Mange ble drept og skadet i terrorangrep i går i Oslo og på Utøya. Vår familie vil uttrykke vår dypeste medfølelse med alle direkte berørte og pårørende.
Paljud hukkusid ja said vigastada terrorirünnakus Oslos ja Utøya'l. Meie perekonna sügav kaastunne kõigile kannatanuile ning hukkunute omastele.
lørdag 23. juli 2011
mandag 4. juli 2011
Link õpetliku raamatu juurde
Lugesin ühte väga huvitavat raamatut, mis sobib minu eelmise blogi illustreerimiseks. Link on siin: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/50_aastat_saatana_embuses/649483
See raamat peaks lausa kohustuslik olema neile, kes nostalgitsevad NSVL järgi. Hää raamat meelde tuletamaks, mis riik see selline oli, mille järgi paljud jätkuvalt nõukogude mentaliteediga inimesed puudust tunnevad. Ning hoiatus teistele - eriti noortele, kes seda aega ja riiki ise pole üle eland.
See raamat peaks lausa kohustuslik olema neile, kes nostalgitsevad NSVL järgi. Hää raamat meelde tuletamaks, mis riik see selline oli, mille järgi paljud jätkuvalt nõukogude mentaliteediga inimesed puudust tunnevad. Ning hoiatus teistele - eriti noortele, kes seda aega ja riiki ise pole üle eland.
onsdag 29. juni 2011
Ikka see õnnetu lugu
Lugesin täna ühte huvitavat intervjuud, siin on link neile, kes loevad vene keeles: http://www.myestonia.ru/publ/nemcov_russkij_medved_vas_ne_sest/13-1-0-646. Vaatamata oma respektile Boris Nemtsovi kui vene opositsioonipoliitiku vastu, ei saa ma paraku olla nõus kõige sellega, mida ta pakub välja Eesti-Vene majanduselu elavdamiseks.
Kui minu arvamus suruda kokku ühte lausesse, siis tulemuseks oleks, et autoritaarse ning feodaalse Vene Föderatsiooniga tuleks hoiduda igasuguseist majandussidemeist. Ning seda nii riigi tasemel kui ka eraettevõtluses. Ohte, mis kerkivad esile majandussuhtluses VF-ga, on tunduvalt rohkem kui oletatavaid kasusid. Ning ohud majandussuhtluses VF-ga ei peitu mitte ainult ettevõtete tasandil, vaid kahjuks ka riiklikul tasemel.
Kõige värskemaks näiteks ajaloolises plaanis on 1998. aasta kriis VF-s, mille tagajärjel pankrotistusid ka väga paljud eesti ettevõtted. Kriisi tagajärjel sai eesti ettevõtlus õppetunni, mida paljud (nende hulgas ka nüüdseks juba endised) ettevõtjad mäletavad siiani.
Pääle VF-i pöördumist Vladimir Putini valitsemise all tagasi feodalismi, on paraku majandustegevus VF-s taas politiseerit ning on suuresti feodaalidele nende eesmärkide saavutamise poliitiliseks abivahendiks. Ning seda nii siseriiklikult VF-s kui ka välismaal.
Kahjuks ei ole Saksa Liitvabariigi endine kantsler Schröder ainuke näide VF-i eriteenistuste koolitustegevuse efektiivsusest. Selliseid schrödereid võib leida praktiliselt igalt poolt maailmas, paraku ka Eestis.
Kui ühe vene turule läind eesti ettevõtja puhul on tegemist vaid tema isiklise riisikoga, kus tema võimalik vene feodalismi hammasrataste vahele jäämine mõjutab vaid tema enda ning tema ettevõtte töötajate saatust, siis riiklikul tasemel on selline hammasrataste vahele jäämine traagiline kogu riigile. Ja ka selliseid näiteid on meil kahjuks meie enda ajaloost teada.
Kui üks eesti ettevõtja võib lihtsalt pankrotti minna, kui VF alfafeodaal ning tema lähikond võib otsustada poliitilisel eesmärgil karistada EV-i ja meie ettevõtjaid keelates ära eesti toodete impordi (ükskõik mis nime all - otsene impordikeeld, VF pääsanitaararsti korraldus, raudtee remont, vagunite puudus, tollitöötajate/piirivalve töökorraldus, kus iga veoauto kontrollile tuleb kulutada mingi kindel hulk aega vms.), siis lisaks on ettevõtja riskiks veel riiklik reiderlus/bandiitlus VF-s, kus tema käest võidakse tema ettevõte lihtsalt ära võtta (kui see asub VF territooriumil) ning teda ennast kas pikaks ajaks vangi panna või siis füüsiliselt ära hävitada.
Ma arvan, et nende eesti ettevõtjate hulgas, kes tegutsevad VF-s, pole enam nii naiivseid inimesi, kes ei tea neid riskifaktoreid tunduvalt paremini kui mina. Kui nad aga teavad neid riskifaktoreid ning tegutsevad endiselt edasi VF-s, siis on tegemist kas äärmiselt hulljulgete inimestega, kes naudivad kõrgendet adrenaliinitaset veres või siis inimestega, kes on valmis sooritama või on juba sooritand selliseid kokkuleppeid (kui kauaks ja mis tingimusil?), mis tagavad neile soosingu vene feodaalide silmis.
Ei tahaks olla selliste ettevõtjate nahas, kes oma ettevõtte tegutsemise ja ellu jäämise nimel on sunnit sooritama üha suuremaid alatusi, mis kokkuvõttes kahjustavad tema maad ja kaaskodanikke. Väga ilusti on selline situatsioon kajastet eesti seriaalis "Tuulepäälne maa" - õppetund igale ettevõtjale ilusti puust ette tehtuna.
Juust hiirelõksus pole sugugi nii tasuta lõuna kui see paistab. Ja mul on siiralt kahju neist ettevõtjaist, kes on selle juustu kallale naiivsusest läind. Aga lisaks neile on kindlasti ka selliseid, kes on hetketulu nimel nõus ka oma perekonna maha müüma. Ja lisaks veel meid teisi tänitama, kuidas meie ikka aru ei saa kui tähtis on eesti majandusele suunatus VF-i turule.
