Mõned mõtted Eesti meditsiinist

On raske muuta midagi, mille eest ise ei vastuta. Eriti selliseid asju, mille eest otsustamise / vastutamise on enese pääle võtt poliitikud. Nemad elavad omaette virtuaalses ilmas, mis meenutab pigem SimCity mängu kui reaalset elu. Puuduvaid oskusi ja teadmisi varjatakse kõrge enesehinnangu ja sellega kaasneva verbaalse müra taha.

Kuigi ei saa muuta korraldust ja süsteemi, on võimalik muuta asju, mille muutmine ei küsi raha ning mis aitaks tunduvalt vähendada frustratsiooni patsientide hulgas. Rootsi statistika kohaselt on umbes 60% kaebuste taga kommunikatsiooni häired, ehk teiste sõnadega - juhtumid, mis on tingit sellest, et meedikud ei räägi oma patsientidega piisavalt. On põhjust arvata, et ka Eestis pole asjad paremad.

Olles jälgind Eesti meditsiini juba pikemat aega väljastpoolt, olen otsustand kirja panna mõned õpetussõnad neile, kes asja vastu huvi peaks tundma - kasta on mõtet vaid kasvavat kapsast kui oma tegevusele maamehelikku analoogi otsida.

Kui isegi nõukogude aja lõpus oli Eestis vaatamata kõigele endiselt nii palju kolleege (aitäh, et te olemas olite!), kelle tegevus võinuks olla arstliku tegevuse (arstiteadus ja arstikunst) musternäidiseks, siis A.D. MMXIV ei tohiks olla enam ühtegi põhjust, miks meedikud peaksid käituma oma patsientidega arrogantselt ja ignorantselt (et halba asja vähegi diplomaatlikumalt sõnastada). Aga kuna endiselt võib ikka ja jälle kohata neid kolleege, kelle tegevust ei soovita ühelgi noorel kolleegil jäljendada, siis tulebki kirjatöö ette võtta.

Siin need õpetussõnad siis on, punktidena nimekirjas, millele lisan ka mõned selgitavad kommentaarid.


1. Patsiendiga kohtudes öelge patsiendile alati tere ning tutvustage end. Ka korduval kohtumisel võib end tutvustada, pigem üks kord ülearu kui üks kord liiga vähe. Valgetes kitlites ringi sebivad tegelased on tihtipääle patsientide silmis nende kitlite nägu, raske vahet teha, kes on kes.

2. Kuulake ka patsiendi juttu ning ärge rääkige vaid ise. Kompetentse arvamuse loomiseks on alati vaja piisavalt alusmaterjali. Erinevalt veterinaariast saab suure hulga vajalikku infot patsiendi enese ja ka tema lähedaste käest.

3. Kui patsiendil on oma haiguse kohta oma arvamus, siis kuulake see ära. Kui patsient räägib Teile mõne teise tohtri arvamust edasi, siis kuulake ka see ära ning püüdke kaasa mõelda. Ärge öelge koheselt patsiendi enese või mõne teise tohtri arvamuse (eriti!) esimesi sõnu kuuldes, et tegemist on rumaluse või mõttetusega. Sellisel juhul jääb patsiendil Teist vaid arrogantse inimese mulje ning erinevalt Teie soovist ei pruugi see sugugi patiendi silmis kergitada Teie usaldusväärsuse ja kompetentsi astet.

Tänapäeval on igal asjast huvitet patsiendil võimalik leida küllalt kiiresti internetist kõige uuemad artiklid tema haiguse kohta, tihtipääle teab ta oma haiguse kohta teoreetiliselt rohkem kui Teie, kuna ta on oma haigusest otseselt huvitet. Teie ülesandeks on aidata patsienti orienteeruda selles infotulvas baseerudes eelkõige oma teadmistele ja kogemustele, aga kui Te lisaks rääkimisele soostute patsienti ka kuulama, siis võite päätselt avastada, et koostöös sündind tulem on tihtipääle parem ja tulemuslikum kui ühepoolselt dikteerit.

4. Patsiendi juurde minnes koputage alati uksele, ka siis kui see on Teie tööruum, rääkimata juba palatisse sisenemisest. Uksele koputamine, sisenemisel tervitamine ja enda tutvustamine on pääle patsiendi ka Teile endale vajalik, kuna sel juhul olete Te ise viisakam ja kenam inimene. Kui Te ei taha ei uksele koputada, ega tervitada ja end tutvustada, siis pole ka midagi lootusetult hullu lahti. Te võite ju kuskile mujale tööle minna, näituseks kasutet autosid müüma nagu armastab öelda väljapaistev südamekirurg dr. Tirone E. David Toronto General Hospital'i Peter Munk Cardiac Centre'st.

5. Ärge kunagi sinatage patsienti (erandiks vaid need, kellega Te tõesti olete eraelus sinasõbrad). Kui kunagi kogu Eesti rahvas otsustab, et nüüd hakkame kõik eestlased üksteist sinatama (nagu otsustati mõned aastakümned tagasi Skandinaavias), siis on teine lugu (isegi Skandinaavias on endiselt arste, kes ütlevad eriti vanematele patsientidele "Teie"). Aga seni, kuni üldrahvalikku konsensust pole, on patsientide sinatamine lihtsalt ebaviisakas. Ülikooli diplom ei suuda küll asendada puuduvat lastetuba, aga siiski peaks harit inimesel olema võimalik vajaduse ja soovi korral muuta oma käitumist.

6. Ärge kunagi arutage patsiendi juuresolekul teisi patsiente ning oma kolleege. Kui tahate mõne oma kolleegiga arutada teisi patsiente või kui Teil on kisendav vajadus taga rääkida oma kolleege, siis tehke seda kusagil privaatses ruumis, aga mitte vastuvõtu koridoris.

7. Ärge kunagi ironiseerige patsiendi üle. Patsient tihtipääle ei mõista irooniat (ei oota seda oma tohtrilt) ning kui saabki aru, et tegemist on irooniaga, siis ta kohe kindlasti ei hinda irooniat enda kulul. Samuti ei hinda patsient pidevat naljatamist tohtri poolt. Patsient tahab kuulda selget ning üheselt mõistetavat juttu oma haigusest ja selle ravimisest, aga ei taha kuulata anekdoote. Tele show'sid, kus meedikute rollitäitjad pidevalt naljatavad auditooriumi rõkatuste saatel, eelistavad patsiendid vaadata oma kodus, aga mitte osaleda neis ise.

8. Erisoovitus kirurgidele. Pidage meeles, et operatsioonitoast väljumise järgselt Teie töö patsiendi tervise parandamisel mitte ei lõpe, vaid jätkub. Need ajad, mil see, et patsient elas operatsiooni üle, oli suureks saavutuseks, on pöördumatult möödund. Kui mineva sajandi kaheksakümnendate aastate keskel oli Tartu Ülikooli kirurgia kliinikus dotsente, kes lõikasid aasta vältel 7 (seitse) patsienti, siis 2014. aastaks on selline praksis loodetavasti igavikku vajund. Tänapäevase kirurgia põhiprobleemiks ei ole enam see, kust leida kirurgi, kes seda häda oskab lõigata, vaid küsimus, kas patsienti lõigata või mitte. Pääle otsuse tegemist on asi vaid teostuses.

Pääle lõikust on vaja patsiendi eest ka edasi hoolt kanda. Teda tuleb käia vaatamas/sidumas, temaga tuleb jätkuvalt rääkida, et ei tekiks olukorda, kui patsiendil tekivad postoperatiivsed komplikatsioonid vaid selle tõttu, et raviarstil pole aimugi, mis patsiendiga toimub.

9. Lõpetuseks kordan veelkord vanu arstlikke põhitõdesid.

Mitte kunagi ärge kahjustage patsienti ja tema tervist!

Nii tihti kui saab leevendage patsiendi hädasid!

Iga kord kui võimalik ravige patsient terveks!



Ilusat päeva jätku kõigile!

Veidike Toronto'st ning tsipake Kanadast

Nüüdseks on siis kaks ja pool kuud möödund Toronto'sse tulekust ning kaks ja pool kuud veel järgi. Olen mitu korda ärgitand end oma muljeid siinsest elust bloggi panema, aga senini on kõik mõteteks ka jäänd. Täna, Eesti Vabariigi 96. aastapäeval (palju õnne kõigile!), on väljas ilus ja päikseline päev, õige hetk seniseid muljeid kirja panna.

Kuigi aknast vaadates on ilm ilus, puhub väljas olles kõle ning külm tuul, mis on üheks Toronto iseärasuseks. Chicagot kutsutakse küll tuulte linnaks, aga võrreldes Toronto'ga on ta küll suisa poisike. Norras on sellist tuult võimalik kohata vaid mägedes tuulistel päevadel. Viimasel paarikümnel aastal pole talvel mütsi vaja läind (igapäevases elus, suusatamisega on asjad teisiti), aga siin olles ostsin pääle paari nädalat kõleda tuule käes käimist endale villase mütsi, milles ma oma tütre sõnul nägevat välja kui bandiit. Oma otstarbe täidab müts ära, oma väljanägemise pärast pole ma aga õige kaua juba muret tund.

Toronto on piisavalt suur linn, umbes 2,6 miljoni elanikuga. Linn asub Ontario järve kaldal. Meie pere üürib ühte maja Toronto ülallinnas (uptown), suhteliselt viisakas piirkonnas. Maja asub vaiksel kõrvaltänaval umbes 200 meetri kaugusel maailma pikimast nõndanimetet tänavast Yonge street'ist. Kogu tänava pikkuseks on ligi 1900 km, meie tänava otsa juures on majad numbritega veidi alla 3000. Ilma kõhkluseta on Yonge street maailma pikim street, aga kas sellest tuleks eesti keeli ka rääkida kui pikimast tänavast, selles pole ma sugugi kindel. Vulgaarloogika kohaselt on tõepoolest tegemist pikima tänavaga, kuna sõna "street" on eesti keelde just tänavaks tõlgit. Paraku on eesti keeli tänaval veidi teine tähendus, mis sugugi Yonge street'i kogu olemusega kokku ei lähe. Eesti keeli mõistetakse tänava all kõiki teid ja tänavaid asustet kohtades, isegi kui nende nimeks on näituseks puiestee, maantee või allee. Nagu tee/tänav jõuab aga linna piirest välja, mõistetakse seda (maan)teena, aga mitte tänavana, ükskõik kui palju tänava silte tema serva lüüa.

Kui muljetest rääkida, siis muljet tekitavad enamasti asjad, mis on teisiti korraldet kui mujal maades. Selle tõttu ei jutustagi ma ümber mitte kõike nähtut, vaid toon esile need nähtused ja asjaolud, mis minus ahhaa või siis ohhoo tunnet on tekitand.

Kui jätkata juttu tänavaist, siis Toronto tänavate eripäraks on sool. Ma pole kunagi varem nii palju soola tänavail näind kui siin. Ka Oslos kasutatakse talvel soola, aga seda vaid sõiduteedel. Kõnniteel ei kasutata reeglina soola, vaid peenikest kiviklibu, mis suurendab kingataldade taklevust libedal jääl. Kevadeti pühivad masinad talvel kasutet kiviklibu kokku ning viivad ära. Siia saabumise järgselt läksin ühelt teise meie tänaval asuva maja ees lund rookiva mehe käest küsima, mida siin kasutatakse kõnniteedel ning kust seda hankida. Selguski, et siin kasutatakse vaid soola, mida müüakse toidupoodides umbes 5 kg kottides. Kiviklibu kasutamisest polnd ta kuulndki. Huvitava ääremärkusena võib mainida, et ta rookis lund oma ämma maja eest, kes on pärit Eestist ning põgenend Eestist II Ilmasõja lõpus üle Rootsi.

Kõnniteed on Toronto's kaet betoonplaatidega, mis lumetuil päevil on kõik soolakarva, muul ajal aga kaet paksu jämedateralise soolaga (nagu kunagine tõeline eesti suitsusink). Betoon peab väga hää kvaliteediga olema, kuna vaatamata igatalvisele soolauputusele tundub päälispind tihke ning sile olevat. Kui aga sajab lund, siis on kõnniteed kaet vedela lögaga. Kui esimest korda ühte ostukeskust külastades märkasin ühte meest paksu soolarandiga mustades saabastes ringi käimas, siis mõtli esmalt, et näe, tegemist mingi kodutu inimesega, kes siiski küllalt viisakalt riides on. Järgmisel päeval end välja minema sättides avastasin aga oma kohkumuseks, et ka minu saapad samasuguse randiga "kaunistet" olid. Säält pääle uus rutiin: koju tulles ning ka enne lahkumist tuleb märja lapiga saapad puhtaks pesta.

Esimesil päevil Toronto's olles selgus, et mu talvesaabastele oli vaja uued paelad osta. Oma suureks imestuseks ei müünd ükski kodulähedane kingapood (kokku 12 poodi umbes 500 m pikkusel lõigul) saapapaelu. Lõpuks sain uued paelad ostet kingaparandusest. Tõenäoliselt ei müüda paelu kingapoodides selle tõttu, et siinses soolalögas ringi käies lagunevad saapad enne ära kui neile uusi paelu oleks vaja osta. Norras elades tuleb jalanõusid välja visata selle tõttu, et nad mingil hetkel lihtsalt vanaks jäävad ning ära tüütavad, selle tõttu on neile igal aastal ka uusi paelu vaja osta, mida siis hõlpsasti kingapoes teha saab. Samas olen ma Norras elades 17 aasta jooksul vaid ühte kingaparandust näind (Rootsist ei tule ühtegi kingaparanduse külastust meelde), kus ma kunagi oma Itaalias valmistet pidulikele, aga ääretult libedatele talvesaabastele lasin reljeefiga kummist pooltallad alla panna. Terasema silmaga Toronto's ringi vaadates selgus, et kodu lähedal on Yonge street'il 12 kingapoe vahel ka 3 kingaparandust.

Liiklus on Toronto's äärmiselt viisakas meenutades liiklust Norra väikelinnades. Aga ka siin võib ebameeldivaid üllatusi kogeda. Detsembris otsustasin ühte bridgeklubi külastada. Google map teatas, et klubisse oli 3,7 km minna. Leidsin, et tegemist on pasliku jalutuskäigu pikkusega ning sättisin end teele. Umbes 1 km enne sihtkohta sõitis minust suure kiirusega (kindlasti rohkem kui lubat 50 km/h) üks veoauto mööda ning kastis mind päälaest jalatallani üle soolalögaga. Lögakogus oli nii suur, et püksid olid lausa läbimärjad. Lisaks rikut tallenahkne jakk, mis tuli keemilisse puhastusse ühte spetsiaalsesse firmasse linna serva viia. Ainuüksi jaki keemilisse puhastusse viimise taksoarve (edasi-tagasi sõit) oli CAD 60, mis senini mu Toronto's taksoga sõitmisel suurim arve on olnd. Lisaks veel puhastamine ning jaki puhastusest toomine. Kuna puhastuse lähedal asub Yorkdale Shopping Centre, siis sai jaki ära toomine ühildet selle keskuse külastusega.

