töö, mis oli jäänd reedest ning lisaks veel ühe kolleegi tegemata jätmised reedest. Selle kolleegi puhul on tegemist inimesega, kes omaenese hinnangus on vähemalt printsi tiitliga. Paraku ei saa mina teda kuidagi selle tiitliga kutsuda. Mind on looduse poolt õnnistet paljude vigade kõrval ka mõne üksiku hää omadusega. Üheks hääks omaduseks on mul üldise kadedustunde puudumine. Aga pole reegleid eranditega. Olen siiski kade nimelt kahe asja pääle selles maapäälses elus. Esiteks olen kade oma selle kolleegi pääle, kes end oma hinges tõenäoliselt vähemalt printsiks peab. Ning teiseks olen ma kade nende inimeste pääle, kes sadat meetrit kiiremini kui kümne sekundiga jooksevad. Ja siis pole ma mitte kade selle pääle, et nad kiiresti jooksevad, vaid selle pääle, et kui nad finishisse jõuavad, siis on nende suud kinni. Jooksevad sada meetrit kiiremini kui kümme sekundit ilma suud lahti tegemata. Igal õhtul kui heidan voodisse ning tunnen, kuidas nina õhukesed käigud on jälle kas ühelt poolt või lausa mõlemalt poolt kinni, valdab mind kadedustunne nende kiirjooksjate pääle.
Kolleegi pääle olen kade, kuna tema alustab oma tööd igal hommikul kell kaheksa puhta lehe päält. Kas ta eelmisel tööpäeval on mahti saand oma tööd teha või mitte, ikka on hommikul kell kaheksa tema virtuaalne kirjutuslaud puhas ning ta võib oma tööpäeva alustada kas kohvi joomisest, tähtsate vestluste arendamisest või siis kaebekirjade kirjutamisest. Neid viimaseid kirjutab ta kui järjejuttu ning saadab osakonna päälikule kirjeldamaks viimasele seda, kui madalas arvamuses on kolleeg pääliku tööst ning osakonna töökorralduse üldisest ülesehitusest. Ning seletab iga kord, et tänu sellele töökorraldusele on tal nii palju tööd, et seda ei ole võimalik tööpäeva hariliku kaheksa tunni jooksul mitte kuidagi kohe ära teha.
Meie kliinikusse kuuluvad oskonnad meie maakonna neljast haiglast. Varem kuulus vaid kolm haiglat ning see neljas oli eraldiseisev. Meie kliiniku päälik võitles ihu ja hingega selle eest, et ka neljandas haiglas asuv osakond meie kliinikusse arvataks. Võitluse põhjuseks oli tema arusaam sellest, et kui ka neljanda haigla osakond meie vennaliku pere rüppe maandub, siis saab selles neljandas haiglas töötav kolleeg aidata interneti vahendusel kirjeldada meie kliiniku põhihaiglas teht uuringuid, mida ühtelugu on rohkem kui selle töö tegijaid ehk teiste sõnadega leevendada sääl haiglas olevat arstide puudust.
Olin veidi skeptiline selle võitluse mõttekuse pärast, aga kuna mina ei ole noobel ratsanik valgel hobusel, vaid lihtne jalamees, siis see probleem mind ei puudutand.
Kaks aastat tagasi toimuski neljanda haigla osakonna ühinemine meie kliinikuga. Pääle esimest kuud sattus meie päälik ahastusse kui sai signeerimiseks uue kolleegi ületundide lehe. Selgus, et kolleeg on igal päeval pääle tööd koju läind, söönd kõhu täis ning siis tulnd haiglasse tagasi ning asund päeva jooksul teht uuringuid kirjeldama. Tulemuseks oli üüratu ületundide arv tohutu ületunnitasuga.
Päälik signeeris ületunnid ning teatas kolleegile, et sellest hetkest oli kolleegil keelat töötada väljaspool tööaega ilma seda eelnevalt päälikuga kooskõlastamata ning ilma vastava loa saamiseta. Kuna minu kui tavalise jalamehe töölepingus on punkt, mille kohaselt kuuluvad minu töökohustustesse need ülesanded, mida mulle annab päälik, siis laheneski probleem lihtsalt - mul kästi kõik kolleegi eelmisel päeval tegemata jäänd töö ära teha järgmise päeva kella kaheksaks. Lähen igal hommikul veidi enne seitset tööle ning teen algatuseks kolleegi virtuaalse töölaua lahti ja teen sääl vedeleva töö ära. On juhtund, et töölaud on puhas olnd, aga neid päevi viimase kahe aasta jooksul võib ühe käe pääl kokku lugeda. Tavalisem on olukord, kus 90% tööst on tegemata ning siis olen olnd sunnit selle töö pääle kulutama kuni ühe tunni oma tööajast. Aga kell kaheksa on plats puhas olnd. Kui võrdlen kolleegi olukorda enda omaga, kus isegi kahe nädalase ära oleku korral ei tee keegi minu kolleegidest minu tööd, nii et pääle äraolekut on mu virtuaalne töölaud tegemata töö alla mattund, siis tuleb küll kadedususs hinge.
