Eksamitest, nii seest kui ka ümbert

Läks kuidagi mõte ühe kunagise eksami pääle. Kuna ainuüksi ülikoolis sai sooritet umbes 115 eksamit ja hindelist arvestust, lisaks veel koolis ja terve rida eksameid ka pääle ülikooli, siis on juhtund eksamitel ja nende eelselt/järgselt terve rida eriskummalisi asju, mida siis aeg-ajalt on huvitav meelde tuletada. 

Kuna vanust juba üksjagu ja mälu paremaks kohe kindlasti enam ei lähe, siis panen siia kirja lood mõnedest eriliselt mällu jäänd eksamitest.

Algkoolis eksameid ei olnd. Eksamid tulid alates 5. klassist. Pääle 5. klassi 1 eksam, pääle 6. klassi 1 eksam, pääle 7. klassi 2 eksamit, pääle 8. klassi 3 eksamit, pääle 9. klassi 1 eksam, pääle 10. klassi 1 eksam ning pääle 11 klassi 6 (lõpu)eksamit. Minu elu oli tunduvalt kergem kui mu vanematel, kes minu ema jutu kohaselt tegid eksameid juba esimesest klassist pääle: pääle esimest klassi 1 eksam, pääle 2 klassi 2 eksamit ja nii edasi kuni keskkooli lõpuni, mil oli juba 11 eksamit. Ütlen vaid seda edasi, mida mu ema mulle ütli, varandust panti ei pane, kuna ema hilisemas elus tihtipääle kippus asju utreerima. Millega ostsin, sellega müüngi.

Viiendast kuni kaheksanda klassini ma ei oleks pidand eksameid tegema, kuna need, kes õppisid neljadele-viitele, olid eksamite tegemisest vabastet. Ja kuigi mina olin ainuke A. H. Tammsaare nimelise Tartu 1. Keskkooli meie C-klassis, kes õppis neljadele-viitele, ei pääst see mind mitte kuidagi eksamitest, kuna ema käskis mul eksameid teha, kuna see andvat nende sooritamise kogemust, mille vastu ei saagi argumenteerida.

Kõige huvitavam eksam (sedakord kadund Tartu 10.) keskkoolis oli keemia lõpueksam. Viimasel veerandil enam uusi asju ei õpit, korrati vaid vanu asju teada olevate eksamipiletite kaupa. Kodus kästi kirjutada vihikusse vastused mingile arvule eksamipileteile. Esimesel tunnil küsis õpetaja Ehrlich minul näha kodus valmiks kirjutet vastuseid eksamipileteile. Vastasin, et pole teind, kuna see materjal on õpikus olemas ning ma saan eksamiks sama hästi õpikust õppida. Sellise vastuse pääle kirjutati päevikusse "kaks".

Järgmises tunnis küsiti uuesti mult näha eksamipiletite vastuseid. Kuna vastus oli sama, siis oli ka hinne sama. Ja nii iga kord kuni viimase tunnini. Veerandi hindeks "kaks" ning lisaks teatas õptaja Ehrlich, et kukutab mu eksamil läbi, mistõttu mul jääb keskkool lõpetamata.

Õppisin siis hirmsat moodi eksamiks, tervelt kolm päeva. Kui eksami kõik küsimused olid ära vastat, kirjutati protokolli "viis" ja sellega saigi keskkool läbi. Muidu juhtus sel keemia eksamil üks teine ütlemata omapärane lugu ühe minu klassikaaslasega, aga see lugu pole minu jutustada, vähemasti siin mitte.

Ülikooli esimeseks eksamiks pääle sügissemestrit oli jällegi keemia, sel korral konkreetselt orgaaniline keemia (kokku oli arstiteaduskonna ravi osakonna õppeplaanis kogunisti 5 erinevat keemiat - orgaaniline, anorgaaniline, analüütiline, füüsikaline keemia ja biokeemia).

Esimesed kolm aastat ülikoolis ei osand ma õppida eksamiteks (nagu ka mitte keskkoolis). Seega seisnes õppimine lihtlabases teksti pähe õppimises/tuupimises, mis näituseks anatoomia õppimisel oli tähtis - kuidas muidu võõrkeelseid sõnu meelde jätta?

Läksin orgaanilise keemia eksamile dotsent Laine Villako juurde juba kell 8.00, seega esimeses grupis. Ta pakkus pääle piletite tõmbamist ette valmistamise ajal tudengitele kohvi ja suitsu (sellised ajad olid!). Suitsu võtsin vastu, aga kohvist keeldusin öeldes, et jõua enam kohvi juua, kuna olin kogu öö kohvi joond.

"Mis, kas Te polegi magand öösel?" - "Ei, õppisin kogu öö." - "Minge kohe koju magama, õhtul tehke üks jalutuskäik ja tulge siis homme hommikul välja puhanuna uuesti eksamit tegema, tulge kohe kell 8."

Läksin siis järgmisel hommikul välja puhanuna uuesti eksamile. Kui olin pilti tõmmand, küsis dotsent Villako, kuidas pilet oli. Vastasin, et hää pilet. 

"Hästi, siis kirjutamegi nii", kostis dotsent Villako ja kirjutas mulle ilma mult eksamipileti sisulist vastust küsimata hindeks 4 (hea).

Kolmanda kursuse lõpus oli patoloogilise füsioloogia eksam kurikuulsale professor Robert Loogale. Tema eksam on läbi aegade jäänd viimaseks eksamiks paljudele arstiteaduskonna tudengitele, sellest ka see tiitel "kurikuulus".

Igal nädalal oli üks professori poolt loeng kogule kursusele keemiahoone auditooriumis, lisaks gruppide kaupa praktikumid, kus iga kord tuli veel kirjutada kontrolltöö. Kuna mu klassikaaslased olid minust aasta eespool, siis sain neil iga õppeaasta alguses laenata loengute konspekte, mida nad kirjutasid minust tunduvalt paremini ja ilusama käekirjaga. Kuna konspektid olid olemas, siis ei vaevund ma loengutel käimisega.

Ühel päeval tuli minu juurde minu rühmavanem ning teatas, et professor Looga soovivat mind näha. Läksingi siis professori juurde teatega, et mina olengi see tudeng, keda ta oli soovind näha. Professor läks kohe asja juurde ja küsis, miks mulle patoloogiline füsioloogia ei meeldi. Vastasin, et meeldib küll, kuna mul kõik senised kontrolltööd olid vaid viied. 

"Kontrolltööd ei oma mingit tähtsust, loengus käimine on tähtis!". Teatasin, et mul on kõik loengud konspektidena olemas, mille pääle professor sai veel vihasemaks. Tuligi hakata loengutel käima.

Esimesel loengul avastasin, et kõik patoloogilise füsioloogia õppejõud istusid tagumises reas ning kirjutasid üles professori juttu. Kaasa arvat näituseks dotsent Mart Kull, kes oli kateedris pikemalt töötand kui professor. Seega oli selle kateedri kohustuslikuks töökorralduseks see, et kõik õppeõud (rääkimata juba tudengeist!) pidid igal aastal istuma igal loengul ja kirjutama uuesti sama juttu üles, kui hinnata mu klassiõe poolt üles kirjutet teksti konspektis, siis sõna sõnalt, ikka sama. Kuna ma ei leind mingit mõtet sama teksti uuesti kirjutada, siis ajasin loengut kuulates vaid jutujärge taga konspektist sama juttu lugedes.

Kui siis kevadel eksamile läksin ning oma õpinguraamatu professorile ulatasin, siis andis ta selle mulle tagasi ja teatas, et ei lase mind eksamile. Ülikooli sääduste kohaselt ei tohtind üliõpilast eksamile mitte lubada, kui eksami aines oli vaid eksam ning ei olnd arvestusi eksami eelselt (arvestust ei olnd selles aines). Puudut (loengu)tundide kohta võis lisaks eksamipiletile esitada lisaküsimusi, aga eksamile mitte lubada ei tohtind. 

Professor Looga muidugi sülitas selliste reeglite pääle ning keeldus mind eksamile lubamast. Oli (vist) võimalik kirjutada taotlus teaduskonna/ülikooli juhtkonnale, aga sellega ma ei viitsind tegelda. Tulemuseks oli eksmatrikuleerimine ning kutse Nõukogude Armeesse ajateenistusse.

Sõjaväes olles sain aeg-ajalt Tartu tollast lehte "Edasi", kust ma siis teisel ajateenistuse aastal lugesin, et professor Loogat oli autasustet Tööveterani medaliga. Kuna seda anti tavaliselt eesrindlikele nõukogude töötajatele pensionile minekul, siis saatsingi kohe suurima rõõmuga ülikooli kateedri aadressil venekeelse telegrammi, kus õnnitlesin professorit suure nõukogude kodumaa kõrge autasu Tööveterani medaliga autasustamise puhul. Alla kirjutasin oma nime ning tiitliks "Teie õpilane Nõukogude Armees".

Pääle ajateenistuse lõppu kirjutasin taotluse ennistamaks mind Tartu Riikliku Ülikooli Arstiteaduskonna ravi osakonda. Dekaan professor Lembit Allikmets andis mulle tagasi mu õpinguraamatu ning teatas, et võisin uuesti alustada kolmanda kursuse programmiga. Kuna ta nägi, et mu õpinguraamatus oli farmakoloogia eksami tulemuseks kolm (rahuldav), siis teatas ta, et ma pean ka farmakooliga kursuse uuesti tegema. Kui ma küsisin, et miks, et mu kolme põhjuseks oli olnd vaid asjaolu, et eksamil pääle minu poolt eksami küsimustele vastamist vaatas eksamit vastu võtt professor Leo Nurmand loengutel osalemise nimekirja ning avastas, et ma ei olnd üheski loengus käind (mul olid ju konspektid olemas). Ning et selle pääle esitas ta mulle nii kaua lisaküsimusi, et sai mu hinnet rahuldava pääle langetada. "Kolm on kolm", kostis selle pääle professor Allikmets, "peate uuesti farmakoloogia kursuse võtma".

Käsk on vanem kui meie. Nii käisingi uuesti farmakoloogi loengutes ja praktikumides, seekord siis absoluutselt kõikides ilma puudumata. Üles ei kirjutand miskit, konspektid olid olemas, kontrolltöödeks samuti ei õppind, vaid kirjutasin vana rasva pääle toetades, mida oli nüüd tõsi küll uuendet igal loengul ja praktikumis õppejõudude juttu kuulates ning sellele kaasa mõeldes. 

Kuna hinded pole mulle kunagi tähtsam olnd (teadmine on tähtsam), siis läksin üks päev enne eksamit professor Allikmetsa juurde ning küsisin, et kas mul on vaja järgmisel päeval eksamile tulla, kuna mul on õpinguraamatus positiivne/sooritet rahuldav hinne olemas ning ma olen ka likvideerind põhjuse, miks mulle üleüldse esimene kord vaid kolm pandi, kuna nüüd olin kõikides loengutes käind. 

"Tulge ikka", kostis professor Allikmets, "ehk saate seekord viie." Kui ma vastasin, et hinne pole mulle tähtis, ja teadmisi olen ma saand piisavalt kahekordse kursuse läbimise jooksul, kordas professor, et pean siiski eksamile tulema.

Järgmisel päeval läksin viimasena eksamile, andsin professor Allikmetsale oma õpinguraamatu ja võtsin pileti. Professor aga kirjutas juba õpinguraamatusse ilma minu vastust ootamata "väga hea(5)" ning tagastas mulle õpinguraamatu. Olin saand farmakoloogiaga ühele poole.

Võib-olla farmakoloogia kursuse kahekordse sooritamise eest olen hilisemas elus õige mitu korda unes näind, et olen ülikooli lõpetand, eksamid kõik sooritet ja siis on mulle teatet, et pean ülikooli kursuse uuesti tegema, millegipärast teisest kursusest pääle. Viimati nägin sellist unenägu paar ööd tagasi, mille pääle läkski mõte selle ja ka teiste eksamite pääle.

Tagasi patoloogilise füsioloogia juurde. Pääle sõjaväest tulekut esimesele loengule minnes avastasin, et mu lootused olid olnd põhjendamatud, professor Looga oli endiselt aktsioonis ning luges loengut. Ei mingit raske tööga välja teenit pensionäripõlve.

Käisin sel korral siis kõikides loengutes ja praktikumides (kõikides praktikumides olin ma juba esimesel katsel käind). Konspektid olid endisel vett pidavad, sõna sõnalt.

Eksamile läksin teadmisega, et professor kukutab mind läbi, lisaks veel ka teisel korral sügisel, ükskõik kui hästi ma seda ainet ka ei oskaks. Aga kuna ma nüüd olin käind kõikides loengutes ja kõikides praktikumides (kontrolltööd endiselt kõik viied), siis ei saand ta mul keelata eksamile tulekut, pileti võtmist ja vastamist. Ja kui oled kaks korda eksamil läbi kukkund, siis oli sügisel kolmas eksam, kus lisaks professorile pidi osalema reeglite kohaselt veel kaks õppejõudu teistest kateedritest arstiteaduskonnas. Ning kui ma siis oskasin vastata küsimustele, siis ei saand professor mind oma suva järgi läbi kukutada, vaid oli võimalus, et komisjoneksami teised kaks eksaminaatorit said mul eksami lugeda sooritatuks lihtsa häälteenamuse järgi.

Võtsin siis pileti, valmistasin ette ning kui järjekord jõudis minuni, siis asusin vastama. Minust eespool vastand grupikaaslasele oli professor just teatand, et grupikaaslane oli valind vale eriala ülikoolis. Ta pidanuks minema õppima sinna, kus need kirjanikud ja need - noh - luuletajad õpivad.

Vastasin oma pileti punktid ära, mingeid eksimusi ei olnd. Kõikidele lisaküsimustele oskasin vastata. Pääle piletiküsimuste kohta käivate lisaküsimuste ära kuulamist siirdus professor oma küsimustega edasi teiste teemade juurde. Tund aega vastasin tema kõikvõimalikele küsimustele ilma vigadeta. Minu kaks grupikaaslast, kes valmistasid oma eksamipiletitele vastamist, said üles kirjutada minu vastused, mis käisid nende piletite kohta (ja sooritasid eksami ilma probleemideta). 