Kui rääkida taksosõidust Toronto's, siis tuleb kohe öelda, et tegemist on ühe suhteliselt odava lõbuga. Ka kõige pikemad sõidud  (ühes suunas) jäävad alla CAD 30, enamus sõite aga jääb CAD 10 ja 20 vahele. Kui osta kodule kõige lähemast suuremast toidupoest (Metro) süüa ning on vajadus kotid ja joogikastid (põhiliselt joogivesi, kuna kraanist tuleb klooritet vett) taksoga ära tuua, siis on arve alati alla CAD 10. Üks ääretult meeldiv võimalus Toronto's on takso tellimine Hailo nimelise takso app'i abil. Pääle app'i installimist ning krediitkaardi andmete sidumist oma arvega saab app'i abil tellida takso, kusjuures app teatab, mitu minutit läheb takso saabumiseni, samuti näitab takso asukohta kaardil reaalajas. Säädetesse saab sisestada ka standard tip'i suurus. Takso tuleb kohale ning väljumisel pole vaja rahakotti välja võtta, kuna maksmine toimub automaatselt krediitkaardilt. Sõidu lõpetuseks palub app taksojuhi reitingut 5 tärni süsteemis.

Sama app'i saab kasutada ka mujal, näituseks New York'is ja Londonis. Kahjuks ei toimi app Oslos, millest on tõesti kahju olles selle app'i kasutamisega juba ära harjund. Taksot kasutame Toronto's väga palju, kuna meie perel puudub siin viibimise ajal auto. On muidugi võimalik rentida auto, aga üheks päevaks rentimine on küllalt tüütu, olen seda teind senini vaid mitmeks päevaks vajadusel sõita Torontost kusagile mujale. Kuna pere on Toronto's täpselt aasta, siis plaanisin osta siinseks kasutamiseks ühe auto või siis parimal juhul leasida auto aastaks (jäänuks ära auto müümisega kaasnev sekeldus). Kahjuks jäi plaan katki, kuigi olin juba ka leind ühe sobiva suurusega neljarattaveoga auto (Mercedes ML430) ning plaanisin autole ka pakkumise teha. Paraku selgus kindlustusfirmade käest kindlustuse hinnapakkumist küsides, et meil ei olnd võimalust endale siin autot ei leasida ega ka mitte osta. Selgus nimelt, et kindlustusfirmad kindlustavad (mis mõte on autot osta kui sellega sõita ei saa ning kindlustamata autoga ju sõita ei saa!) auto vaid kas USA või Kanada juhiloa olemasolul. Kanada juhiloa saamiseks oleks aga vaja olnd vahetada Norra juhiluba välja, millega kaasnenuks mitte ainult mingi eksami sooritamine, vaid ka Norra juhiloast ilma jäämine. Viimane oleks tekitand aga sekeldust tagasi Norra minnes, kuna Norra bürokraatia on küllalt sarnane Kanada omaga ning tulnuks Norra lubade tagasi saamiseks vahetada välja Kanada omad koos uute eksamite sooritamisega. Kuna mõlemad riigid teavad kindlalt, et teise riigi juhiload on tunduvalt kehvemad, siis ongi vahetamise protsess küllalt tülikas ning täiesti mõttetu tegevus nii odavate taksode olemasolul.

Küsisin ühelt taksojuhilt, palju maksab takso litsents. Selgus, et CAD 250 000, koos auto hinna ja selle registreerimisega tuleb hinnaks üle 300 tuhande. Hind on vaid kolmandik analoogsest kulust New York'is (vt. mu kunagist bloggi New York'is kogetust), aga siiski piisavalt kõrge, et tekitada küsimus, kuidas sellise litsentsi maksumuse korral taksod nii odavalt sõita saavad. Hailo app'i kasutamine on mitte ainult mugav reisijaile, vaid ka tulus taksojuhile. Kui tellida takso taksofirmast telefoni kaudu, siis võtab firma iga sõidu päält 50% endale, Hailo app'i kaudu tellides jääb taksojuhile kogunisti 85%.

Taksosse istumise eripäraks on see, et põrandad on kaet ajalehtede ja papiga, mis siis auto põrandat peavad kaitsma reisijate saabastelt tilkuvast soolalögast.

Teine asi, mida ei kasutata, on naelkummid. Autodel on all tavaliselt aastaringsed kummid, mistõttu libedama ilma korral on näha aeglase liikluse puhul kumme vingutavaid autosid, mis siis üritavad ülesmäge liikuda. Hääks uudiseks on siinsed autohinnad, mis Norrast vaadatuna eriti isuäratavad on. Norra hindadest võite lugeda mu bloggis avaldet raamatu "Norrast ausalt ja avameelselt" sellest päätükist, mis autodest räägib. Igatahes on selge, et Kanadas maksavad uued autod vähem, kui on sama auto hinnalangus Norras ainuüksi esimese aasta jooksul. Mis nii siis viga igal aastal uus auto osta! Arvestades siinset soolakogust teedel on autode sagedane vahetamine väga vajalik.

Ka bensiin on Kanadas odav, umbes 50% võrreldes hinnaga Norras, samuti odavam kui Eestis. Samas ei anna võrrelda aga bensiini hindadega USA-s. Käisime automessil Detroit'is, teel tagasi sai bensiinipaak täidet enne piiri taasületamist USA poolel, üle poole paagi täitmise hinnaks oli vaid USD 20. Liitri hindu võrreldes umbes veerand Norra hinnast.

Omaette asi on sõit Kanada kiirteedel. Kui on lumesadu, siis on tihtipääle teel lumesahad, millel on ees lisaks veel suured paagid soolalahusega. Eripäraseks teeb teede sahkamise/soolamise see, et Kanadas sõidavad kiirteedel reeglina kaks sahka kõrvuti, nii et kogu muu liiklus on sunnit venima nende sahkade taga. Kui sahkade kiiruseks on umbes 30 km/h ning nad sõidavad kõrvuti paarkümmend kilomeetrit muud liiklust läbi laskmata, siis on tulemuseks pikk ning aeglane autorodu, mille põhiomadus küllalt sarnane härja ilaga - venib ja venib...

Sellises kolonnis sõites tekib küsimus, et kas need sahad ei saaks kumbki oma rida töödelda eraldi, nii et muu liiklus pääseks vabalt mööda. Ei oska öelda, kas selline paarissõit on säädusega ette näht, või on tegemist sahkurite eneste leiutisega. Kui Norras sõites on aeg-ajalt teel selliseid auotosid, mis sõidavad lubatust umbes 40 km/h aeglasema kiirusega ning jääb mulje, et tegemist on inimestega, kes tipptunni eel kodus igavledes mõtlevad, et mida sellist teha, mis igavust peletaks ning et siis igavust otsustatakse peletada autos istudes teiste liiklejate sõitu obstrueerides, siis ka Kanadas jääb lumesahkade tegevust jälgides paratamatult mulje kui erilisest initsiatiivist. Loodan siiski, et eksin ning et lumesahkade paarissõitu reguleerib spetsiaalne paarissõidu säädus ning et sellega saab kogu süü mu lemmikute - poliitikute - pääle ajada...

Mis on veel liikluses eriline, on see, et siin pole nõndanimetet parema käe reeglit. Võrdõiguslikule ristmikule jõudes kehtib sääl kronoloogiline järjekord. Kõik autod seiskuvad enne ristmikku ning ristmik ületatakse sellises ajalises järjekorras nagu sinna jõuti. Lisaks on (nagu ka USA-s) reegel, et punase tule all on õigus sooritada parem pööre (eeldades, et vasemalt autot ei tule ning et ristmiku eel pole lisatahvlit, mis keelab parempöörde sooritamise punase tulega).

Ma pole senini veel bussiga Toronto's sõit (pole ka plaanis), vaid üks kord viis Mari mind harival eesmärgil kesklinna metrooga. Küll aga on silmatorkavad bussioote paviljonid. Ma pole mujal näind, et paviljon on sulet seinaga sõidutee pool (kahjuks mitte 100% reegel Toronto's, aga siiski tundub, et suur osa paviljonidest on sellised) ning klaasseintega paviljoni pääseb majade poolt. Väga mõttekas lahendus, mis kaitseb paviljonis olijaid sooladushi eest bussi oodates.

Kui autode rentimise juurde minna, siis siin on üks minu meelest hää tips huvilistele. Soovitan vaadata rendihindu British Airways koduleheküljelt, kus spetsiaalne lehekülg autode rentimiseks on. Minu VISA ja Mastercard DNB pangast omab programmis ka spetsiaalset hinnaalanduse koodi, mis võimaldab AVIS'est rentida autot 15% hinnaalandusega. Aga ka see hind ei ole võrreldav British Airways kodulehel pakutavaga, kus hind on mu panga poolt pakutavast hinnast tubli kolmandiku võrra odavam, lisaks automaatselt piiramatu läbisõit ning tasuta teise juhi nime lisamine kasutuslepingusse. Kuna British Airways liikmekaardi saamiseks on vaid soovi vaja avaldada ning selle kaardi omamine ei sõltu sellest, kas nende lennukeid ka kasutate (mida mina siiski küllalt tihti teen), siis on see üks tõeliselt hää hinnaalandus. Lisaks soovitan veel ka vaadata nende kodulehekülgedelt hotellide hindu. Nad ei paku kõiki hotelle kõikides linnades, aga need, mida pakuvad, on hää hinnaga. Olin kunagi kursusel Las Vegas'es Wynn hotellis (kirjade järgi parim hotell Las Vegas'es), kusjuures kursuse korraldajad vahendasid soodustet hinnaga majutust samas hotellis, mis oli hotelli kodulehe omast ehk veerandi võrra odavam. Kuna lendasin British Airways'iga ning nende kaudu olin tellind helikopterituuri Grand Canyon'isse, siis vaatasin huvi pärast hotelli hindu British Airways'i kodulehel. Suurimaks üllatuseks avastasin, et samas hotellis oli BA hind 60% odavam kui soodushind kursuse korraldajalt.

Mari oli senini kasutand üht zipcar nimelist auto rendifirmat, kus autosid renditakse liikmetele. Liikmeks saamiseks on vaja täita avaldus ning maksta  CAD 65 ühe aasta eest. Liikmed saavad rentida autosid ka tunni kaupa, päevases rendis sisaldub 200 km läbisõit ning sellele kuluv bensiin. Üritasin ka Mari soovitusel samasse firmasse kasutajaks minna, aga plaan jäi katki kui selgus, et Norra juhiloa omanikud peavad liikmeks minekul esitama politsei tõendi Norrast. Kuna Maril tuli vastav tõend esitada Torontos haiglasse tööle minekuks (standard nõue kõigile tööle asujaile), siis oli tal see tõend ka omast käest võtta ning ta esitaski tõendi ilma nurinata. Kui sama tõendit nõuti minult, siis teatasin, et ma leian, et nende firma puhul on sisuliselt tegemist ühe poega, mis üritab müüa oma teenust potensiaalsele kundele. Ning kuna ma kundena arvan, et poe poolt on ülbe nõuda kundelt politsei tõendit, siis ma nende teenuseid edaspidi ei hakka kasutama. Tagajärjeks oligi tunduvalt parema lepingu/hinna leidmine AVIS'est British Airways kaudu.

Poodidest. Erinevus Norraga on, et siin on poed lahti ka pühapäeviti. Toidupoes on hinnad veidi odavamad kui Norras, siinsed hinnad on ehk Norra ja Rootsi hindade vahepääl. Minu tütre silmis, kes eelistab vaid orgaanilist toitu süüa, on Toronto Oslo ees suures plussis, kuna siin on lausa eraldi orgaanilise toidu poed ning ka mujal toidupoodides on terved sektsioonid orgaanilise toiduga.

Mis puutub teenindusse, siis see on Kanadas tunduvalt odavam kui Norras. Meeste juukselõikus maksab CAD 20, samas valuutas on sama teenuse hind Oslos 90. Oluline vahe, siinne hind küllalt lähedane Eesti omaga. Posti erinevus on see, et siin tuuakse kõik pakid koju kätte ning ei pea ise postkontorisse järgi minema.

Majad on Toronto's küllalt odavad, nende rentimine aga küllalt kallis (teiste sõnadega on ostmine odavam kui Oslos ja rentimine kallim kui Oslos). Meie rendime ühte maja, ehk kokku 150 m2, üür on CAD 3450/kuu, lisaks elekter ja soojus ja vesi ja kanalisatsioon. Külastasime Mari ühte südamekirurgist kolleegi, kes elab samas kandis kus meiegi. 380 m2 suuruse uhke maja (lisaks veel bassein) hind on sama, mis meie Oslos asuva 150 m2 suuruse korteri oma. Selline vahe siis.

Bürokraatia Kanadas on eriline. Kui mu armastet abikaasa ajas oma pabereid korda saamaks litsentsi töötamaks südamekirurgia osakonnas clinical fellow'na, siis selgus, et Kanada ei pea mitte ainult Mari potensiaalseks kaabakaks ja valevorstiks, vaid peab selliseks ka Norra Kuningriiki ja selle terviseametit. Ei piisand norra arsti autorisatsioonist, Oslo Ülikooli PhD diplomist ning nii üldkirurgi kui ka kardiothorakaalkirurgi spetsialisti pabereist ning nende kinnitusist Kanada Saatkonnas. Lisaks tuli esitada veel kõik need paberid, mille alusel oli Mari saand oma kõik diplomid Norras. Seega kontrolliti ka seda, kas Norra terviseamet on oma tööd korralikult teind. See on muidugi minu isikline arvamine, millega Mari sugugi nõus ei ole (ta arvab, et selline bürokraatia võib olla õigustet). Eriti lõbusaks tegi asja see, et ka need paberid tuli kõik kinnitada Kanada Saatkonnas, iga lehe kinnitamine maksis CAD 115, kokku ainuüksi kinnituste pääle umbes CAD 3000.

Lõpetuseks veel eestlastest Toronto's. Käisin eestlaste jõulupeol Eesti Majas. Maja on suur, tundub mulle suurem kui Eesti Maja Stockholmis, rääkimata sellest, et siin on kogu maja eestluse eest seisjate käsutada. Rahvast oli palju, silma järgi mitusada. Räägiti enamasti eesti keeli, väiksem osa inglise keeli. Läksin jõulupeole kuulutuse pääle siinsete eestlaste lehes "Eesti Elu". Ühildasin ideelisemad asjad praktilistega. Ühelt poolt oli huvitav näha kohalikku Eesti Maja ning teiselt poolt oli vaja osta verivorsti, mida kuulutuse järgi lubati müüa. Taksosõidul Eesti Majja nägin teel kolme erinevat Eesti Kirikut.