Aga ega ma oma töölepingu pääle nurise, sellist kohustuste punkti tasakaalustavad mitmed teised õige magusad punktid, nii et pole sel elul häda miskit.
Eriti veel siis, kui oled arvestand ühe teise kolleegi töö tegemisega pikema aja jooksul (lisaks oma tavalistele kohustustele) nagu seda oli viimase kuu jooksul, aga äkitselt helistab kolleeg ning teatab, et vaatamata autoõnnetuses saad multiplitele roidemurdudele mõlemal pool rindkeres, on ta nüüd nii kõbus, et on otsustand tänasest uuesti tööle tulla ning et mina ei pea tänasest enam tema tööd tegema. Mõned aadlimehed on kohe päris tugevad nii kehalt kui ka vaimult.
Mis puutub tarkvara firmasse, siis nemad saatsid mulle teate, et minu probleemi pääle on case avat. Eks me siis näe, mitu päeva/nädalat/kuud/aastat neil seekord kulub probleemi lahendamiseks. Õnneks saan seni kasutada kolleegist krahvihärra poolt paotet kõrvalust.
Aga nüüd tuleb jälle tööd teha.
Ilusat päeva kõigile ilma toimivate tarkvarade update'ideta Teie arvutites!
Jalameeste probleemid
Kirjutasin kord varasemalt uhketest ratsameestest valgetel hobustel ning jalameestest. Jalamehed - need oleme mina ja teised minusugused.
Kogu nädalavahetus toimus järjekordne arvutiprogrammi update. Seekord on tegemist RIS-ga, mis meie arvutites kannab nime DIPS. Täna hommikul kell kaheksa oli siis update teht. Tulemus - voice recognition online ei tööta. Uuringuid vaadata saab, aga kirjeldada neid ei saa. Ilmatusuur plakat üle kogu ekraani veateatega. Nii suurt plakatit (nii pika vea kirjeldusega) polegi varem näind, ei tööl, ega ka kodus privaatasjade ja privaatprogrammide hulgas.
Olen juba rääkind esimese tädiga, kes on tõenäoliselt IKT meeskonnas jalameheks. Pääle tulutut pusimist lubas asjast edasi teatada. Ootame siis. Eelmine kord võttis vist kaks päeva. Eks näeb, kui kõrgeks kujub seekordne tegemata töö hunnik, kui ükskord jälle tööle saab hakata. Minu isikliseks hädaks sel nädalal on, et kuna üks minu kolleeg paar nädalat tagasi õnnetul kombel sattus autoõnnetusse (kiiret ning hääd paranemist talle!), siis on minul praegu kahekordne töö teha - seega kuhjub tegemata töö topeltkiirusega.
Teoreetiliselt on pensionini viisteist ja pool aastat.
Leplikku meelt kõigile jalameestele!
Kogu nädalavahetus toimus järjekordne arvutiprogrammi update. Seekord on tegemist RIS-ga, mis meie arvutites kannab nime DIPS. Täna hommikul kell kaheksa oli siis update teht. Tulemus - voice recognition online ei tööta. Uuringuid vaadata saab, aga kirjeldada neid ei saa. Ilmatusuur plakat üle kogu ekraani veateatega. Nii suurt plakatit (nii pika vea kirjeldusega) polegi varem näind, ei tööl, ega ka kodus privaatasjade ja privaatprogrammide hulgas.
Olen juba rääkind esimese tädiga, kes on tõenäoliselt IKT meeskonnas jalameheks. Pääle tulutut pusimist lubas asjast edasi teatada. Ootame siis. Eelmine kord võttis vist kaks päeva. Eks näeb, kui kõrgeks kujub seekordne tegemata töö hunnik, kui ükskord jälle tööle saab hakata. Minu isikliseks hädaks sel nädalal on, et kuna üks minu kolleeg paar nädalat tagasi õnnetul kombel sattus autoõnnetusse (kiiret ning hääd paranemist talle!), siis on minul praegu kahekordne töö teha - seega kuhjub tegemata töö topeltkiirusega.
Teoreetiliselt on pensionini viisteist ja pool aastat.
Leplikku meelt kõigile jalameestele!
lørdag 29. oktober 2011
Firmadest ning nende kundesõbralikkusest
Eestis on kasutusel üks kõigile hästi mõistetav lühend - JOKK. Mõnikord olen näind seda kirjutatavat ka vormina J.O.K.K. Juriidiliselt On Kõik Korras (Korrektne?). Ning tavaliselt kasutatakse seda olukorras, kus juriidiliselt oskuslikult vormistet asja puhul ragisevad kõik asja moraalsed õmblused.
Kui mõni firma käib oma kundedega ümber JOKK, aga puhtinimlikult on tegemist inimese pääle sülitamisega, siis kuigi asi võib olla korras juriidiliselt, ei armasta inimesed neid firmasid, kes nende pääle kas otse sülitavad või siis näitavad välja lihtsalt hoolimatust oma kundede vastu.