Kui kõikvõimalikud küsimused olid esitet ning nendele ka vastused saad, siis lasi professor mul joonistada ühe skeemi, mida muidu peeti raskeks, ning seda ka lahti seletada. Tegin seda. Paraku teatas aga professor, et olin eksind ühe noole joonistamisega skeemil. Teatasin, et ei ole eksind, et skeem on korrektne, nii nagu tema abivahendis/õpperaamatus oli seda kujutet. "Ei," vastas professor, "Te eksisite".

Mul oli kotis kaasas tema õppevahend, oleks saand selle välja võtta, panna kaks skeemi kõrvuti ning näidata, et ei olnd eksind. Aga ma ei teind seda, kuna arvasin, et kui ma võtan selle kotist välja, siis ütleb professor, et mul on abivahendid kaasas ning süüdistab mind maha kirjutamises. Ma ei olnd maha kirjutand, õppematerjalid võeti alati eksamile kaasa, et enne eksamile minekut oleks võimalik vajadusel mingit kohta materjalides üle lugeda. Aga seekord arvasin, et ei saa seda välja võtta, kuna siis on professoril võimalik mind spikerdamise süüdistusel läbi kukutada. Miks teha talle elu lihtsamaks?

Professor võttis mu õpinguraamatu kätte, sain aru, et nagu arvata oli, kukutas ta mind läbi ning tuli sügisel minna uuele katsele enne kui oli võimalus minna komisjoneksamile.

Professor vaatas mu õpinguraamatut ja ütli: "Ma olen sunnit Teile panema ... (arvasin, et nüüd järgneb sõna "mitterahuldav) ... "rahuldava". Aga selle "rahuldava" pärast ei pea Te häbi tundma, see on väga tugev rahuldav".

Oi-oi, ei oodand, et saan ühe katsega eksami sooritet. Pidu meie tänaval! 

Võtsin õpinguraamatu, tänasin ning soovisin hääd päeva.

Kui jõudsin ukse juurde, siis kostis professorilt: "Kaljusto! Ma arvasin, et tulete mu juurde vabandama, aga Te ei tulnd."

Ei osand arvata, mille eest oleks pidand vabandama (kas venekeelse telegrammi saatmise eest õnnitlusega Tõõveterani medali saamise puhul - vihjega pensionile minekule?). Vaatasin professorile otsa, mõtli endamisi, et see-eest sain ta ainest sirge seljaga läbi, vaikisin ning väljusin uksest. Patoloogilise füsioloogiaga asi ühel pool.

Huvitav kogemus oli ka sotsiaalmeditsiini kursusega ja selle eksamiga viiendal kursusel dotsent Vahulale. Aine oli nagu oli. Istusin kõikides loengutes, kuulasin ja mõtli kaasa, lisaks veel praktikumides. Eksamiks lugesin sotsiaalmeditsiini õpiku läbi nii, et sain kõigest aru, ehk nagu ka teisteks eksamiteks pääle sõjaväest naasmist. Kuna olin loengutes kaasa mõeld, praktikumides samuti, siis piisas materjali mõttega läbi lugemisest. Polnd vaja miskit pähe õppida, kuna asjast aru saades oli võimalik eksamipileti küsimustele vastata arusaamisega ja loogiliselt.

Läksin nagu oli tavaks saand eksamile päeva lõpu poole, pääle korralikku magamist. Võtsin pileti, istusin laua taha, tegin koti lahti, et säält kirjutusvahendit võtta ning nägin dotsendi terast pilku. Panin kotti kinni, asetasin koti põrandale ning asusin vastuseid küsimustele kirja panema. Dotsent Vahula ei rahuldund ainult minu poole vaatamisega, tõusis püsti ja tuli minu juurde, vaatas mind üleni üle, samuti ka laua alla. Midagi kahtlast leidmata (sain aru, et arvas millegi pärast, et plaanisin spikerdada) läks tagasi eksamilaua juurde jälgides mind valvsalt kogu mu ettevalmistuse aja.

Kui minu kord oli vastata, siis istusin tema ette toolile ning esitasin oma vastused küsimustele. Pääle küsimustele vastuste saamist asus dotsent Vahula mind pommitama lisaküsimustega, millele vastamine samuti ei valmistand mulle raskusi. Lõpuks palus ta kirjutada valemi haiglate palatite mõõtmete vahekordadest ja haiglapalatite akende suuruste suhtest palati kubatuuri suhtes.

Olin seda valemit raamatus vaadand (ainum valem sotsiaalmeditsiini õpikus) ja mõelnd, et kas tasub pähe õppida või mitte. Kuna tegemist ei olnd loogilise valemiga, vaid valemis pidid olema ka hetkel kehtivate normatiivide kohased numbrid, siis olin otsustand, et ei hakka valemit pähe õppima, kuna kui mul pidanuks mingil põhjusel seda valemit edaspidises arstielus vaja minema, siis oleks seda valemit raamatus vaadand nagunii, kuna sellised valemid (mida õpitakse pähe) tavaliselt lihtsalt niisama kauaks mällu ei jää.

Teatasin dotsent Vahulale, et valemit ma ei olnd pähe õppind, kuna mul oli edaspidises elus võimalik alati vaadata vajadusel hetkel kehtivaile normatiividele sobilikku valemit.

Vastus sobis dotsent Vahulale hästi, kuna ta sai nüüd öelda, et mu eksamihindeks on "rahuldav". Hinne oli muidugi ebaõiglane, aga ei hakand temaga hinde üle vaidlema, kuna mulle kunagi ei olnd tähtis eksami hinne, vaid see, kas ma olin aine omandand või mitte. Kui oled omandand, siis pole teadmised väiksemad ka rahuldava hinde puhul, kui aga ei ole omandand, siis ei aita ka väga hää eksamihinne, mis ei tee ju reaalseid teadmisi paremaks.

Probleem tekkis aga siis, kui dotsent hakkas hinnet mulle hinnet õpinguraamatusse kirjutama. "Oi, Teil on kõik teised hinded viied!" Ning pääle paari eelmise eksamisessiooni hinnete vaatamist: "Ja varem ka! Ja nüüd tulete eksamile ja saate rahuldava hinde!"

Vastasin dotsent Vahulale, et hinne oli tema panna, aga et mulle isikliselt ei omand hinne tähtsust, kuna ma väärtustasin rohkem seda, kas ma teadsin ainet või mitte. Ning sotsiaalmeditsiini ma oskasin, vaatamata sellele, et ei olnd ühte valemit pähe õppind. Võtsin oma õpinguraamatu ning väljusin.

Dotsent Vahula päev oli aga ilmselgelt rikut. Järgmisel vastajal palus ta mitu korda uuesti rääkida, kuna ta mõtted olid endiselt eelmise vastaja juures. Ühel hetkel ütli ta mu eksamil olnd rühmakaaslastele, et kui ma oleks hinde üle probleemi tekitand, siis teised, kes mu vastuse ajal ruumis olid, pidid kinnitama, et mu "rahuldav" vastas mu vastusele. Arvan, et ta ei arvand oma hinnet olevat ebaõiglast, vaid kartis, et ma plaanisin minna kaebama dekaani juurde hinde üle. 

Omapärane oli ka psühhiaatria eksam. Istusin eksamil ning vastasin eksamipileti küsimustele. Olin kaks küsimust juba vastand kui eksamiruumi sisenes kateedri juhataja dotsent Mehilane ning küsis eksaminaatorilt (lisaks psühhiaatri ametile veel ka kuulus kirjanikuhärra) dr. Vaino Vahingult, kuidas eksamiga läheb. Kui dr. Vahing teatas, et puhta viielised vastused, siis teatas kateedri juhataja, et viite limiit olla läbi ning pangu edaspidi hindeid rangemalt.

Selle pääle tõusin mina püsti ja teatasin, et siis ei ole mul vaja komandat punkti enam vastata. Mõlemad psühhiaatrid vaatasin mulle küsivalt otsa. "Ma olen kaks punkti juba vastand. Nagu ma näen dr. Vahingu paberilt, on ta hinnand esimese punkti vastust 5+, teise vastust 5. Seega, kui ma jätan kolmanda punkti vastamata, siis saab selle eest mulle panna kahe ning aritmeetilise keskmise järgi võib siis eksami hindeks panna nelja. Aga arvestades, et üks punkt on puhta kaks, siis oleks võimalik hindeks panna kolm ning austet kateedri juhataja saaks olla rahul, kuna viite limiit on läbi."

Selle pääle kostis kateedri juhataja, et istugu ma maha tagasi ning vastaku ikka kolmas punkt ka ära. Istusin maha, vastasin kolmanda punkti, millele dr. Vahing kirjutas oma märkmetesse hindeks 5 ning mu õpinguraamatusse "väga hea". Viite limiit läks lõplikult lõhki.

Dotsent Mehilasega oli mul hilisemas elus väga omapärane kokku puutumine. Umbes 1989. aastal, kui ma juba töötasin arstina Toome Kliinikus, helistas mulle dotsent Mehilane ning kurtis mulle oma probleemi. Ta pidi nimelt sama päeva õhtul sõitma laevaga (Georg Ots) Soome, kuhu teda oli kutsut mingile psühhiaatria sümpoosiumile. Kuna oli nõukogude aja (väga vaene) lõpp, siis ei olnd tal raha ei elamiseks, transpordiks ega ka söömiseks ning ta lootis, et ehk soomlased kui sümpoosiumi korraldjad maksavad tema kulud kinni. Minule helistas ta selle tõttu, et ta oli kusagilt kuulnd, et ma olin bridge kamraat soome psühhiaatria professori Ranan Rimoniga. Dotsent Mehilane palus mul helistada professor Rimonile ning paluda sel organiseerida öömaja, transport ja toitlustamine. Kuna ta ise pidi juba laevale minema (ning tollal ei olnd kellelgi mobiiltelefone), siis oli vaja, et keegi oleks läind sadamasse vastu samal õhtul (õigemini juba öösel, kuna laev maabus südaöösel) instruktsioonidega, kuhu ja kuidas dotsent Mehilane pidi minema.

Tollal ei olnd nüüdsel ajal tavaline välismaale helistamine lihtne (ega ka odav). Õnneks tundsin ühte kena daami, kes töötas väljamaa kõnede osakonnas ning tänu temale sain ühenduse professor Rimoniga. Professor lubas asjad korda ajada ning saata oma sekretäri dotsent Mehilasele sadamasse vastu. Probleem lahendet.

Paar nädalat hiljem hilistas mulle kergelt ärritund professor Rimon ja küsis, miks ma tema kirjale ei ole vastand. Kui ma küsisin, et mis kirjale (kuna ma ei olnd talt mitte mingit kirja saand), siis teatas professor, et ta oli dotsent Mehilasega mulle ühe kirja saat ning et ta nüüd ootab ta vastust. Pidin talle tunnistama, et dotsent Mehilane ei olnd mulle mitte mingit kirja edasi toimetand ning et dotsent Mehilane ei olnd minuga isegi mitte telefonitsi kontaktis olnd.

Helistasin siis ise dotsent Mehilasele ja küsisin, kus on kiri, mille professor Rimon mulle saatis. Dotsent Mehilane vastas kuidagi tõrksalt, et ta täpselt ei tea, et otsib kirja ning helistagu ma talle järgmisel päeval uuesti. Mingit tänu tema suust abi eest tema reisimurede lahendamisel ei tulnd.

Helistasin järgmisel päeval uuesti. Dotsent Mehilane teatas, et ta ei leind kirja üles, aga et ega sääl kirjas midagi erilist ei olndki (sic!). Nõukogude aegsed psühhiaatrid olid tihtipääle KGB juhtnööride kuulekad täitjad (väga paljusid nõukogude rezhiimi vastaseid tembeldati vaimuhaigeteks ning sundraviti kõivõimaliku keemiaga kinnistes psühhiaatria osakondades - miski ei tohtind ju tumestada kommunismi päikest!). Aga siiski tundus selline vastus olevat kummaline. Tagantjärgi selle pääle mõeldes on üheks versiooniks see, et dotsent Mehilane andis selle kirja edasi "kellele vaja", et valvsad organid saaksid kontrollida ka sellist kirjavahetust, mis ei liikund üle piiri postiga.

Professor Rimon saatis mulle faksiga koopia oma kirjast, kus oli üks konkreetne küsimus, millele ma siis talle ka vastata sain. Kas see küsimus oli "mitte eriline" või hoopis "eriline" ei omandki tähtsust.

Sellised eksamid siis olid.

Mõned mõtted erinevatest riikidest Vene-Ukraina sõja ajal

 Ukraina

Näitas kogu maailmale, et on võimalik hakata vastu terroristlikule mafioossele rezhiimile. Näitas ja näitab üles kangelaslikkust jäädes selle juures inimväärtuste juurde. Pole suurt vahet ukraina keelt kõnelevate ukrainlaste ja vene keelt kõnelevate ukrainlaste vahel. Kolossaalne vahe vene keelt kõnelevate ukrainlaste ja vene keelt kõnelevate venelaste vahel - 30 aasta iseseisvuse ja kodanikuvabaduste võrdlus orjaeluga terroristliku rezhiimi vägivalla all. On võimalik olla aus ja töökas ning inimväärtustest kinni pidav inimene ka siis, kui emakeeleks on vene keel - mitte geneetika ei vormi kätumist, vaid ühiskond ja selle korraldus. 

VF (loe: territoorium ja rahvas terroristliku mafioosse organisatsiooni võimu all)

Näide sellest, mis juhtub inimestega, kes on terroristliku rezhiimi pantvangideks. Kollektiivne Stockholmi sündroom. Jälgides nende käitumist tekib tahtmatult küsimus, kas tõesti on neid (pääaegu kõiki) taband kollektiivne hullus, kus arvatakse, et neil on õigus tappa, vägistada ja röövida teisi rahvaid karistamatult ning ollakse hämmingust sellest, kui neid tapjaid, vägistajaid ja röövleid omakorda tapetakse? Aga siis tuleb meelde Kolmas riik aastal 1942 ja jõuad tõdemuseni, et miskit uut pole siin päikese all. Ma ei kahtlegi selles, et president Zelenski lubadus selle kohta, et kõik sõjakurjategijad, mõrtsukad, vägistajad ja röövlid leitakse üles ja ning nad kõik leiavad lõpuks karistuse. Näis, kuna see tõdemus neile endile kohale jõuab.