Verivorst sai ostet, samuti ka piparkoogid. Verivorsti müüja kiitis verivorsti öeldes, et see nii hää on, et ta ise seda iga päev pidi sööma. Sai siis kodus vorst ahju pand ning ära proovit. Tulemus oli paraku kesine. Väljanägemine ja konsistents oli nagu verivorstil ikka, probleem aga oli maitsega. Eesti verivorsti see kohe kindlasti ei meenutand. Kõige lähedasemaks maitse kirjelduseks oleks ehk rootsi verikäkk (blodpudding). Kui eesti verivorstis on maitseaineteks nõndanimetet vorstirohi, lisaks veel tibake pipart ja soola, siis Toronto verivorstis oli rikkalikult kõikvõimalikke muid vürtse, mistõttu siinne verivorst oli intensselt maguslääge maitsega. Söödav, aga mitte enam. Aga mõtlema pani küll. Miks siinne verivorst ikka sellise maitsega on? Üks võimalus on see, et siinse verivorsti retsept tuli mõnelt nõndanimetet rannarootsi perenaiselt (ehk tegid nemad verivorsti rootsi verikäki vürtsidega?). Või tuli verivorsti retsept üle Rootsi, kus ta siis kohaliku mõju all muutus? Või hoopis muutus retsept Toronto's, kus keegi mingil hetkel arvas, et mida rohkem vürtsi, seda uhkem? Ei tea. Huvitav elamus. Õnneks on Eesti Norrale nii lähedal, et meie saame hankida traditsioonilist verivorsti Eestist. Tõsi küll on Eestist hankimisel probleemiks see, et sääl on neid erinevaid verivorste nii palju, et kunagi ei tea, milline neist see kõige parem on.

Piparkook oli nagu koopia rootsi piparkoogist, mida IKEA-s müüakse. Muuseas, ka Toronto's on IKEA.

Eesti Majaga ja sääl kohat inimestega kokku puutumise järel tekkis mul üks küsimus. Mida meie, (mitte Kanadast pärit) eestlased, küll siin Toronto's oleme korda saat? Mida väga hullu peab olema, sest kui ma ühele eestlasele Eesti Majas tema küsimusele vastasin oma aktsenditus eesti keeles, siis reageeris küsija minu vastuse kõla kuuldes nagu oleks piitsahoobi näkku saand ning tema silmis oli näha siirast hirmu (umbes nagu: Appi! Eestlane Eestist!). Ürituselt koju minnes oli mul asja üle järgi mõeldes ütlemata hää meel, et mõlemad lapsed meie peres räägivad eesti keelt ilma aktsendita.

Ilusat päeva jätku kõigile, kes viitsisid nii pika heietuse läbi lugeda!

Norra - ausalt ja avameelselt 16. Lõpetuseks

 

Lõpetuseks

 

Lõpetuseks tahan ma tänada kõiki, kes selle raamatu lugemise ette võtsid ning suutsid selle ka lõpuni läbi lugeda. Nagu te juba aru saite, kajastab raamatus üles tähendet minu ääretult subjektiivset kirjeldust Norra Kuningriigist ning norralaste elust.

Kuna mulle makstakse tööl palka selle eest, et ma otsiksin vigu, kirjaldaksin neid ja soovitaks ka sobivamaid lahendusi nende vigade kõrvaldamiseks, siis oli mul oma professionaalsetest harjumustest raske vabaneda ka selle raamatu kirjutamisel. Kui ma järgi mõtlen, siis pole ma aga sugugi kindel, et ma oleksin pidand kasvõi üritama oma juttu kuidagi teisiti kirjutada.

Kuna välismaalt tulnd inimesele torkavad riigis silma eelkõige asjad ja nähtused, mis erinevad kodumaal esinevast või nähtavast, siis on ka selle raamatu kirjutamisel kajastust leind eelkõige erinevused. Erinevates päätükkides olevad kirjeldused toovad esile need erinevused, mis minu kui eestlase silmale on näha elu ja olukorra võrdlemisel Eestis ja Norras, mõned võrdlused on tood ka teiste riikidega. Kas need erinevused on Norra Kuningriigi kasuks või kahjuks, see on osaliselt olnd mõjutet vaataja silmast, aga suurem osa erinevusest on siiski tingit asjade/nähtuste erinevast korraldusest. Ja kui mõne asja suhtes on jutu sees tunda autori kriitilist hoiakut, siis ei pruugi see sugugi tähendada, et asi halb on. Tegemist võib olla lihtsalt hindaja arusaamistele mitte just kõige sobilikemate lahendustega, mis ei pruugi aga sugugi tähendada, et norralaste eneste jaoks see lahendus halb oleks. Kellele marjad, kellele korv.

Summa summarum – Norra on on üks ütlemata ilus riik ning norralased on töökad ja edukad inimesed, kes on uhked oma riigi ja rahva üle. Ja siin on ka meil põhjust nende üle hääd meelt tunda.


© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.

Norra ausalt ja avameelselt 15. Kuna ja kuhu

Kuna ja kuhu

 

Kui tahate teada, kuna on kõige õigem aeg Norra sõita, siis sellel küsimusel on kolm erinevat vastust, mis sõltuvad sellest, mida te tahate näha. Kui soovite ringi sõita Norras ning näha nii palju ilusat loodust kui võimalik, siis tulge siia 15. mai ja 15. juuni vahel. Kui olete Norras 17. mail, siis saate näha ka Norra rahvuspäeva tähistamist – elamus, mis jääb teile kindlasti meelde. Selles ajavahemikus tulles näete nii mägesid kui ka fjorde juba rohelisel ajal kui loodust kaunistavad ka paljud lilled ja õites puud. Mida varem te tulete, seda lõunapoolt peate algama, kuna kevad saabub aeglasemalt põhjapoolsematesse piirkondadesse. Juuni lõpust pääle aga suureneb turistide arv hüppeliselt, mistõttu liikumine ilusates piirkondades on füüsiliselt aeglasem, samuti on ööbimiskohtade hinnad kõrgemad.

Kui rääkida, kuhu tuleks sõita selleks, et nautida Norra loodust kõige rohkem, siis ei oskagi siin ühest nõu anda, kuna loodus on igal pool ilus. Võib-olla ehk soovitaks kolme vaatamisväärsust.

Esiteks sõit üle Sognefjell’i, kus tee viib mööda Norra kõige kõrgematest mägedest. Tee ühendab Sogndal’i ja Lom’i. Kui soovite ilusamaid vaateid, siis sõitke Lom’ist Sogndal’i, kui soovite, et sõita oleks kergem, siis vastupidises suunas, kusjuures ka selles suunas saab nautida seljapoole jäävaid vaateid, kuna tee mäkke on käänuline. Sogndal’ist Lom’i sõites on võimalik jätkata teed Geiranger’isse, mis on minu teiseks soovituseks. Geiranger’isse sõit peaks sisaldama ka sõitu mööda Trollstigen’it, mille puhul tuleb aga arvestada, et see tehakse liikluseks lahti alles mai lõpus või isegi juuni alguses.

Kolmandaks soovituseks oleks Preikestolen, mis asub Stavanger’i lähedal Norra edelarannikul. Preikestolen’il pole ma isikliselt veel käind, aga pildid ja filmid sellest Lysefjord’i servas kõrguvast mägiplatoost on nii mõjuvad, et plaanin sinna kunagi kindlasti minna.

Kui nendesse kohtadesse ei satu, siis võite ilusaid vaateid saada ükskõik millist fjordi pidi sõites, samuti üle mägede sõites teid mööda, mis on kaardil piisavalt käänulised.

Kui tahate tulla suusatama, siis soovitan märtsikuud, aga kindlasti enne Palmipühapäeva, kuna Lihavõtete ajal on kõik Norra mäed kohalikku rahvast pilgeni täis koos kõige sellest tulenevaga – hinnad kõrged jne.

Märtsis on lumi maas, aga samas on ilmad mägedes päeva ajal nii soojad, et sääl on mõnus suusatada. Kui mägedesse suusatama minna näituseks detsembris ja jaanuaris, siis on oodata parajaid külmakraade ning külma tuult samuti lühikesi päevi, seega pole ilmastik just kõige mõnusam lastega peredele.

Kolmandaks võimaluseks tulla Norra ilusa loodusega tutvuma, on septembri teine pool, aga tingimata enne nädal 40-t, kuna siis on jälle lastel koolivaheaeg ning kõik kohad rahvast täis. Muidu on septembris tihtipääle ilusad sügisilmad ning võimalus on suur, et kuivade ja päikeseliste päevade korral saab reis olema meeldiv ja kena.

Üksikutest vaatamisväärsustest rääkides mainiksin ära eelkõige neid, mis asuvad Oslo’s või selle ümbruses. Ka mujal Norras on kohti, mida tihtipääle soovitatakse, aga neist pole midagi erilist öelda. Näituseks Bergen’i kohta võin vaid kommentaariks öelda, et kõikides turismiteatmikes üleskiidet Kalaturg pole mulle isikliselt mitte ühtegi soodsat elamust senini jätt. Nende kolme kuu jooksul 1998. aasta kevadel kui hospiteerisin Haukeland’i Ülikoolikliinikus, käisin mõned korrad ka Kalaturul ning minu negatiivse kogemuse rekordiks oli see, kui ühel  esmaspäevasel hommikul Førde bussilt maha astudes tüssati mind kahe ostu tegemisel kolm korda. Kaasa aitas loomulikult see, et olin bussis magand ning mõtlemine vahetult pääle ärkamist polnd veel Bergen’isse pärale jõund, aga see ei muuda asja – üks viisakas koht ei tegele kundede tüssamisega.

Kui nüüd Oslo juurde minna, siis enne linna sisse sõitmist jääb pääle Göteborg’ist ja Stockholm’ist tulevate teede ühinemist vasemale poole teed Tusenfryd’i nimeline lõbustuspark kõikvõimalike karusellide jms. atraktsioonidega. Kui teile meeldib selline lõbustusviis, siis on Tusenfryd õigeks kohaks teile ja teie lastele. Kui teile endale ei paku sõitmine karussellidel eriliselt midagi ning te olete ametis vaid oma laste autojuhina ning pankurina, siis läheb teile endale see lõbu suhteliselt palju maksma. Sissepääsupilet maksab mitusada krooni ning selle pileti lunastamise järel pääsete lõbustusparki, kus atraktsioonide eest enam juurde maksma ei pea. Kui te aga istute lõbustuspargis oma lapsi oodates pingil, siis on see raha lihtsalt pingil istumise eest palju. Aga lõbutsemise eest paras. Võrdluseks võin öelda, et Stockholm’i lõbustuspargis Gröna Lund’is on sissepääs umbes SEK 50.- ning sees tuleb atraktsioonide eest eraldi maksta. Kui võtate päevapileti, mis annab juurdepääsu kõigile atraktsioonidele, siis tuleb koguhinnaks sama palju kui Tusenfryd’is, aga pargipingil istumine on tunduvalt odavam kui Tusenfryd’is.

Lõbustuspark on ka Göteborg’is – Liseberg’i nimeline , aga sinna meie pere ei lähe ning ma ei soovita ka teistel sinna minna. Säälses lõbustuspargis ei oska nad nimelt kundedega ringi käia. Mõni aasta tagasi oli artikkel sellest, kuidas ühte norra perekonda sääl koheldi. Kui ma ei eksi, siis umbes 10 aastane perepoeg seisis järjekorras ühele atraktsioonile ning pillas midagi maha. Kui ta selle maast oli üles korjand ning tahtis oma senisele kohale järjekorras tagasi minna, siis tõmbas security mees ta järjekorrast välja. Kui poisi isa tuli küsima, mis õigusega üks pargivalvur niimoodi lapsega ümber käib, siis murti isa kõhuli maha, käed selja taha ning isale ja pojale kutsuti politsei. Kui te ei taha, et teiega sellised asjad võiksid juhtuda, siis võtke arvesse eelpool kirjeldet juhtumit ning tehke järeldused ise.

Oslo’s on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi Vigeland’i park, kus on Vigeland’i nimelise skulptori teosed. Skulptuurid on erinevates gruppides ning kujutavad inimest, tema arengut elu jooksul ning tema erinevaid tundeid ja reaktsioone elus. Park on väga kena koht jalutamiseks. Pargi külastamine on tasuta.

Rahvusgalerii (Nasjonalgaleri) on koht, kus saab tutvuda Norra kunstnike maalidega, asub päätänavalt Karl Johan’ilt umbes 50 meetrit eemal. Sääl saab tutvuda ka Norra kõige kuulsama kunstniku Edvard Munch’i üksikute teostega. Munch’i huvilised saavad ka külastada Munch’i muuseumi Kampen’is, aga selles muuseumis ma ise enam ei käi. Põhjusi on mitmeid, aga päämiseks on see, et pääle muuseumi ümber ehitamist tsitadelliks (pääle palju kõmu tekitand maalide röövimist muuseumist päise päeva ajal) on probleemiks mitte ainult sinna sisse saamine koos kõikvõimalike inimväärikust alandavate protseduuridega ning valvurite suhtumisega külastajaisse kui kaabakatesse, vaid minu jaoks on külastussoovi puudumise põhjuseks ka Munch’i teoste valik näitussaalis. Ma isikliselt ei jaga ei kunstist ega ka Munch’ist mitte kui midagi, aga ma tean seda, kas mulle mingid pildid meeldivad või mitte.

Külastasin Munch’i muuseumi esimest korda 1990. aasta suvel kui mind ja minu rootsi keele õpilasi kutsuti Põhjamaade ühingu (Foreningen Norden) poolt nädalaks ajaks ühele noorte kokkutulekule Norras. Meile koostet programm oli väga huvitav ja sisutihe (aitäh Foreningen Norden!) ning muu hulgas külastasime ka Munch’i muuseumi. Mäletan seda külaskäiku väga eredalt. Oli ilus suvepäev ning pääle näitusesaali sisenemist lummasid seintel rippund Munch’i teosed mind täielikult. Asjale aitas kaasa ka eriline valgus, mis kombineerus nii harilikest kui ka katuseakendest saali langend päikesevalgusest. Paraku ei saand ma enam edasi sissepääsust umbes 10 meetri kaugusel rippuvast pildist, mille nimi oli, kui ma nüüd ei eksi  - Tre piker i blå klenninger (Kolm tüdrukut sinistes kleitides). Jäingi sinna pildi ette istuma ja vaatama. Pääle poole tunni möödumist tõusin püsti ja tegin kiire tiiru ka teistele näitusel olnd piltidele, aga seejärgselt veetsin lahkumiseni jäänd aja taas eelpool mainit pilti vaadates. Kui muuseumisse oli sisenend üks kunstihuviline, kes pidas oma lemmikuteks prantsuse impressionistide pilte, siis muuseumist lahkus juba veendund Munch’i austaja.

Kui me Bygdøy’le kolisime, siis kartsin uuesti külastada Munch’i muuseumi, kuna arvasin, et esimesel külastamisel tekkind lummus võib kaduda ning ma hakkan kahjatsema, et olin  ise ära rikkund hinges magusalt kipitava mälestuse. Võtsin siiski kord südame rindu ning läksin meil külas olnd sugulastega muuseumi kaasa. Eelpool mainit pilti seinal ei rippund ning minu järelpärimisele vastati, et muuseumi fondides on nii suur kogus pilte, et pilte alterneeritakse aeg-ajalt selleks, et anda inimestele võimalus erinevaid teoseid näha. Näitusel ringi vaadates avastasin oma suureks rõõmuks, et Munch’i pildid lummasid mind endiselt. Nagu ma juba ütli, ei jaga ma midagi ei kunstist ega ka Edvard Munch’i maalidest, aga omaenda jaoks olen ma tema maalid (litograafia vastu mul paraku huvi pole – ei Munch’i, ega ka kellegi teise litograafia vastu – no pole lihtsalt tundeid) jagand kahte lehte. Ühte kuuluvad need maalid, mis mulle meeldivad ning nendeks on eranditult tema rõõmsad pildid – tõenäoliselt maalit tema poolt neil päevil või aegadel, kui ta tuju ja tervis olid hääd. Ning teise need, mis minu arvates olid maalit halva tuju ja tervisega. Siia kuuluvad tema kõige kuulsamad maalid Skrik (Karje) – ükskõik millises versioonis, ning Madonna. Erinevalt kogu ülejäänd maailmast ei ole mul nende piltide vastu mitte mingeid tundeid. Ma vaatan tema pilte selleks, et oma meeleolu tõsta. Kui ma peaksin tahtma oma tuju rikkuda, siis pole mul selleks vaja sõita näitusele tema depressiivseid pilte vaatama.