Olen paar korda mõelnd, et mis küll võinuks juhtuda feodaalses NSVL-s kui Lenini ja Stalini lähimad kaasvõitlejad oleksid teand, kuidas nende poolt lood vägivalla aparaat ka neid endid hiljem hävitab. Ning minu mõtiskluste tulemuseks on olnd tõdemus, et tõenäoliselt poleks muutund midagi. Arvestades kogu selle kommunistliku feodaalsüsteemi ja selle juhtide moraalset ebardlikkust oleksid ka hiljem ise tapalavale sattund punafeodaalid oma jäledad teod siiski sooritand ning sellega aidand seda koletuslikku riiki kehtestada - ehk vast veel võikamalt kui tegelikus elus, kuna võimalused olid ajaliselt piirat. Kahjuks on olemas inimesed, kes on teistele kurja tegemiseks nõus ükskõik millega, ainult et saaks oma verejanu rahuldada. Kasvõi hetkeks, aga siiski!
Kui jutu lõpetuseks veidi teistest asjadest kirjutada, siis on huvitav vaadata, kuidas need, kes võitlevad Eestimaa venekeelsete elanike õiguse eest Eestis vaid vene keeles suhelda, kuidas nende sõnad ja teod üksteisest lahku lähevad.
See, et Savisaare juhitav Jedinaja Rossija sõpruspartei EV-s pole pääle jutu ühegi sisulise teoga nõndanimetet (loe: ainult) venekeelse elanikkonna kasuks hakkama saand, pole kellelegi uudiseks. Aga see, et ka VF-i ametnikud ja esindajad käituvad nii, et jääb mulje, et nende arvates on nende rahvuskaaslased rumalad inimesed, on nendest küll inetu. Sest kuidas muidu tõlgendada kogu nende juttu, mille essentsiks on see, et nende rahvuskaaslased EV-s polevat võimelised kogu elu jooksul siinset riigikeelt ära õppima.
Mina isikliselt arvan küll, et iga inimene, kes on lugemise ja kirjutamise selgeks õppind, on võimeline lisaks oma emakeelele ka riigikeele ära õppima. Aga minu selline arvamus ei paista ühtivat VF-i ametlike ja mitteametlike esindajate arvamusega, kes tunduvad olevat oma rahvuskaaslaste vaimsetest võimetest küllalt viletsal arvamusel. Ning paistab, et nad jagavad oma rahvuskaaslasi veel erinevatesse klassidesse, kusjuures EV-s elavate rahvuskaaslaste vaimsed võimeid hindavad nad tunduvalt madalamalt kui näituseks Saksamaal elavatel rahvuskaaslastel, kus riigikeele selgeks õppimise vajadusest ei tehta mingit numbrit.
Kahjuks on sellisel arvamusel ka mitmed EV-s tegutsevad riigiasutused ja ettevõtted, kes samuti hindavad nõndanimetet venekeelset elanikkonda madalalt. Selliste asutuste hulka kuulub ETV, mis nii mitmeidki eestikeelseid saateid ei varusta mitte eestikeelsete subtiitritega, mis kergendaksid eesti keele õppimist, vaid venekeelsete subtiitritega, mis hõlbustavad vene keelse teksti lugemise õppimist.
Lisaks veel Tele2, kus pääle eestikeelset teadet järgneb vene keelne teade selle kohta, et telefon on välja lülitet või asub väljaspool levipiirkonda. Pääle sellise teate kuulmist paar päeva tagasi on minu plaanis nüüd leida üks teine mobiilside firma, mis ei diskrimineeri üht osa elanikkonnast sellega, et arvab, et nad pole riigikeeles võimelised aru saama ühest lihtsast ning tihti korduvast lausest. Või siis Tartu Cinemon kino, mis sunnib Tartu elanikke vaatama filme lisaks riigikeelseile subtiitritele veel ka võõrkeelsete subtiitritega, mistõttu suur osa ekraanist on kaet tekstiga, kusjuures võõrkeeli valdavad inimesed ei saa normaalselt vaadata filmi, kuna nad automaatselt loevad tõlkeid nii riigikeeles kui ka võõrkeeles ning võrdlevad originaaljutu vastavust kõikide tõlgetega, mistõttu pääle filmi vaatamist on neil tunne nagu nad oleksid toimetaja tööd teind, aga mitte filmi nautind.
Kui nüüd lõpetuseks jutu alguse juurde tagasi tulla, siis arvan, et Eesti-Vene majandussuhted arenevad hästi ja mõlemasuunaliselt ilma vahelesekkumiseta poliitiliste jõudude poolt tingimusel, et mõlemad riigid on sarnased vabad ja demokraatlikud riigid. Ja siin on hr. Nemtsovil vaatamata tema senisele suurele panusele veel suur töö ees ootamas.
Siin Sangaste metsas on täna ilus päikeseline ja soe ilm. Sellist ka teile kõigile!
Kui minu arvamus suruda kokku ühte lausesse, siis tulemuseks oleks, et autoritaarse ning feodaalse Vene Föderatsiooniga tuleks hoiduda igasuguseist majandussidemeist. Ning seda nii riigi tasemel kui ka eraettevõtluses. Ohte, mis kerkivad esile majandussuhtluses VF-ga, on tunduvalt rohkem kui oletatavaid kasusid. Ning ohud majandussuhtluses VF-ga ei peitu mitte ainult ettevõtete tasandil, vaid kahjuks ka riiklikul tasemel.
Kõige värskemaks näiteks ajaloolises plaanis on 1998. aasta kriis VF-s, mille tagajärjel pankrotistusid ka väga paljud eesti ettevõtted. Kriisi tagajärjel sai eesti ettevõtlus õppetunni, mida paljud (nende hulgas ka nüüdseks juba endised) ettevõtjad mäletavad siiani.
Pääle VF-i pöördumist Vladimir Putini valitsemise all tagasi feodalismi, on paraku majandustegevus VF-s taas politiseerit ning on suuresti feodaalidele nende eesmärkide saavutamise poliitiliseks abivahendiks. Ning seda nii siseriiklikult VF-s kui ka välismaal.
Kahjuks ei ole Saksa Liitvabariigi endine kantsler Schröder ainuke näide VF-i eriteenistuste koolitustegevuse efektiivsusest. Selliseid schrödereid võib leida praktiliselt igalt poolt maailmas, paraku ka Eestis.
Kui ühe vene turule läind eesti ettevõtja puhul on tegemist vaid tema isiklise riisikoga, kus tema võimalik vene feodalismi hammasrataste vahele jäämine mõjutab vaid tema enda ning tema ettevõtte töötajate saatust, siis riiklikul tasemel on selline hammasrataste vahele jäämine traagiline kogu riigile. Ja ka selliseid näiteid on meil kahjuks meie enda ajaloost teada.