Lisaks ärimaailmale on JOKK hästi levind ka poliitilises elus, kus pea iga skandaali järgi tõdetakse küüniliselt, et asi oli JOKK. Aga surprise-surprise, täna pole mul plaanis poliitikutest kirjutada.
Tänane lugu on hoiatuseks neile, kes käituvad nii nagu minu armastet abikaasa tegi paar nädalat tagasi meie tütrele Estonian Air'i koduleheküljel lennukipileteid ostes - ei loe kribukirjas olevat teksti teenuse tellimisel internetis.
Kõrvalepõikena tuleb öelda, et see on loomulikult (juriidiliselt) meie eneste süü, kui me iga kord mingit tehingut tehes ei loe kribukirjas olevaid tingimusi. Ning kui asi läheks juriidilisse ekspertiisi, siis kaotaksime me suure mürinaga. Aga kui üks kunde satub JOKK olukorra ohvriks, siis mitte miski ei keela tal pääd vangutada ning mõelda, et tegemist on kundedesse hoolimatult suhtuva firmaga ning selle teadmisega teha tulevikus korrektsioone nende firmade valikul, kelle käest teenust ostetakse.
Eriti lihtne on sellisele järeldusele jõuda sellistel juhtudel, kus firma, kelle käest teenust ostetakse, on teind selliseid muutusi oma interneti lehel, mis mõjutavad ostetava teenuse sisu. Kui teenuse kvaliteedi ja/või kvantiteedi muutumist tähistatakse vaid kribukirjas oleva teksti sõnastuse muutmisega, siis on kundel väga keeruline avastada, et loodet teenuse/kauba asemel saadakse selle teenuse/kauba tunduvalt lahjem versioon.
Isegi need inimesed, kes loevad kribukirjas olevat teksti, ei tee seda enam neil kordadel, kui minnakse ostma juba varasemast tuttavat teenust/kaupa. Kui me loeksime tänapäevase elu kiires voolus iga kord läbi kogu kributeksti (tihtipääle kümned leheküljed tihedat juriidilist sõnastust!) enne korduvat teenuse/kauba ostu kinnitavale nupule vajutamist, siis kulutaksime kogu oma aja ostulepingute lugemise pääle ning ostet asjade tarbimise pääle enam aega ei jääkski.
Millega siis Estonian Air on JOKK-moel hakkama saand? Nad on muut tellimuste lehekülge nii, et lisaks varasematele piletite kategooriatele on lisandund veel üks, mille nimeks on "light ECO". Tabelis on seega nüüd (pääle 26. septembrit) neli erinevat hinda, light ECO on neist odavaim. Kui nüüd kunde (eriti veel selline, kes ei pruugi varasematest kordadest mäletada, et varem oli vaid kolm erinevat pileti hinda ning et nüüdne hinnatabel erineb seega varasematest) otsustab osta kõige odavama pileti, siis ta valib loomulikult light ECO variandi ning tasub pileti eest. Pileti tasumise eelselt/järgselt ei tule mingit eraldi teadet selle kohta, et tegemist on erilise piletiga. Ja nii tababki kundet üllatus lennujaamas pagasit ära andes kui talle teatatakse, et pagasisse antava koti/kohvri eest tuleb tasuda veel 40 EUR. Kusjuures tasumiseks tuleb minna lennujaama teises otsas asuvasse kassasse ning pääle tasumist tuleb tulla tagasi check in'i kviitungit näitama.
Asja ei tee sugugi lõbusamaks asjaolu, et kott, mille lennutamise eest tasuti sel moel 40 EUR, lõhuti selle lennutamise käigus ära (mingil kummalisel põhjusel tõmmati puruks kotti sulgevad tõmblukud - ei tea, kas kott oli lennuki katusele rihmaga kinni tõmmat?) ning see tuli kodus lihtsalt prügikasti visata. Kuna mu 17 aastane tütar on väga tagasihoidlik inimene, siis tuli ta kotiräbalate vahele surut isikliste asjadega tollist läbi ning ei läind vormistama pagasi lõhkumise protokolli vastava teenistuse lauas. Ehk teiste sõnadega - Estonian Air'ile nagu kaks korda maast leit raha - esimene kord 30 EUR ekstra (40 - 10 EUR, mis maksis odavuselt järgmine pilet koos ühe kuni 23 kg pagasiühiku eest) ning teine kord siis, kui lõhut koti eest ei mind raha nõudma - umbes 600.- NOK ostuhind. Kahjuks võib veel lisanduda ka kolmas kord, seda juhul, kui lähiajal mingit riideeset kapist otsides selgub, et see on kõige kaduva teed läind pääle tõmblukkude purunemist Estonian Air'i valduses. Kuna ma tean, millistes poodides teeb mu tütar sisseoste, siis võib see kahju olla talle eelmise kahe ekstra väljaminekuga võrreldes tunduvalt suurem.