Kollektiivne Lääs

On üllatavalt kiiresti võtt õppust toimuvast. Üllatavalt palju nõndanimetet putinversteher'itest on oma handicap'ist lahti saand. Vaadake kasvõi Saksamaa presidenti ning eelmist ja praegust kantslerit. Parem hilja kui mitte kunagi. Paraku endiselt suur hulk nõndanimetet kasulikke idioote, aga õnneks tunduvalt vähem silma torkavad. Kui ükskord see terroristlik mafioosne organisatsioon, mis praegu endiselt valitseb VF nimelist territooriumi, ära peaks kaduma ning sellega koos ka need altkäemaksud, mida kõiksugustele schröderitele maksti, siis on lootus, et ka kasulikud idioodid surevad lõpuks välja. Kollektiivne Lääs on lõpuks aru saand, et Ukraina toetamine on omaenese vabaduse toetamine. Kahjuks jõuab abi kohale aeglaselt ning mitte piisavalt suurs koguses, mistõttu ukrainlased peavad selle eest tasuma oma verega.

Ungari

Pääministri tegevust jälgides pole kahtlust selles, et kes maksab, see tellib ka muusika. Aga siiski on üllatav, et Ungari pääle oma üleelamisi 1945. ja 1956. aastatel üritab teha kõik selleks, et saada ühine piir VF-ga. Nagu selles anekdoodis, kus karu koputab jahimehele metsas (kes on juba kolmandat korda tulnd metsa karu laskma ning kus karu eelmisel kahel korral jahimehe ära vägistas) õlale ning küsib: "Ütle nüüd ausalt, ega Sa vist polegi siia metsa mitte niivõrd jahile tulnd..?" Müstika. Aga ju siis raha ei haise. Ajalugu näitab paraku, et VF karistusorganid on läbi aegade olnd väga efektiivsed likvideerimaks endiseid kollaboratsioniste (parim saladuse hoidmise meetod on selle kandja tapmine).

Gruusia

VF käsilased tunduvad olevat nii sügavas sõltuvuses, et olukorras, kus on selge, millega lõpeb sõda Ukrainas, teevad nad endiselt kõik selleks, et nende kukkumine tuleks võimalikult valus. EV valitsus võiks selgelt välja öelda, et kui endise presidendi Saakashvili füüsilist hävitamist koheselt ära ei lõpetata, siis ei kirjuta EV tulevikus alla mitte ühelegi Gruusia ühinemisleppele, ei NATO-sse ega ka EL-i.

Hiina Rahvavabariik (loe: territoorium ja rahvas terroristliku organisatsiooni võimu all)

Ma pean kohe tunnistama, et ma olen ühtse Hiina pooldaja. Aga mitte nii nagu seda arvavad selle terroristliku organisatsiooni juhid, kes valitsevad Hiina kontinentaalset territooriumi ja rahvast. Ma olen ühtse demokraatliku ja vaba Hiina poolt. Kui terroristlik rezhiim peaks ükskord kukkuma, siis on neil trumpässaks Hiina Vabariik, mis on endiselt vaba ja demokraatlik riik (mille koha ÜRO-s koos kohaga alalises julgeolekunõkogus lasi ÜRO ära võtta juba 50 aastat tagasi terroristlikul organisatsioonil) ning mis aitaks siis kontinentaalse Hiina rahval reformida terroristliku organisatsiooni poolt lagastet riigivõimu ja selle organeid. Paraku saame me kõik veel näguripäevi näha selle terroristliku organisatsiooniga, mis kontinentaalset Hiinat valitseb. Nad muidugi kasutasid nagu VF nimeline terrroristlik organisatsioon ära kõikvõimalikke kasulikke idioote Kollektiivses Läänes. Kui tegemist on ühe terroristlike organisatsiooniga, siis mis võiks küll valesti minna kui aidata sellel organisatsioonil rikastuda luues neile soodusrezhiime kaubanduses ning andes neile pääle know-how ka materjaalset abi selle terroristliku rezhiimi (sõja)laeka täitmiseks.

Nõndanimetet Vene Föderatsioon - territoorium ja rahvas terroristliku organisatsiooni võimu all

Pean ausalt ja suure kahjatsusega tunnistama, et eksisin. Pidasin Vene Föderatsiooni üheks feodaalseks riigiks, aga eksisin. Pääle sõja algust Ukrainas pidin oma arusaamad ümber mõtestama - parem hilja kui mitte kunagi. Ilma ümber mõtestamata olnuks raske seletada oma sõpradele ja töökaaslastele Norras, mis on toimuva põhjusteks ning agressorite eesmärkideks. 

Vene Föderatsioon ei ole riik, vaid territoorium, mis on terroristliku organisatsiooni võimu all olnd juba üle saja aasta. Suur osa sellest ajast on sellel terroristlikul organisatsioonil olnd terve hulk omadusi, mis lubavad rääkida sellest terroristlikust organisatsioonist kui ühest terroristlikust sektist, mis on oma kombitsaid laiali ajand üle kogu maakera.

Vene impeerium lagunes Esimese Ilmasõja käigus nõndanimetet erioperatsiooni tagajärjel, kus Saksa Keisririigi eriteenistuste finantseerimisel õnnestus ühel terroristliku sekti tunnustega grupil haarata võim Nikolai II võimust loobumise tagajärjel tekkind turbulentsel ajal endise impeeriumi territooriumil. Tulemuseks oli ka kahe teise impeeriumi - Saksa ja Austria-Ungari - lagunemine, mis omakorda tekitas turbulentsi suures osas Euroopas ning ka mujal maailmas, mida siis endisel Vene Impeeriumi territooriumil võimu haarand sekt oma huvides oskuslikult ära kasutas.

Eestlasena tuleb tunnistada, et selle terroristliku sekti võimu legaliseerimisega endisel Vene Impeeriumi territooriumil alustas verivärske Eesti Vabariik, kes allkirjastas Tartu rahu. Sellega saadi omakorda legaliseerida Eesti Vabariik. Eesti Vabariigi allkiri muutus kehtetuks pääle Eesti Vabariigi annekteerimist 1939.-1940. aastal. Veelkordselt legaliseeris Eesti Vabariik Vene Föderatsiooni 1994. aastal.

Pääle võimu haaramist 1917. aasta lõpus Peterburis alustas sekti tunnustega nõndanimetet bolshevistlik organisatsioon terroristlikku võimu kehtestamist kogu endise Vene Impeeriumi territooriumil. Võimuvõitluses õnnestus pääle jääda tänu ääretule julmusele endise impeeriumi elanikkonna vastu, tapeti, vägistati ja rööviti rahvast ja selle esindajaid, eelkõige endiseid aadli, vaimulikkonna ja kodanluse esindajaid, hiljem aga lihtsalt ausaid ja oma pääga mõtlevaid inimesi vaatamata nende vanusele ja soole, lisaks veel võimuvõitluses kaotand konkurente oma organisatsioonist.

Loodi terroristlik süsteem, mille teravikus oli nõndanimetet Tsheka, kuhu võeti tööle eriliselt julmi inimesi negatiivse selektsiooni kaudu. Negatiivne selektsioon sai ka valiku kriteeriumiks terroristliku organisatsiooni hierarhias, mis siis laienes hiljem kogu elanikkonna pääle. Kui 100 aasta jooksul edutatakse vaid kõige kaabaklikemate omadustega inimesi, siis muutub pikapääle kogu ühiskond selliseks.

On suureks imeks, et tänasel päeval võib endiselt leida selle elanikkonna hulgas erinevail hinnaguil kuni 10% inimesi, kelle puhul on tegemist korralike inimestega. Suur osa on neist paraku põgenend välismaale või siis istuvad vanglates.

Korralike inimeste välja selgitamine on lihtne (paraku kasutab seda ka VF terroristlik rezhiim oma vastaliste välja selgitamiseks) - suhtumise järgi sõjasse Ukrainaga. Oled sõja vastu ning leiad, et VF president on sõjakurjategija - tegemist on (reeglina) endiselt korraliku inimesega.

Kui alguses maskeeriti oma eesmärke (omada võimu ning selle nimel tappa võimalikult palju inimesi) kommunistliku ideoloogia taha, siis pääle nõndanimetet külma sõja kaotamist jutlustatakse üha rohkem oma väidetavalt erilisest missioonist maailmas ja selle ajaloos. Terroristlik kuritegelik organisatsioon on ilmselgelt fashistlike tunnustega mafioosselt toimiv moodustis, mille olemusest saavad õnneks üha rohkem inimesi kogu maailmas aru.

Nagu sada aastat tagasi, nii on ka nüüd hulgaliselt nõndanimetet kasulikke idioote kogu maailmas, kes siis üritavad seda terroristlikku organisatsiooni aidata selle juhtide eesmärkide saavutamisel.

Millised võiksid siis olla nende eesmärgid? Vene massikultuuris on väga tähtsaks küsimus austamisest. Kui aga ei õnnestu saavutada teiste austust, siis lähtutakse printsiibist - kui ei austata, siis las vähemasti kardavad. Ja lisaks nende põhirõõm - teha nii palju sigadusi teistele kui vähegi võimalik varjates seejuures oma sigadusi lihtlabaste valede korrutamise taha.

Ei ole mõtet otsida selle terroristliku organisatsiooni ja selle juhi tegevuses loogikat ja mõttekust. Ei. Kogu nende eesmärk on vaid olnd elada ise hästi, mille alustalaks on võimalus karistamatult tappa ja vägistada ja röövida ja sigatseda nii palju kui võmalik ja ehk veidi rohkemgi veel. Kui me saame aru, et presidendi ja ministrite tiitlite taga varjavad end alatud moraalitud ebainimlikud kurjategijad/terroristid, siis saame ka aru, et pole mõtet otsida arukat põhjust ja loogikat säält, kus seda definitsiooni kohaselt ei saa olemas olla.

Tänu ukraina rahva kangelaslikule võitlusele okupantide vastu hakkab ka ülejäänd maailm üha paremini aru saama, et kartmisega kaugele ei jõua, tuleb vaid kõik jõud kokku võtta ning vastu hakata. Ning siis selgubki õige päätselt, et maailma teine armee on napilt teine armee vaid Ukrainas. Et armee sildi taha varjavad vaid kuritegeliku organisatsiooni liikmed ja nende poolt allutet/valitsetavad Stockholmi südroomi all kannatavad orjad ei tegutse mitte armeena, vaid terroristidena, kes tapavad, vägistavad ja röövivad täpselt nii kaua kui neil lastakse seda teha.

Sisuliselt on end Vene Fõderatsiooni sildi taha varjav moodustis ühe teise analoogilise moodustise - ISIS'i XXXL variant, seda nii ajaliselt, territooriumilt, mõjult maailmale ja selle ajaloole ning ka julmuse astmelt.

Kui uudistes teatataks, et homme tuleb ISIS'i president visiidile USA-sse, siis tekitaks selline teade hämmingut neis, kes sellist uudist kuulevad. Aga kui veel mõned aastad tagasi räägiti niimoodi VF presidendist, siis ei tekitand selline teade kelleski imestust. Ehk nagu ütli Kolmandi Riigi propagandaminister: kui korrata valet piisavalt palju kordi, siis hakatakse seda uskuma ning vale muutub (virtuaalselt) tõeks.

Sellega see terroristlik sekt ongi tegelend juba üle saja aasta. Nagu kunagi oli inglise ütelus, et riided teevad inimesest gentleman'i, nii on seda võtet kasutet selle sekti poolt üle saja aasta. Nimeta päämist bandiiti presidendiks, tema kaaslasi ministriteks, relvastet terrorijõuku armeeks ja aja möödudes hakataksegi neist nii rääkima ja nii suhtuma.

Tõenäoliselt on paljud Putini kaaslased tema pääle päris verised - nad elasid ju oma arvates nii hästi rahvalt varastet raha abil ning muu maailma hirmu toel. 

Tunt tõde ütleb, et con(fidence) man'i hukatuseks saab see kui con man hakkab ise oma con skeemi uskuma. Nii uskus (juba enne sõda) massimõrvar  Putin oma enese ja oma lähikonna hirmutusjuttudesse ning alustaski oma verist avantüüri Ukraina vastu, millest nüüd ei saa ta välja tulla ilma oma alfaterroristi positsiooni (ja elu) kaotamata.

Kui kangelaslikul ukraina armeel õnnestub vaenlane oma riigi piiridest välja tõrjuda, siis pole oht kahjuks veel läbi. Kui Ukrainat koheselt NATO ridadesse ei võeta, siis jääb oht endiselt üles.

Kahekordse NATO liikmena ütlen, et Ukraina tuleb võtta võimalikult kiiresti NATO liikmeks. Kui midagi peaks uuesti juhtuma selle terroristliku organisatsiooni kontrolli all oleva territooriumi piiridel, siis oleks päämiseks küsimuseks see, kas me tahaksime võimaliku konflikti korral, et ukrainlased oleksid meie kõrval või mitte. Mina tahan, et oleksid.

Kolmanda Riigi läänepoolsest osast sai normaalne riik aastate jooksul pääle denatsifitseerimist, idapoolne osa läks teise terroristliku rezhiimi hirmuvalitsuse alla. VF nimelisest moodustisest pole miskit hääd oodata ka pääle nende kaotust sõjas Ukrainaga. Ukraina ei plaani okupeerida seda suurt territooriumit, ka pole neil selleks ei võimalusi ega ka vahendeid.  Seepärast pole säält miskit hääd ka edaspidi oodata. Kui kuritegelik rezhiim peakski langema ning võimule peaks mingi ime abil tulema uus ja inimlik juhtkond, siis ei saa neid kohe sugugi kadestada.

Vaatamata suurearvulisele elanikkonnale ei saa kerge olema leida kvalifitseerit tööjõudu.