Kui üks eesti ettevõtja võib lihtsalt pankrotti minna, kui VF alfafeodaal ning tema lähikond võib otsustada poliitilisel eesmärgil karistada EV-i ja meie ettevõtjaid keelates ära eesti toodete impordi (ükskõik mis nime all - otsene impordikeeld, VF pääsanitaararsti korraldus, raudtee remont, vagunite puudus, tollitöötajate/piirivalve töökorraldus, kus iga veoauto kontrollile tuleb kulutada mingi kindel hulk aega vms.), siis lisaks on ettevõtja riskiks veel riiklik reiderlus/bandiitlus VF-s, kus tema käest võidakse tema ettevõte lihtsalt ära võtta (kui see asub VF territooriumil) ning teda ennast kas pikaks ajaks vangi panna või siis füüsiliselt ära hävitada.
Ma arvan, et nende eesti ettevõtjate hulgas, kes tegutsevad VF-s, pole enam nii naiivseid inimesi, kes ei tea neid riskifaktoreid tunduvalt paremini kui mina. Kui nad aga teavad neid riskifaktoreid ning tegutsevad endiselt edasi VF-s, siis on tegemist kas äärmiselt hulljulgete inimestega, kes naudivad kõrgendet adrenaliinitaset veres või siis inimestega, kes on valmis sooritama või on juba sooritand selliseid kokkuleppeid (kui kauaks ja mis tingimusil?), mis tagavad neile soosingu vene feodaalide silmis.
Ei tahaks olla selliste ettevõtjate nahas, kes oma ettevõtte tegutsemise ja ellu jäämise nimel on sunnit sooritama üha suuremaid alatusi, mis kokkuvõttes kahjustavad tema maad ja kaaskodanikke. Väga ilusti on selline situatsioon kajastet eesti seriaalis "Tuulepäälne maa" - õppetund igale ettevõtjale ilusti puust ette tehtuna.
Juust hiirelõksus pole sugugi nii tasuta lõuna kui see paistab. Ja mul on siiralt kahju neist ettevõtjaist, kes on selle juustu kallale naiivsusest läind. Aga lisaks neile on kindlasti ka selliseid, kes on hetketulu nimel nõus ka oma perekonna maha müüma. Ja lisaks veel meid teisi tänitama, kuidas meie ikka aru ei saa kui tähtis on eesti majandusele suunatus VF-i turule.
Olen paar korda mõelnd, et mis küll võinuks juhtuda feodaalses NSVL-s kui Lenini ja Stalini lähimad kaasvõitlejad oleksid teand, kuidas nende poolt lood vägivalla aparaat ka neid endid hiljem hävitab. Ning minu mõtiskluste tulemuseks on olnd tõdemus, et tõenäoliselt poleks muutund midagi. Arvestades kogu selle kommunistliku feodaalsüsteemi ja selle juhtide moraalset ebardlikkust oleksid ka hiljem ise tapalavale sattund punafeodaalid oma jäledad teod siiski sooritand ning sellega aidand seda koletuslikku riiki kehtestada - ehk vast veel võikamalt kui tegelikus elus, kuna võimalused olid ajaliselt piirat. Kahjuks on olemas inimesed, kes on teistele kurja tegemiseks nõus ükskõik millega, ainult et saaks oma verejanu rahuldada. Kasvõi hetkeks, aga siiski!
Kui jutu lõpetuseks veidi teistest asjadest kirjutada, siis on huvitav vaadata, kuidas need, kes võitlevad Eestimaa venekeelsete elanike õiguse eest Eestis vaid vene keeles suhelda, kuidas nende sõnad ja teod üksteisest lahku lähevad.
See, et Savisaare juhitav Jedinaja Rossija sõpruspartei EV-s pole pääle jutu ühegi sisulise teoga nõndanimetet (loe: ainult) venekeelse elanikkonna kasuks hakkama saand, pole kellelegi uudiseks. Aga see, et ka VF-i ametnikud ja esindajad käituvad nii, et jääb mulje, et nende arvates on nende rahvuskaaslased rumalad inimesed, on nendest küll inetu. Sest kuidas muidu tõlgendada kogu nende juttu, mille essentsiks on see, et nende rahvuskaaslased EV-s polevat võimelised kogu elu jooksul siinset riigikeelt ära õppima.
Mina isikliselt arvan küll, et iga inimene, kes on lugemise ja kirjutamise selgeks õppind, on võimeline lisaks oma emakeelele ka riigikeele ära õppima. Aga minu selline arvamus ei paista ühtivat VF-i ametlike ja mitteametlike esindajate arvamusega, kes tunduvad olevat oma rahvuskaaslaste vaimsetest võimetest küllalt viletsal arvamusel. Ning paistab, et nad jagavad oma rahvuskaaslasi veel erinevatesse klassidesse, kusjuures EV-s elavate rahvuskaaslaste vaimsed võimeid hindavad nad tunduvalt madalamalt kui näituseks Saksamaal elavatel rahvuskaaslastel, kus riigikeele selgeks õppimise vajadusest ei tehta mingit numbrit.
Kahjuks on sellisel arvamusel ka mitmed EV-s tegutsevad riigiasutused ja ettevõtted, kes samuti hindavad nõndanimetet venekeelset elanikkonda madalalt. Selliste asutuste hulka kuulub ETV, mis nii mitmeidki eestikeelseid saateid ei varusta mitte eestikeelsete subtiitritega, mis kergendaksid eesti keele õppimist, vaid venekeelsete subtiitritega, mis hõlbustavad vene keelse teksti lugemise õppimist.
Lisaks veel Tele2, kus pääle eestikeelset teadet järgneb vene keelne teade selle kohta, et telefon on välja lülitet või asub väljaspool levipiirkonda. Pääle sellise teate kuulmist paar päeva tagasi on minu plaanis nüüd leida üks teine mobiilside firma, mis ei diskrimineeri üht osa elanikkonnast sellega, et arvab, et nad pole riigikeeles võimelised aru saama ühest lihtsast ning tihti korduvast lausest. Või siis Tartu Cinemon kino, mis sunnib Tartu elanikke vaatama filme lisaks riigikeelseile subtiitritele veel ka võõrkeelsete subtiitritega, mistõttu suur osa ekraanist on kaet tekstiga, kusjuures võõrkeeli valdavad inimesed ei saa normaalselt vaadata filmi, kuna nad automaatselt loevad tõlkeid nii riigikeeles kui ka võõrkeeles ning võrdlevad originaaljutu vastavust kõikide tõlgetega, mistõttu pääle filmi vaatamist on neil tunne nagu nad oleksid toimetaja tööd teind, aga mitte filmi nautind.
Kui nüüd lõpetuseks jutu alguse juurde tagasi tulla, siis arvan, et Eesti-Vene majandussuhted arenevad hästi ja mõlemasuunaliselt ilma vahelesekkumiseta poliitiliste jõudude poolt tingimusel, et mõlemad riigid on sarnased vabad ja demokraatlikud riigid. Ja siin on hr. Nemtsovil vaatamata tema senisele suurele panusele veel suur töö ees ootamas.