Muutused Estonian Air'i rutiinides on kõigele lisaks sellised, et olles (rumala pääga ostet) kõige odavama pileti omanik, pole võimalik pagasikohta ei internetis, ega ka telefonitsi juurde osta. Tean seda, kuna üritasin seda täna teha. Selgus, et ainuke võimalus pagasi eest tasumiseks on lennujaamas. Kõigepäält check in, siis minna lennujaama teises otsas asuvasse kassasse ning tasuda 40 EUR, saada tasu eest kviitung ning minna sellega uuesti check in'i ning sooritada lõplik pagasi ära andmine. See edasi-tagasi jooksutamine on küll kundede narrimine. See, et inimene muutund reeglitest ei suut ise aru saada, on üks asi, aga milleks inimesi jooksutada? Kas tõesti pole võimalik tasuda pagasi eest lisatehinguna internetis või siis telefonitsi kaardiga?
Seda, et kundedesse võib ka sõbralikumalt suhtuda, näitab ilmekalt Estonian Air'i konkurent Eesti-Norra otselendudel Norwegian (http://www.norwegian.no/). Pean tunnistama, et varasemalt lendasimegi põhiliselt selle firma lendudega Eestisse. Pääle masu algust andsime võimaluse ka Estonian Air'ile lootes sellega aidata parandada oma kodumaa majanduslikku olukorda. Aga kuna nüüdseks on selgund, et nende puhul on samuti tegemist JOKK-firmaga, siis tuleb vist oma valikuid edaspidi korrigeerida. See pole mitte eriti raske otsus, kuna Estonian Air'i ühe omaniku - SAS teenuseid ei kasuta mu pere juba aastaid põhimõtteliselt. Olen sellest lähemalt kirjutand oma raamatus "Norra - ausalt ja avameelselt", kellel asja vastu huvi, võivad raamatukogust raamatu laenata ning põhjuse kohta säält lugeda.
Norwegian'i piletit tellides tuleb menüüs/ostujadas eraldi valik pagasi kohta, kust siis 60 NOK eest on võimalik endale pagasikoht osta. Kui peaks enne lendu selguma, et ühest kohast ei piisand, siis on võimalik osta sama raha eest lisakoht, ostmine on väga lihtsalt teostatav internetis.
Miks siis Norwegian saab, aga Estonian Air ei saa? Vastus on lihtne - Norwegian'il on omanik, aga Estonian Air'il pole. Õigem oleks küll täpsustada, et Estonian Air'il on nii palju omanikke, et tal pole ühtegi konkreetset omanikku, kes oleks firma käekäigust otseselt isikliselt huvitet. Olukorras, kus firmal on nii palju omanikke, et õiget omanikku polegi, on firma juhtimine juhatuse käes, ehk teiste sõnadega on tegemist bürokraatliku juhtimisega, kus otsuseid teevad need inimesed, kes ise ei tee pääle koosolekutel istumise mitte midagi muud ning kes kõigele lisaks teavad, et bürokraati ei karistata "ei" ütlemise eest, küll aga võidakse seda teha "ja" ütlemise eest.
Kõrvalepõikena - pääle seda kui Norras kõik haiglad läksid riigi omandusse, on norra tervishoid pehmelt öeldes läind - kuidas seda pehmelt öeldagi? - polegi võimalik öelda, aga te saite loodetavasti aru, mida ma lause algusega mõtli. Kõige halvemaks omanikuks ongi riik, kuna siis on juhtimisprotsessi kaasat poliitikud - inimesed, kes ei vastuta mitte mingil moel oma tegevuse/ebakompetentsuse eest. Oops! Lubasin, et jutt ei tule poliitikuist, aga paraku viib jutt alati kui on vaja rääkida, miks nii mitmedki asjad on untsu läind, poliitikuteni. Sorry!
Teise kõrvalepõikena tahaksin mainida ühte (vähest!) hääd reeglit norra teede haldamises. Kui muudetakse tee korraldust või/ja liiklust korraldavaid märke, siis pannakse tee äärde suured sildid, mis teatavad, et liikluskorraldus on muutund ning tänu sellele on juhid liikluses tähelepanelikumad ning jätavad muutund liikluskorraldusest tingit võimalikud sõiduvead tegemata. Aga Estonian Air ei pea vajalikuks eriliselt rõhutada seda, et pileti tellimises on teht põhimõttelisi muudatusi.
Tänu riigi omandusele/poliitikute juhtimisele otsustavad ka arvutiprogrammide kasutamise üle riigi omandusega/osalusega firmades inimesed, kes neid programme ise tõenäoliselt kunagi ei kasuta. Nii nagu mina iga päev maadlen oma töös programmidega, mille on koostand inimesed, kel pole ei meditsiinist ega ka meie ( - kasutajate) reaalsetest vajadustest mitte mingit aimu, nii on ka Estonian Air'i interneti lehekülg tõenäoliselt kujundet ning selle kujundus hääks kiidet inimeste poolt, kes ise seda lehekülge ei pea tõenäoliselt mitte kunagi kasutama.