Pääle nende kahe kõige kuulsama Munch’i pildi röövimist muuseumist oli muuseum pikemat aega ümberehitusteks sulet. Kui lõpuks muuseum uuesti avati, siis selgus, et muuseum tekitab minus vaid halba tuju, kuna lisaks kundevaenulikule sisenemiskorrale muuseumi ootasid näitustesaali seintel vaid depressiivsed maalid. Kui küsisin, miks ühtegi rõõmsat pilti seintel ei ripu, siis vastati, et osa näitusest on New York’is välja pand ning tulgu ma kuu aja pärast tagasi. Kahe kuu pärast rippusid näitusel endiselt vaid depressiivsed pildid ning sellest minu jaoks piisas. Selleks, et oma tuju rikkuda, ei pea ma oma aega ja raha kulutama. Ja kui aus olla, siis ma eelistan elada nii, et üldse poleks vaja oma tuju rikkuda. Lisaks on endiste avarate ja päikeseliste näitusesaalide asemel muuseumi tekitet tõeline labürint, kus valvurid võivad kindlasti hoida kitsaid passaazhe risttule all nii, et ka kahest diviisist ei piisa kogu näituse vallutamiseks. Aga see vist ongi ühe kunstinäituse eesmärk omaette?

Aga kui austet lugejaile meeldivad Edvard Munch’i depressiivsed pildid, siis on see ju väga paslik lahendus – minna näitusele, lasta oma väärikust alandada muuseumisse sisenemisel ning asja kroonina vaadata pilte, kust kunstniku hingeahastus vastu karjub – ehk jääb endalegi osake hinge püsima. Kellele marjad, kellele korv.

Raekoda (Rådhuset) on koht, kus toimuvad Nobel’i rahupreemia tseremooniad ning mille seintel olev kunst on kõige lähemal sellele, mida kunagi NSVL-s sotsrealismiks kutsuti. Mis stiili hulka Oslo Raekoja teoseid Norras liigitatakse, ei oska ma ilma teatmeteostest järgi vaatamata öelda, aga  teatmeteoseid võite te ka ise uurida.

Ka meie väikeses külas on mitmeid huvitavaid muuseume. Kui te peaksite sõitma kas siis bussi, auto või paadiga Bygdøynes’il asuvate muuseumide juurde, siis siin on üks minu tungiv soovitus. Alustage sellest, et küsite Meresõidumuuseumist (Sjøfartsmuseum) järgi, mis kell näidatakse filmi Norra fjordidest. Viiele ekraanile projitseeritav film kestab umbes kakskümmend minutit ning selle vaatamine on elamus omaette. Kuna filmi näidatakse vaid kord tunnis, siis on võimalik teiste muuseumide (Fram muuseum – polaarretkede muuseum ning Kon-tiki muuseum Thor Heyerdal’i rännakutest/seilamistest) külastamist sobitada selle filmi vaatamise järgi, nii et ei peaks asjatult ootama või siis kogunisti filmi vaatamisest loobuma. Kui olete filmi ära vaadand, siis pakub ka muu Meresõidumuuseumi ekspositsioon nii mõndagi põnevat, eeldusel muidugi, et te selliste väljapanekute vastu huvi tunnete.

Fram muuseum koosneb suuresti Fram nimelisest polaartalvituseks/jääs triivimiseks ehitet laevast, kus saate siis ise ringi käia/ronida. Kon-tiki muuseumis saate aga tutvuda juba troopiliste rännakutega.

Üheks enam külastatavamaks muuseumiks meie külas on Vikingi laevade muuseum (Vikingskipene), kus saate näha, millised olid paadid, millega omal ajal üle merede ja ookeani purjetati. Selle muuseumi üle käivad praegu suured vaidlused, kuna muuseum on ise ühe teise muuseumi osa ning keegi poliitikutest on otsustand, et muuseum koos laevadega tuleb meie külast ära viia - kui ma ei eksi, siis uue Ooperiteatri juurde rajatavasse kesklinna tagahoovi. Üleviimine üleviimiseks, aga probleem on selles, et viikingipaadid on õige pikad ning nende transport saab olema väga keeruline ja kulukas. Hetkel on otsustajaid taas taband kõhklused. Kuidas asi lõpuks jääb, seda näitab tulevik.

Lisaks on meie küla keskel ka Folkemuseet, mida võiks tinglikult Etnograafiamuuseumiks tõlkida. Sinna on kokku veet kõikvõimalikke vanu maju erinevatest Norra osadest, kaasa arvat ka üks puukirik.

Kõige värskemaks muuseumiks on meie külas Holocaust’i muuseum, mis avati selles grandioosselt suures villas, mis ehitati ligi sada aastat tagasi ühe reederi poolt ning kus Teise Ilmasõja ajal resideerus kurikuulus Vidkun Quisling. Kui veel lisada Oscarshallen, siis ongi kõik meie väikese küla muuseumid üles loet.

Holmenkollen’il peetakse suusavõistlusi, sääl on ka suusamuuseum, mille minu asjatundjast isa tunnistas igati korralikuks ja huvitavaks muuseumiks. Ainuke asjaolu, mille puudumise üle ta kahjatsust tundis oli see, et muuseumis ei olnd eraldi tuba/väljapanekut suusamääretest läbi aegade.

Akershus’i kindlus Oslo Raekoja lähedal on samuti üks huvitav külastuspaik, mis mõneti meenutab Kuressaare lossi.

Päätüki lõpetuseks tahan veel kõigile kalastussõpradele meelde tuletada seda ammutunt tõde, et kalapüük Norras on eriline elamus. Mida kaugemal põhjas te peaksite kalaõnne proovima, seda suurema tõenäosusega saate te suuri kalu. Kalastajate Mekkaks on loomulikult Lofoten. Märgin veel ära, et kalapüük merest on kõigile tasuta, tuleb vaid hoiduda merre suubuvate jõgede suudmetest vähemalt 100 meetri kaugusele. Mageveekogudes kalastamise eest tuleb tasuda veekogude omanikule – kuidas ja kui palju tuleb maksta, võite järgi uurida bensiinijaamadest või siis turismiinfopunktidest.

Ükskõik, kas te oma Norra reisil järgite minu arvamusi ja soovitusi või mitte – igal juhul on teil oodata ühte ilusat ja põnevat reisi.


© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.

Norra - ausalt ja avameelselt 14. Eestlased ja Norra, norralased ja Eesti

Eestlased ja Norra, norralased ja Eesti

Alustan tõdemisest, et ma ei ole kohand veel ühtegi eestlast, kes suhtuks Norrasse ja norralastesse pahatahtlikult. Ning seda sõltumata sellest, kas need eestlased on ise kunagi Norras käind või mitte.

Kui nüüd aga rääkida norralaste suhtumisest eestlastesse ja Eestisse, siis siin on pilt tunduvalt kirjum. Küllalt palju on neid, kes on Eestis käind ning nende suhtumine on üldiselt häätahtlik. Aga enamus norralastest pole Eestis käind ning paljud pole ka oma silmaga ühtegi elusat eestlast näind. Selliste norralaste hulgas on suhtumine eestlastesse ettevaatlikum ning esineb ka arvamust, et eestlaste hulgas võib hulgaliselt olla pätte ja kaabakaid (nagu arvatakse ka muudest Ida-Euroopa riikidest pärit kodanike hulgas olevat). Sellist arvamust võib soodustada ka osade norralaste mõneti  ksenofoobne hoiak, mis võib olla seda valdavam, mida kaugemal suurlinnadest asub arvaja elukoht. Teiselt poolt soodustavad sellist arvamust ka need eestlased, kes on Norras oma tegudega ületand uudisläve künnise. Ning kuna tänapäeval on uudisteks ainult halvad uudised, siis on sellisteks inimesteks Norras tegutsend eestlastest vaid pätid ja röövlid. Iga kord kui mõni meie kaasmaalane saab Norras mingi sigadusega hakkama, leiab see suure tõenäosusega kajastumist ka uudistes. Korralikud inimesed aga loomulikult ei paista mitte millegi sellisega silma, et neist võiks lehtedes kirjutada või neid võiks tv-s näidata.

Tõsi küll, eestlased pole just kuigi sageli uudistes. Hiljuti avaldati Aftenposten’is üks artikkel välismaalt pärit kuritegijate tegemistest erinevates Norra maakondades, kusjuures iga maakonna puhul mainiti ka ära, millistest riikidest on selles maakonnas enim kurja teind tegelased pärit. Üheksateistkümnest Norra maakonnast (fylke) oli vaid ühte põhjapoolsemat maakonda puudutavas statistikas ära mainit ka eestlased.

Samas võib lehtedest tihtipääle ka lihtsalt juhuslikult lugeda midagi Eestist ja eestlastest. Lugesin kord Aftenposten’ist artiklit, kus reporter küsitles ühes Oslo kesklinna juuksuriäris istund kliente. Üks daam arvas, et Oslo kesklinn on muutund nii koledaks, et vaadates kõiki kesklinna tänavail raha kerjavaid inimesi jäävat daamile mulje nagu  ta käiks mitte Oslo, vaid Tallinna kesklinnas.

Kuna mina isikliselt olen palju käind nii Oslo kesklinnas ning ka Tallinna ja Tartu kesklinnades ning olen vaid üks kord kohand kerjavat inimest Tartu kesklinnas ning mitte kordagi Tallinna kesklinnas, siis julgesin saata artikli autorile e-mailiga küsimuse, kas tal oleks võimalik uurida selles intervjuus oma arvamusega esinend daamilt, kas selle daami nii kategooriline arvamus Tallinna kesklinnast baseerub isiklisel kogemusel või paljalt tema kujutelmal sellest, kuidas võiks olla lugu kerjamisega Tallinna tänavail. Pakkusin välja ka võimaluse, et kui daam pole Tallinnas käind, siis mina (vaatamata sellele, et olen vaid vaene eestlasest välismaalane) võiksin spondeerida selle daami reisi Tallinnasse ainult selle tingimusega, et pääle Tallinnast tagasi tulekut kajastataks Aftenposten’is  sellelt reisilt saad muljeid. Paraku ei vastand artikli autor minu e-mailile ning ka daam pole minu poole pöördund minu poolt välja käid veksli lunastamise nõudega.

Mis puutub Oslo kesklinna, siis on sääl tõepoolest palju kerjavaid inimesi. Kui varasematel aastatel oli põhiliselt tegemist norralastest narkomaanidega, siis viimasel ajal on tänavapilti lisandund ka (ajakirjanduse väitel) Rumeeniast pärit mustlased, kes on Norra tulnd vaid kerjamise eesmärgil ning kelle kerjamistegevus olla organiseerit kuritegevuse üks osa. Mina tavaliselt annan norralastest narkomaanidele raha, tavaliselt NOK 200.- igale küsijale, aga ma ei anna raha mustlase välimusega kerjajatele juba eelpool mainit asjaolu tõttu.

Hakkasin norralastest narkomaanidele raha andma alles pääle Bygdøy’le kolimist, kuna lugesin tollal ühte artiklit elust tänaval. Üks Vi Menn ajakirja reporter tegi ajakirjandusliku eksperimendi ning otsustas elada 72 tundi Oslo tänavail ilma raha ja päävarjuta. Eksperiment toimus märtsi alguse külmade ilmadega ning reporter pidas vastu vaid 48 tundi. Kirjeldus sellest 48 tunnist oli niivõrd mõtlema panev, et sellest ajast pääle annangi raha Oslo kesklinnas igale narkomaanist raha küsijale. Rekordiks on olnd 6 raha küsijat ühe jalutuskäigu ajal. Õnneks ei käi ma iga päev kesklinnas, nii et isikline pankrot pole veel ukse pääle koputand.

Millest siis kirjutati selles artiklis? Elu tänaval oli muidugi karm ja külm, aga reporterit oli üllatand tema saatusekaaslaste sõbralik suhtumine, kus uustulnukat üritati aidata kõikvõimalike hääde nõuannetega – kust leida ööseks päävarju ning kuidas saada raha söögi ostmiseks. Artiklist selgus, et enamus narkomaanidest raha küsijaist Oslo kesklinnas on need inimesed, kes oma narkootikumivajaduses kasutavad sellist raha hankimisviisi kui viimast inimlikku meetodit selleks, et hoiduda nii kaua kui võimalik kriminaalsetest raha hankimise teedest. Selgus ka, et umbes NOK 200.- eest on neil võimalik hankida minimaalne kogus hetkevajadusi rahuldavat uimastusainet. Kui ma asja üle järgi mõtli, siis leidsingi, et selliseid inimesi, kes üritavad oma vajadusi endiselt veel legaalse raha hankimisega rahuldada, tuleb aidata. Sellest tingituna ongi raha andmise taksiks minu puhul kujunend 200 krooni.

Teen siinkohal ühe kõrvalepõike narkomaania teemale. Arstina olen jõund veendumusele, et narkomaania tuleks riiklikul tasandil kuulutada krooniliseks haiguseks (mida ta sisuliselt ongi – krooniline sõltuvushaigus) ning seda vastavalt ka riiklike vahenditega ravida. Kui kõigile registreerund narkomaanidele jagada tasuta narkootikumi, siis võidaks ühiskond ja ka narkomaanid nii mitmelgi tasandil.

Esiteks saaksid narkomaanid oma vajadused rahuldet kontrollit ja inimväärikust säilitaval moel. Narkomaanid ei kerja, ei varasta ega ei röövi mitte selleks, et see neile meeldiks, vaid selle tõttu, et neil on kisendav füüsiline vajadus narkootikumi järgi. Nad on sattund olukorda, kus füüsiline vajadus on nii suur, et tuleb au anda neile narkomaanidele, kes suudavad saada raha narkootikumide hankimiseks vaid kerjamise teel. Tasuta ja kontrollit kvaliteediga narkootikumide jagamine aitaks säilitada neil oma inimväärikust, lisaks narkootikumide saamisele võiksid nad jaotuspunktides saada ka süüa ning ennast pesta, samuti puhata/magada. Narkootikumide tasuta saamiseks tuleks end vaid narkomaanina registreerida. Võidakse öelda, et sellise tegevusega me kannaksime narkomaanid ühiskonnast maha. Ma arvan, et pigem vastupidi, teeksime nende elu taas väärikamaks. Samas võib neile olla kehtiv püsipakkumine suunata nad võõrutusravile. Selline tasuta narkootikumide ja toidu jagamine oleks riigile tunduvalt odavam, kui praegune narkomaania nähtudega võitlemine.

