Unenägudega on nii nagu ta on. On neid, kes püüavad unenägusid seletada, ning neid, kes ei otsi unenägudest mitte mingeid tähendusi. Mõnikord näed und ja teinekord ei näe. Ja kui näed und, siis mõnikord mäletad kõiki detaile ning teinekord ununeb nähtu koheselt.
Mõni unenägu on kole ja mõni on meeldiv. Olen näind ühe öö jooksul mitmeid erinevaid lühiunenägusid ning mõne teise öö jooksul olen näind selliseid, mis on olnd nagu pikk põnevusfilm. Mingil eluperioodil näed igal ööl und ning teisel perioodil on igale magama jäämisele järgnend lihtsalt ärkamine ilma ühegi vihjeta vahepääl näht unenäole.
Kõige erilisemaks oli unenägu, kus surin ära. Oli kuidagi seot lastega, kus valikuks oli - kas lapsed või mina. Otsustada tuli kohe ning vastavalt otsusele saabus ka surm koheselt. Detaile ei mäleta väga täpselt, aga mäletan tunnet. Suremise hirmu ei olnd ning surm oli kui piirideta ja pidepunktideta täielik valguse ja hoomatavate objektide puudumine. Ei olnd isegi mõtet, et näe kui ääretult must kõik on. Lihtsalt pilt kadus ära ning mõtteid enam ei olnd. Üllatuseks oli vaid see kui määratlemata aja pärast silmad lahti tegin ning selgus, et ilm vaatab endiselt vastu.
Tahan veidi pikemalt aga rääkida ühest hoopis teistmoodi erilisest unenäost, kus erinevalt eelnevalt kirjeldet unenäost olid olemas nii valgus kui ka rikkalikult hoomatavad objektid ja tegelased. Unenägu algas sellest, et istusime isaga koos ning ta jutustas mulle ümber tema poolt äsja näht unenägu (unenägu unenäos), mis jutustamise käigus moondus jutustusest tegevuseks.
Isa oli näind unes, et ta elas sootrollide maal - õigem oleks vist öelda - soos. Soo polnd eriti suur ning sootrollid olid ümbritset hoopis teist tüüpi trollidega. Ühel pool rabatrollid, teisel pool mägitrollid, kolmandal pool lagendiktrollid ning neljandal pool metstrollid.
Nii sootrollide, rabatrollide kui ka mägitrollide üheks lemmiktegevuseks oli kivide veeretamine. Kive veeretasid ka metstrollid, aga nad ei teind seda kunagi nii suure innuga kui mägitrollid või sootrollid. Lagendiktrollid olid pea sama tublid kiviveeretajad kui mägitrollid, rabatrollid või sootrollid, aga nad ei and kiviveeretamisele nii suurt tähendust kui teised trollid. Lagendiktrollid eelistasid tegelda kiviveeretamise kui substraadi asemel pigem trollide ürgtegevusega - kivide loopimisega. Kui varem oli kive loobit nii sohu, rappa, mägedesse, metsa kui ka merre, siis viimase saja suve jooksul lagendikul valitsend põua tõttu oli lagendiktrollidel kulund igasse suunda kivide loopimise pääle ning samal ajal näljast koriseva kõhu täiteks vajalike kõikvõimalike vähegi söödavate juurikate otsimise pääle nii palju jõudu, et nüüd jaksati kive loopida vaid lagendiku servas olevasse sohu. Pikkade heidete puudumist asendati seda kõvema räuskamisega (samuti üks trollide ürgtegevus), mis kostus isegi meritrollide juurde, kuhu muidu ükski kivikaar ei ulatund.
Seda trollide ürgtegevust olid kunagi õige innukalt harrastand ka nii sootrollid kui ka mägitrollid, aga aegade möödudes hakati kivide loopimisele eelistama nende veeretamist, kus shanss nendega ise pihta saada oli tunduvalt väiksem kui nendega loopimises osaledes. Ning seoses söögiolude paranemisega nii mägedes kui ka soos harjuti üha rohkem kasutama suud pigem söömiseks kui koleda hääle tegemiseks. Tõsi küll, soos elas hulk trolle, kes armastasid samuti kive loopimas käia ning selle tegevuse juurde ka räusata, aga samas kõlasid nende räuskamised arusaamatu pahura torisemisena ning kive loobiti ka vaid omaenda sohu, mis teistes sootrollides vaid arusaamatust ning hämmingut tekitas.