Tulemus on lihtne. Estonian Air'ile JOKK ning meile kvalifitseerit hindamisalus tulevikuotsuste tegemiseks.
Blog blogiks, aga millest ma siiralt puudust tunnen, on üks interneti leht tarbijaile, kus me saaksime oma kogemusi teistega jagada. Nii häid kui ka halbu. Tähtis on, et see jagamine saaks toimuda vaid oma õige nime all ning et kritiseeritavail firmadel oleks võimalik tulla vastusega kriitikale. Loeksin hää meelega teiste arvamusi ja jagaksin ka oma kogemusi erinevate firmade kasutamisest. Ehk oleks siis loota, et tulevikus jäävad alles vaid need firmad, kes saavad aru, et nende tegevuse hindamise kõige tähtsamaks kriteeriumiks on kundede rahulolu.
Siin Oslos on täna ilus päev. Homme lendavad mu naine ja tütar Eestisse. Loodetavasti viimast korda narritakse ja jooksutatakse neid lennujaamas. Järgmisel pühapäeval tuleb mu lemmiknaine koju juba Norwegian'iga.
Ilusat päeva ka teile!
Kui mõni firma käib oma kundedega ümber JOKK, aga puhtinimlikult on tegemist inimese pääle sülitamisega, siis kuigi asi võib olla korras juriidiliselt, ei armasta inimesed neid firmasid, kes nende pääle kas otse sülitavad või siis näitavad välja lihtsalt hoolimatust oma kundede vastu.
Lisaks ärimaailmale on JOKK hästi levind ka poliitilises elus, kus pea iga skandaali järgi tõdetakse küüniliselt, et asi oli JOKK. Aga surprise-surprise, täna pole mul plaanis poliitikutest kirjutada.
Tänane lugu on hoiatuseks neile, kes käituvad nii nagu minu armastet abikaasa tegi paar nädalat tagasi meie tütrele Estonian Air'i koduleheküljel lennukipileteid ostes - ei loe kribukirjas olevat teksti teenuse tellimisel internetis.
Kõrvalepõikena tuleb öelda, et see on loomulikult (juriidiliselt) meie eneste süü, kui me iga kord mingit tehingut tehes ei loe kribukirjas olevaid tingimusi. Ning kui asi läheks juriidilisse ekspertiisi, siis kaotaksime me suure mürinaga. Aga kui üks kunde satub JOKK olukorra ohvriks, siis mitte miski ei keela tal pääd vangutada ning mõelda, et tegemist on kundedesse hoolimatult suhtuva firmaga ning selle teadmisega teha tulevikus korrektsioone nende firmade valikul, kelle käest teenust ostetakse.
Eriti lihtne on sellisele järeldusele jõuda sellistel juhtudel, kus firma, kelle käest teenust ostetakse, on teind selliseid muutusi oma interneti lehel, mis mõjutavad ostetava teenuse sisu. Kui teenuse kvaliteedi ja/või kvantiteedi muutumist tähistatakse vaid kribukirjas oleva teksti sõnastuse muutmisega, siis on kundel väga keeruline avastada, et loodet teenuse/kauba asemel saadakse selle teenuse/kauba tunduvalt lahjem versioon.
Isegi need inimesed, kes loevad kribukirjas olevat teksti, ei tee seda enam neil kordadel, kui minnakse ostma juba varasemast tuttavat teenust/kaupa. Kui me loeksime tänapäevase elu kiires voolus iga kord läbi kogu kributeksti (tihtipääle kümned leheküljed tihedat juriidilist sõnastust!) enne korduvat teenuse/kauba ostu kinnitavale nupule vajutamist, siis kulutaksime kogu oma aja ostulepingute lugemise pääle ning ostet asjade tarbimise pääle enam aega ei jääkski.
Millega siis Estonian Air on JOKK-moel hakkama saand? Nad on muut tellimuste lehekülge nii, et lisaks varasematele piletite kategooriatele on lisandund veel üks, mille nimeks on "light ECO". Tabelis on seega nüüd (pääle 26. septembrit) neli erinevat hinda, light ECO on neist odavaim. Kui nüüd kunde (eriti veel selline, kes ei pruugi varasematest kordadest mäletada, et varem oli vaid kolm erinevat pileti hinda ning et nüüdne hinnatabel erineb seega varasematest) otsustab osta kõige odavama pileti, siis ta valib loomulikult light ECO variandi ning tasub pileti eest. Pileti tasumise eelselt/järgselt ei tule mingit eraldi teadet selle kohta, et tegemist on erilise piletiga. Ja nii tababki kundet üllatus lennujaamas pagasit ära andes kui talle teatatakse, et pagasisse antava koti/kohvri eest tuleb tasuda veel 40 EUR. Kusjuures tasumiseks tuleb minna lennujaama teises otsas asuvasse kassasse ning pääle tasumist tuleb tulla tagasi check in'i kviitungit näitama.