Selge, et ei saa kasutada mitte kedagi, kes varem teenisid rezhiimi karistusorganeis: kohtus, otsestes repressiivorganeis, nõndanimetet armees. Neid on võimalik vaid kasutada labidatööjõna teede ehitamisel ning maa koristamisel prahist. Sama køigi nende kohta, kes osalesid administratiivorganeis, samuti nõndanimetet poliitukuina alfaterroristi näpunäidetel nõndanimetet säädusi vormistades (mida hiljem see rezhiim isegi ei järgind).

Kõige hullem on see, et pole võimalik kasutada ei õpetajaid ega ka lasteaednikke. Ei saa kasutada neid, kes olid terroristliku rezhiimi kuulekad käsutäitjad, kes õpetasid lastele pseudoajalugu/pseudopatriotismi, kirjutasid laste ja nende vanemate pääle kaebusi ning võltsisid valimisi. 

Ühiskonna tulevase saneerimise käigus tuleks hinnata miljonite inimeste kuritegelikku minevikku ning otsustada nende saatus ja see, kuidas neid saaks kasutada vigade parandamisel. On oodata miljoneid uusi lihttöölisi.

Kust võtta uusi õpetajaid? Kohtunikke? Politseinikke? 

Lootusetu lugu. 

Mõned mõtted riigi kõrgeima võimukandja võimalustest oma võimu teostada

Nagu Franz Lehar’i operetis Lõbus lesk (Die Lustige Witwe – libretto Victor Léon ja Leo Stein) on kord juba öeld: «Olukord on suurepärane, aga mitte just päris lootusetu», on sama olukord taband ka Eesti Vabariigi kõrgeima riigivõimu kandja – rahva – võimalusi oma võimu teostada ja kontrollida. Olen sel teemal juba varem pääd mõlgutand, panen siia blogi lõppu ka lingid eelmiste postituste manu, et sellel, kes tahaks kaasa mõelda, oleks võimalik neid lugeda ning omaenese mõttearenduste jaoks ehk veidi tulehakatist saada.

Viimatine mõtisklus oli 2019. aasta valimistest ning minu tõdemusest, et järjekordselt ei olnd valikuvõimalusi. Valimistel kui sellistel pole riigivõimu kõrgeim kandja Eesti Vabariigis praktiliselt kunagi saand osaleda, tegemist on mitte oma esindajate valimisega, vaid erinevate huvigruppide (loe: erinevate parteide, ehk õigemini nende parteide juhtide/omanike) poolt esitet kandidaatide poolt hääletamisega või mitte hääletamisega. Arvan, et on kerge olla nõus väitega, et valimistel ja hääletamisel on väga suur põhimõtteline vahe.

Valimise puhul tuleme me (riigivõimu kõrgeim kandja) kokku ning arutame, keda saata oma huvisid esindama ning pääle valiku tegemist kinnitame talle mandaadi andmist oma häältega. Praegu kehtiva hääletamise korral otsustavad paraku erinevad huvigrupid (aga mitte kõrgeima riigivõimu kandja), kes sobiks paremini esindama just huvigrupi huve ning riigivõimu kõrgeimal kandjal lastakse siis hääletada erinevate huvigrupi huvide kaitsjate eest, kamufleerides oma huvide eest väljas olekut õhulosside lubamisega, mille väärtus on olematu juba nende lubaduste avaldamise hetkel.

Tulemus on nagu ikka, seda on näha ka pääle äsjaste «valimiste» möödumist. Arvan, et parteiline poliitiline süsteem, kus iga huvigrupp ajab riigivõimu kõrgeimale kandjale puru silma erineva vinkli all, ning ei tunne vähimatki huvi riigivõimu kõrgeima kandja huvide kaitsmise eest, on oma aja ära eland.

Ilmekaks näiteks on viimaste «valimiste» tulemused, kus kirjade järgi erinevaid ideoloogiaid ja programme oma arust valind valijad said tulemusena tavalise poliitilise segaduse ja mulgiputru meenutava (või siis luigest, vähist ja haugist koosneva) valitsuskoalitsiooni, kus mitte keegi valijaist ei saa öelda, et tulemus on selline nagu taheti.

Kõrvalmärkusena võiks tõdeda, et viimase kuu aja sündmused on näidand, et parteid/huvigruppi oma lapsele pärandades päranduvad talle paraku ka geneetikast lähtuvad probleemid. Vaatamata oma pikale poliitikas ning valitsemises veedet ajale, pole perekond Kallas omandand poliitilist vaistu. Mida geneetiliselt pole ant, seda on raske omandada. Kui endal ei ole, siis tuleks palgata kompetentseid vaistuga nõuandjaid, kes ka nõu annavad ning ainult kaasa ei kiida. Nagu pääministri amet mõned aastat tagasi ja presidendiamet paar aastat tagasi, jäi ka pääministri amet nüüd saamata ainult tänu selle vaistu puudumisele.

Kui asi on valesti, siis tuleb seda muuta, eriti kui tegemist on situatsiooniga, mis meid kõiki (ning mitte ainult huvigruppide juhte/omanikke) puudutab. Algatuseks tuleb panna diagnoos ning siis leida sobilik ravi lähtudes loomulikut meie võmalustest. 

Diagnoosiga on asi küllalt lihtne – kõrgeim riigivõim Eesti Vabariigis ei kuulu mitte selle kõrgeimale kandjale (rahvale), vaid võimu on usurpeerind erinevate huvigruppide juhid/omanikud, kusjuures kõrgeima riigivõimu kandjal ei ole A.D. MMXIX mitte kuidagi võimalik oma võimu ei teostada, ega selle teostamist kontrollida. On võimalik teha vaid kosmeetilisi muutusi, asendades NN MM vastu, aga sisu jääb ikka samaks. Vahe on vaid selles, et kui varem meil tõmmati (piltlikult) tekki ära paremale, siis nüüd vasemale, järgmine kord aga üle pää või siis üle jalgade.

Raskem olukord on muidugi raviga/olukorra muutmisega. Täna on see nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt võimatu. Huvigrupid pole huvitet ei millestki muust, kui vaid status quo säilitamisest. Riigivõimu kõrgeim kandja aga ei saa algatada rahvahääletust. Üks poliitiline partei, mis nüüd ka riigivalitsemise pirukat on kohe jagamas, on luband, et nemad viivad läbi sääduse muutmise selliselt, et rahvas saab õiguse ise algatada rahvahääletusi. Kui selline säädusmuutus jõustub, siis on meie võimalused olukorra parandamiseks/raviks tublisti paremad, kui nad on täna.

Kehtiva Põhisääduse järgi on rahvas kõrgeima võimu kandja, seda võimu teostatakse kahel viisil: Riigikogu valimistel ja rahvahääletusel. Reaalselt ei valita Riigikogu kõrgeima võimukandja poolt, vaid huvigruppide esitet kandidaatide eest hääletatakse. Rahvahääletust ei saa aga rahvas ise algatada isegi mitte juriidiliselt. 

Säädusandlikku võimu kannab Riigikogu, täidesaatvat võimu Eesti Vabariigi Valitsus, kohtuvõimu kohtusüsteem eesotsas Riigikohtuga. Eesti riigipääks on President.

Riigikokku ei saa me oma esindajaid valida, saame vaid anda või mitte anda oma häält inimestele, kes esindavad huvigruppide huvisid.

Eesti Vabariigi Valitsust ei saa me ei valida, ega ka mitte kinnitada, valivad huvigruppide esindajad Riigikogus.

Eesti Vabariigi Presidenti ei saa me enam valida, esimest ja viimast korda valisime 1992. aastal, ka siis jäi valimata ning huvigruppide esindajad valisid kahe meie poolt enim hääli saand kandidaadi vahel.

Kohtuvõimu ei saa me ei valida, ega ka kinnitada.

Järgnevalt panen siis kirja minu mõtted sellest, kuidas võiks muuta süsteemi (siis kui tekib võimalus rahvahääletuse algatamiseks) nii, et riigivõimu kõrgeim kandja mitte ainult ei omaks (mitte ainult paberil, vaid ka reaalselt) seda võimu, vaid saaks seda võimu ka teostada. Panen kirja kõik ühes jutis pannes liigendamiseks eri päätükkidele päälkirju, tulemus on pikk, aga kellel on piisavalt huvi, saab lugeda ning mõelda, kas tal endal oleks ehk mingeid paremaid ideid välja käia.

Algatuseks soovitan muuta probleemile lähenemise põhimõtet. Kui asi toimib kuidagi, aga mitte nii nagu peab, siis on teinekord vana riigikorralduse kohandamise asemel odavam ja tõhusam teha täiesti uus süsteem, kaasajastades probleemi lahendamise, kasutades selleks neid tehnoloogilisi võimalusi, mis meil viimaste aastate jooksul on tekkind. Ka täna on võimalik keerulisi tehteid teha pliiatsiga paberil, aga aja ja vaeva kokkuhoiuks on mõttekam kasutada siiski arvutit. Tehnoloogilised lahendused, mis teevad meie igapäevast elu lihtsamaks, saavad aidata lihtsustada meie oma riigi korraldamist ning valitsemist nii, et tulemusena oleme meie kõik (riigivõimu kõrgeim kandja), kes me otsustame, aga mitte ainult ei kurda oma rasket saatust saunas sõpradega ilmaasju arutades.

Eesti Vabariigi kõrgeim säädusandlik võim

Tehnoloogiliselt ei ole ühtegi põhjust, miks kõrgeima võimu kandja kõik liikmed ei saaks välja pakkuda sääduste muudatusi, pakutavaid muudatusi arutada ning nende üle ka otsustada hääletamise teel. Arutelu ei pea toimuma ainult suuliselt ning hääletamist ei pea teostama 5 minuti jooksul. Hääletada võib ka nädalavahetusel kodus arvuti taga. 

Ütlen koheselt nende inimeste rahustamiseks, kes kardavad, et elektroonilise hääletamise korral ei saa teoreetiliselt välistada kurjade jõudude poolt hääletussüsteemi häkkimist ning hääletustulemuste muutmist, et reaalses elus poleks see võimalik ühel tingimusel – kõik hääletamised on avalikud ja nimelised. Kui hääletamine on toimund, siis saab iga kodanik kontrollida hääletuste tulemusi – vaadata, kas tema nimi on hääletustulemuste nimekirjas õiges tulbas. Kui proteste ei ole, siis on kõik hääletajad saand om hääle õigesti fikseerit.

Kindlasti oleks paljudel huvi oma säädusandliku tegevuse kergendamise vastu. Me võiksime valida Riigikokku soovi korral enda huvide esindajad. Valimised võiksid toimuda regulaarselt ning me saaksime valida oma esindajateks selleks huvi üles näitavaid ja/või meie poolt selleks innustet kaaskodanikke. Valimised toimuksid üle kogu riigi ühiselt, kus iga kodanik võib valida endale meelepärast esindajat ühest nimekirjast. Esindaja kandidaadiks registreerimiseks peaks hääleõiguslik EV kodanik esitama oma sooviavalduse, arstitõendi oma vaimse ja füüsilise tervise kohta, politsei tõendi selle kohta, et tegemist pole varem kohtulikult karistet inimesega (kas tõesti on kohtulikult karistamata inimesi nii vähe, et nende hulgast oma esindajat leida ei saa?), kaitsepolitseilt tõendi selle kohta, et pole takistusi riigisaladustele juurdepääsuks. Lisaks tuleks esitada CV ning haridust kinnitavate diplomite koopiad, samuti esitada essee selle kohta, miks soovitakse saada rahva esindajaks Riigikogus. Oleks võimalik ka koostada üks standard küsimustik, millele vastamine võiks anda ülevaate inimese veendumustest ja ilmavaadetest ning näitaks ka moraalseid tõekspidamisi.

Võiks arutada ka selle üle, kui palju soovitushääli peaks igal esinduskandidaatide nimekirja pääseda soovijal olema ette näidata – soovitushääled näituseks 1 promillilt valimisõiguslikelt kodanikelt – 880 kodanikult. Need hääled ei pea tähendama mitte seda, et 880 inimest kohustuvad tema eest hiljem häält andma, vaid seda, et 880 inimest arvavad, et tegemist on inimesega, kes võiks oma omadustelt sobida tööks Riigikokku. Selliseid toetushääli võib kodanik anda igale sellisele esindaja kandidaadile, kelle kohta ta arvab, et tegemist on sobiliku inimesega. Kodanikel oleks võimalik oma soovitushäält toetada ka seletuskirja lisamisega – miks just see inimene, mis võimaldaks omakorda ka teistel kodanikel valimistel kergemini oma valikut teha.

Riigikokku valituks osutuksid kõik need, kes saavad üle 1% häältest (kõikide valimisõiguslike kodanike üldarvust, mitte ainult hääletanuist). Iga Riigikokku valit esindaja saaks kaasa täpselt nii palju hääli, kui temale anti. Vähemalt 8800 (1% käesoleval aastal), ülemine teoreetiline piir aga 880 000. Esindajad Riigikogus saaksid palka otse oma tööandjailt – igalt hääle and kodanikult 1 (üks) EURO/kuus. Pole just liiga suur raha oma aja kokkuhoiu nimel. Sellest summast peavad meie esindajad saama palka, katma kõik oma kulud, kaasa arvat elamis- ja sõidukulud. Iga valit esindajaga kaasneb nimekiri neist kodanikest, kes teda volitasid oma huve esindama Riigikogus. Juhul kui esindaja kuritarvitab volitusi, rikub säädust või saab hakkama millegagi, mis riivab teda valind kodanike tundeid, siis saavad kodanikud lõpetada töösuhte koheselt oma volituste tagasi kutsumisega ning oma nime eemaldamisega nimekirjast. Kui nimekiri langeb alla 1 % valijaist, kaotab esindaja volitused esindada kodanike huve Riigikogus. Need, kes on lõpetand volituste kehtivuse, saavad tõsta oma nime teise juba Riigikokku valit esindaja juurde, või siis ise osaleda (ilma Riigikogus viibimiseta) hääletamisel Riigikogus.