Kõige tublimateks kiviveeretajateks sootrollide seas olid jändrikud Volli ja Molli ning nõtke trollpiiga Sõlla. Kõik kolm olid õige tihtipääle esirinnas kiviveeretajate kogunemistel, kus nii sootrollid, rabatrollid, mägitrollid, lagendiktrollid, järvtrollid, metstrollid, jõgitrollid, meritrollid ning saartrollid üksteise võidu kive veeretasid. Kive veeretati kas ühises pundis või siis paarisüllaste vahedega, sõltuvalt sellest, kus kogunemisi peeti. Päikese loojumisel vaadati, kes veeretajaist oma kivi kõige kaugemale oli veeretand ning siis selguski, kes olid esirinnas ning kes olid kaugele maha jäänd.
Mägitrollid kui kiviveeretamise leiutajad (kus mujal kui mägedes võiski esimene kivi veerema minna!) pidasid kiviveeretamist mägitrollide liigiomaseks tegevuseks ning kui kiviveeretamisel päikese loojudes selgus, et kõige ees sattus olema mõni teise liiki kuuluv troll, siis kõlas kogu öö jooksul mägitrollide laagrist pahurat räuskamist, mis teistel trollidel tihti une ära võttis.
Eriti suureks pinnuks mägitrollide silmis olid kolm edukat sootrolli, kelle edu puhul räusati ning sajatati neid tihtipääle kuni päiksetõusuni. Põhiliseks süüdistuseks oli, et sootrollid ei saand olla edukad ilma sohki tegemata. Kõik mägitrollid teadsid juba lapsest saati seda nende jaoks ümberlükkamatut tõde, et kiviveeretamises ei olnd võimalik võita mitte ühtegi mägitrolli ainult kaerahelbeputru süües, millest mägitrollidest teatekuulutajad üle kogu ilma pidevalt kõiki trolle ka teavitasid.
Sohi tegemiseks peeti trollide vahel sõlmit kokkuleppe rikkumist, mille kohaselt kogunemistel osalevad kiviveeretajad ei tohtind oma pudru sisse maitseaineid segada. Maitseaineteks loeti soola ja suhkru kõrval ka kõikvõimalikke moose. Selleks, et sohitegijaid liistule tõmmata, oli moodustet üks nuuskurite jõuk, mille päälikuks oli üks innukas mägitroll. Nuuskurite ülesandeks oli nii kogunemistel kui ka kogunemiste vahel käia kõigi kiviveeretajate mann nuusutamas nende hingeõhku, kus siis üritati leida nii magusat ja soolast lõhna kui ka kõikvõimalike mooside aroomi.
Maitseainete kasutamise keelu ainsaks erandiks olid need kiviveeretajad, kellele nuuskurite jõuk oli and loa pudru sisse mett segada. Sellise loa olid saand need mägitrollidest kiviveeretajad, kes teatasid, et nad olid sündind emakese looduse tahtel ainult ühe kopsuga, mistõttu neile tuli pudru sisse mett segada, kuna ilma meeta poleks nad jõund isegi mitte püsti seista, kiviveeretamisest rääkimata. Tõenduseks piisas kasvõi ühe kiviveeretamisega mitte tegeleva mägitrolli kaasanoogutamisest sellise väite pääle. Ning kuna emakese loodusega oli nuuskurite jõugul omad arved õiendada (emake segas ühtelugu õhku mingit õietolmu, mis takistas nuuskuritel kiviveeretajate hingeõhku korralikult nuuskida), siis nii saigi mee kasutamise luba vaestele vigastele mägitrollidele ant.
Nuuskurid olid väga edukad ning ühtelugu võtsid nad õnnetuid patustajaid oma kaasaskantavate raudsete pihtide vahele, kus siis neid armutult pigistati, kuni nad ei jõund isegi mitte kiviveeretajate kogunemistele kohale minna, kiviveeretamisest rääkimata.