Teiseks võidaks ühiskond, kuna oleks oodata kuritegevuse vähenemist statistika kohaselt erinevatel aegadel umbes 30 - 70% võrra. Nii suur on praegu narkootikumidega seot kuritegevuse osakaal üldisest kuritegevusest. Võidaksid kõik need, kelle autodesse ja kodudesse tungitakse sisse narkootikumide ostmiseks vajaliku raha hankimise eesmärgil. Võidaksid kindlustusfirmad, kes võiksid osa kokku hoit vahenditest suunata narkootikume ja toitu ning päävarju jagavate jaotuspunktide loomiseks ja tegevuses hoidmiseks. Võidaks riik, kes peaks vähem raha kulutama narkomaaniaga ning selle kõrvalnähtudega võitlemise pääle.

Kolmandaks võidaksid kõik lapsevanemad ja nende lapsed, kes praegustes tingimustes on narkootikumide diilerite löögi all. Diilerid jagavad praegu koolilastele tasuta narkootikume eesmärgiga muuta nad sõltlasteks ning plaaniga hakata nende päält hiljem raha teenima. Kui riik jagab tasuta kõrge kvaliteediga narkootikume kõigile registreerund narkomaanidele, siis kaob ära narkootikumide turg, kuna keegi ei ostaks aineid, mida saaks jaotuspunktidest tasuta. Sellisel juhul pole ka mõtet tegelda rekruteerimistegevusega koolilaste hulgas, kuna sõltuvuse välja kujunemisel läheksid nad narkootikumide järgi jaotuspunkti ja mitte diileri juurde.

Kirjutasin kunagi ka asjakohase artikli Delfi’sse. Üheks suuremaks oponendiks minu poolt välja pakut ideele oli  üks Eestis kõrgelt hinnat psühhiaater, kes argumenteeris artikli kommentaarides tuliselt minu ettepanekute vastu. Umbes kolme kuu pärast võis samas Delfi’s lugeda tema enda artiklit samalaadse ettepanekuga. Esitasin talle kommentaaris küsimuse, et mis on tema meelt selle kolme kuu jooksul muut, kuna ta alles kolm kuud varem oli tuliselt nende samade ettepanekute vastu esinend. Vastuseks oli, et pääle minu artikli põhimõtetele vastu esinemist oli ta uuesti lugend läbi hulga uuemat erialast kirjandust ning jõund lõpuks minuga ühesugusele järeldusele. Kahjuks ei ole sellist riiklikku programmi algatet ei Eestis ega ka Norras.

Nagu ma juba ütli, oleks oodata vastava programmi loomisel kuritegevuse vähenemist 30 - 70% võrra. Kahjuks poleks selle programmi abil võimalik jagu saada kogu kuritegevusest. Siiski oleks narkootikumidega seot kuritegude vähenemisel loota ka ülejäänd kuritegude ohjeldamist, kuna politseil oleks siis rohkem aega (ja raha) selle ülejäänd kuritegeliku kontingendiga tegelemiseks.

Tahan siinkohal mainida ääremärkusena ühte äärmiselt ebameeldivat kommet, mida harrastatakse mitte ainult Norras, vaid ka Rootsis.

Nimelt on inimõiguslased, võrdõiguslased ja  kes iganes veel saavutand selle, et kui toime pannakse mingi suurem (uudisläve ületav) kuritegu, siis ei kirjutata mitte kunagi kuritegijast (ka pääle kohtus süüdi mõstmist) tema nime ja pilti kasutades. Kasutatakse väljendit, mis koosneb tema soost ja vanusest – näituseks: 22 aastane mees. Pildi asemel kasutatakse mingit musta kuju profiili, mis pole loomulikult selle kuritegija enda oma.

Selline kord ei pruugi iseenesest sugugi halb olla. Aga mis on äärmiselt ebameeldiv ja vastik, on see, et kui kuritegija nimi ja välimus jäävad igavesti saladusse, siis ohvrite pildid ja nimed on alati massmeedias täpselt ära tood. Eriti nende ohvrite omad, kes tapeti. Tulemuseks on see, et keegi ei saa teada, mis on vägistaja ja mõrtsuka nimi ja kuidas ta välja näeb, aga kõik teavad, kuidas nägi välja vägistet ja tapet inimene. Mis kõige hullem – iga kord, kui näituseks vägistatakse ja tapetakse mõni laps, siis koos selle lapse pildi ja nimega avaldatakse uuesti ära kõigi teiste analoogsete kuritegude ohvrite nimed ja pildid. 10 aastat tagasi. 20 aastat tagasi. 40 aastat tagasi. Ja iga kord kui nende varasemate ohvrite sugulased juhtuvad lehte avama, vaatab vastu uuesti nende lapse või õe pilt ja nimi ning kirjeldus sellest, mis juhtus.

Kui tagasi tulla selle juurde, mida on Norra ajakirjanduses lugeda veel Eesti ja eestlaste kohta, siis tuleb mainida kahte meest, kes esinevad pidevalt Eestit ja eestlasi halvustades.

Ühest mehest olen ma kuulnd vaid oma Norras elavate kaasmaalaste käest, kes teavad öelda, et üks meid halvustav inimene esineb sageli Klassekampen’i (Klassivõitlus) nimelise ajalehe veergudel. Kuna ma ise pole kunagi selle nimega ajalehte käes hoind ning ei plaani seda ka tulevikus teha, siis ma ei oskagi tema kohta midagi öelda. Miks tal kingad pigistavad ja mis/kes teda innustab Eestist halvasti kirjutama, teab ta ise paremini. Kuna me liigume loodetavasti ka edaspidi temaga erinevates aegruumides, siis ma sellel teemal enam rohkem ei kirjuta.

Teise Eestisse varjamatult halvasti suhtuva inimesega olen ma paraku ise elus isikliselt kokku puutund. Alustasin selle kohtumise kirjeldusega oma juba eelpool mainit artiklit 2008. aasta viimases Kultuur ja Elus, toon siinkohal välja veelkord lingi selle artikli juurde: http://kultuur.elu.ee/ke494_kaljusto.htm

Liimin siia siiski ka kohtumist kirjeldand sissejuhatava lõigu artiklist:

2006. aasta hilissügisel olin oma abikaasa saatjana kutsut tema doktoritöö juhendaja, südamekirurgia professori koju koosviibimisele. Eelmistest kordadest eristas seekordset koosviibimist asjaolu, et külalisteks olid valit erinevatesse eluvaldkondadesse kuuluvad inimesed abikaasadega. Seega oli oodata õhtut, kus vesteldi kõikvõimalikel teemadel ning ei pidand lõputult lahkama vaid arstiteaduslikke probleeme.

Esimene häirekell minu hinges kõlas siis, kui toimus külaliste omavaheline tutvustamine. Kuuldes, et oleme eestlased, hakkas ajakirjanikust/saatejuhist kohalik prominent koheselt demonstreerima oma vene keele oskusi. 17 Skandinaavias elat aastat on mulle õpetand, et inimeselt, kes soovib siin sinu kui eestlasega vene keeles rääkida, pole midagi hääd oodata. Kartused osutusid ka sel korral kahjuks tõeks – umbes 5-6 tunnisest koosviibimisest moodustas tubli kolmandiku meie omavaheline vaidlus selle üle, kas Eesti ja eestlased on ikka süüdi kõiges selles halvas, mida Venemaa ja venelased on läbi kogu oma ajaloo üle eland või mitte. Mulle ei meeldi vaielda vene televisiooni nõndanimetet diskussioonisaadete või siis läänepoolset näidet tuues Jerry Springeri stiilis saate formaadis, kus arutelu kui sellist ei toimu, kuna vastaspoole argumente ei kuulata ning püütakse vaid vastasest üle karjuda selleks, et kõlama jääks vaid oma enese ainuõige seisukoht. Kuna tegemist oli kohaliku prominendiga ning minust ehk 10-15 aastat vanema ja umbes 20 kilogrammi võrra suurema keha omanikuga, siis ei vaevand ta end eriti oma väidete kinnituseks argumentide otsimisega ning nende sõnastuse lihvimisega oma mõtetes enne nende ilmale toomist ning selle asemel kasutas ta eelpool mainit diskussioonisaadetest omandet ”diskussioonitehnikat”. Kõige kaalukamaks argumendiks oli muidugi teade, et nüüd olla ma oma pää kohale vett kogund (norra keelest tema ütlust sõna-sõnalt tõlkides), kuna tema on kirjutand seitse raamatut Venemaa teemal, elab suurema osa igast aastast Moskvas ning teab teiste sõnadega kõike sellel teemal räägitavast minust tunduvalt paremini.

Kuigi vaidluse temapoolne formaat mulle ei istund (kui vaidlus kusagile ei vii,  on alati kahju esimesest öeld lausest ka siis, kui sa pole vaidlust ise alustand), ei saand siiski ka vait olla, kuna siis olekski võind teistel külalistel jääda mulje nagu kõigis Venemaa hädades nii minevikus, olevikus kui ka lõpmatus tulevikus ongi süüdi meie väikene Eesti ning sellega koos ka kõik eestlased. Võib-olla olen mina isikliselt tõesti mingis osas Venemaa hädades süüdi ja sellisele süüdistamisele polegi mul midagi eriti asist vastu panna - seda enam, et sellel teemal sõna võtmine oleks mania grandiosa maiguga, aga paraku süüdistati ka kõiki teisi meie seltskonnas parasjagu mitte viibivaid eestlasi kõikvõimalikes surmapattudes (muuhulgas loogiliselt võttes ka minu lapsi, kes pole kunagi Venemaal käind). Kuna nemad ei viibind koosolemisel, siis pidime abikaasaga paratamatult eestlaste advokaadi rolli oma pääle võtma.

Prominendi jutust koorus välja, et tema vanaisa oli Riiast pärit juut ning seetõttu panigi mind üllatama asjaolu, et ta ei teand, millises riigis tapeti mineval sajandil kõige rohkem juute. Selgus, tõsi küll vähem üllatavalt, et ka teised külalised ei teand, et selleks riigiks oli NSVL.

Milliseks kujunes vaidlustulemus, on meil abikaasaga kui erapoolikuil osalejail raske hinnangut anda. Küll aga siirdus prominent pääle 2 tundi ”vaidlust” rõdule suitsu tegema ning meie lahkumiseni enam tuppa tagasi ei tulndki. Ju ta siis väsis ära oma kõrgest tasemest allpool paiknevate oponentidega ühes ruumis viibimisest. Hiljem esines pererahvas unisoonselt vabandusega, et meiega ühte seltskonda meie suhtes nii vaenuliku käitumisega külaline oli kutsut (kust võisidki nemad seda ette teada!). Lisaks teatasid nad, et prominendi pool kodus varem analoogsel koosviibimisel viibind inimestena üllatavat neid prominendi äsjakõland vene shovinistlik propaganda kommunistlikus kastmes, kuna nad teavad, millises luksuses prominent ise elab. Kõiki neid fakte arvesse võttes julgen arvata, et Lenin oleks prominendi lahterdamiseks kasutand tõenäoliselt sama väljendit nagu ta tegi mitmete teiste vasempoolse retoorikaga lääne rikkurite iseloomustamiseks – kasulikud idioodid. Mis puutub kommunistliku retoorikaga tegelaste sõnade ja tegude lahknemisse, siis sellise lahkheli eredaks näiteks oli Friedrich Engels, kes olla oma tehastes töölisi julmalt ekspluateerind ning saad rahaga finantseerind muu hulgas Karl Marxi vaimu- ja kirjategevust ning ka Marxi mugavat isiklist hõlpelu.

Kuna ma ei ole kirjutand Venemaa kohta ühtegi raamatut, seitsmest rääkimata, siis mis võiks olla see, mis õigustaks minu osalemist vaidluses norralasest eksperdiga Venemaa teemadel? Veel enam - mis õigustaks nüüd seda, et julgen kirjutada artikli Eesti suhetest Venemaaga, eestlaste suhetest venelastega ning loota, et seda keegi veel lugeda tahaks?

***

Seoses Berliini müüri langemise 20. aastapäeva tähistamisega esines eelpool mainit prominent ka raadiosaates NRK’s ”Verden på lørdag” ning esines muuhulgas ka järgmise ütelusega: ” Mineval aastal oli Tallinnas suur tüli selle nõukogude pronkssõduri üle, mis nad (loe: eestlased) maha lõhkusid ning mis hiljem viidi Venemaale. Sääl on nüüd uus monument, mis austab neid antikommunistlikke partisane Eestis, neid, kes võitlesid Stalini annektsiooni vastu. Monumendi soklit ehib SS-leegioni Estland vapp.” ( ”I Tallinn i fjor var det en svær krangel om denne sovjetiske bronsesoldaten som de rev og som ble flyttet senere inn i Russland. Der er det kommet et nytt monument av ham som hedrer de antikommunistiske partisanene i Estland, de som slåss mot Stalins anneksjon. Sokkelen på det monumentet preges av våpenskjoldet til SS-legion Estland”).

Sellest saatest kirjutas Eestis elav norralane Øyvind Rangøy oma artiklis ”Usant om Estland i NRK” (Vale Eesti kohta NRK’s), mis ilmus oktoobris 2009. aastal Estlands-nytt (Eesti-uudised) 3. numbris, 14. aastakäik.

Øyvind Rangøy kirjutab oma artiklis, et see Hans Wilhelm Steinfeld’i ütelus NRK raadiosaates on kui puhas ”leia üles viis viga”-mäng. Ning selgitab, et esiteks oli pronkssõduri tüli 2007. aastal. Teiseks ei viid pronkssõdurit mitte Venemaale, vaid ühele sõjaväekalmistule Tallinnas. Kolmandaks pole Vabadussambal mitte mingit seost pronkssõduriga, ning seisab ka mitte samal kohal. Neljandaks ei austa Vabadussammas mitte neid, kes võitlesid Stalini annektsiooni vastu, vaid neid, kes võitlesid Eesti Vabadussõjas aastatel 1918-1920. Kõige tõsisemaks on siiski väide, et monument kannab SS-vappi. Selle väite on Steinfeld ilma kriitikatundeta võtt eestivastasest propagandast vene meediast.

Oma artiklis on Øyvind Rangøy kasutand teiste härra Steinfeld’i (vale-)väidete ümber lükkamiseks eestijuudi ajaloolase professor David Vseviov’i kommentaare. Artikkel on hävitavaks kriitikaks härra Steinfeld’i ütelustele NRK’s, kahju vaid, et Estlands-nytt’i loetakse vaid käputäie norralaste poolt, mistõttu enamus neist norralastest, kes raadiosaadet juhtusid kuulama, ei teagi, et härra Steinfeld’i poolt esitavad väited Eesti ja Eestis toimuva kohta pole pehmelt öeldes mitte päris korrektsed.

Nagu ma eelpool juba manisin, ei too ma nimeliselt ära neid mitte-poliitikuid, kelle kohta mul midagi hääd öelda pole. Härra Steinfeld’ile tuleb paraku erand teha, kuna veidi allpool pean ma nagunii tema viimases raamatus avaldet väidete ümber lükkamiseks seda raamatut ka tsiteerima ning viite korrektsuse nimel tuleb nagunii ka raamatu autorit nimeliselt mainida. Lisaks tuleb härra Steinfeld’ile veel erand teha, kuna vaatamata sellele, et ta pole poliitik, pole tema puhul tegemist mitte lihtsalt inimesega, vaid minu arvates küllalt tulihingelise võitlejaga ideoloogilisel rindel.