Juhul kui hääle saand esindaja ei ületa 1% künnist, tuleb leida üks teine esindaja juba Riigikokku pääsend esindajate hulgast või siis ise osaleda elektrooniliselt hääletamistel Riigikogus. 

Esindajatel Riigikogus ei ole õigust omada teisi töökohti, ei tohi osaleda ei riigi- ega äriettevõtete juhatuste/nõukogude töös. Esindamine on täis tööajaga töö. Esindaja saab talle makstava raha eest ka palgata endale abilisi, kes aitavad tal tööd korraldada. Iga hääletamise eelselt peab esindaja teavitama oma nimekirja kodanikke hääletusele tulevatest säädustest, lisama juurde juriidilise kommentaari Riigikogu palgaliselt juriidiliselt osakonnalt ning ka oma kommentaarid sääduse kohta, samuti selle kohta, kuidas plaanib ta ise hääletada ning selle valiku põhjendused. Kodanikud esindaja nimekirjas saavad vastavalt esindajaga sõlmit kokkuleppele kas ise iga kord teatada, kuidas kodanik soovib, et tema poolt hääletataks, või siis hääletada ise, või siis anda vaikiv nõusolek hääletada samal moel nagu esindaja hääletab oma enda häälega. Seega on vastavalt kokkuleppele oma volituste raames võimalik diferentseerit hääletamine – nii poolt, kui vastu, kui ka erapooletult oma nimekirja kodanike häältega, kes on and juhised oma hääle kasutamise kohta.

Riigikogu istungite läbi viimiseks oleksid palgalised juristid-spetsialistid (näituseks 3 inimest – 2 saalis ning 1 büroos korraldamas juriidilise büroo tegevust – pidev rotatsioon asetuse suhtes).

 Riigikogu valimistel saaksid osaleda kõik Eesti Vabariigi valimisõiguslikud/hääleõiguslikud vabad kodanikud. Need, kes on ajutiselt ilma jäänd vabadusest, on aja jooksul, kui pole tegemist vaba kodanikuga, ka ilma valimisõigusest.

Olukorras, kus meil enestel on soovi korral võimalik otseselt osaleda Riigikogu hääletustegevuses, või siis volitada meie huvide esindamist meie palgal olevate esindajate kaudu, annaks reaalse võimaluse kõrgeima võimu kandjale nii teostada oma võimu, kui ka omada kontrolli selle võimu kasutamise üle.

Riigipää - President

Presidenti tuleks valida meie poolt otseselt. Samad nõuded kandidaatidele nagu Riigikogu esindajate kandidaatidele, lisaks programm/nägemus Eesti Vabariigi täidesaatva võimu töö korraldamisest järgneva 5 aasta jooksul. President oleks mitte ainult riigipää, vaid ka Valitsuse moodustaja ning selle tegevuse juhtija/vastutaja. Meie suurusel riigil pole vaja dubleerivaid ning kohati teineteise tööd ja pingutusi kahjustavaid ameteid, kus kõigele lisaks pulveriseerub ka vastutus.

Presidendi valimine toimuks maksimaalselt kahes voorus, juhul kui esimeses voorus ei saa ükski kandidaat üle 50% häältest, tuleb lisavoor kahe enim hääli saand kandidaadi vahel.

President valitakse 5 aastaks ning ükski president ei saa ametis olla üle ühe aja. Presidendi valind kodanikest moodustub nimekiri, kes on volitand Presidenti juhtima meie riigis täidesaatvat võimu 5 aasta jooksul. Pääle valimisi on ka teistel kodanikel võimalus lisada oma nimi presidendi valijate nimekirja, samuti on igal valijal õigus eemaldada oma hääl nimekirjast Presidendi volituste ajal. Kui Presidendi nimekirjas olevate teda toetavate kodanike arv langeb alla 50% talle algselt hääle and kodanike arvust, ning püsib sel tasemel 31 päeva, siis kuulutatakse välja uued valimised ning ametisse valitakse uus President.

Presidendile maksab iga nimekirjas oleva kodanik 1 (ühe) Euro/kuus, millest tasutakse Presidendi ning EV Valitsuse palgad. President peab esitama Riigikogule kinnitamiseks oma kandidaadid Valitsusse, iga Valitsuse liige kinnitakse eraldi. Vähemalt 50% hääletamisel osalend kodanike häältest saand kandidaadid kinnitakse ametisse, nõuded igale kandidaadile samad nagu Presidendile – Riigikogu liikme kandidaadi nõuetele vastavus ning lisaks nägemus oma valdkonna korraldamisest järgneva 5 aasta jooksul. Iga liige vastutab oma valdkonna eest ning President vastutab Valitsuse töö eest. 1 Euro eest kuus igalt kodanikult nimekirjas pole võimalik ega ka mõttekas võtta tööle inimesi, kes dubleerivad selliste ametkondade tööd, mida juhivad juba ametnikud.

Presidendi volitused on isiklised ning ei ole seot mitte mingi parteilise taustaga, ega ka minevikuga. Sõna otseses mõttes isikuvalimised. Oma ametis oleku ajal ei tohi President ega ka ükski teine Valitsuse liige teha kommentaare teiste mitte hetkel Presidendi või Valitsuse liikme ametis olevate inimeste sobivuse kohta nii Presidendi kui ka Valitsuse liikme ametisse. Teiste sõnadega – President ja ka Valitsuse liikmed võivad ja ka peavad kommenteerima vaid hetkel ametis olevat Presidenti ja Valitsuse liikmeid. Sel juhul jääks ära aja raiskamine arutamaks mineviku asju, mille asemel oleks võimalik asju hoopis teha. Ära jääks ka võimalus propageerida/mõjutada järgmise Presidendi valimist ja Valitsuse moodustamist – jääks ära ametite pärandamine ning uue Presidendi ja Valitsuse sõltuvus eelmisest Presidendist ja Valitsusest. Kui ametis on uus President ning uus Valitsus, siis juba kodanikuna on nii endisel Presidendil kui ka endisel Valitsuse liikmel samad õigused nagu igal hääleõiguslikul kodanikul.

Kui ma saaksin välja pakkuda, milliseid seniseid ministreid poleks minu arvates vaja uues Valitsuses – Valitsuses, mis töötab meie poolt ant volituste kohaselt ning ei sõltu ei huvigruppidest ega nende juhtidest/omanikest, siis julgeks arutamiseks välja pakkuda algatuseks järgmised ministritoolid, mille säilitamises ei näe ei sisulist ega ka majanduslikku mõtet:

1.       Kaitseminister

Kaitseväel om ülem, kes allub otse Presidendile. Nato kohtumistele, kus President ei saa osaleda, või kus kohtumise tase on ministri tase – sääl võib meie riiki esindada meie Suursaadik/esindaja Nato juures. Mis mõte on esindamisel, kui laua taga istuda ei saa?

2.       Välisminister

Tähtsamatel kohtumistel on Presidendil volitused meie riiki esindada. Väiksemad kohtumised on aga meie Suursaadikute jaoks, kes kui ma ei eksi, siis on meie riigi erakorralised ning täievolilised esindajad nii Euroopa Liidus kui ka kõigis meile tähtsates riikides

3.       Haridusminister

Koole tuleb juhtida omavalitsuste kaudu. Säädusandlus on olemas, tulemusi nõuaksid lastevanemate nõukogud. Milleks solkida laste harimist kõikvõimalike aruannete nõudmisega?

4.       Majandusminister

Säädused on olemas, laske ettevõtetel elada. Kes on tubli ja areneb, teeb seda paremini ilma kõrvalise sekkumiseta. Kes aga on kehv ning kundedest lugu ei pea – aeg proovida palgatöö tegemist

5.       Kui aus olla, on raske leida ametit, mille juhtimiseks peaks olema minister riigisüsteemis, kus võim kuulub selle kõrgeimale kandjale ning selle võimu teostamine on meie kontrolli all. Arvan, et igal Presidendi kandidaadil oleks oma nägemus sellest, kuidas meie riigi elu nii korraldada, et liiga palju inimesi ei võtaks tema palka olematuks ning samas oleks riigimasin nii korraldet, et toetus alla 50 % oma esialgsetest valijatest ei langeks

 Juhul kui President ei saa oma ülesandeid täita, siis Presidendi kohusetäitjaks saab kuni uue Presidendi ametisse astumiseni see Riigikogu liige, kellel on kõige suurem arv hääli Riigikogus esindamiseks. See on ka ainuke olukord, kus Riigikogu liige oma volituste kehtivuse ajal peab muud ametit kui Riigikogu liikme amet. Sellise Riigikogu liikme ameti seiskumise ajaks lähevad temale volitet hääled ühe Riigikogu istungeid juhtiva juristi-spetsialisti kätte hoiule.

Omavalitsus

Suur osa meie elukorralduse juhtimisest peaks toimuma omavalitsuste kaudu. Ka omavalitsuste süsteem tuleks ümber teha. Arvan, et keegi pole õnnelik praeguse süsteemiga, kus üks «häältemagnet» veab endaga volikokku rea teisi kodanikke, kes siis juba volikogus tegelevad võimuvõitlusega ning kus praeguse parteilise distsipliini järgimiseks antakse liikmetele eri värvi pastakatega märku sellest, kuidas partei tahab, et hääletamine toimuks.

Ka omavalitsustes tuleks üle minna isikuvalimistele, kus valitaks omavalitsuse juht – linnpää või vallavanem, kes siis korraldaks omavalitsuse tööd oma isikliste õiguste ja vastutusega. Linnapää ja vallavanema kandidaatidele on samad nõuded nagu Riigikogu liikmeile, lisaks nõue esitada nägemus oma linna või valla arenguks ja toimimiseks volituste kehtimise ajaks. 

Omavalitsuse ülesehituse üle peaksid muidugi oma arvamust avaldama eelkõige need, kes selle tööst otseselt sõltuvad on, nemad teavad oma vajadusi paremini. Üldise õhustiku parandamiseks pakuks välja omalt poolt kaks põhimõtet:

1.       Linnapää või vallavanema valimisel saavad osaleda kõik hääleõiguslikud piirkonna vabad elanikud, kes on selles linnas või vallas vähemasti viimased 366 päeva eland

2.       Sellistest elanikest saavad valimistel osaleda vaid need elanikud, kelle rahaline toetus omavalitsusele pole väiksem, kui neile omavalitsusest jagatav toetus, ehk teiste sõnadega, selle üle, kes ja kuidas kasutab raha omavalitsuses, otsustavad (enda poolt linnapää või vallavanema valimise kõrval ka hääletamisega eelarve ja muude linna/valla elu puudutavate asjade üle) vaid need, kes ei ela selle omavalitsuse rahakoti arvel. Raha üle otsustavad need, kes seda raha maksvad (doonorid), aga mitte need, kes seda saavad (retsipiendid). Kui selline kord ei meeldi, siis tuleb pingutada selle nimel, et retsipientide nimekirjast doonorite omasse pääseda

Omavalitsuse valimistel ei osaleks omavalitsuse territooriumil asuvas sõjaväeosas aega teenivad sõdurid, kes on sisuliselt omavalitsuse suhtes ekstraterritoriaalsed (ka need, kes selles kohas enne sõjaväkke minekut elasid). Küll aga osalevad ajateenijad hääleõiguslike vabade kodanikena nii Riigikogu kui ka Presidendi valimistel.

Pensionärid, kes ei saa eraldi toetust, on doonorite nimekirjas, kuna neile ei jagata rohkem kui neilt saadakse.

Olen saand juba ka tagasisidet, omavalitsuse asju hästi tundev klassiõde Eve arvas, et mõistlik oleks piirata ka vallavanemate ja linnpääde tegutsemisaega. Seega tuleks ka neid valida maksimaalselt üheks ajaks - 5 aastat ja järgmine.

Panen lõpetuseks juurde lingid oma varasemate poliitikat ja meie riiki käsitlevate blogide juurde, ajalises järjekorras. Üritan ka mõtete küpsemise käigus ka tänast blogi täiendada ning kohendada.

Ilusat päeva kõigile!

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/03/me-elame-huvitaval-ajal.html

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/03/vaba-inimene.html

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/03/blog-post.html

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/05/ideaalpresident.html

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/06/ikka-see-onnetu-lugu.html

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/09/ida-suunaline-arutelu.html

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/09/riigist-ja-burokraatiast-ning.html

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2013/04/norra-ausalt-ja-avameelselt-4-poliitika.html

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2018/04/voim-vaim-ja-kodanikud-mina-meie-ja-me.html

http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2019/03/valimised-2019-ehk-valikute-puudumine.html

Valimised 2019 ehk valikute puudumine

Valimised 2019

Õige mitmed on mu käest küsind, kas ma olen juba valimas käind, mõned ka seda, kelle poolt olen hääle and. Olen vastand ausalt, et ei ole, ega plaani seda ka teha. Viimati andsin oma hääle 25 aastat tagasi Lauri Vahtrele Isamaast.

Kui Isamaa hakkas kohti oma nimekirjas jagama (loodetava?) rahalise toetuse nimel minu silmis hoopiski mitte kahtlase (mis sääl siis nii kahtlast oli – kõik ju kõigile näha ning teada) kuulsusega ärimeestele, kes siis võimupiruka juurde pääsenuna tegid kõik selleks, et põhja lasta varasemalt intelligentse ning aatelise erakonna kuulsust, olid valikud minu jaoks otsa saand.

Korraks tekitas lained Reformierakonna asutamine, mis erines toonasest põhja last Isamaast vaid liikmete nimede poolest. Isegi teoreetiline huvi uue erakonna käekäigu vastu kadus paar kuud pärast nende esimest Riigikokku pääsemist. Kui siis esmane kokkulepe valitsuse moodustamiseks nüüdseks juba hingusele läind nõndanimetet direktorite erakonnaga aia taha läks, siis oldi pääle lindiskandaali puhkemist ning valitsuse kukkumist nõus kõigega selle nimel, et siiski valitsusse pääseda. Aateline ning põhimõtetest kinni pidav erakond oleks tagasi lükand varasemaid kokkuleppeid juba kord rikkund kosilased ning last asjal minna uute valimisteni Riigikokku, mille järgselt oleks olnd lootust saada valijailt uus mandaat juba enamusvalitsuse moodustamiseks. Aga seda ei teht ja tulemus tuli nagu ikka. Vahepääl oli uute ideede puudus nii suureks läind, et erakonda tuli taaselustada pärandamise teel.