Ainsamateks, kes kunagi raudsete pihtide vahel pigistada ei saand, olid mägitrollid, kes teatasid, et nemad ei tee mitte kunagi sohki, kuna nad ei taha oma liigikaaslasest nuuskurite päälikku kurvastada. Nii oligi mägitrollide hingeõhk maitseaineteta kaerahelbepudru lõhnaga iga kord kui nuuskurid nuuskima tulid. Ja kuna mägedes on alati hästi kuulda kui keegi läheneb, siis olid mägitrollid nuuskurite saabudes juba ilusas sirges rivis viisakalt seismas, mis võimaldas kogu rivi hingeõhu puhtuse ära hinnata käigu kiirust aeglustamata, mis tekitas koju ruttavates lihtnuuskurites ütlemata hääd meelt.
Muidugi tekitas selline mägitrollide ja nuuskurite vastastikune poolehoid teistes trollides kadedust ja pahameelt, mistõttu ühtelugu oli kuulda summutet urinat mägitrollide ja nuuskurite koostöö kohta. Aga need olid vaid kadedad urinad, ei miskit muud. See, et mägitrollid said oma mägedes kivide veeretamist harjutada, oli loomulikult ainsamaks mägitrollide edu põhjuseks. Lisaks veel mingid ootamatud õnnelikud juhused. Üheks selliseks juhtumiks oli kui mägitrollpiiga Billa eksis ühte mägede vahel asuvasse metsatukka nii ära, et ei leind õige mitu kuud teed metsast välja. Kui ta siis lõpuks uuesti metsast välja sai, siis aeti teda ühe teise kiviveeretaja jändriku Billiga segi, nii tublisti olid trollpiiga lihaskumerused paranend. Õnneks saadi veast koheselt aru ning trollpiiga sai jändrike reast välja trollpiigadega ühte ritta kivi veeretama, kus ta oli edaspidi alati esirinnas.
Aga muude trollide seas oli vahelejääjaid ühtelugu. Kord võeti vahele pea kõik rabatrollid, kellele sai saatuslikuks nende iseloom. Rabatrollid olid harjund kive veeretama vaikides ning hambaid kokku surudes. Kord kui nad kõik üritasid olla päikese loojanguks esirinnas, oli nende pingutus nii suur, et suure rabamise käigus hammustasid nad kogemata oma keelde, mistõttu nende hingeõhk sai vere tõttu soolase lõhna. Pääle päikese loojangut teostet nuuskimise käigus selguski, et nende hingeõhk on soolane ning rabatrollid saadeti esirinnast minema. Küll püüdis kõige vanem rabatroll õiglust maksma panna öeldes, et see on rabatrollide eneste veri, mis nende hingeõhu on rikkund, aga ei aidand see ühtigi. Järgmistel kogunemistel ei julgend enam ükski rabatroll nii kõvasti rabada, et oleks oma keelde hammustand ja nii ei jõundki rabatrollid enam tükil ajal esirinda.
Ka lagendiktrollide hulgas oli nuuskuritele vahelejääjaid ühtelugu. Lagendiktrollid armastasid oma pudru sisse ikka soolaseeni segada, mistõttu ka nende hingeõhk sai rikut ning neid esirinnast ära aeti. Kuna lagendiktrolle oli palju, siis räuskasid kõige vanemad lagendiktrollid vaid järgmise hommikuni ning ajasid siis uue noore jändriku või trollpiiga kive veeretama.
Kõige rohkem ärritasidki mägitrolle sootrollid, kelle kohta kõik mägitrollid rääkisid, et sootrollid ei saa olla esirinnas mitte kuidagi vaid kaerahelbeputru süües. Nii oligi mägitrollide rõõm suur, kui kord enne suurt kogunemist teatas üks nuuskur, et tema meelest olla Sõlla hingeõhk kuidagi liiga magus, mistõttu Sõlla peab olema segand oma pudru hulka vaarikamoosi. Kära oli palju, mis kestis nii kaua kuni tuli vastus, et Sõlla peenraväetise hulgast ei leit mitte ühtegi vaarikaseemet, mistõttu tegemist oli vaid nuuskuri veaga.