Arvestades härra Steinfeld’i seniste üteluste vabadust nii isiklises väitluses kui ka raadios esinedes võis arvata, et tema 2009. aasta novembris ilmund raamatus „Hatet i Europa. Tyve år etter Berlins andre fall“ ( kirjastus Cappelen Damm) – „Vihkamine Euroopas. Kakskümmend aastat pääle Berliini teist langemist“ võib samuti oodata krõbedaid ütelusi Eesti kohta. Selleks et kirjutada siin asja sisust ning mitte nii nagu nõukogude ajal kritiseeriti KGB poolt korraldet „rahvakogunemistel“ nõukogude rezhiimi kritiseerivate kirjanike raamatuid – „ma pole Solzhenitsin’i raamatuid ise lugend, aga nende puhul on tegemist puhta pahnaga“ , siis olin nimetet raamatu sunnit ka ise ostma ning selle läbi lugema.

Pean kohe ütlema, et raamat polnd sugugi nii halb kui arvasin seda olevat tema seniste esinemiste põhjal otsustades. Ei oskagi öelda, kas siin on tegemist sellega, et kirjalikult ei saa nii mitmeidki kergelt ümber lükatavaid asju väita või siis on härra Steinfeld’i puhul tegemist inimesega, kellele meeldib seltskonnas oma eruditsiooniga ning oma kohtumiste üle maailma vägevatega kiidelda ning kes siis koheselt satub konflikti nendega, kes tema „suurusest“ kohe kas aru ei saa või siis lihtsalt temasse temast endast teistmoodi suhtuvad. Aga tühja sellest. Mida ma siiralt loodan, on et tema KGB/FSB toimikus pole tema enda allkirja. Kui mulle öeldaks, et pole sugugi kindel, et härra Steinfeld’i kohta on üleüldse olemas toimik KGB/FSB’s, siis oleks sellise üteluse puhul tegemist ütleja naiivsusega – välisajakirjanik, kes külastas ja elas NSVL-s õige mitmed aastad möödund sajandi 70. ja 80. aastatel. Ajal, mil välisajakirjanikega võisid suhelda vaid need, kes olid KGB’s tööl või kes siis andsid aru KGB’le oma kontaktide kohta välismaalastega. Nagu härra Steinfeld’i jutust võis aru saada, on tal tollest ajast palju sõpru Moskvas. Seega nende hulgas, kellel oli tol ajal lubat suhelda välisajakirjanikuga NATO liikmesriigist Norrast.

Raamatu juurde. Lugesin raamatu ühe õhtuga läbi (nagu juba öeld, oli raamat loetav) ning leidsin säält vaid umbes 5 sellist faktiviga, mida võin kinnitada ilma ajalooallikaid kontrollimata, selle eest aga rikkalikult kaheldavusi, mille ümber lükkamiseks tuleks kasutada aega ja otsida tõendeid kirjandusest (ei saa kõiki seni läbi loet raamatuid sõna-sõnalt mäletada).

Ajaloolase haridusega inimesena peaks härra Steinfeld siiski püüdma hoiduda sellistest lapsustest, mida kohe ka ära toon. Kuna tema raamatut müüakse raamatupoes Faglitteratur i Historie (Erialane ajalookirjandus) osakonnas, siis oleks siiski oodand vähem labaseid faktivigu (ning siis on tegemist nende vigadega, mida mina üles leidsin – ma pole samas isegi mitte asjarmastaja Balkani ja Lähis-Ida ajaloos). Paljud teised minu silmis samuti kaheldamatud eksimused on paraku sellised, mille kohta võib kritiseerimise korral vastuväiteks öelda, et tegemist on interpretatsiooniga, mis võib olla subjektiivne. Jätan nad siis mainimata, seda enam, et selliste kohtade esitamisele ja neile vastu vaidlemisele kuluks sama palju lehekülgi, kui on kritiseeritavas raamatus eneses.

Raamatus on väidet, et 1991. aasta kevadel tuli Rootsi pääminister Carl Bildt Moskvasse. Kuna minu õel ja minul oli au kohata Carl Bildt’i Umeås 1991. aasta augustis, kus ta esines valimiskõnega moderaatide koosolekul, siis tean täpselt, et Carl Bildt sai Rootsi pääministriks (Statsminister) alles pääle 1991. aasta septembri kolmandal pühapäeval toimund valimisi ning seega ei olnd ta 1991. aasta kevadel mitte teps pääminister.

Lk. 50 väidetakse, et mõned päevad pääle Stalini surma sisenesid marssalid Zhukov ja Timoshenko püstolitega Poliitbüroo koosolekule ning arreteerisid Beria. Beria arreteeriti tegelikult alles 26. juunil, mis teeb ajavahemikuks üle kolme kuu, aga mitte mõned päevad. Samuti nimetatakse samal leheküljel 1953. aastat toimund sündmuste kirjeldamisel Nikita Hrushtshev’i pääministriks ja Kremli uueks juhiks. Tegelikult valiti Hrushtshev 1953. aastal NLKP uueks pääsekretäriks ning pääministriks (NSVL Ministrite Nõukogu esimeheks) sai ta alles 1958. aastal. 1953. aastal oli tegemist kollektiivse juhtimisega, kusjuures nominaalselt peeti NSVL juhiks pääministrit, kelleks oli 1953. aastal Georgi Malenkov. Hrushtshev’il õnnestus Malenkov sellelt kohalt eemaldada alles 1955. aastal ning asendada Nikolai Bulganin’iga, kes püsis selles ametis kuni 1958. aastani, tõsi küll juba olukorras, kus tegelik võim oli suuresti Hrushtshev’i kätte läind.

Lk. 55 mainitakse, et Stalini väimees Andrei Zhdanov oli kultuuriminister. Tegelikult oli Stalini väimeheks Andrei Zhdanov’i poeg Juri Zhdanov, kes abiellus Stalini tütre Svetlanaga alles pärast isa Andrei Zhdanov’i surma.

Lisaks eksib autor Brezhnev’i surma aastaga, pakkudes selleks 1981. aastat. Kuna ma teenisin Brezhnev’i surma ajal aega ühes Moskva juhtivas sõjaväehospitalis, siis tean, et Brezhnev suri 10. novembril  1982. aastal, mis kajastus meie hospitali elus selles, et meid viidi üle lahinguvalmidusse number üks (nagu ka siis kui NSVL sõjaväelennuk tulistas alla Lõuna-Korea reisilennuki).

Lk. 192 aga mainitakse ära seda vestlust, mis meil oli härra Steinfeld’iga 2006. aasta hilissügisel ning mida ma olen eelnevalt juba kirjeldand. Kuigi nimesid ei mainita, pole siiski kahtlust, kellega ning millise kohtumisega on tegemist. „“Poleks olnd meie antikommunistlikku võitlust, oleks Norrast saand nõukogude vabariik kaua aega tagasi,“ kuulsin ühte arsti Tartust väitma pääle kümmet aastat elamist Norras“. Kuna meie kohtumisel härra Steinfeld’iga oli kaks Tartust pärit arsti – Mari ja mina, siis pidi see väide ühe meie kohta käima. Kuna mina, erinevalt härra Steinfeld’ist, kuulan vestluses ka teiste vestluses osalevate inimeste arvamusi, siis tean kindlalt, et Mari midagi sellist ei öelnd. Kuna minu ütelused baseeruvad teadmistele, mis on hangit suure hulga kirjanduse läbi lugemisest ning minu arvamused Eesti ajaloost ning meie suhetest VF-ga samuti NSVL perioodist on juba kaua aega tagasi välja kujunend, siis tean täpselt, et mina samuti midagi sellist ei väit. Ma pole kunagi arvand, et Eesti vabadusvõitlejate tegevus aitas ära hoida teiste riikide (ning eriti Norra) okupeerimist NSVL poolt. Eelpool nimetet vestluses ütli ma, et kui Stalin poleks surnd (või tõenäoliselt aidati tal surra tema lähimate kaasvõitlejate poolt, kes olid hirmul oma enda saatuse pärast), siis vastavalt nüüdseks ilmsiks tulnd dokumentidele oli Stalinil plaanis olnd alustada kolmandat ehk lõplikku Ilmasõda, mille ajendiks pidi saama kõigi NSVL juutide arreteerimine ning füüsiline hävitamine. Arreteerimine pidi toimuma 5. märtsil 1953. aastal. Tänu Stalini surmale jäid juudid NSVL-s hävitamata ning sellega jäi ka USA ja teiste lääneriikide provotseerimine Kolmandaks Ilmasõjaks ära ning sellega jäi Lääne-Euroopa demokraatiatel ära oht sattuda Eesti ja eestlastega sarnasesse olukorda.

Kuna härra Steinfeld’i raamatut müüakse, nagu juba varem mainit, ajaloolise erialakirjanduse osakonnas ning ka tema peab end nii ajaloolaseks kui ka ajakirjanikuks, siis oleks siiski oodand suuremat täpsust vaidluspartnerite üteluste tsiteerimisel. Kui aga tegemist on ilukirjandusega, siis tuleks seda raamatut ka vastava kaaskirjaga turustada.

Õnneks kohtab selliseid inimesi nagu härra Steinfeld elus küllalt harva ning enamus norralasi, keda mina kohtan ning eriti need, kellega ma vabatahtlikult ja meelsasti läbi käin, on meeldivad ning Eestisse sümpaatiaga suhtuvad inimesed. Nii härra Steinfeld’i kui ka Klassekampen’is kirjutava  tegelase jutu ja väited kaaluvad üles sellised Norra propageerijad Eestis ja Eesti propageerijad Norras nagu juba eelpool mainit Põltsamaal elav norralane Øyvind Rangøy, samuti Helsingis elav norralane Turid Farbregd. Lisaks veel teised liikmed Norra-Eesti Ühingust ja veel paljud-paljud teised norralased. Aitäh, et Te olemas olete!


© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.

Norra - ausalt ja avameelselt 13. Muusika ja muusikud ning vahepääl ka spordist ja sellele kaasa elamisest

Muusika ja muusikud ning vahepääl ka spordist ning sellele kaasa elamisest

 

Selleks, et eelmise päätüki lõpus olev koledus liialt kummitama ei jääks, siis tuleks rääkida millestki rõõmsamast.  Kaasaegne Norra popmuusika on kindlasti üks teema, mis teeb tuju paremaks. Kindlasti mäletavad/teavad paljud eestlased Norra popgrupi a-ha lugusid. Kui veidi uuema muusika juurde tulla, siis tuleb öelda, et Norras on üllatavalt palju häid lauljaid, kes kõigele lisaks kõlavad täiesti omalaadselt. Seda tuleb eraldi mainida, sest kuigi võrdluseks Rootsist on pärit tunduvalt rohkem kuulsaid lauljaid/gruppe, on Rootsi popmuusikas vähemalt minu kõrvale midagi, mis neid kõiki kuidagi ühendab, nii et tihtipääle ka täiesti uut muusikat kuuldes võib kohe kahtlustada, et tegemist võiks olla Rootsist pärit muusikutega.

Siinkohal tahaks lugejaga oma rasket saatust jagada. Kui kuulsin esimest korda Lady Gaga lugu Pokerface, siis olin koheselt veendund, et tegemist on Rootsi lauljannaga. Suur oli mu üllatus kui kuulsin, et tegemist olla New York’i daamiga, kusjuures Rootsi osast tema päritolus polnd juttugi. Jõudsin järeldusele, et pole see ühtigi nii lihtne – määrata kuulmise järgi ära, milline muusika on Rootsi oma ja milline mitte.

Veidi aja pärast juhtusin vaatama Lady Gaga muusikavideo Paparazzi pikka versiooni, kus sissejuhatuses rääkis Lady Gaga täiesti puhast rootslase rootsi keelt. Kuigi hää muusikalise kuulmisega noored inimesed võivad selgeks õppida mingite väljendite ütlemise seni neile täiesti võõraks olnd keeles, oli see rootsi keel liiga puhas kõigi rootslase intonatsiooni iseärasustega. Yes! Quod erat demonstrandum – ilmselge, et Lady Gaga on siiski Rootsist pärit (ükskõik kui kaua ta vahepääl New York’is eland ka ei oleks)!

Läksin ja googeldasin Lady Gaga’t, Paparazzi ning svenska. Link Norra suurima päevalehe Aftenposten’i leheküljele, kus oli kirjutet, et selle video jaoks õppis Lady Gaga mõned rootsi väljendid selgeks, aga et tegemist olevat siiski ameerika daamiga.

Saa siis aru. Pean ütlema umbes sama moodi nagu minu üks suurimaid stand up comedy lemmikuid - Carlos Mencia - väljendas end kunagi ühe Michael Jackson’i väidetava eraelulise iseärasuse kohta: „ I don’t know if Michael Jackson is a ... or not. But I can say – he fits the profile!“

Norralaste puhul on nende tippmuusika niivõrd laiaspektriline (ja ka tipus olevate Norra lauljate/gruppide inglise keelne hääldus sageli ilma tüüpilise ühisaktsendita), et pole kerge esimesel kuulmisel koheselt ära tunda Norra päritolu popmuusikat.

Üks huvitavamaid Norra lauljaid on Kurt Nilsen – Norra esimese Idol saate võitja. Kusjuures valikvoorus oli zhürii kahevahel – kas ikke lubada Kurt Nilsen edasi või mitte. Põhjuseks oli Kurt Nilsen’i mitte just eriti staarilik välimus – suur esihammaste vahe nagu kuulsal inglise filminäitlejal Terry Thomas’el, samuti mõneti maapoisilik olemus (Kevade Tõnissoni moodi – loomulikult Ain Lutsepp kehastuses). Kui otsida popmuusikast välise sarnasuse näiteid, siis vast rohkem sinna Meatloaf’i kanti. Ehk teiste sõnadega, zhürii kahtles sügavalt, kas Kurt Nilsen oli ikka see inimmaterjal, kellest võinuks saada Norra esimene Idol. Õnneks laulis see tollal amatöörbändis laulev/mängiv toruluksepast noorsand nii kenasti, et talle anti siiski võimalus edasi pääseda ning põhivoorudes osaleda. Tulemuseks oli Norra Idol’i võit.

Järgmisel aastal toimus ka seni ainuke (kui ma nüüd ei eksi) üleilmne World Idol’i konkurss, kus osalesid rahvuslike Idol’ite võitjad. Näituseks USA-st osales sellel konkursil Kelly Clarkson, kellelt juba enne konkurssi võeti intervjuusid kui tulevaselt kindlalt võitjalt. Kui Kurt Nilsen oli oma laulu (U2 lugu Beautiful Day) esitand, siis ütli zhürii esimees Simon Cowell Kurt Nilsen’ile, et kui tegemist oleks laulukonkursiga raadios, siis poleks kahtlust, et võidaks Kurt Nilsen. Kuna aga tegemist on televisioonikonkursiga, siis pole kahjuks Kurt Nilsen’il vähimatki shanssi, kuna „You look like a hobbit and sound like an angel“, mille pääle Kurt Nilsen vaid naeratas häbelikult miljonite televaatajate nähes.