Ühel hetkel tegi ilma ladinakeelset nime kasutav erakond, mis koosnes varasemast rikkumatutest noortest inimestest, kes paraku polnd reaalse eluga kunagi kokku puutund, ning kuna nad kõik enamasti pääle pärituule kadumist siiski poliitikasse edasi jäid, siis pole neil ka nende ülejäänd elu jooksul tõenäoliselt mitte mingit reaalselt võimalust sellega ka kokku puutuda. Ehk teiste sõnadega – sobivad hästi poliitikute hulka. Nende hulka, kellega normaalsed inimesed üritavad tavaliselt hoidumast ühele pildile saamisest.

Nendel valimistel on taas uued üritajad platsis. Nimi haakus kenaste minu arusaamisega eesti poliitikast (vt. mu varasemat blogi http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2018/04/voim-vaim-ja-kodanikud-mina-meie-ja-me.html). Kuna aga mitmedki sõbrad olid tegevad uue erakonna loomises, siis lugesin ka nende (asutamis?)programmi läbi. Väga eriline tekst oli. Iga lauset sellest programmist saanuks kasutada loosungi valmistamiseks. Kahjuks pääle loosungite ei suut miskit muud programmist leida, isegi mitte kasutusjuhendit – kuidas neid loosungeid ellu viia. Aga igastahes – edu ja jaksu!

Ei taha/saa kellegi poolt häält anda, kuna poliitikud (mitte ainult Eestis) on teind kõik selleks, et nende ametinime oleks kerge sõimusõnana kasutada. Kui aeg-ajalt peakski nende sekka mõni korralik ja viisakas inimene ära eksima (statistiliselt on selline võimalus siiski olemas), siis tehakse neile kiiresti selgeks, kes kellega käib. Neist aga, kes on pika arusaamisega, sõidetakse ühiselt teerulliga üle, et paremini Poliitika Prokrustese sängi sobiksid. Andes sellises olukorras oma hääle kellelegi, on alati liiga suur võimalus selleks, et mingi aja pärast peaks nuttes häbenema oma mandaadi andmist inimesele, kes järjekordse skandaali päätegelaseks on juhtund.

Tuleb tõdeda, et ka 2019. aasta valimised on minu jaoks sobimatu süsteemi ning puuduvate valikuvõimaluste tõttu aia taha läind. Kohe kuidagi ei taha anda mandaati neile, kelle kohta pole garantiid, et neist võiks tolku tulla või siis vähemasti, et nende pärast ei peaks häbenema. Et mitte hiljem kahjatseda, et oleks teand, siis oleks kodunt ära läind, siis tahaks neile statistiliselt siiski võimalikele korralikele inimestele, kes peaks saama sel korral Riigikokku valituks saama, pakkuda välja võimaluse omandamaks minu hääle järgmistel Riigikogu valimistel.

Ei taha liiga suuri nõudmisi esitada – suur tükk pidada suu lõhki ajama. Ikka baby steps, baby steps…

Siin siis mõned teod, millega võiksid uued Riigikogu liikmed tõestada oma huvi minu hääle vastu järgmistel valimistel:

1.      Põhisääduse muutmise algatamine rahvahääletuse abil justnimelt rahvahääletuse korra säädustamiseks. Põhisääduse kohaselt kuulub kõrgeim võim rahvale, aga rahvas ei saa ei algatada rahvale (ja ka riigile – meie kõik – aga mitte ainult poliitikud - ühiselt olemegi riik) vajalikke muutusi. Teie algatage (ainult Riigikogu saab algatada kehtiva säädusandluse kohaselt rahvahääletust) ning meie kinnitame oma soovi omada sääduslikku õigust panna mingi kindla arvu kodanike poolt rahvahääletusele meile tähtsaid säädusi

2.      Võtke vastu säädus, mille kohaselt teleteenust müüvad firmad ei tohiks lülitada nõndanimetet põhipaketti kanaleid, mis levitavad eestivastast propagandat. Kuni praeguse ajani pole ükski EV Valitsus teind midagi selleks, et sellistesse põhipakettidesse poleks firmade poolt võimalik kaasata eestivastast propagandat levitavaid kanaleid. Kõik need, kes kuni tänaseni on sõlmind lepingu sellise põhipaketi vaatamiseks, rahastavad vaatamata oma rahvusele, soole, ilmavaatele ja kodakondsusele sellise meie eneste vastu suunat propaganda valmistamist

3.      Võtke vastu säädus, mille kohaselt ei peaks EV elanikud kinos vaatama filme samaaegselt nii eesti- kui ka venekeelsete subtiitritega.

Baby steps, ikka baby steps. Kui saate hakkama, siis saate ka minu hääle.

Võim, vaim ja kodanikud. Mina, meie ja me riik

Mõtted ja meenutused auto rooli taga sõites Tallinnast Tartu päev enne ning tagasi päev pääle Eesti Vabariigi väljakuulutamise sajandat aastapäeva

Sõitsin üüriautoga Tallinnast Tartu päev enne oma onu juubeli tähistamist. Onu Peeter on sündind 24. veebruaril, seega Eesti Vabariigi välja kuulutamise aastapäevaga samal päeval. Tallinna lennujaamas üüriautosse istumise järgselt ei õnnestund mul oma mobiiltelefoni autoga ühendada, seega olin sunnit igavuse peletamiseks kuulama raadiot.

Tavaliselt hoidun ma Eestis raadio kuulamisest. Kui muud võimalust pole, siis eelistan kuulata Vikerraadiot, kuna säält saab veel endiselt inimlikult mõistlikku juttu kuulata. Aga üüriauto eelhäälestet raadiojaamade nimekirjas polnd seekord Vikerraadiot, sõidu ajal ei soovind ka oma tähelepanu killustada võõra auto häälestuste näppimisega – meesterahvana ei suuda ma korralikult tegelda rohkem kui ühe asjaga korraga. Eelhäälestet jaamade nimekirjast tundus kõige inimsõbralikum olevat Kuku raadio, ja nii ma siis sattusingi seda jaama kuulama.

14.30 algasid uudised ning nende kuulamine täitis oma eesmärgi – kõik teoreetiliselt võimalikud ohud sõidu ajal roolis tukastama jääda kadusid pääle uudiste esimesi lauseid. Pähe kerkind mõtted algasid diktori haridustaseme hindamisega, järgmisena kandusid mõtted haridusvaldkonnast Eesti Vabariigi välja kuulutamise sajanda aastapäeva tähistamise juurde ning säält oli juba kerge siirduda Eesti Vabariigi ja minu kui kodaniku vaheliste suhete hetkeseisu ning nende suhete arengu meenutuste manu.

Uudised algasid omavahel seostamata sõnade jadaga. Uudiseid edasi kuulates selgus, et diktor oli monotoonse häälega lugend algatuseks ette kõne artikuleerimise instrumente kasutamata kolm uudiste põhiteemat. Kuna diktori jutus puudusid hääletõusud ja –langused, samuti pausid, rõhud ning rütmivaheldus, siis sulandusid kolm erinevat teemat üheks sõnajadaks, millest mõtte üles leidmine oli kuulaja tööks jäet. Kuna ma omal ajal olen algkoolis käind ning koos teistega õppind ilmekat valju häälega lugemist kogu klassi ees, siis tundsin uudistesaate kuulamisel puudust artikuleerit kõnest, millest muidu neutraalse hääletämbriga naisdiktor polnd tõenäoliselt (tema poolt loet uudiste kuulamisele baseerudes) kunagi isegi mitte und näind. 

Uudiseid kuulates tekkis ka mulje, et diktor polnd uudiseid eelnevalt ise läbi lugend, mis seletanuks lisaks artikuleerimata monotoonsele häälele ära ka eksimused nii paljude võõrnimede ette lugemisel. Võib juhtuda, et ma olen diktori suhtes ebaõiglane ning diktor luges ette täpselt seda, mis talle anti. Võib juhtuda, et uudised maha lugemiseks oli kirja pand inimene, kes kasutas kahe tuhande aasta tagust ladina keele grammatikat, kus kõik sõnad kirjutati kokku ilma komasid, punkte ning muid kirjavahemärke kasutamata. Võis juhtuda, aga ei pruugi.

Enne selle mõtiskluse põhiteema juurde suundumist tahan veel mainida mõne sõnaga uudiste viimast osa – ilmateadet. Ilmateate kohaselt oli oodata, et senine põhjatuul pidi pöörduma kirdesse. Kuna tuulesuunda kirjeldatakse ilmakaarega, kust tuul puhub, siis pidanuks ilmateatest aru saama nii, et varem põhjast puhund tuul pidanuks asenduma nüüd edelatuulega, mis puhub edelast kirdesse. Julgen arvata, et ilmateate mõte oli siiski selles, et põhjatuul pidanuks asenduma kirdetuulega ja muutma seega oma suunda 45 kraadi võrra, aga mitte 135 kraadi võrra, mida ilmateate grammatiline konstruktsioon tähendas.

Ükskõik, millist keelt inimene kasutab, tuleks seda teha võimalikult korrektselt. Eestis on keelt korralikult kasutada raske isegi eestlastel, kuna nõndanimetet kirjakeel on omal ajal kõvasti kohitseda saand ning selle tulemusena on eesti keeles ja selle grammatikas rikkalikult erandeid ning ebaloogilisusi. Kunagi koostas keeleteadlane Johannes Aavik süsteemse omavahel haakuvail osil baseeruva uuendusliku eesti keele grammatika, mis paraku aga ei läind ametlikult kasutusse, kuna otsustajad kartsid Aaviku (eesti) keele teket, kus au ja kuulsus oleks kuulund vaid selle loojale. Selle tõttu võeti Aaviku poolt välja pakut umbes 23 grammatilisest põhimõttest kasutusele vaid 17 ning ülejäänd 6 põhimõtet asendati muudega, mis üldsüsteemiga ei haakund enam sugugi nii kenaste. Tulemuseks ongi erandeist kubisev grammatika. Vastupidiselt otsuse teind untsantsakate soovile on aga Aaviku keel läind käiku mitte ainult terminina, vaid ka reaalsesse kasutusse paljude inimeste poolt (muu hulgas ka selle mõtiskluse kirjapanija poolt, tõsi küll – väheste kohendustega).

Ma loen iga päev kolme infoallikat: err.ee, nrk.no (Norra vaste ERR-le – Norsk rikskringkasting) ja echo.msk.ru (viimane vaba väljaanne VF-s, mis avaldab arvamusi erinevate vaadetega inimestelt, muu hulgas osa saateid/artikleid ka rezhiimivastaseilt ajakirjanikeilt ja poliitikuilt VF-s). Esimesed kaks meeldivad mulle selle tõttu, et nad vahendavad uudiseid mulle tähtsais ilmaosis ning ei ürita mulle selgeks teha, mis ma neist uudistest pean arvama. Kui avaldatakse kellegi arvamus, siis öeldaksegi, et tegemist on selle väljaütleja isiklise arvamusega. Echo.msk.ru aga loen selle tõttu, et see on ainuke infoallikas VF-s, kes edastab veel teateid ja arvamusi sündmustest selliselt nagu nad juhtuvad, ilma VF propaganda masinat läbimata. See on mu jaoks ainuke allikas, mida lugedes tekib arusaam sellest, mis VF-s toimub ja võimaldab mul subjektiivselt hinnata kui ohtlik on sääl toimuv nii mulle kui ka mu riigile.

ERR kohta tuleb öelda, et ka neil on aeg-ajalt probleeme grammatikaga, kus uudise koostand kaastöötaja on uudise tõlkind sõna sõnalt, mistõttu teate mõte muutub. Teate mõttest aru saamiseks tuleb lisaks vigasele päälkirjale lugeda läbi kogu teade, et teada saada, mis siis tegelikult öelda taheti.

Üks kõige rohkem silma ja kõrva lõikav teade seondub Eesti Vabariigi välja kuulutamise sajanda aastapäeva ja sellega seonduva tähistamisega. Tihtipääle (eriti massimeedias ja poliitikute kõnedes) on kuulda sõna sünnipäev. Eesti keeles tähistab sündimine kindlat füsioloogilist protsessi, mille tagajärjel ilmub siia ilma (kui kõik läheb hästi) uus elusolend, kellel (mitte millel!) on see päev sünni päevaks, mida siis aasta/te möödudes saab sünnipäevana tähistada. Pääle asjaosalise surma saab seda päeva meenutada kui sünniaastapäeva.

Ehk teiste sõnadega – sünnipäev on vaid kellelgi. Kui tegemist on millegagi, siis saab tähistada selle millegagi seoses ajalises perspektiivis vaid möödund aega ja aastapäevi. Eesti Vabariigi puhul seega selle välja kuulutamise aastapäeva, sel aastal tähistasime Eesti Vabariigi välja kuulutamise sajandat aastapäeva.

Ja siit läkski mu mõte edasi minu ja mu riigi vahelistele seostele ja vahekordadele. 2017. aastal pidas Eesti Vabariigi välja kuulutamise 99. aastapäeval Eesti Vabariigi President proua Kaljulaid kõne, kus ta nimetas aastapäeva sünnipäevaks. Eesti Vabariigi Presidendi ametlikus portaalis on võimalus kirjutada presidendile – nii selle nimi ongi «Kirjuta presidendile» - https://www.president.ee/et/kysi/index.html. Seda võimalust kasutada soovides ilmub valikule vajutades nähtavale kast, kuhu saab kirjutada sõnumi, lisaks on samal lehel järgmine teade:

Veebibrauseri kaudu Vabariigi Presidendile kirja saatmisel käsitletakse seda sarnaselt tavapostiga tulnud pöördumisega - see kuulub registreerimisele Vabariigi Presidendi Kantselei kui Vabariigi Presidendi asjaajamist korraldava asutuse dokumendiregistris. Juhime Teie tähelepanu asjaolule, et avaliku teabe seaduse kohaselt on Vabariigi Presidendi Kantselei dokumendiregister avalikustatud kantselei veebilehel ning Teie saadetav kiri võib selle kaudu olla avalikkusele kättesaadav.