Kuigi jändrikud Volli ja Molli harjutasid kiviveeretamist koos, oli nende kiviveeretamine täiesti erinev. Isegi mägitrollid tunnistasid, et jändrik Volli kivi veereb alati kõige sirgemat joont pidi. Selle tõttu oligi Volli kõige suurematel kogunemistel oma kivi päikese loojanguks kõige kaugemale veeretand, mis mägitrollides suurt kadedust ja pahameelt tekitas. Ühtelugu räägiti, et jändrik Volli segavat oma pudru sisse moosi. Räägiti, aga vaatamata nuuskurite suurele sõprusele mägitrollidega ei suut nad seda kunagi kinnitada.
Paraku oli selline sirge joone ajamine jändik Vollile ka nuhtluseks. Kui kive veeretati paarisüllaste vahedega, siis sai jändrik Volli oma kivi sirgelt ning kõige kaugemale veeretada. Aga iga kord kui veeretati ühtses jõugus, siis ei saand jändrik Volli kuidagi kõige kaugemale, kuna tema joon ei saand enam kõige sirgem olla ühtelugu igast suunast tema kiviga kokku põrkavate (eriti mägitrollidele kuuluvate) kividega.
Ainult kaks korda oli jändrik Vollil reaalne võimalus oma kivi ühtses jõugus kõige kaugemale veeretada. Esimene kord oli ühel kõige suuremal kogunemisel, kus mõni hetk enne päikese loojumist veeretas jändrik Volli oma kivi mäkke tõusul teiste eest nii kaugele ära, et tundus, et loojanguks ongi tema kõige kaugemal. Kolm mägitrolli püüdsid kõigest väest talle järgi saada ning kui tundus, et mägitrollide pingutused on edutud, õnnestus kõige pikemal mägitrollil jändrik Allil om kivile nii kõva hoog sisse anda, et kivi läks otse jändrik Volli jalge vahele, mistõttu ta samm aeglustus ning kõik kolm mägitrolli said oma kivid jändrik Volli kivi ette suruda, nii et loojangu hetkel olid nad kõik kolm oma rindadega ees.
Teine kord oli jändrik Vollil taas suur võimalus kui ta samuti veidi enne loojangut oli ühtses jõugus veeretades oma kiviga kõige ees ning mäkke tõustes õnnestus tal jälle teiste kivide eest oma kivi õige kaugele ette veeretada. Paraku oli temast maha jäänd kiviveeretajate rivi eesotsas jändrik Molli, kellel õnnestus lausa ebatrolliliku pingutusega oma kivi veeretada jändrik Volli kivile järgi ning oma kivi tuules vedada ka kõigi teiste veeretajate kivid kaasa. Päikese loojanguks oli jändrik Volli kivist viie muu veeretaja kivid ees ning jändrik Molli kivist kogunisti viieteistkümne veeretaja kivid ees. Kui muidu tavatsesid jändrikud sootrollid pääle päikese loojangut üksteise pääle sõbralikult uratada, siis seekord mindi magama vaikides. Sellisest jändrik Molli teguviisist ei saand ükski sootroll aru ning kui talt aru päriti, siis ajas jändrik Molli kõik süüdistused tagasi väites, et ta olla vastupidiselt kõigi päältvaatajate poolt nähtule üritand mitte oma kiviga jändrik Volli kivile järgi saada, vaid teiste veeretajate kivide veeremist takistada. Jutt jutuks, aga päältnägijad olid oma silmaga näind, et jändrik Molli polnd mitte oma liigikaaslasest sootrolli edu poolt, vaid selle vastu.
Kui jändrik Volli oli kuulus oma sirgjoonelise kiviveeretamise poolest, siis jändrik Molli paistis silma oma ääretult ebaühtlase kiviveeretuse poolest, mistõttu kaugelt vaadates jäi alati mulje nagu see polekski üks sootroll, kes oma kivi veeretab, vaid vigase jala ja tiivaga harakas, kes üritab kivi kusagile ebamäärases suunas ajada. Vaatamata oma lombakale kivi veeretamisele oli jändrik Molli õige mitu korda samuti päikese loojangul kiviveeretajate esirinnas olnd. Jändrik Molli oli veel selle poolest eriline, et nooruspõlves oli ta kord mägedesse ära eksind, mistõttu oli ta ligi aasta mägitrollide keskel eland ning selle tõttu mõistis isegi nende murrakut.