Pääle häälte kokku lugemist võitis Kurt Nilsen suure edumaaga Kelly Clarksen’i ees (vastavalt 106 ja 97 punkti). Ma ei tea, kui paljud on Eestis Kurt Nilsen’i laule kuulnd, aga soovitan soojalt kindlasti kuulata. Norra jäi ilma ühest torulukksepast, aga sai juurde ühe laulja, ilma kelleta oleks norra popmuusika kindlasti tublisti vaesem. See, et Eestis pole paljud Kurt Nilsen’ist kuulndki, on ühelt poolt põhjustet sellest, et Eesti polnd sellel World Idol’il esindet, aga teiselt poolt Kurt Nilsen’i manageri ilmselgelt kehva tegevusega. Pääle Idol’i võitu, kui Kurt Nilsen oleks pidand andma intervjuusid ning manager pidanuks rippuma telefoni küljes (tao rauda, kuni see on kuum!) ja sõlmima tuuri- ja plaadilepinguid üle kogu ilma (eelkõige loomulikult USA-s), andis manager hoopis intervjuusid ning jättis oma põhitöö tegemata. Tulemuseks ongi see, et Kelly Clarksen’iga ja tema muusikaga ollakse üle kogu ilma kursis, aga Kurt Nilsen’ist ei tea väljaspool Norrat inimesed tänaval suurt midagi. Aga kindlasti oli manager’il endal hää tunne telesaadetes osaleda. Vahelemärkusena olgu öeld, et tema manager oli selle Norra Idol’i zhürii esimees, kes kõhkles, kas Kurt Nilsen üldse valikvoorust üldse edasi lubada või mitte.

Idol’i konkursse on Norras peet õige mitmeid aastaid, aga meelde on teistel aastatel osalejaist jäänd vaid üks – ühel aastal kolmanda koha saand Alejandro Fuentes, kes oli osalemise ajal 17 aastane. Teda iseloomustas eriliselt pehme ja romantiline hääl, kusjuures üks zhürii muusikust liige (kes ise oli kunagi Norra edetabelis oma looga tipus olnd) iseloomustas Alejandro laulmist sõnadega, et kui temal endal oleks selline hääl, siis ta esineks ja salvestaks plaate, aga mitte ei istuks zhüriis.

Alejandro pääs finaali oli iseenest niivõrd enesestmõistetav asi, et hääletajad kontsentreerisid oma tähelepanu lõppkolmikus olnd kahele tütarlapsele. Kuna tegemist oli maakohtadest pärit tüdrikutega, siis olid kuuldavasti nende lähemad ja kaugemad naabrid olnd eriti innukad helistajad/hääletajad (vaatamata sellele, et iga hääl telefonitisi läks helistajale vist NOK 5.- maksma). Tulemuseks oligi, et mõlemad tüdrukud pääsesid edasi, aga Alejandro jäi kolmandaks. Millist järelkaja see asjaolu tekitas, iseloomustab ka järgmisel päeval ühes suuremas lehes ära tood finaali pääsnute nimed ja elulood, kusjuures ühe tüdruku pildi juures oli küll tema õige nimi, aga muud andmed olid kõik Alejandro omad (artikkel oli tõenäoliselt juba ette valmis kirjutet ning pääle tulemuste selgumist vahetati vaid Alejandro nimi ja pilt kahest ülejäänd esinejast väiksema populaarsusega tüdruku pildi ja nime vastu ning unustati muud andmed välja vahetada).

Kui jätkata konkursite teemal, siis nagu Eestiski, nii hoiavad ka Norras ja Rootsis paljude meeli pinges Eurovision’i konkursid (mida siin kutsutakse Melodie Grand Prix). Ja selle koha pääl tahan veidi pikemalt kirjutada just sellest, mis toimub nende konkursite ümber ja kuidas reageeritakse tulemustele nii Norras kui ka Rootsis.

Kui päris aus olla, siis näituseks nii Rootsi kui ka rootslaste kohta on mul praktiliselt ainult hääd rääkida, paraku vaid kahe erandiga. Ja ausalt öeldes ma ei oskagi öelda, kas seegi on otseselt halb jutt, võib-olla tuleks seda kutsuda rootslaste eripäraks. Iga kord, kui Rootsi laul valitakse välja esinemiseks Eurovision’il, käib Rootsis pidev arutelu selle kohta, kuivõrd hää see laul on ja kuivõrd parem on ta teiste maade osalejate lauludest, samuti kui hästi laulab Rootsi laulu esitaja. Iseenesest ei midagi halba selles - oma laulu tulebki armastada. Probleem tekib siis, kui hääletamine on läbi ja – hoidku jumal selle eest! – kellegi teise esineja laul võidab. Siis algab see, mida ma nimetaksin väljendiga „bad loser“. Kui lugeda Eurovision’i järgsel päeval Rootsi lehti, siis arutletakse sääl pikalt ja laialt selle ümber, kuivõrd ebaõiglane oli hindamine, mille tagajärjel võitis Rootsi laulust ja selle esitamisest niivõrd palju kehvem lugu. Seejärel kurtmine selle üle, et hindamine on ebaõiglane, kuna Ida-Euroopa ja Lõuna-Euroopa hääletab ebaõiglaselt – zhüriide ajal kokkuleppehääletused naabrite kasuks ning pääle telefonihääletusele üle minekut lihtsalt oma naabrite kasuks. Samas aga peetakse loomulikuks, et Rootsi naaberriigid andsid osa oma häältest Rootsile, kuna see polnd loomulikult mitte naabri, vaid hää (loe: parima) laulu eest hääletamine. Kahjuks toimub umbes sama asi ka Norras (loomulikult Norra laulu suhtes, tõsi küll, mitte nii ekstreemselt – ütleme ehk Sweden light vormis). Lisaks võib lugeda nii Rootsi kui ka Norra kommentaariumides arvamusi, mis ületavad ütlemise krõbeduselt tunduvalt lehtedes avaldet versioone.

Ütlen välja oma arvamuse: see on täiesti loomulik, et hääletamisel antakse suur osa häältest naabrite lauludele. Ja siin ei tuleks mitte otsida põhjust ebaõiglusest, vaid sellest, et on täiesti loomulik, et naabrite lugu meeldib rohkem kui kaugematest riikidest pärinevate lauljate omad. Kui kaks riiki elavad kõrvuti ning on seda teind aastasadu, siis on küllalt tõenäoline, et sarnases, kui mitte lausa ühises kultuuriruumis elavatel ning samasuguse looduse ja kliimaga rahvastel (kes tihtipääle veel ka sugulasrahvad) on samasugune muusikaline maitse. Ja kui ühes riigis meeldis üks lugu niivõrd, et see otsustati Eurovison’ile saata, siis on küllalt suur tõenäosus ka selles, et see lugu meeldib ka naabreile, mis omakorda väljendub ka hääletuse tulemustes. Aga kui mõnes riigis on mõnel aastal eriliselt hää lugu, siis hääletavad selle poolt ka teised ning mitte ainult naabrid. Nii lihtne või keeruline see Eurovision’i laulukonkurss ongi.

Tahaks siinkohal välja pakkuda ühe mõtte. Minu meelest võiks senisest hääletusest tunduvalt objektiivsem olla selline süsteem, kus punkte ei anta mitte nullist kaheteistkümneni, vaid selline, kus arvesse lähevad häälte protsendid. Kui ühes riigis saavad 15 laulu hääli, siis saavad iga hääli saand riigi laulud nii palju hääli, nagu oli nende poolt hääletand inimeste protsent (ainult täisarvudes). Komakohtadest üle jääva summaga võiks premeerida esimese koha saand laulu. Alternatiivselt võib mõelda ka kahe komakohaga protsentide kasutamist. Kuna ka Eurovision’i zhüriil on arvutid olemas, siis peaks lõpptulemuste kokku liitmine olema küllalt lihtne.

Teiseks valdkonnaks, mille suhtes ma ei saa just parimalt ei rootslasi ega ka norralasi iseloomustada, on sport, päämiselt sellele kaasa elamise koha päält. Ja siin ei räägi ma mitte ainult spordikommentaatoritest, vaid ka päältvaatajaist. Mis puutub kommentaatoritesse, siis on nii Norras kui ka Rootsis spordikommentaatorid sama targad kui mujalgi. Kuni Rootsi kolimiseni arvasin, et uskumatult ebaintelligentse jutu rääkimine spordisaates on iseloomulik vaid Eesti ja ka kunagistele nõukogude spordikommentaatoritele, siis pääle Rootsi kolimist kadus mul see illusioon ära. Nad on igal pool samasugused. Ainukeseks positiivseks erandiks olid ingliskeelsed spordikommentaatorid Eurospordi kanalil, keda sain satelliidi vahendusel kuulata 80. aastate lõpus ning 90. aastate alguses veel Eestis elades. Tõeliselt erapooletu ning hariv jutt kuulajale. Kahjuks pole Skandinaavias elades võimalik valida siin Eurospordi saateid jälgides ingliskeelset kommentaari, Skandinaavia kommentaatorid on aga kahjuks kõik sama vitsaga lööd.

Veel nõukogude ajast on pärit see seik, kus Sarajevo taliolümpiamängudelt kanti üle Rootsi-NSVL hokimatshi. Kui ma ei eksi, siis oli see Ozerov, kes kommenteeris matshi ning oli kogu matshi ajal vait vaid üks kord – ja siis 30 sekundit järjest. Nende 30 sekundi jooksul näidati tribüünil istuvaid Rootsi Kuningat Carl Gustav’it ja Kuninganna Sylvia’t. Samal ajal oli jäälahingus paus, mistõttu operaator oligi kaamera Nende Majesteetidele suunand. Kui lõpuks mäng lahtiviskest uuesti edasi läks ja kaamera nende päält ära pöördus, siis lausus Ozerov: „Huvitav, need olid harilikud päältvaatajad. Ei tea, mis neid küll nii kaua näidati?“ Loole pani punkti 5 minutit hiljem eetrisse kandund Ozerov’i kisa: „Kas panite tähele vastastribüünil kolmandas reas vahekäigust neljandal kohal istuvat meest (kaamera näitas korraga tervet vastastribüüni)? See on ju kuulus Ivanov (või mis iganes nimi tal oli). Ta lõi 1963. aastal kolmanda, otsustava värava Krõlja Sovetov’i ja CSKA vahelises (või mis iganes meeskondade vahel toimund) hokimängus.“ Niipalju siis professionaalsest kretinismist.

See, et oma meeskondadele ja võistlejatele kaasa elatakse, on loomulik. Aga see, et oma „meeste“ kehva esinemise või teiste meeste lihtsalt parema esinemise puhul hakatakse ka igasuguseid komplotte esitama ja dopingut kahtlustama, on juba eraldi number. Kõige hullem aga on see, kui enne suurvõistlusi jagatakse veel laskmata karu nahka ning teatatakse kindlalt, kui palju medaleid on oma meestelt ja naistelt oodata, kusjuures selle hinnangu andmisel ollakse nii ülekohtune kui ka üleolev teiste maade sportlaste suhtes. Kui aga nii palju medaleid kui plaaniti ei saada, siis on jutt alati umbes selline, et meie omad olid ju parimad, aga haigused, ebaõnn, teiste sportlaste alatus ja doping ei last meie omadel väärikat tasu saada. Kusjuures dopinguga tegelevat eranditult kõik „teised“.

Üks küllaltki tüüpiline näide oli enne Salt Lake City taliolümpiat, mil Rootsis ilmus artikkel (kui ma ei eksi, siis  Expressen’is), milles jagati juba tulevased medalid ära. Selgus, et Rootsi saab pea pooled kuldmedalid endale, kusjuures Per Elofsson pidi saama kõik kuldmedalid meeste murdmaasõitudes. Norralastele jäeti vaid kaks kuldmedalit, üks neist oli Afterski alal (pidu pääle suusavõistlust alal) ning ka teine kuldmedal oli millegi analoogsega seot.

Kui mängud olid läbi, siis polnd rootslastel ette näidata mitte ühtegi kuldmedalit ning norralastel (kui ma nüüd ei eksi) kolmteist. Per Elofsson katkestas osalemise (tõsi küll pääle seda, kui ta oli meeleheitlikult üritand suusasammu pidada hiljem dopinguga vahele jäänd Johann Mühlegg’iga) ning kommenteeris, et kui keegi võidab murdmaasuusatamises teisi paari minutiga, siis on ilmselgelt tegemist dopinguga. Ma ei tea, mida austet Elofsson silmas pidas, kuna ka tema sportlaskarjääris oli üsna mitmeid võite, kus ta edestas teist kohta vähemalt kahe minutiga. Samuti nagu Gunde Svan omal ajal. Või nii mõnigi teine Rootsi suusakuulsus oli seda teind ka varem.

Tagasi muusika ja konkursite juurde. 2009. aastal võitis Eurovision’i Alexander Rybak Norrast ning nii korraldataksegi 2010. aasta võistlus Norras Forneby’l. Alexander Rybak on väga meeldiva olemisega ning ilusa laulmisega noorhärra, kes oma võidu igati ära teenis. Ääremärkusena tuleks vaid mainida, et mõni aasta tagasi Norras toimund talendiotsingu konkursil olla talle zhüriist öeld (ma ise küll ei jälgind ega kuuland, mistõttu pean edastama siin vaid seda, mida teistelt kuulsin), et temast küll lauljat või siis laulmisest ära elavat artisti ei saa. Ka see profesionaalne ennustus tundub veidi mööda panevat.

Kui nüüd konkursid kõrvale jätta, siis on veel terve rida huvitavaid tegijaid Norra popmuusikas. Üheks tuntumaks on Lene Marlin, kes sai kuulsaks 18 aastaselt. Meediapress oli nii suur, et ta tõmbus mõneks aastaks avalikkuse eest kõrvale, aga on nüüd tagasi ning laulab endiselt ilusaid laule. Mina hindan tema juures ehk tema kõige kurvema kõlaga lugusid nagu näituseks My Love.

Teiseks huvitavaks daamiks on Maria Mena, kelle üks kodustest keeltest on (ameerika) inglise keel ning kes on kunagi ka David Letterman’i show’s laulnd. Tema Lullaby’d pean kõikidest minu poolt kuuld sellenimelistest lauludest esimest-teist kohta jagavaks (koos Louis Armstrong’iga).

Minu hää sõber ja muusikatundja Olev Ulp aga hindab eriti kõrgelt Norra grupi Madrugada laule. Võib olla on ka eesti kuulaja mõnda nende lugu kuulnd – näituseks lugu The Kids Are on High Street. Kahjuks suri grupi kitarrimängija Robert Burås 2007. aastal ning kuigi laulja Sivert Høyem ja bassimängija Frode Jacobsen tegid tollal pooleli olnd albumi valmis, lõpetas nende grupp tegevuse 2008. aastal pääle grupi hüvastijätutuuri. Kindlasti teevad Høyem ja Jacobsen muusikat edasi, aga kas see just selliselt kõlab nagu nende muusika Madrugada päevil, pole sugugi kindel.