Asja ei tee sugugi lõbusamaks asjaolu, et kott, mille lennutamise eest tasuti sel moel 40 EUR, lõhuti selle lennutamise käigus ära (mingil kummalisel põhjusel tõmmati puruks kotti sulgevad tõmblukud - ei tea, kas kott oli lennuki katusele rihmaga kinni tõmmat?) ning see tuli kodus lihtsalt prügikasti visata. Kuna mu 17 aastane tütar on väga tagasihoidlik inimene, siis tuli ta kotiräbalate vahele surut isikliste asjadega tollist läbi ning ei läind vormistama pagasi lõhkumise protokolli vastava teenistuse lauas. Ehk teiste sõnadega - Estonian Air'ile nagu kaks korda maast leit raha - esimene kord 30 EUR ekstra (40 - 10 EUR, mis maksis odavuselt järgmine pilet koos ühe kuni 23 kg pagasiühiku eest) ning teine kord siis, kui lõhut koti eest ei mind raha nõudma - umbes 600.- NOK ostuhind. Kahjuks võib veel lisanduda ka kolmas kord, seda juhul, kui lähiajal mingit riideeset kapist otsides selgub, et see on kõige kaduva teed läind pääle tõmblukkude purunemist Estonian Air'i valduses. Kuna ma tean, millistes poodides teeb mu tütar sisseoste, siis võib see kahju olla talle eelmise kahe ekstra väljaminekuga võrreldes tunduvalt suurem.
Muutused Estonian Air'i rutiinides on kõigele lisaks sellised, et olles (rumala pääga ostet) kõige odavama pileti omanik, pole võimalik pagasikohta ei internetis, ega ka telefonitsi juurde osta. Tean seda, kuna üritasin seda täna teha. Selgus, et ainuke võimalus pagasi eest tasumiseks on lennujaamas. Kõigepäält check in, siis minna lennujaama teises otsas asuvasse kassasse ning tasuda 40 EUR, saada tasu eest kviitung ning minna sellega uuesti check in'i ning sooritada lõplik pagasi ära andmine. See edasi-tagasi jooksutamine on küll kundede narrimine. See, et inimene muutund reeglitest ei suut ise aru saada, on üks asi, aga milleks inimesi jooksutada? Kas tõesti pole võimalik tasuda pagasi eest lisatehinguna internetis või siis telefonitsi kaardiga?
Seda, et kundedesse võib ka sõbralikumalt suhtuda, näitab ilmekalt Estonian Air'i konkurent Eesti-Norra otselendudel Norwegian (http://www.norwegian.no/). Pean tunnistama, et varasemalt lendasimegi põhiliselt selle firma lendudega Eestisse. Pääle masu algust andsime võimaluse ka Estonian Air'ile lootes sellega aidata parandada oma kodumaa majanduslikku olukorda. Aga kuna nüüdseks on selgund, et nende puhul on samuti tegemist JOKK-firmaga, siis tuleb vist oma valikuid edaspidi korrigeerida. See pole mitte eriti raske otsus, kuna Estonian Air'i ühe omaniku - SAS teenuseid ei kasuta mu pere juba aastaid põhimõtteliselt. Olen sellest lähemalt kirjutand oma raamatus "Norra - ausalt ja avameelselt", kellel asja vastu huvi, võivad raamatukogust raamatu laenata ning põhjuse kohta säält lugeda.
Norwegian'i piletit tellides tuleb menüüs/ostujadas eraldi valik pagasi kohta, kust siis 60 NOK eest on võimalik endale pagasikoht osta. Kui peaks enne lendu selguma, et ühest kohast ei piisand, siis on võimalik osta sama raha eest lisakoht, ostmine on väga lihtsalt teostatav internetis.
Miks siis Norwegian saab, aga Estonian Air ei saa? Vastus on lihtne - Norwegian'il on omanik, aga Estonian Air'il pole. Õigem oleks küll täpsustada, et Estonian Air'il on nii palju omanikke, et tal pole ühtegi konkreetset omanikku, kes oleks firma käekäigust otseselt isikliselt huvitet. Olukorras, kus firmal on nii palju omanikke, et õiget omanikku polegi, on firma juhtimine juhatuse käes, ehk teiste sõnadega on tegemist bürokraatliku juhtimisega, kus otsuseid teevad need inimesed, kes ise ei tee pääle koosolekutel istumise mitte midagi muud ning kes kõigele lisaks teavad, et bürokraati ei karistata "ei" ütlemise eest, küll aga võidakse seda teha "ja" ütlemise eest.