Kasutasingi mineval aastal seda võimalust ning saatsin austet proua presidendile kirja, kus seletasin sündimise füsioloogilise terminoloogia seost grammatikaga ning palusin härdalt proua presidenti ühelt poolt mitte kasutada Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäevaga seoses sõna sünnipäev ning teiselt poolt näidata oma edaspidise korrektse sõnakasutusega hääd eeskuju teistelegi, kes sel teemal sõna võtavad.

Minu vanuses inimene pole nii naiivne, et arvaks, et Eesti Vabariigi President loeks kõiki kirju, mis talle saadetakse. Ei, kohe kindlasti mitte. Aga ma arvan, et Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei peab lugema läbi kõik kirjad, mis EV Presidendile saadetakse ning vastama neile Presidendi poolt ant volituste kohaselt ning seda vastavalt Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise säädus’ele: viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul (§6). Iseenesest huvitav sõnastus – nagu operetis: suurepärane, aga mitte lootusetu. Kuna ma ei ole oma märgukirjale senini vastust saand (üle aasta on möödund märgukirja saatmisest), siis pean tunnistama, et minu riigi Presidendi Kantselei töö on puudulik, ehk teiste sõnadega – säädust rikkuv. Kui Kantselei töö on puudulik, siis tuleb puudulikuks tunnistada ka selle Kantselei direktori töö ning selle ametiisiku töö, kes selle direktori ametisse nimetas. Kui ma ei eksi, siis nimetas Kantselei direktori ametisse Eesti Vabariigi President. Kuigi president ei loe kõiki kirju, peab Kantselei edastama talle kokkuvõtte kirjavahetusest, kus muu hulgas oleks mainit ära ka põhimõttelised ettepanekud, mis puudutavad Eesti Vabariigi Presidendi tööd.

Nii nagu igas perekonnas kasvavad lapsed koos vanematega ja vanemad koos lastega, nii arenevad ka meie esindajad riigiameteis, loodetavasti meile kõigile vajalikus / kasulikus suunas. Proua president on muidu hää väljendusoskusega inimene, kes on saand praktilist koolitust kõrge bürokraadina EU masinavärgis, loodetavasti on tal tema praeguses ametis võimalik areneda ka selles suunas, mida riigivõimu kõrgeim kandja – rahvas temalt ootab.

Ühe proua presidendi ütelusega olen ma aga täiesti ühel nõul. Mineval sügisel ilmus proua presidendi kommentaar küsimusele presidendi otsevalimisest rahva poolt. Proua president teatas, et tema teada pole Eestis ühtegi huvigruppi, kes oleks huvitet presidendi otse valimisest. Ka mina arvan, et Eestis pole ühtegi huvigruppi, kes oleks huvitet presidendi otse valimisest. Pean paraku tunnistama, et ma ei tea kuigi paljusid huvigruppe. Kui oleks vaja kohe üles loetleda mulle teada olevad huvigrupid, siis nimetaks esimesena poliitikuid. Teisena ehk neid ärimehi, kes oma avalikes pöördumistes tunduvad rohkem VF huvide eest väljas olevat kui arvestavad EV huvisid. Kui lugeda huvigrupi / huvirühma erinevaid definitsioone, siis ei õnnestu mul kusagilt leida sellist seletust, et kogu rahvast võiks kutsuda huvigrupiks. Kui panna Eesti Vabariigi Presidendi otsevalimise võimalus rahvahääletusele, siis arvan, et positiivse hääle andjate protsent võiks olla kõrgem kui hiljutistel VF presidendi valimiste nimelise ürituse nime all välja kuulutet tulemuste protsent. 

Ja nii jõuamegi ühe suure probleemi juurde. Kõige suuremaks ei julge seda probleemi kutsuda, kuna tegemist on vaid abivahendiga, aga mitte eesmärgiga iseeneses. Rahvahääletus ehk referendum ehk plebitsiit. Ega ilma asjata ei öelda, et hääl lapsel mitu nime. 

Eesti Vabariigi Põhisääduses on nii kenaste kirjutet:

§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas.(…)

§ 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:

1. Riigikogu valimisega;
2. Rahvahääletusega.

§ 105. Riigikogul on õigus panna sääduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele.

Rahvahääletusel vastuvõet sääduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganeile kohustuslik. (…)

§ 106. (…) Rahvahääletuse korra sätestab rahvahääletuse säädus.

Ja siit läheb asi juba keeruliseks. Rahvahääletuse sääduses on kirjutet:

§ 5. Rahvahääletuse algatamine

Õigus algatada rahvahääletus sätestatakse Riigikogu kodukorra sääduses.

Riigikogu kodukorra sääduses on kirjutet:

§ 128. Rahvahääletuse algatamine

1. Rahvahääletuse algatamise õigus sääduseelnõu vastuvõtmiseks või muu riigieluküsimuse otsustamiseks on:

1. Riigikogu liikmel
2. Riigikogu fraktsioonil
3. Riigikogu komisjonil (…)

§ 129. Sääduse vastuvõtmiseks rahvahääletuse korraldamise otsustamine

Selle paragrafi kohaselt peab sääduseelnõu, mida soovitakse rahvahääletusele panna, läbima edukalt kolm lugemist (saama iga lugemise järgsel hääletusel poolthäälteenamuse). Otsuse-eelnõu vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus.

Seega ei saa riigivõimu kõrgeim kandja ise algatada rahvahääletust, samuti ei saa otsustada selle korraldamist. Algatamine ja otsustamine on Riigikogu pädevuses. Paul-Eerik Rummo esitas kord omas näidendis Tuhkatriinumäng küsimuse, mida Mikk Mikiver kordas nõndanimetet laulva revolutsiooni käigus: Kui võim kuulub rahvale, siis kelle käes on tegelik võim?

Mineva sajandi üheksakümnendate aastate keskel jõudsin riigivõimu tegevust jälgides järeldusele, et võimu Eesti Vabariigis on haarand enda kätte umbes kahesajapääline poliitikute ja kõrgemate riigiametnike rühm (võiks julgelt kutsuda huvigrupiks), kellest tegeliku otsustamisega tegelevad umbes kakskümmend inimest. Nii kahesajalise kui ka kahekümnelise grupi koosseis vaheldub aeg-ajalt, aga nende huviks tundub olevat vaid oma eneste ja oma lähikondlaste huvide eest seismine ja võitlemine. Erinevused ja hõõrumised selle huvigrupi sees on sõltuvad vaid nõndanimetet persoonkeemiast (mõnikord isikute vahelisest sümpaatiast tingit või siis enamasti antipaatiast mõjutet ajutised kooslused).

Uut verd huvigruppi kaasatakse tavaliselt nõndanimetet poliitbroilerite vabrikute kaudu, kus üha enam leiab selliseid elukutselisi poliitikud, kes pole kunagi teenind elatist mingi muu tööga, kui poliitilistes ameteis. Sellest lähtuvalt on ka huvigrupi liikmete arusaam reaalsest elust üha eluvõõram. Tulemuseks on otsustajad, kes otsustavad asjade üle, mis neid eneseid ei puuduta. Loota, et selline kooslus paneks rahvahääletusele sellise Põhisääduse muutmise, mille kohaselt tegelik võim läheks tagasi riigivõimu kõrgeima kandja kätte, oleks mõneti naiivne.

Kunagi panin kirja enese jaoks oma nägemuse ideaalpresidendist (http://jaanuskaljusto.blogspot.no/2011/05/ideaalpresident.html). Eelmisel sügisel selgus siis, et ka sel korral pole tegemist ideaalpresidendiga, kuna tema vastusest presidendi otsevalimisest otse rahva poolt võis aru saada nii, et ka proua president pole huvitet otseste presidendivalimiste korraldamisest. Vastasel korral olnuks tal võimalik väljendada oma toetust otsestele presidendivalimistele.

Kui mõte läks juba valimiste juurde, siis pean tunnistama, et ma ei näe mingit põhjust, miks peaks Eesti Vabariigi Põhisäädus lubama võimalust valida Vabariigi Presidendiks sama inimest korduvalt. Praegu ütleb Põhisäädus järgmist:

§ 80. Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks. Kedagi ei tohi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku. (…)

Sõnastus on iseenesest lausa imelik, mida on võimalik tõlgendada mitmeti. Riigikohus võib ju küll otsustada, et sellega mõeldakse maksimaalselt kahte korda, aga kui lauseehitus Põhisääduses on selline mitmeti mõistetav, siis pole ime, et grammatilise tõlgenduse kohaselt lubaks säädus olla samal inimesel presidendiks rohkem kui kaks korda, jättes iga kord pääle kahte järjestikust ametiaega sisse pausi oma presidentluses (näiteid pole vaja kaugelt otsida). Mina pooldaksin mitte ainult sõna järjestikku eemaldamiseks, vaid kirjutaks kogu lause ümber: Kedagi ei tohi valida Presidendiks korduvalt (rohkem kui üks kord).

Ükskõik, millist riiki vaadata, langeb selle riigi presidendi töö efektiivsus esimese ametiaja teises pooles, kus enam ei teha mitte oma tööd, vaid tegeldakse (taas)valimisvõitlusega. Kui eemaldada võimalus saada uuesti tagasi valit, saaksid presidendid teha oma tööd kellast kellani. Ja ärge öelge mulle, palun, et meil pole olemas alternatiive, kelle vahel valida! Ma tunnen isegi oma tutvusringis õige mitut, kes saaksid selles ametis hakkama mitte halvemini kui senine nõndanimetet Harju keskmine.

Ja mis oleks kõige tähtsam, ühe ametiaja korral väheneks tunduvalt nõndanimetet huvigruppide surve presidendile, kuna jääks ära tagasi valimise võimaluse piits ja präänik, millega vähemalt teoreetiliselt oleks võimalik meie kõigi ühist presidenti mõjutada ühe väikese huvigrupi poolt. Miks mitte teha presidendi elu lihtsamaks?

Praegu kehtiva säädusandluse kohaselt ei saa me oma presidenti ise valida, samuti pole meil võimalust muuta kehtivat säädusandlust ühe väikese huvigrupi (loe: poliitikute) nõusolekuta. Eesti kodanikud on algatand allkirjade kogumise kampaania säädusandluse muutmiseks / kohandamiseks kõrgeima võimukandja soovidega vastavaks (http://terverahvas.ee/), aga senini pole sellest mingit käega katsutavat abi olnd.

Selleks, et võim naaseks kõrgeima võimukandja kätesse, tuleks teha nii mitmeidki muutusi säädusandluses. Eesti Vabariigi Presidendi otsevalimiste kehtestamisest oli juba juttu. Mina isikliselt eelistaksin võimalust valida Presidenti otse ning ainult üheks ametiajaks. Üks minu kõrgelt harit hää sõber aga arvab, et Eesti Vabariigist tuleks Presidendi institutsioon üldse ära kaotada, kuna nii väikesel riigil pole vaja nii palju ametiisikuid, kelle ülesandeks on meie kõigi (vähemasti paberil) teenimine. Huvitav on tema arvamuse mitte ainult sisuline külg, mis vajaks kindlasti arutamist, vaid ka vormiline, kuna sõber on oma isikuomadustelt selline inimene, keda julgeksin kindlasti vajadusel soovitada Eesti Vabariigi Presidendi ametisse.

Kindlasti tuleks arutada meie rahva kõrgeimate teenrite – Riigikogu valimise põhimõtteid.  Kui mõelda poliitikute nimelise huvigrupi, selle olemuse ja lätete ning eesmärkide pääle, siis julgeksin soovitada kapitaalset Riigikogu liikmete valimise korra muutust. Üheks võimaluseks oleks Riigikogu valimised ühes üle-eestilises ringkonnas, kus valituks osutuksid kõik need, kes saavad näituseks üle ühe protsendi (1%) valijate häältest. Tegemist oleks isikvalikuga, seega tuleks öelda hüvasti parteilisele valiksüsteemile. Me saaksime valida end esindama inimesi, kellest peame lugu ning kes saaksid ise oma ametis hakkama, ning ei peaks kasutama Riigikogus hääletamisel abivahendina grupivanema poolt eri värvi pastakate õhus viibutamist.

Mis kõige tähtsam, igal Riigikogu liikmel oleks nii palju hääli, kui ta sai valimistel. Kui said Riigikokku 10 000 häälega, siis kasutadki hääletamisel neid 10 tuhandet häält, mis moodustavad kindla protsendi kogu valijaskonnast. Kui 20 tuhat häält, siis kasutadki 20 tuhandet häält. Iga tema poolt ant hääl oleks ära kasutet ning ei läheks kaduma. Elektrooniliselt Riigikokku esindajaid valides jääks elektrooniline jälg valija ja tema esindaja vahele, millega oleks võimalik lasta nii oma huvisid esindada kui ka oma huvide esindaja tegevust kontrollida. Iga hääletuse eelselt oleks võimalik oma kodulehel seletada ära hääletamisele minevate sääduste mõte ja tähtsus, mille kohaselt saaks iga esindajaga seot valija anda soovi korral oma esindajale volitused hääletuseks, kusjuures esindaja / Riigikogu liige saaks hääletada diferentseeritult oma valijate poolt saad volitusi kasutades. 

Kui Riigikogu liikmel on 10 tuhat häält ning ta on oma valijaile seletand lahti hääletusele mineva sääduse, samuti oma isiklise vaate sääduse vastvõtmise suhtes, siis on valijail mitmed võimalused. Esindaja kodulehele üles riputet sääduseelnõule saaksid nad anda toetust, olla erapooletud või hääletada vastu. Lisaks saaksid valijad jätta konkreetse volituse andmata, mille järgselt vastavalt eelnevale kokkuleppele valijate ja nende esindaja vahel, jätaks esindaja sellised hääled kas kasutamata või siis hääletaks nende häältega oma veendumuste kohaselt. 10 tuhat häält võiksid reaalsel hääletusel Riigikogu saalis anda mingi sääduseelnõu hääletusel näituseks 6 tuhat poolt häält, 2 tuhat erapooletut, 1500 vastuhäält ning 500 jääksid vastavalt eelnevale kokkuleppele kas kasutamata, või siis hääletaks esindaja nii nagu ise õigeks peab.