Siin Sangaste metsas on täna ilus päikeseline ja soe ilm. Sellist ka teile kõigile!
fredag 3. juni 2011
Oslo
Kirjutasin mõni aeg tagasi siin blogis ühe jutu päälkirjaga Oslo, Oslo, Oslo.
Selle jutu ilmestamiseks liimin täna siia ühe lingi Aftenposten'ist, kus lingistet artikli juures on ka pilt nende Legotaoliste majakuubikute kohta, millest minu blogis juttu oli.
Rasedatel ning muidu kergesti erutuvatel inimestel ei soovita linki avada!
Muidu on täna ilus päikseline päev siin, soovin sellist ka teile!
http://oslopuls.aftenposten.no/aktivitet_friluft/article548222.ece
Selle jutu ilmestamiseks liimin täna siia ühe lingi Aftenposten'ist, kus lingistet artikli juures on ka pilt nende Legotaoliste majakuubikute kohta, millest minu blogis juttu oli.
Rasedatel ning muidu kergesti erutuvatel inimestel ei soovita linki avada!
Muidu on täna ilus päikseline päev siin, soovin sellist ka teile!
http://oslopuls.aftenposten.no/aktivitet_friluft/article548222.ece
torsdag 26. mai 2011
Ideaalpresident
Juhtusin eile õhtul vaatama ETV päält ühte saadet, kus arutelu käis EV Presidendi valimisega seonduvast. Osalesid neli poliitikut - üks igast Riigikogus esindet erakonnast või parteist ning lisaks üks saatejuht.
Ei hakka juttu ümber jutustama, kes nägi - see nägi. Kui siinkohal tuua ära midagi positiivset nähtuga seonduvast, siis Sven Mikser jättis minule isikliselt väga hää mulje. Ma ei saa midagi parata, aga tarkade ning hääde maneeridega inimeste juttu on alati hää ja huvitav kuulata. Lausa kahju, et ta on astmelise tulumaksu poolt (nagu mina olen sellest aru saand). Kui ta muudaks oma seisukohta tulumaksu suhtes, siis oleks minusugusel inimesel olemas reaalne valikuvõimalus mingitel tulevastel valimistel, tingimusel muidugi, et ma koliksin selleks ajaks Eestisse elama.
Kuni ma Eestis ei ela, pole mul õnneks vaja pääd vaja vaevata selle üle, kas jätta valimata või minna ja teha valik Peltsebuli, Mefisto või Luciferi vahel.
Olen siiski käind kaks korda valimas - pääle taasiseseisvumist. Esimene kord Lennart Meri Presidendiks ning Lauri Vahtret Riigikokku. Teine kord Lauri Vahtret Riigikokku. Seejärel aga toimusid Isamaaliidus aadete pragmaatilised matused ning valikud saidki otsa.
See selleks. Aga eilse saate vaatamise järel hakkasin mõtlema selle üle, milline oleks minu ideaalpresident. Ning tulemust tahan ka teile tutvustada - saate siis oma ideaalpresidendiga võrrelda.
Minu ideaalpresident oleks ametis ühe aasta. Pääle ametisse valimist kuulutaks ta välja plebitsiidi teemal: kas soovite, et EV President valitaks rahva poolt otsestel valimistel? Ma arvan, et sellele küsimusele vastaks valdav enamus EV kodanikest jaatavalt, mille järgselt tuleks muuta EV Põhisäädust ning EV Presidendi valimissäädust.
Umbes aastaga peaks see protseduur olema lõplikult vormistet, mille järgselt võiks ideaalpresident kuulutada rahva tahtele toetudes välja uue Presidendi valimised.
Plebitsiidile ja sääduste muutmisele kuluva aja jooksul kuni uue Presidendi ametisse vannutamiseni saaks ideaalpresident näidata oma hääd eeskuju nii mitmeski muus aspektis.
Esiteks saaks ta muuta EV aastapäeva tähistamise traditsioone. Pidulikule aastapäevaballile kutsuks ta väärikaid kodanikke kogu riigist, kusjuures valik toimuks nagu Norra Kuningriigi taasiseseisvumise 100. aastapäevale pühendet üritusel 2005. aastal: ei ühtegi poliitikut ega kõrgemat riigiametnikku.
Lisaks saaks ta näidata, et riiklikke autasusid antakse vaid väljapaistvate tegude eest, aga mitte selle eest, et oled mingi arvu aastaid riigiametis olnd või siis poliitikas osalend. Mina isikliselt tean viimase 20 aasta jooksul kogunisti kahte inimest, kellele ma oleksin and riikliku autasu. Nimelt rammisid Millenniumi vahetuse paiku kaks liiklusjulgestuse politseinikku oma mootorratastega (kaks sarnast, aga eri ajal toimund juhtu) vastutulevate roolijoodikute autosid blokeerides ära nende otsasõidu jalgratastel matkajatele (roolijoodikute autod olid kaldund vastassõidusuunda, signaalid ei aidand ning halvima ära hoidmiseks keerasid need vaprad mehed oma mootorrattad sõiduautodele kiiluks ette, mille järgselt autode hoog vaibus ning matkajatest üle sõitmine jäi toimumata). Kindlasti on sama väärikaid inimesi teisigi olnd, aga mina isikliselt pole ühestki nii kangelaslikust teost rohkem lugend/kuulnd. Ma pole ka kuulnd sellest, kas nende meeste kangelastegusid hinnati ka ordenitega või mitte. Kui ei, siis ei pane see mind aga imestama. Kahjuks.
Ja kui mõni aasta polegi mõnda kõige väärikamat leida, siis ega autasu väärtus sellest ei kahane, et sellel aastal ei anta seda üldse välja. Igal juhul parem variant kui senine autasude sadade ja tuhandete kaupa jagamine ametkohtadele.
Ka paraadi asemel oleks võimalik leida mingi teine alternatiiv - hää teema ajurünnakuks. Need riigid, kus aastapäevadel tuuakse sõjavägi tänavatele, pole teiste riikidega võrreldes seni küll midagi positiivset näidand. Ehk oleks ka meil aeg lõpetada relvadega vehkimine pidupäevadel?
Ja lisaks muidugi kasutaks ideaalpresident oma riigis liikumiseks (kui just Eestis riigivisiidil viibivate riigipääde võõrustamisega seot protokollinõuetega tegemist pole) ühiskondlikku transporti. Buss ja tramm ja rong ning konts ja varvas. Väike riik, väikesed vahemaad ja hää eeskuju kulub alati marjaks ära.