Kõrvalepõikena - pääle seda kui Norras kõik haiglad läksid riigi omandusse, on norra tervishoid pehmelt öeldes läind - kuidas seda pehmelt öeldagi? - polegi võimalik öelda, aga te saite loodetavasti aru, mida ma lause algusega mõtli. Kõige halvemaks omanikuks ongi riik, kuna siis on juhtimisprotsessi kaasat poliitikud - inimesed, kes ei vastuta mitte mingil moel oma tegevuse/ebakompetentsuse eest. Oops! Lubasin, et jutt ei tule poliitikuist, aga paraku viib jutt alati kui on vaja rääkida, miks nii mitmedki asjad on untsu läind, poliitikuteni. Sorry!
Teise kõrvalepõikena tahaksin mainida ühte (vähest!) hääd reeglit norra teede haldamises. Kui muudetakse tee korraldust või/ja liiklust korraldavaid märke, siis pannakse tee äärde suured sildid, mis teatavad, et liikluskorraldus on muutund ning tänu sellele on juhid liikluses tähelepanelikumad ning jätavad muutund liikluskorraldusest tingit võimalikud sõiduvead tegemata. Aga Estonian Air ei pea vajalikuks eriliselt rõhutada seda, et pileti tellimises on teht põhimõttelisi muudatusi.
Tänu riigi omandusele/poliitikute juhtimisele otsustavad ka arvutiprogrammide kasutamise üle riigi omandusega/osalusega firmades inimesed, kes neid programme ise tõenäoliselt kunagi ei kasuta. Nii nagu mina iga päev maadlen oma töös programmidega, mille on koostand inimesed, kel pole ei meditsiinist ega ka meie ( - kasutajate) reaalsetest vajadustest mitte mingit aimu, nii on ka Estonian Air'i interneti lehekülg tõenäoliselt kujundet ning selle kujundus hääks kiidet inimeste poolt, kes ise seda lehekülge ei pea tõenäoliselt mitte kunagi kasutama.
Tulemus on lihtne. Estonian Air'ile JOKK ning meile kvalifitseerit hindamisalus tulevikuotsuste tegemiseks.
Blog blogiks, aga millest ma siiralt puudust tunnen, on üks interneti leht tarbijaile, kus me saaksime oma kogemusi teistega jagada. Nii häid kui ka halbu. Tähtis on, et see jagamine saaks toimuda vaid oma õige nime all ning et kritiseeritavail firmadel oleks võimalik tulla vastusega kriitikale. Loeksin hää meelega teiste arvamusi ja jagaksin ka oma kogemusi erinevate firmade kasutamisest. Ehk oleks siis loota, et tulevikus jäävad alles vaid need firmad, kes saavad aru, et nende tegevuse hindamise kõige tähtsamaks kriteeriumiks on kundede rahulolu.
Siin Oslos on täna ilus päev. Homme lendavad mu naine ja tütar Eestisse. Loodetavasti viimast korda narritakse ja jooksutatakse neid lennujaamas. Järgmisel pühapäeval tuleb mu lemmiknaine koju juba Norwegian'iga.
Ilusat päeva ka teile!
mandag 17. oktober 2011
Tagasiside
Kirjutasin blogi bürokraatiast ja inimlikkusest ning saatsin asjakohase kirja EV Pääministrile (tema kantseleile). Olen saand vastuse pääministri nõunikult hr. Henri Arras'e käest, liimin siia tema vastuse viimase lõigu:
"Olles nüüd PPA spetsialistidega antud küsimuses suhelnud, usaldan ma ametnikke ning nende otsustusvõimet. Lisaks sellele, et nende otsus on olnud ainuõige juriidiliselt leian, et ei ole eksitud ka moraalses mõttes. Seega, kui olete minuga nõus, usaldaksin selle juhtumi ka edaspidi nende hoolde. "
Ei hakkagi siia oma kommentaari lisama, kõik, mis mul öelda oli, ütli juba oma eelmises blogis.
Kirjutasin ka ühe blogi häbitundest, mis mind valdas Lennart Meri nimelise Tallinna Rahvusvahelise Lennujaama tualetti külastades. Saatsin lingi EV Majandus- ja Kommunikatsiooni ministrile. Üle kuu on mööda läind, vastust pole ei austet ministrilt ega ka mitte tema kantseleist. Ju siis pole see teema piisavalt tähtis ministrihärrale, et sellele vastama peaks. Lohutan end mõttega, et pääle minu on see teema ka Lennart Meri'le väga tähtis olnd, nii et olen austusväärses seltskonnas.
Sõber Raivo saatis aga lingi minu blogiaadressiga Lennujaama juhatusse, säält vastati küllalt kiiresti, liimin siia kogu vastuse:
"Austatud härra Jaanus Kaljusto !
Täname Teid meid teavitamast 18. septembri kahetsusväärsest juhtumist, mis valmistas Teile õigustatult pahameelt.
Vahetasime hiljuti koristusfirmat ( OÜ Kunnisvarateenindus )ning seoses reisijate arvu kiire kasvuga ei piisa neil inimressurssi ning nad peavad kiiremas korraslisatööjõudu palkama. Kõiki meie tualette peavad nad koristama iga tunni tagant ning vajadusel ka tihemini. Kontakteerusime koheselt pärast Teie teate saamist nende juhtkonnaga ning meile lubati kõik puudused likvideerida.