Kui lõpuks nii jändrik Volli kui ka jändrik Molli teatasid, et nad enam ei jaksa kivi veeretada ning edaspidi kogunemistele ei lähe, siis oli paljudel sootrollidel sellest kahju, kuna pääle Sõlla (oli kivi veeretamise juba veidi varem ära lõpetand), Volli ja Molli kivi veeretamise lõpetamist polnd enam ühtegi sootrolli, kes oleks jaksand tulla kivi veeretamisel esirinda. Osadel aga oli hää meel, kuna nad leidsid, et hää, et edukad sootrollid said oma kivid ära veeretada ilma, et nad oleksid nuuskurite raudtangide vahele jäänd, kuna kurja tahte olemasolul võib musta kassi leida pimedast toast isegi siis, kui seda kassi sääl ei ole.
Edasi aga läks unenäos kõik segaseks. Kuna tegemist on kurioosumiga - unenägu unenäos, siis jäigi mul mõistmatuks, mis sundis jändrik Vollit uuesti kivi veeretama ning plaanima osalust mägitrollide poolt korraldataval kogunemisel. Ehk teiste sõnadega, kas see oli osa jändrik Molli trolleit Milla masterplan'ist või siis otsus, mille trolleit Milla ja ta jändrik Molli oma kasuks ära kasutasid. Ärkvel olles on tihtipääle raske meelde tuletada unenägu ennast, rääkimata juba sellest, kas mingi unenäo segane seik on segane selle tõttu, et ma mäletan halvasti, või ma sain unes segaselt aru, või sai isa oma unes, mida ta mulle minu unes seletas, asjast segaselt aru.
Kuna asi on segane, siis hüppame sellest üle, miks jändrik Volli otsustas veel ühel kogunemisel kivi veeretada. Igal juhul otsustas jändrik Volli osaleda veel ühel kogunemisel.
Trolleit Milla, kes oli jändrik Molli leemekulbi liigutaja ning selle kõrvalt ka sootrollide kivimurru võtmehoidja, leidis, et sootrollid kiitsid liialt jändrik Volli saavutusi kivi veeretamises ning pöörasid liiga vähe tähelepanu jändrik Molli tegudele. Seda arvamust ei hoind trolleit Milla sugugi ainult enda teada, vaid jagas seda igal sobival ja mittesobival hetkel ka jändrik Molliga. Kui selgus, et jändrik Volli oli hakand jälle kõvasti kive veeretama (ükskõik, kust see mõte algselt pärines), siis uuris kadedusussist nakatund jändrik Molli välja, et jändrik Volli oli hakand kaerahelbepudru sisse veidi kaneeli segama, mis pääle rasket kiviveeretamist aitas veidi kergema sammuga koju magama minna. Kaneel ei olnd osade trollide arvates sugugi keelat, kuna ta ei olnd ei sool, ega suhkur ega ka mitte moos. Meritrollid kasutasid seda kuuldavasti õige rohkesti.
Kaneelil oli see omadus, et ta ei aidandki kivi paremini veeretada, vaid aitas paremini pääle veeretamist koju magama minna. Lisaks oli kaneel veel selline, et seda sai hingeõhust tunda kivi veeretamiselt koju tulles vaid üle lävepaku astumisele järgnend 18,4 sekundi jooksul. Ei söömise ajal, ei kivi veeretamise ajal, ei koduteel, vaid pääle lävepaku ületamisele järgnend esimese 18,4 sekundi jooksul. Miks nii, ärge minu käest küsige, kuna mina pole ei kaneeli kasutaja, ega ka selle kasutamise toimete asjatundja. Alates 18,5 sekundi möödumisest ei saand seda uuesti hingeõhust tunda. Seega, selleks, et kaneeli lõhna hingeõhust tunda oli vaja väga täpselt teada, kas ja kuna seda kasutati ning lisaks tuli selle kasutamise vahele võtmise nimel kõvasti plaanimist teha.
Juhtus nii, et just selle kurikuulsa 18,4 sekundi jooksul olid ka nuuskurid toas ning jändrik Volli hingeõhus tunti olevat kaneeli lõhna. Vastavalt säädusele pidi hingeõhust kahtlase lõhna leidmisel ka veidi sülge viima nuuskurite söökla koka kätte keetmisele, et näha, kas seda kissellile lisades tuleb kissellile kaneeli lõhn juurde või mitte.