Mina isikliselt tunnen õige mitut inimest, kes saaksid ideaalpresidendi ametis väärikalt hakkama, nendest paari puhul poleks isegi vaja mitte mingit erilist sisseelamisaega. Ja mitte keegi neist ei armasta seltskonnas viibides ohjeldamatult nätsu mäluda.
Ilusaid unistusi ja unenägusid ka teile!
Ei hakka juttu ümber jutustama, kes nägi - see nägi. Kui siinkohal tuua ära midagi positiivset nähtuga seonduvast, siis Sven Mikser jättis minule isikliselt väga hää mulje. Ma ei saa midagi parata, aga tarkade ning hääde maneeridega inimeste juttu on alati hää ja huvitav kuulata. Lausa kahju, et ta on astmelise tulumaksu poolt (nagu mina olen sellest aru saand). Kui ta muudaks oma seisukohta tulumaksu suhtes, siis oleks minusugusel inimesel olemas reaalne valikuvõimalus mingitel tulevastel valimistel, tingimusel muidugi, et ma koliksin selleks ajaks Eestisse elama.
Kuni ma Eestis ei ela, pole mul õnneks vaja pääd vaja vaevata selle üle, kas jätta valimata või minna ja teha valik Peltsebuli, Mefisto või Luciferi vahel.
Olen siiski käind kaks korda valimas - pääle taasiseseisvumist. Esimene kord Lennart Meri Presidendiks ning Lauri Vahtret Riigikokku. Teine kord Lauri Vahtret Riigikokku. Seejärel aga toimusid Isamaaliidus aadete pragmaatilised matused ning valikud saidki otsa.
See selleks. Aga eilse saate vaatamise järel hakkasin mõtlema selle üle, milline oleks minu ideaalpresident. Ning tulemust tahan ka teile tutvustada - saate siis oma ideaalpresidendiga võrrelda.
Minu ideaalpresident oleks ametis ühe aasta. Pääle ametisse valimist kuulutaks ta välja plebitsiidi teemal: kas soovite, et EV President valitaks rahva poolt otsestel valimistel? Ma arvan, et sellele küsimusele vastaks valdav enamus EV kodanikest jaatavalt, mille järgselt tuleks muuta EV Põhisäädust ning EV Presidendi valimissäädust.
Umbes aastaga peaks see protseduur olema lõplikult vormistet, mille järgselt võiks ideaalpresident kuulutada rahva tahtele toetudes välja uue Presidendi valimised.
Plebitsiidile ja sääduste muutmisele kuluva aja jooksul kuni uue Presidendi ametisse vannutamiseni saaks ideaalpresident näidata oma hääd eeskuju nii mitmeski muus aspektis.
Esiteks saaks ta muuta EV aastapäeva tähistamise traditsioone. Pidulikule aastapäevaballile kutsuks ta väärikaid kodanikke kogu riigist, kusjuures valik toimuks nagu Norra Kuningriigi taasiseseisvumise 100. aastapäevale pühendet üritusel 2005. aastal: ei ühtegi poliitikut ega kõrgemat riigiametnikku.
Lisaks saaks ta näidata, et riiklikke autasusid antakse vaid väljapaistvate tegude eest, aga mitte selle eest, et oled mingi arvu aastaid riigiametis olnd või siis poliitikas osalend. Mina isikliselt tean viimase 20 aasta jooksul kogunisti kahte inimest, kellele ma oleksin and riikliku autasu. Nimelt rammisid Millenniumi vahetuse paiku kaks liiklusjulgestuse politseinikku oma mootorratastega (kaks sarnast, aga eri ajal toimund juhtu) vastutulevate roolijoodikute autosid blokeerides ära nende otsasõidu jalgratastel matkajatele (roolijoodikute autod olid kaldund vastassõidusuunda, signaalid ei aidand ning halvima ära hoidmiseks keerasid need vaprad mehed oma mootorrattad sõiduautodele kiiluks ette, mille järgselt autode hoog vaibus ning matkajatest üle sõitmine jäi toimumata). Kindlasti on sama väärikaid inimesi teisigi olnd, aga mina isikliselt pole ühestki nii kangelaslikust teost rohkem lugend/kuulnd. Ma pole ka kuulnd sellest, kas nende meeste kangelastegusid hinnati ka ordenitega või mitte. Kui ei, siis ei pane see mind aga imestama. Kahjuks.
Ja kui mõni aasta polegi mõnda kõige väärikamat leida, siis ega autasu väärtus sellest ei kahane, et sellel aastal ei anta seda üldse välja. Igal juhul parem variant kui senine autasude sadade ja tuhandete kaupa jagamine ametkohtadele.
Ka paraadi asemel oleks võimalik leida mingi teine alternatiiv - hää teema ajurünnakuks. Need riigid, kus aastapäevadel tuuakse sõjavägi tänavatele, pole teiste riikidega võrreldes seni küll midagi positiivset näidand. Ehk oleks ka meil aeg lõpetada relvadega vehkimine pidupäevadel?
Ja lisaks muidugi kasutaks ideaalpresident oma riigis liikumiseks (kui just Eestis riigivisiidil viibivate riigipääde võõrustamisega seot protokollinõuetega tegemist pole) ühiskondlikku transporti. Buss ja tramm ja rong ning konts ja varvas. Väike riik, väikesed vahemaad ja hää eeskuju kulub alati marjaks ära.
Mina isikliselt tunnen õige mitut inimest, kes saaksid ideaalpresidendi ametis väärikalt hakkama, nendest paari puhul poleks isegi vaja mitte mingit erilist sisseelamisaega. Ja mitte keegi neist ei armasta seltskonnas viibides ohjeldamatult nätsu mäluda.
Ilusaid unistusi ja unenägusid ka teile!
torsdag 28. april 2011
Statistikast ja valikulisest ksenofoobiast
Täna ilmus vg nimelises norra õhtulehes artikkel http://www.vg.no/nyheter/utenriks/artikkel.php?artid=10084949 , kus teatati, et norra politseiliidul (Politiets fellesforbund) on kõrini Baltikumist Norrasse sissevoolavast kriminaliteedist, mistõttu politseiliit esitas eile esildise Norra justiitsministrile, kus nõuti vajalike sammude astumist piiride sulgemiseks Balti riikide ja EL-i vahel. Artiklis tood väidetel olla Baltikumist pärit isikud vastutavad 80% organiseerit kriminaliteedi eest Põhjamaades.