Omalt poolt oleme me väga huvitatud, et Lennart Meri Tallinna Lennujaam oleks puhas ja hubane ning ka pidevalt kontrollime seda.
Kohtusime ka reisiterminalikoostööpartneritega, kes rendivad meilt äripindu ning selgitasime neile vajadust koheselt ühendust võtta Tallinna lennujaama töötajatega, kui keegi klientidest mingi mure või märkusega nende poole pöördub. Lubamatu on anda klientidele selline vastus, millise Teie kahjuks saite.
Soovime Teile kaunist sügise algust ning veelkord vabandades loodame, et Teie järgmine külaskäikEestisse on igati positiivsete emotsioonidega!
Lugupidamisega
Mati Sillak
Terminal Manager / Terminali juhataja "
Minu kommentaariks on vaid mulje (kontroll)külaskäigust lennujaama tualetti 7. oktoobri hilisõhtul. Koristamisest oli möödund 2,5 tundi, tualett ei olnd puhas, aga ka mitte nii räpane, et selle seisukorda oleks pidand iseloomustama sõnaga "rõve".
Millal elu Eestis jõuab nii kaugele, et korra ja puhtuse eest hoolitsetakse pidevalt, aga mitte ainult üleriigiliste ühepäevaste kampaaniate käigus (mis iseenesest on ka väga tähtsad)?
Oslos sajab täna, sompus ilm peegeldub ka tänasest blogist. Ehk läheb homme ilusamaks?
"Olles nüüd PPA spetsialistidega antud küsimuses suhelnud, usaldan ma ametnikke ning nende otsustusvõimet. Lisaks sellele, et nende otsus on olnud ainuõige juriidiliselt leian, et ei ole eksitud ka moraalses mõttes. Seega, kui olete minuga nõus, usaldaksin selle juhtumi ka edaspidi nende hoolde. "
Ei hakkagi siia oma kommentaari lisama, kõik, mis mul öelda oli, ütli juba oma eelmises blogis.
Kirjutasin ka ühe blogi häbitundest, mis mind valdas Lennart Meri nimelise Tallinna Rahvusvahelise Lennujaama tualetti külastades. Saatsin lingi EV Majandus- ja Kommunikatsiooni ministrile. Üle kuu on mööda läind, vastust pole ei austet ministrilt ega ka mitte tema kantseleist. Ju siis pole see teema piisavalt tähtis ministrihärrale, et sellele vastama peaks. Lohutan end mõttega, et pääle minu on see teema ka Lennart Meri'le väga tähtis olnd, nii et olen austusväärses seltskonnas.
Sõber Raivo saatis aga lingi minu blogiaadressiga Lennujaama juhatusse, säält vastati küllalt kiiresti, liimin siia kogu vastuse:
"Austatud härra Jaanus Kaljusto !
Täname Teid meid teavitamast 18. septembri kahetsusväärsest juhtumist, mis valmistas Teile õigustatult pahameelt.
Vahetasime hiljuti koristusfirmat ( OÜ Kunnisvarateenindus )ning seoses reisijate arvu kiire kasvuga ei piisa neil inimressurssi ning nad peavad kiiremas korraslisatööjõudu palkama. Kõiki meie tualette peavad nad koristama iga tunni tagant ning vajadusel ka tihemini. Kontakteerusime koheselt pärast Teie teate saamist nende juhtkonnaga ning meile lubati kõik puudused likvideerida.
Omalt poolt oleme me väga huvitatud, et Lennart Meri Tallinna Lennujaam oleks puhas ja hubane ning ka pidevalt kontrollime seda.
Kohtusime ka reisiterminalikoostööpartneritega, kes rendivad meilt äripindu ning selgitasime neile vajadust koheselt ühendust võtta Tallinna lennujaama töötajatega, kui keegi klientidest mingi mure või märkusega nende poole pöördub. Lubamatu on anda klientidele selline vastus, millise Teie kahjuks saite.
Soovime Teile kaunist sügise algust ning veelkord vabandades loodame, et Teie järgmine külaskäikEestisse on igati positiivsete emotsioonidega!
Lugupidamisega
Mati Sillak
Terminal Manager / Terminali juhataja "
Minu kommentaariks on vaid mulje (kontroll)külaskäigust lennujaama tualetti 7. oktoobri hilisõhtul. Koristamisest oli möödund 2,5 tundi, tualett ei olnd puhas, aga ka mitte nii räpane, et selle seisukorda oleks pidand iseloomustama sõnaga "rõve".
Millal elu Eestis jõuab nii kaugele, et korra ja puhtuse eest hoolitsetakse pidevalt, aga mitte ainult üleriigiliste ühepäevaste kampaaniate käigus (mis iseenesest on ka väga tähtsad)?
Oslos sajab täna, sompus ilm peegeldub ka tänasest blogist. Ehk läheb homme ilusamaks?
Abonner på:
Innlegg (Atom)