Tõsisema muusika juurde. Oslo on huvitav linn sellepoolest, et siinse Ooperiteatri kohta on ikka midagi öelda. Vana Ooperiteater, mis asus Youngstorget’il, paistis muusikast eemale jäävate asjade poolest sellega, et ooperisse läksid kui kalaturule. Sissepääs ooperisse oli maja esimesel korrusel olevast koridorist/käigust, kusjuures sissepääsu kõrval oli kalapood koos avaletiga koridoris, mistõttu ooperisse  polnd võimalik minna (kui just gaasimaski ei kasutand) ilma spetsiifiliste lõhnaelamusteta. Ei oskagi öelda, kas see oli hää või halb. Kellele letil leband toore kala lõhn ei meeldi, sellele oli see kindlasti halb elamus. Teistele võis see aga olla selleks eripäraks, millega mingi asi pikaks ajaks meelde jääb. Norra kui (kahjuks) endise suure kalandusriigi (kui jätta ka praegu edasi tegutsevad kalakasvandused välja) jaoks päris huvitav kombinatsioon – ooper ja kalapood.

Nüüdseks on Ooperiteater kolind uude majja. Kahjuks on ka selle kohta midagi öelda sellist, mis tegelikult ei peaks mitte kuidagi Ooperiteatriga seonduma. Uus Ooperiteater ehitati Oslo fjordi soppi ühe väikese lahe kaldale kesklinna lähedal, samas aga sisulisest kesklinnast eemal. Kui vaadata mere poolt, siis on uus Ooperiteater just selles sopis, mis on kõige kõrvalisem ning kuhu juhuslik paadisõitja nii kergelt ei satu. Kui olla paadiga Ooperiteatri külje all, siis ühele poole jääb ühe Taani ja Norra vahet käiva laevafirma kai. Teisele poole jäävad kõrged tornid, ma arvan, et sääl hoitakse tsementi. Maa poolt on Ooperiteater muust kesklinnast (õigemini Keskraudteejaamast) eraldet E18 maanteega, mistõttu inimesed, kes tahavad Ooperiteatrisse minna, peavad mööda ajutisi (?) raudtreppe ronima üle maantee viivale jalakäijate sillale, mis isenesest pole ei esteetiliselt ega ka füüsiliselt kuigi nauditav tegevus. Autoga tulles pole aga võimalik autot mujal parkida kui Keskraudteejaama parklas, mille järgselt samuti jalakäijate sillale tuleb ronida.

Juba ehitamise ajal tekkis diskussioon Ooperiteatri kattematerjali üle. Vaatamata erapooletute ehitusekspertide tungivale soovitusele ei kaet Ooperiteater mitte kohaliku graniidiga, mis on kohalikule ilmastikule hästi vastu pidav, vaid Itaaliast tood valge marmoriga. Kuigi eksperdid hoiatasid, et senine kogemus nii Norrast kui ka mujalt Põhjamaadest on näidand, et aja jooksul sellise marmori päälispind mureneb ning muutub koledaks, teatas projektijuht, et see on kõik jama ning et see marmor saab hästi ning kaunilt vastu pidama.

Teiseks eripäraks ehitamise juures oli see, et vundamendi valamisel ei kasutet merevett taluvat raudbetooni. Sellega hoiti kindlasti oma paarkümmend tuhat krooni kokku. Veel ehitamise ajal teht filmis võis näha, kuidas selline betoon juba murenes ning armeering roostetas. Kuigi eksperdid hoiatasid, et mereveega kontaktis olev raudbetoon peab olema sellise spetsifikatsiooniga, mis on mõeld merevett taluma, teatas projektijuht, et temal olemas olevate andmete järgi pole mingit alust arvata, et kasutatav betoon oleks halb ning jättis raudbetooni spetsifikatsiooni muutmata.

Sellest johtuvalt oli mul plaanis minna uude Ooperiteatrisse koheselt pääle avamist, et siis, kui see Ooperiteater hakkab vundamendi murenemise tõttu vajuma ning on vaja kogu Ooperiteater maha lõhkuda (raske vahetada vundamenti nii, et päälisehitus jääb puutumata), siis saaksin mina öelda, et olin käind sellises ehitustehnilises kurioosumis oma jalaga ning näind seda (ajutist) Ooperiteatrit oma enda silmaga. Kahjuks ei saand ma aga oma plaane ellu viia, kuna uus Ooperiteater ehitati selliselt, et minusugune küllalt pikkade jalgadega inimene ei saa sääl üle paari minuti istuda. Nimelt selgus vahetult enne avamist, et üksteise taga olevate toolide vahe on vaid 62 cm ning minu kodus teht kats istuda ühel toolil, mille ees on 62 cm kaugusel asuv teine tool, näitas, et see on minusugusele füüsiliselt täiesti võimatu. Eriti kui pidada silmas, et Ooperiteatris istuvad kahel pool ka teised külastajad, mistõttu pole võimalik oma jalgu ka viltu kuidagi paigutada.

Ooperiteatri esindaja tuli selle teate järgselt koheselt välja õiendusega, mille järgi olevat 62 cm pikkust vahemaad toolide vahel kirjeldava reportaazhi puhul tegemist ilmselge laimuga. Järgmisel päeval näidati siis uudistes, kus reporter ning kõrgelt austet Ooperiteatri esindaja käisid Ooperiteatris tooliridade vahel ja mõõtsid toolide kaugusi eesmise rea toolidest. Mõõtmistulemuseks oli 61,5 cm, mille pääle Ooperiteatri esindaja ütli, et ta võtab oma sõnad tagasi (”jeg legger meg helt flat!”) ning teatas, et kahjuks pidi Ooperiteatri ehitamisel tehtama kompromisse, millest üheks oligi küllalt väike jalgade ruum külastajatele. Lehekommentaaride kohaselt olla maailma saja kümnest odavlennufirma lennukitest vaid seitsmel firmal lennukites 62 cm suurune vahe, teistel aga suurem. Sellele, kes ei viitsind seda katsu ise mõõdulindiga ette võtta, peaks see viimane näide vist asja puust ette selgeks tegema.

Seega kompromissid. Kompromiss selles, et sääl saavad käia vaid keskmisest madalamat kasvu inimesed – seega siis naised ja lapsed ning sedagi mitte kõik. Kompromissina ei taheta uude Ooperiteatrisse mehi – vähemalt selliseid, kes pole massohistlike harrastuste poolehoidjad. Kompromiss, kus merevees olev raudbetoon ei talu merevett. Kompromiss, kus Ooperiteater asub sellises kohas, kus teda pole lihtsalt näha. Kompromiss, kus Ooperiteater on kaet itaalia marmoriga, mis ei saa väga kaua vastu pidada, kui meenutada teisi sama materjali kasutand ehitusprojekte nii kaugel põhjas.

Ma olen mõelnd, et kui projektijuht, kes võttis kõik sellised otsused vastu, oleks oma ja oma laste rahakotiga vastutand Ooperiteatri eest, et kas ta siis oleks üritand kokku hoida betooni päält ja last paigaldada välisseinale marmorplaadid, mis maksid mitusada miljonit ning mis suure tõenäosusega tuleb kunagi välja vahetada. Tõenäoliselt mitte. Ja kui kümne aasta pärast on lugeda lehest, et oleks ta ehitamise ajal seda teand, siis…, siis ei paneks see mind ei imestama ega ka mitte õlgu kehitama.

Ka Ooperiteatri avamine ei möödund ”huvitavate” asjaoludeta. Nimelt teatati, et kõik läheb nii kenaste, et Ooperiteater avatakse umbes pool aastat plaanitust varem ning kuulutati välja piletite müük etendustele. Kahjuks unustasid asjakohased untsantsakad teavitamata oma stahhaanovlikest plaanidest teatritehnikat valmistava firma esindajaid, mistõttu Ooperiteatri avamine ennetähtaegselt jäi ära, kuna lavatehnika polnd paigas ning pääle paigaldamist tuli aega kulutada ka tehnilise personali väljaõppele.

Vahetult enne avamist avastati, et imeilus valge itaalia marmor oli sisepõrandal läind kollaseks, mistõttu irvhambad ristisid veel avamata Ooperiteatri Norra kõige kallimaks pissuaariks. Tehti kõikvõimalikke teste, kuid ei suudet kindlaks teha marmori värvi muutumise põhjusi. Mind aga ei pand sisepõranda kollaseks värvumine vähemalt teoreetiliselt mitte sugugi imestama. Meie pere Førde-perioodi sattus sisse ka episood, kus drenaazhi puudulikkuse ja lisaks ühe toru lekkimise tõttu saime teada, et betoon on kui kuivatuspaber, mis imab endasse suurel kogusel vett ka vähimagi drenaazhi puudulikkuse juures. Kuna Ooperiteatri vundament omas kokkupuudet ka mereveega, siis võis merevett mittetaluv betoon hakata mingil hetkel tööle kuivatuspaberina, mis siis üritas kogu Oslo fjordi kuivaks imada.

Ma ei tea, mis vahenditega nad seda põrandat kuivatasid, aga avamiseks olid suuremad kollased kohad likvideerit. Pääle avamist on ka Mari käind Ooperiteatris paar korda ning ta leidis sääl üles ka mõned istekohad, kus jalgadele on päris palju ruumi, aga minu silmis on selle Ooperiteatri maine nüüdseks nii madal, et mul pole mingit lusti sinna minna. Kompromissid seega ka meie pere poolt. Mari käib ja mina istun kodus.

Selle päätüki lõpetuseks veel mõni sõna spordist. Kuna Nõukogude Armees ajateenistuses veedet kaks aastat on mind terveks ravind vähimastki spordihuvist, siis pole ma Norra spordiga mitte kuigivõrd kursis, vaid aeg-ajalt loen ajalehtedest spordivõistluste tulemuste statistikat, ning seda ka vaid selleks, et aru saada, mis on minu kolleegide jutu tagamaadeks.

Kõige tähtsamaks spordialaks Norras on jalgpall ning seda sõltumata sellest, millised on Norra jalgpalli edusammud. Jalgpall on tunduvalt tähtsam kui kõik talispordialad kokku, seda vaatamata ka sellele, kuivõrd palju paremad on Norra sportlaste tulemused talispordi aladel.

Jalgpalli tulemused rahvuskoondise tasandil võib jagada kolme ajajärku. Esimene enne Drillo’t, teine Drillo ajal ning kolmas pääle Drillo’t (inkludeerides ka tema lühiajalist come back’i 2009. aastal). Drillo’ks kutsutakse Norra jalgpallitreenerit Egil Olsen’i, keda hakati nii kutsuma tema triblinguoskuste tõttu sel ajal kui ta veel ise mängis Vålerenga meeskonnas. Drillo on Norra formaalselt kõige kõrgema treeneriharidusega jalgpallitreener. Samuti on tema juhit Norra rahvuskoondis kõigi aegade kõige edukam Norra jalgpallikoondis. Mingil hetkel oli Norra koondis mitteametlikus koondiste edetabelis vist kogunisti teisel kohal.

Enne Drillo aega ei olnd Norra rahvuskoondisel ette näidata mitte midagi erilist. Drillo ajal jõudis Norra kaks korda MM lõppturniirile, 1998. aastal jõuti kogunisti kaheksandikfinaali, kusjuures alagrupimängudes võideti Brasiiliat 2-1.

Norra koondis muutus Drillo juhtimisel  väga efektiivseks mängumasinaks, kus raudsele kaitsele lisati pikkade diagonaalpassidega konterrünnakud. Tulemuseks oli see, et Norra koondist polnd tol ajal praktiliselt võimalik võita kodumängudes, kus ka viik oli küllalt harv, võõrsil ei suut vastased samuti enamasti viigist enamat saavutada. Nii efektiivne mängustiil hakkas teisi koondisi tugevalt ärritama, mistõttu üha rohkem hakati Norra koondise mängustiili naeruvääristama väites selle olevat fantaasiavaese ning ebahuvitava. Samas aga tunnistati, et selline stiil oli väga resultatiivne.

Kui Drillo’l sai koondise juhtimisest kõrini ja ta pani ameti maha (olles selle välja kuulutand juba enne 1998. aasta MM-i finaalturniiri), siis tema järeltulija Semb lasi end liiga palju mõjutada sellest, mida rääkisid Norra koondise mängust teised (loe: vastased) ning üritas tõestada kogu ilmale, et ka Norra koondis on võimeline mängima ilusat, vaatemängulist ja tulemuslikku jalgpalli. Tulemuseks oli see, et resultatiivsus käis kõvasti alla, kuna selgus, et vaatemänguliseks jalgpalliks polnd Norra koondises piisavalt mängijaid, kes oma triblinguoskustelt oleks teiste maade parimate mängijatega samal tasemel olnd. Sisuliselt oli pääle Drillo lahkumist Norra koondises vaid üks mees - Mykland - võimeline palliga paarist vastasest mööduma ning seejärel palli ära söötma oma võistkonnakaaslasele. Kuna aga Mykland armastas pääle mänge käia ööklubides ning ka õlut juua, siis iga kord sellise tegevusega ajakirjanikele vahele jäänd meest tüütas meediakära niivõrd ära, et ta lahkus koondisest. Ning koondises polndki enam ühtegi meest, kes oleks palliga osand teha midagi muud kui vaid pikkade söötude teele saatmist.

Juhtusin kord televiisoris kanaleid klikkides nägema ühe Ullevål’i staadionil toimuva valikmängu lõpposa. Kuna lehtedest oli lugeda, et sellest mängust (kui ma ei eksi, siis Hispaaniaga) sõltus Norra koondise edasipääs mingile finaalturniirile, siis jäin vaatama mängu viimast veerandit. Mäng toimus hilissügisel miinuskraadidega. Vastasvõistkonna mängijail olid seljas pikad dressid, mõnedel pääs ka spordimütsid. Aga Norra koondis koosnes viikingitest, kellele selline väike miinuskraad loomulikult ei teind miskit, mistõttu nad mängisid kõik paljaste säärtega ning ainult õhukeses koondise särgis muidu paljastel ülakehadel. Norra koondis pidi edasi pääsemiseks võitma ja norra meeste tahe oli loomulikult suur. Ainuke häda oli selles, et poolalasti pikemat aega miinuskraadidega platsil viibides olid nende lihased külmad, nii et iga kord kui oli vaja joosta, siis jooksid soojades riietes (soojade lihastega) hispaania mehed nende eest lihtsalt ära.

Kuna Norra koondise juures ei olnd ilmselgelt ühtegi meest, kes oleks osand öelda viikingitele, et tühja sest mehisest väljanägemisest, mäng on tähtis ning pange soojad riided selga, et suudaksite vähemalt sama kiiresti joosta kui vastased, siis olidki platsil külmund mehed, kes ka parima tahtmise juures ei saand ei looduse ega ka inimfüsioloogia vastu. Ja nii nad tapsidki Ferdinandi.

Minule isikliselt tundub, et Norra koondis oleks pidand mängima edasi samas stiilis nagu Drillo ajal, võib-olla tõesti fantaasiavaest, aga samas efektiivset tulemuslikku jalgpalli. Kui hakati üritama mängida sellist jalgpalli nagu „kõik teised“, siis selgus kahjuks, et ei olnd norralaste hulgas selliseid virtuoose, keda võib sadade kaupa leida näituseks Brasiiliast.

Aga see kõik ei takista jalgpallil olemast Norra tähtsaimaks ja meeli enim ülal hoidvaks spordialaks.




© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.