EV suursaadik Norra Kuningriigis Tema Ekstsellents hr. Arti Hilpus leidis aga üles 2009. aasta (uuemat pole veel avalikustet) kriminaalaruande, milles tood ametlikud andmed näitavad, et Norra vanglates istuvaist (ja mitte istuvaist) kurjategijaist on 76% norra kodakondsusega, mis aga Baltikumi puutub, siis leedulaste osakaal oli 3%, lätlaste oma 0,35% ja eestlaste oma 0,2%. Ma ei tea, kus õppis matemaatikat norra politseiliidu juht hr. Arne Johannessen, aga minu koolis õpetet matemaatika alusel küll ei õnnestu neid kolme protsentarvu kokku liites 80%-ni jõuda.
Eesti jagas 24. kohta, meist eespool olid näituseks Rootsi, Taani, Saksamaa ja Madalmaade kodanikud, Norra lähinaabritest lisaks veel ka VF kodanikud. Kuna nende maadega ei soovi norra politseiliit end müüri ja viisarezhiimiga eraldada, siis vähemalt minu silmis jätab hr. Arne Johannessen'i poolt juhitava politseiliidu poolt justiitsministrile esitet taotlus klassikalise valikulise ksenofoobia (või kui soovite, siis rassismi) kirjaliku väljenduse mulje.
Kuna aga rassism om norra sääduste kohaselt keelat, siis on politseiliidu ja selle juhi hr. Arne Johannessen'i avaldus ilmselgelt kriminaalse tegevuse maiguga. Hääks uudiseks hr. Arne Johannessen'ile oleks aga see, et kui teda peaks kriminaalvastutusele võetama võõrvaenu õhutamise eest, siis vanglakaristuse kandmisel aitaks ta isikliselt vähendada tema poolt vihat Baltikumist pärit kurjategijate protsenti Norra vanglais istuvate kurjategijate üldhulgast. Ning siia juurde tahaksin ühe tasuta õppetunni kooliprogrammist tuua - keemias võiks sellist nähtust lahustamiseks kutsuda.
Ehk see oligi hr. Arne Johannessen'i eesmärgiks? Ehk oli ta lapsepõlvest lugend raamatut punamadrus Matrossovi kangelasteost?
Hääd ööd kõigile!
Eesti jagas 24. kohta, meist eespool olid näituseks Rootsi, Taani, Saksamaa ja Madalmaade kodanikud, Norra lähinaabritest lisaks veel ka VF kodanikud. Kuna nende maadega ei soovi norra politseiliit end müüri ja viisarezhiimiga eraldada, siis vähemalt minu silmis jätab hr. Arne Johannessen'i poolt juhitava politseiliidu poolt justiitsministrile esitet taotlus klassikalise valikulise ksenofoobia (või kui soovite, siis rassismi) kirjaliku väljenduse mulje.
Kuna aga rassism om norra sääduste kohaselt keelat, siis on politseiliidu ja selle juhi hr. Arne Johannessen'i avaldus ilmselgelt kriminaalse tegevuse maiguga. Hääks uudiseks hr. Arne Johannessen'ile oleks aga see, et kui teda peaks kriminaalvastutusele võetama võõrvaenu õhutamise eest, siis vanglakaristuse kandmisel aitaks ta isikliselt vähendada tema poolt vihat Baltikumist pärit kurjategijate protsenti Norra vanglais istuvate kurjategijate üldhulgast. Ning siia juurde tahaksin ühe tasuta õppetunni kooliprogrammist tuua - keemias võiks sellist nähtust lahustamiseks kutsuda.
Ehk see oligi hr. Arne Johannessen'i eesmärgiks? Ehk oli ta lapsepõlvest lugend raamatut punamadrus Matrossovi kangelasteost?
Hääd ööd kõigile!
New York
Sõber Raivo teatas mulle usalduslikult, et minu blogi leheküljel polevat juba pikemat aega olnd ühtegi uut sissekannet. Tõsi ta on. Ma kirjutan siis, kui on midagi hingele kerkind või kui olen saand selliseid emotsioone, mida tahaksin ka teistega jagada. Paraku on aprillis kõikvõimalikke sehkendusi nii palju olnd, et kirjutamisega on läind täpselt nii nagu ta on läind.
Käisime Lihavõtte ajal perega New York'is, kus olime ühe nädala. Linn nagu linn ikka, emotsioonid loomulikud tekkisid, kas nüüd täpselt samasugused nagu teistel esmakülastajail selles suures linnas, aga nad tekkisid. Üritan nüüd ka teistega jagada.
Kõige esimeseks ja suuremaks üllatuseks New York'is oli säälne tänavate seisukord. Kui te mäletate Tallinnas Tartu maanteed "Stalini maja" (viisnurgaga "kaunistet" maja Liivalaia ja Tartu maantee nurgal) ja bussijaama vahel enne selle tee remontimist, siis selline on tavatänav New York'is, esineb loomulikult kõrvalekaldeid nii siia kui ka sinna poole. Ja erandeiks pole ka avenüüd, kaasa arvat (the) Fifth Avenue, kus taksoga sõites on kontakt emakesega pidevalt tuntav vaatamata USA autode tunduvalt pehmemale vedrustusele Euroopas müüdavate autodega võrreldes.
Kui vaadata New York'i tänavate puhtust, siis see oli mitte ideaalne (eriti võrreldes näituseks Las Vegas'e päätänavatega), aga siiski täiesti normaalne. Siin-sääl oli näha üksikut prahti maas, aga siiski tunduvalt vähem kui võinuks oodata asfaltkatte kvaliteeti silmas pidades. Ning loomulikult puhtam kui Oslo kesklinn (mitte ainult pääle 17. mai rongkäiku, vaid ka enne seda).
Mis puutub asfaltkatte kvaliteeti ning selle võrdlusse Las Vegas'e omaga, siis tuleb meeles pidada ka seda, et New York'is on talvel miinuskraadid ning seega ka jää ja lumi, mis samuti aitab asfalti uuristada. Aga siiski, maailma metropolilt oleks siiski oodand paremaid tänavaid, eriti mõeldes sellele, kui suur osa maailma rahast Manhattan'ile kogunend on.
Taksod. Neid on New York'is tõesti palju ning neid sai pidevalt ka kasutet, kusjuures hinnad olid samuti odavad. Taksosid (kollaseid) on New York'is 13 750 (ühe taksojuhi andmeil), lisaks veel umbes tuhat nn. reservtaksot, mis asendavad remondis olevaid. Igal taksol on välislakil takso litsentsi number, kusjuures selle sama taksojuhi ütlusel maksvat ühe takso litsents (surprise-surprise!) USD 900 000.- (üheksasada tuhat USD). Sellise hinna juures on raske aru saada, kuidas hinnad taksosõidul nii odavad on. Kusjuures takso hinnast tahavad oma osa saada nii juht, litsentsi omanik kui ka linn. Taksosse istudes taksomeetri käivitumisel lüüakse ette hind (sõidu alustamistasu) vastavalt kellaajale USD 0.50 kuni 3.00, kusjuures see tasu minevat otse linna taskusse.