Nuuskurite ajastamine oli ülitäpne ning sellele ajastamisele oli eelnend kõva kooskõlastamine ja läbi rääkimine. Trolleit Milla masterplan'i õnnestumisele aitas kaasa see, et jändrik Molli tundis oma nooruspõlvest õige mitut mägitrolli, kes olid nüüd mägitrollide kiviveeretajate vanemateks. Kui oli selge, et saatus oli nii-ii ebaõiglane, et kõik sootrollid rääkisid vaid jändrik Vollist ning unustasid pea alati jändrik Molli varasemad esirindlused, siis oleks see Milla ja Molli arvates olnd õiglane kui jändrik Volli oleks nii sootrollide ning ka teiste trollide mällu jäänd mitte kui sirgjooneline kiviveeretaja, vaid kui kaneeli pudrule lisaja.
Selles unenäo unenäos sai kurjus võitu. Jändrik Molli vaeva eest tasuti sellega, et ta võeti üleilmsete kiviveeretajate vanemate hulka, seda eriti mägitrollide esindaja tugeval poolehoiul. Võib juhtuda, et esimest korda elus oli ta tõeliselt õnnelik, aga võib-olla ka mitte. Täiesti kindlalt võis ta vaid ise seda teada.
Jändrik Volli kukkumine oli seda valusam, et sootrollide vanemad said hakkama ääretult rumala plaaniga, kus algselt üritati varjata kuni kiselli valmimiseni seda, et nuuskur leidis hingeõhust kaneeli lõhna. Kui kissellil oli ka kaneeli lõhn man, siis üritati protestida kõige rumalama õigustusega - et nuuskur olla nuusutand hingeõhku paremalt poolt, aga mitte vasemalt, kust tavaliselt hingeõhku nuusutati. Vanemad isegi ei mõelnd vaese jändrik Volli pääle, kes oleks ka õigeksmõistva otsuse puhul saagadesse läind kui jändrik, kes võeti vahele, aga kuna nuusutati valelt poolt, siis ei mõistet teda paraku süüdi. OJ Volli teiste sõnadega. Kuidas jändrik Volli sellise kuulsusega edasi pidanuks elama, selle pääle ei mõelnd keegi vanemaist.
Aga jändrik Volli käest ei küsind ükski vanem enne otsuse tegemist, mida Volli arvas. Sirgjoonelise kiviveeretajana oleks jändrik Volli ise läind kohe järgmisel päeval pääle nuusutamist sootrollide kogunemiskohta ning öelnd kõigile sootrollidele ja muudele huvilistele, et jah, kaneeli ta lisas, kuna juba vanema jändrikuna oli tal vaja kaneeli selleks, et saanuks paremini pääle kivi veeretamist koju magama minna. Ning, et sülge pole vaja kisseliks keeta, kuna ta tõesti oli kaneeli pudru sisse segand. Kuna ta aga ei teand, kas kaneeli võis pudru sisse segada või mitte, siis pani ta igaks juhuks kasutet kaneeliportsud oma kiviveeretuse kalendrisse ka kirja, et kogunemisele minnes küsida nuuskurite käest, kas kaneeli kasutamine oli lubat või mitte. Kui oleks selgund, et oli lubat, siis oleks ise ka kivi veeretand. Kui mitte, siis oleks vaadand nooremate müttamist kõrvalt ning siis sookoju tagasi läind ning edaspidi kiviveeretamist vaid oma lastele õpetand.
Aga sellist võimalust jändrik Vollile ei ant. Mägitrollid said kaua igatset võimaluse räusata õige pikka aega sootrollide ning pudrusöömise teemal. Ning ainult kõige sümpaatsem mägitroll jändrik Elli ütli tagasihoidlikult, et mitte ükski kaneel ei pane kivi nii otse veeretama kui seda tegi jändrik Volli...
Vaatan aknast välja, väljas lumi ja mäed. Milline totter unenägu! Väljas pole ei ühtegi trolli näha, ega ka kedagi, kes kive veeretaks. Sellised need unenäod on - kui tulevad, siis ei hüüa tulles, kui on, siis ei hoolitse selle eest, et kajastaksid kasvõi mingil määral tegelikkust, ning kui on olnd, siis võib-olla jäävad meelde, aga võib-olla mitte.
Ainult ilusaid unenägusid kõigile!