Meie elasime Manhattan'i keskel, kõige suurem arve taksoga sõidul (saare lõunatippu) oli ehk umbes USD 16.00, enamus sõite jäi aga alla USD 10.00. Kui keegi peaks piraattaksoga vahele jääma (võltsides litsentsi ja selle numbrit), siis pidi karistuseks olema pikaajaline vangistus.
Lisaks kollastele taksodele on veel umbes 20 000 erineva pikkusega musta limusiini, mida tellitakse juba telefonitsi või hotelli/firma concierge service kaudu. Ühe sellisega (hästi pika variandiga) sõitsime me Empire State Building'u vaatetorni külastamiselt südaööl oma hotelli - hind oli USD 35.00, mis auto pikkusmeetri kohta oli tunduvalt odavam kui olnuks sõidu hind kollase taksoga sõites selle takso pikkusmeetri pääle ümber arvestades.
Hinnad. Need olid meie silmis odavad. Kõige kallimaks poeks väideti olevat Saks Fith Avenue, kus shopingul käies torkas silma, et hinnad olid parimate Oslo poodide omadest tubli kolmandiku võrra odavamad, samas raske ennustada, mitme aasta pärast samad mudelid Oslos müüki tulevad, seega on hinnad New York'is veelgi atraktiivsemad. Kaasa aitab ka praegune USD madal kurss NOK suhtes.
Julgeolek. Politsei oli vägagi nähtav. Lisaks veel automaatkarabiinidega laigulistes mundrites mehed strateegilistes kohtades. Juba pimedal ajal kesklinnas liikudes ei tekkind ühtegi ohtlikku olukorda, samuti ei tekkind sisemist ohutunnet, kuigi silm sai lahti hoit (igaks juhuks) - see poleks loomulikult mitte kuidagi aidand kui olukord oleks tõesti hapuks läind.
Viisakus. Rahvast on tänavail palju, muuseumides samuti. Järjekorrad, järjekorrad. Juhusliku müksamise puhul vabandatakse mitu korda vastastikku. Muuseumides on muidugi kitsas, päris kitsas kohe. Muuseumid ehitati siis, kui New York'i elanike arv oli ehk veerand praegusest. Lisaks ei toimund tol ajal ei massilist siseturismi (sõit oli suhteliselt kallis) ega ka välisturismi - transatlantilisi lende ei toimund ning laevadega tuli vaid käputäis turiste praegusega võrreldes. Aga toad ja uksed pole tollest ajast suuremaks paisund. Seega - järjekorrad, järjekorrad ning inimesed, inimesed, inimesed. Aga siiski on võimalik ka muuseume ja atraktsioone külastada, eriti kui küsida asjatundjatelt nõu, milline kellaaeg selleks kõige paremini peaks sobima.
Nagu üks linnatuuri giid mainis, et elu on teistsugune kui see, mida Hollywood oma filmides näitab. Ja nii ta oligi seninähtust erinev. Kuulsas Metropolitan Museum of Art ei olnd näha neid häire korral automaatselt sulguvaid terasuksi, mida võisime näha filmis The Thomas Crown Affair - mäletate seda filmi Pierce Brosnan'i ja Rene Russo'ga? Ju siis olid meie tuleku puhuks asendet tavaustega. Jne., jne.
Minusuguse vana ja laisa inimese pääs tekkis muuseumide külastamisel päris palju mõtteid. Kõige korduvamaks oli see kujutelm, kuidas võiks oma kodus olles külastada kõikvõimalikke maailma muuseume ja loodusimesid. Seisad/(istud) keset ühte tuba kodus, kus kõik kuus suunda kajastavad 3D (4D?) tehnikas pilti ja häält (ja lõhnu?), kus käies toa keskel mööda liikuvat sensorrulli/ketast/kera oleks võimalik külastada (reaalselt kõndides) kõikvõimalikke paiku ja maju kogu maailmas ilma kodunt väljumata. Lisaks veel kontserdid ja spordiüritused. Kuna meie meeled kajastavad seda, mida me kogeme meie ümber, siis ei tohiks elamus oluliselt erineda sellest, mida kogetaks reaalselt selles paigas viibides. Siiski - poleks vaja veeta tunde lennukites, lasta end alandada security check'ides ning pidevalt vabandada nende inimeste eest, keda ülerahvastet kohtades ühtelugu müksama peaks.
Kui mõelda vajaliku tehnika arengu kiiruse pääle, siis pole miskit, mis takistaks sellist tehnikat loomast juba täna ning kusjuures lõpp-produkti hind võiks olla täiesti taskukohane. Kas siin on miski, millega meie austet Skype geeniused võiksid hakata rinda pistma? Vajaliku tehnika erinevus praegu televiisori ees seisvast veloergomeetrist on suur, aga tuletage meelde, millised olid mobiiltelefonid 20 aastat tagasi ja võrrelge neid praegustega!
Ilusat ilma ja rõõmsat meelt kõigile!
Käisime Lihavõtte ajal perega New York'is, kus olime ühe nädala. Linn nagu linn ikka, emotsioonid loomulikud tekkisid, kas nüüd täpselt samasugused nagu teistel esmakülastajail selles suures linnas, aga nad tekkisid. Üritan nüüd ka teistega jagada.
Kõige esimeseks ja suuremaks üllatuseks New York'is oli säälne tänavate seisukord. Kui te mäletate Tallinnas Tartu maanteed "Stalini maja" (viisnurgaga "kaunistet" maja Liivalaia ja Tartu maantee nurgal) ja bussijaama vahel enne selle tee remontimist, siis selline on tavatänav New York'is, esineb loomulikult kõrvalekaldeid nii siia kui ka sinna poole. Ja erandeiks pole ka avenüüd, kaasa arvat (the) Fifth Avenue, kus taksoga sõites on kontakt emakesega pidevalt tuntav vaatamata USA autode tunduvalt pehmemale vedrustusele Euroopas müüdavate autodega võrreldes.
Kui vaadata New York'i tänavate puhtust, siis see oli mitte ideaalne (eriti võrreldes näituseks Las Vegas'e päätänavatega), aga siiski täiesti normaalne. Siin-sääl oli näha üksikut prahti maas, aga siiski tunduvalt vähem kui võinuks oodata asfaltkatte kvaliteeti silmas pidades. Ning loomulikult puhtam kui Oslo kesklinn (mitte ainult pääle 17. mai rongkäiku, vaid ka enne seda).
Mis puutub asfaltkatte kvaliteeti ning selle võrdlusse Las Vegas'e omaga, siis tuleb meeles pidada ka seda, et New York'is on talvel miinuskraadid ning seega ka jää ja lumi, mis samuti aitab asfalti uuristada. Aga siiski, maailma metropolilt oleks siiski oodand paremaid tänavaid, eriti mõeldes sellele, kui suur osa maailma rahast Manhattan'ile kogunend on.
Taksod. Neid on New York'is tõesti palju ning neid sai pidevalt ka kasutet, kusjuures hinnad olid samuti odavad. Taksosid (kollaseid) on New York'is 13 750 (ühe taksojuhi andmeil), lisaks veel umbes tuhat nn. reservtaksot, mis asendavad remondis olevaid. Igal taksol on välislakil takso litsentsi number, kusjuures selle sama taksojuhi ütlusel maksvat ühe takso litsents (surprise-surprise!) USD 900 000.- (üheksasada tuhat USD). Sellise hinna juures on raske aru saada, kuidas hinnad taksosõidul nii odavad on. Kusjuures takso hinnast tahavad oma osa saada nii juht, litsentsi omanik kui ka linn. Taksosse istudes taksomeetri käivitumisel lüüakse ette hind (sõidu alustamistasu) vastavalt kellaajale USD 0.50 kuni 3.00, kusjuures see tasu minevat otse linna taskusse.
Meie elasime Manhattan'i keskel, kõige suurem arve taksoga sõidul (saare lõunatippu) oli ehk umbes USD 16.00, enamus sõite jäi aga alla USD 10.00. Kui keegi peaks piraattaksoga vahele jääma (võltsides litsentsi ja selle numbrit), siis pidi karistuseks olema pikaajaline vangistus.
Lisaks kollastele taksodele on veel umbes 20 000 erineva pikkusega musta limusiini, mida tellitakse juba telefonitsi või hotelli/firma concierge service kaudu. Ühe sellisega (hästi pika variandiga) sõitsime me Empire State Building'u vaatetorni külastamiselt südaööl oma hotelli - hind oli USD 35.00, mis auto pikkusmeetri kohta oli tunduvalt odavam kui olnuks sõidu hind kollase taksoga sõites selle takso pikkusmeetri pääle ümber arvestades.
Hinnad. Need olid meie silmis odavad. Kõige kallimaks poeks väideti olevat Saks Fith Avenue, kus shopingul käies torkas silma, et hinnad olid parimate Oslo poodide omadest tubli kolmandiku võrra odavamad, samas raske ennustada, mitme aasta pärast samad mudelid Oslos müüki tulevad, seega on hinnad New York'is veelgi atraktiivsemad. Kaasa aitab ka praegune USD madal kurss NOK suhtes.
Julgeolek. Politsei oli vägagi nähtav. Lisaks veel automaatkarabiinidega laigulistes mundrites mehed strateegilistes kohtades. Juba pimedal ajal kesklinnas liikudes ei tekkind ühtegi ohtlikku olukorda, samuti ei tekkind sisemist ohutunnet, kuigi silm sai lahti hoit (igaks juhuks) - see poleks loomulikult mitte kuidagi aidand kui olukord oleks tõesti hapuks läind.
Viisakus. Rahvast on tänavail palju, muuseumides samuti. Järjekorrad, järjekorrad. Juhusliku müksamise puhul vabandatakse mitu korda vastastikku. Muuseumides on muidugi kitsas, päris kitsas kohe. Muuseumid ehitati siis, kui New York'i elanike arv oli ehk veerand praegusest. Lisaks ei toimund tol ajal ei massilist siseturismi (sõit oli suhteliselt kallis) ega ka välisturismi - transatlantilisi lende ei toimund ning laevadega tuli vaid käputäis turiste praegusega võrreldes. Aga toad ja uksed pole tollest ajast suuremaks paisund. Seega - järjekorrad, järjekorrad ning inimesed, inimesed, inimesed. Aga siiski on võimalik ka muuseume ja atraktsioone külastada, eriti kui küsida asjatundjatelt nõu, milline kellaaeg selleks kõige paremini peaks sobima.
Nagu üks linnatuuri giid mainis, et elu on teistsugune kui see, mida Hollywood oma filmides näitab. Ja nii ta oligi seninähtust erinev. Kuulsas Metropolitan Museum of Art ei olnd näha neid häire korral automaatselt sulguvaid terasuksi, mida võisime näha filmis The Thomas Crown Affair - mäletate seda filmi Pierce Brosnan'i ja Rene Russo'ga? Ju siis olid meie tuleku puhuks asendet tavaustega. Jne., jne.
Minusuguse vana ja laisa inimese pääs tekkis muuseumide külastamisel päris palju mõtteid. Kõige korduvamaks oli see kujutelm, kuidas võiks oma kodus olles külastada kõikvõimalikke maailma muuseume ja loodusimesid. Seisad/(istud) keset ühte tuba kodus, kus kõik kuus suunda kajastavad 3D (4D?) tehnikas pilti ja häält (ja lõhnu?), kus käies toa keskel mööda liikuvat sensorrulli/ketast/kera oleks võimalik külastada (reaalselt kõndides) kõikvõimalikke paiku ja maju kogu maailmas ilma kodunt väljumata. Lisaks veel kontserdid ja spordiüritused. Kuna meie meeled kajastavad seda, mida me kogeme meie ümber, siis ei tohiks elamus oluliselt erineda sellest, mida kogetaks reaalselt selles paigas viibides. Siiski - poleks vaja veeta tunde lennukites, lasta end alandada security check'ides ning pidevalt vabandada nende inimeste eest, keda ülerahvastet kohtades ühtelugu müksama peaks.
Kui mõelda vajaliku tehnika arengu kiiruse pääle, siis pole miskit, mis takistaks sellist tehnikat loomast juba täna ning kusjuures lõpp-produkti hind võiks olla täiesti taskukohane. Kas siin on miski, millega meie austet Skype geeniused võiksid hakata rinda pistma? Vajaliku tehnika erinevus praegu televiisori ees seisvast veloergomeetrist on suur, aga tuletage meelde, millised olid mobiiltelefonid 20 aastat tagasi ja võrrelge neid praegustega!
Ilusat ilma ja rõõmsat meelt kõigile!
Abonner på:
Innlegg (Atom)