Sellise korralduse korral saaks riigivõimu kõrgeim kandja olla kindel, et tema arvamust võetakse reaalselt arvesse. Iga valija saaks maksta oma esindajale otse palka. 1 Euro iga valija poolt kuus ei tohiks olla palju ei valijale, ega ka oma tööd hästi tegevale Riigikogu liikmele. Lisaks toetataks riigi eelarvest iga Riigikogu liikme abipersonali palgakulusid. Sel eesmärgil võiks samuti kulutada 1 Euro iga valija kohta kuus, selline summa peaks võimaldama leida abilisi nii kirjadele vastamiseks kui ka ekspertide kaasamiseks oma töösse. Kui valija annab oma hääle Riigikogu valimisel isikule, kes ei kogu maagilist 1% valijate koguhäältest, oleks võimalik oma hääl üle kanda mõnele teisele valituks osutund Riigikogu liikmekandidaadile, alternatiivselt saaks esindajata jäänd valija ise jälgida Riigikogus toimuvat ning anda oma otsehääl Riigikogu hääletusmasinasse. Mõnele võiks selline alternatiiv olla atraktiivseks, teised aga eelistaksid maksta oma kokku hoit aja eest 1 Euro kuus oma esindajale, keda nad usaldavad ja austavad. Riigikogu liikmel tuleks oma töö praegusega võrreldes tublisti ümber korraldada, tuleks teha rohkem sisulist tööd ning reaalselt aru saada sellest tööst, mida meie ülesandel Riikogu tegema peab. Palju aega uutmoodi töö tegemiseks tuleks vabanend ajast, mida senini kasutati siiani (säädusvastaselt) kõikvõimalikesse äriettevõtete nõukogudesse kuuludes.

Parteid aga võiksid soovi korral käia jätkuvalt koos ning arutada nende liikmeid erutavaid probleeme. Parteisid saaks endiselt asutada, neisse nii sisse kui ka välja astuda. Liikmete nõusolekul võiks nende juhtimist isegi legaalselt pärandada oma järeltulijaile. Parteide rahastamine toimuks liikmete taskust, mis tähendaks seda, et parteidesse kuuluksid vaid need inimesed, kes selles kuuluvuses mingi mõtte selles sõna otseses (aga mitte materiaalses) tähenduses leiavad.

Eesti Vabariigi ja minu kui kodaniku suhetest ei saa mõelda ning neist ka rääkida ilma täidesaatvat võimu nimetamata. Olen erinevate probleemidega seoses saat järelpärimisi Eesti Vabariigi Valitsusse ning pean kohe tunnistama, et vastused mu järelpärimistele on läbi aegade olnd erinevad. On olnd sisulisi vastuseid, on olnd vormilisi vastuseid, kus üks osapool räägib aiast ja teine aiaaugust, ning on vastuseid, mida ootan siiamaani. Viimasel puhul on tegemist samasuguse puudujäägiga Valitsuse töös nagu juba eelnevalt mainit Vabariigi Presidendi Kantselei töös. 

Rõhutan veelkord, et kirja pääministrile või ministrile saates ei oota ma seda, et austet pääminister või minister seda kirja loeksid (kindlasti on kirjade kogus suur ning nende lugemise ja vastamise kõrvalt ei jääks aega üle muude tööülesannetega tegelemiseks), aga ma eeldan seda, et pääministri või ministri kantselei / abilised peaksid läbi lugema kõik vabariigi kodanike poolt saadet kirjad ning neile ka vastama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul, vastasel korral on tegemist mitte lihtsalt ebaviisakusega, vaid ka säädusrikkumisega. Kirjad, kus tõstatakse üles probleeme, mille lahendamine võiks olla tähtis suurele hulgale meie riigi kodanikele/elanikele, tuleks eelneva instruktsiooni puudumisel esitada referaadina või originaalina seisukoha võtmiseks ametnikule, kellele kiri on adresseerit.

2016. aasta mais saatsin kirja EV Pääministrile koopiatega majandus- ja taristuministrile ja justiitsministeeriumi kantslerile (kantslerile, kuna justiitsministeeriumi kodulehel oleva info järgi otsustades oli hr. minister Urmas Reinsalu e-maili aadress salastet – ei taht sellise salastuse korral kasutada loogilist e-mail aadressi – kui on salastet, siis on salastet). Liimin siia juurde oma kirja:

Austet hr. Pääminister!

Käesolevaga avaldan oma sügavat lugupidamist Eesti Vabariigi Valitsusele ningTeile isikliselt, härra Pääminister! Loodan, et Te saate mind aidata ühele meile kõigi jaoks valulisele probleemile lahenduse leidmisega.

Ma ei soovi Teid tülitada mitte ühe banaalse olmeprobleemiga, vaid meie kõigi jaoks ühe põhimõttelise küsimusega: kas eestimeelseid Eesti Vabariigi elanikke (sõltumata nende rahvusest ja kodakondsusest) on õige sundida finantseerima eestivastast tegevust Eesti Vabariigis?

Saadan Teile edasi oma kirjavahetuse Telia Eesti klienditeenindusega.

Vastavalt Telia Eesti TV multimeedia ja hankejuhi hr. Toomas Luhatsi vastusele arvab Telia Eesti, et eestivastaste vene propagandakanalite tegevuse vahendamine ning finantseerimine Eesti Vabariigis Telia Eesti poolt kujutab puhtalt majandustegevust, millele olevat ka Eesti Vabariigi Valitsuse (vaikiv?) toetus: "Täna on Vabariigi valitsus seisukohal, et vene telekanaleid ei keelata Eesti territooriumil"

Telia Eesti on tekitand olukorra, kus nende (nii olemasolevaid kui ka potentsiaalseid) kundesid sunnitakse finantseerima eestivastaseid vene propagandakanaleid. Telekanaleid digiboksi kaudu on võimalik vaadata vaid nõndanimetet põhipaketi lepingu sõlmimisel, kusjuures põhipaketti kuuluvad õige mitu eestivastast vene propagandakanalit. Neid kanaleid pole võimalik paketist välja arvata, seega kaasneb sellise paketi kasutamise lepingu sõlmimisega paratamatult osalemine eestivastaste vene propagandakanalite finantseerimises, ehk teiste sõnadega - eestivastase tegevuse toetamine, ning seda sõltumata sellest, kas neid kanaleid vaadatakse või mitte.

Kuuldavasti on tegemist praktikaga, mida harrastab mitte ainult Telia Eesti, vaid ka teised teleteenust osutavad firmad Eestis. 

Hr. Toomas Luhatsi poolt Eesti Vabariigi Valitsusele omastatavat seiskohta: "Täna on Vabariigi valitsus seisukohal, et vene telekanaleid ei keelata Eesti territooriumil"  on samuti võimalik tõlgendada mitmeti. Kui väide on õige ning tegemist on tõepoolest Eesti Vabariigi Valitsuse seisukohaga (palun Teid, härra Pääminister, selgitada mulle EV Valitsuse seisukohta käesolevas küsimuses), siis on oluline erinevus selles, millisele variandile annab Eesti Vabariigi Valitsus oma ühese toetuse:

1. Vene telekanaleid ei keelata Eesti Vabariigis, aga neid võib vaadata vaid individuaalsete vastuvõtjate abil (antenn, satelliit) ning eestivastaste kanalite tegevuse vahendamine ning finantseerine Eesti Vabariigis tegutsevate firmade poolt pole lubat.

2. Vene telekanaleid ei keelata Eesti Vabariigis, aga nende vahendamine ja finantseerimine Eesti Vabariigis tegutsevate firmade poolt on lubat vaid vabatahtlikkuse alusel, kus ainult soovijad ostavad teenuse ning kus mittesoovijad ei pea finantseerima eestivastaste propagandakanalite tegevust. Teiste sõnadega - põhipakett ei tohi sisaldada eestivastaseid telekanaleid.

3. Vene telekanaleid ei keelata Eesti Vabariigis, lisaks soodustab Eesti Vabariigi Valitsus eestivastaste kanalite levitamist Eesti Vabariigis toetades olukorda, kus eestimeelseid (sõltumata rahvusest ja kodakondsusest) televaatajaid sunnitakse vägisi finantseerima eestivastaste telekanalite tegevust Eesti Vabariigis, kuna teleteenuste pakkujad ei võimalda mitte ühegi lepingu sõlmimist, kuhu ei kuuluks sunniviisiliselt ka eestivastased vene propagandakanalid - ehk teiste sõnadega praegu kehtiv praktika.

Austet härra Pääminister!

Loodan, et Vabariigi Valitsus ja Teie isikliselt avaldate oma üheselt mõistetava seisukoha selles küsimuses. Loodan, et Teie abil muudetakse kehtivat praktikat selliselt, et Eesti Vabariigi elanikke enam ei sunnitaks finantseerima eestivastaste vene propagandakanalite tegevust Eesti Vabariigis!

EV Pääminister härra Rõivas (tema kantselei) jättis kirjale vastamata. Raske hinnata, mis võis olla vastamata jätmise põhjuseks (hoolimatus? halvasti korraldet töö?), aga ma olen ise mõelnd hiljem, et kuna härra Rõivas oli ainuke pääminister pääle EV taasiseseisvumist, kes minu mäletamist mööda ei tulnd kogu oma ametis oleku aja jooksul välja ühegi strateegilise ideega, kuidas Eesti Vabariiki edasi arendada, siis jõudsin järeldusele, et Pääministri Kantselei oli nii hõivat strateegilise arengukava leiutamisega, et neil ei jäänd aega üle mingite pisiasjadega tegelemiseks. Üheks võimaluseks oli ka see, et tema valitsusajal võis toimuda pidevalt mingite katastroofide lahendamine, mis lahendati enamasti nii hästi, et nende olemasolust ja eemaldamisest ei ilmund hiljem märkigi avalikkuse ette.

Taristu- ja majandusministeeriumist saadeti teade, et minu poolt püstitet probleemi lahendus kuulub Kultuuriministeeriumi valdkonda.

Kultuuriministeeriumist tuli vastus mu märgukirjale täpselt 5 kuud ja 1 päev pääle minu kirja saatmist. Vastus kuulub minu hinnangul valdkonda vestlusest aiast ja aiaaugust. Toon siinkohal näitena lõigu vastusest:

(…)Esiteks on tulenevalt üldisest lepinguvabaduse printsiibist teenuseosutajal, kelleks on Teie poolt viidatud kaasuses Telia Eesti AS, õigus määratleda millistel tingimustel ta lepinguid sõlmida soovib, välja arvatud kui seadusest tulenevad selleks piirangud. Käesoleval hetkel ei esine seaduses erisusi põhipaketi ja teiste pakettide kaudu meediateenuste osutamisel. Lepinguvabaduse piiramine selliselt, et mõningaid kanaleid keelatakse lisada teleteenuste põhipaketti, peab olema piisavalt põhjendatud ning meetme mõju soovitud tulemuse osas selge. Hetkel ei ole selge soovitud mõju ega meetme efektiivsus sellise mõju suhtes(…)

Hillar Sein

Kunstide asekantsler

Seega minu soov, et teenuseosutajad Eesti Vabariigis ei tohiks lülitada kohustuslikku põhipaketti kanaleid, mille vaatamiseks sõlmit lepingu kaudu rahastataks Eesti Vabariigi vastast propagandat, ei olnd piisavaks põhjenduseks (kas probleemile või soovile või mõlemale). Kui põhipaketist eestivastaste propagandakanalite väljaarvamise soovile vastutulek oleks lahendand minu soovi välistada olukord, kus lepingu sõlmijad oleksid sunnit rahastama eestivastast propagandat edastavaid kanaleid, siis härra asekantsleri vastuse kohaselt polnd mu soov piisavalt põhjendet ning meetme mõju soovit tulemuse suhtes (hoiduda eestivastase propagandakanalite rahastamisest) polnd selge. Mulle (aga mitte härra asekantslerile) tundus, et kui ma ei taha maksta eestivastase propaganda eest, siis lepingu sõlmimise võimaldamine sellise põhipaketi vaatamiseks, mis ei sisaldaks eestivastase propaganda kanaleid, lahendanukski minu soovi. 

Käesoleval aastal kuuluvad eestivastast propagandat edastavad telekanalid endiselt kõikide teleteenust vahendavate firmade põhipaketti ning seega rahastavad kõik nende vaatamiseks lepingu sõlmind Eesti elanikud sõltumata nende rahvusest, meelsusest ja kodakondsusest selliste kanalite tööd ja levikut. Hiljuti tõstatus küsimus, kas on õige osta reklaamiaega sellistelt kanalitelt, aga sinna see arutelu jäigi. Seega, austet kaaskodanikud, rahastatakse sellise propaganda tootmist ja levikut teie eneste poolt! Kuna ma ütli oma sateliidilepingu üles, siis ma ei pea kasutama selles lauses sõna meie. Mina enam ei rahasta. Aga see näitab, kuidas minu riik riigivõimu täidesaatvate asutuste kaudu ei tee midagi selleks, et riigi kodanikud ei peaks sunniviisiliselt maksma oma enda riigi vastu suunat propaganda rahastamist. Miks? Kas rumaluse tõttu? Hoolimatuse tõttu? Või on see neile (mitte)tegijaile kuidagi kasulik? Kuidas?

Elades alaliselt välismaal (Oslos), puutun aeg-ajalt kokku sellise infoga Eesti kohta, mis pole päris tõene. Sellistel puhkudel olen kontakti võtt valeinfot sisaldava artikli autoriga ning juhtind tema tähelepanu vigadele. Enamasti on tegemist teadmatusega selle kohta, millest kirjutatakse. Üheks ebameeldivamaks näiteks on Eesti Vabariigi päälinna kirjutamine ühe -n abil sõna lõpus, ning siinkohal mõtlen ma eriti kirjapilti ladina tähtedega. Tallinn kirjutatakse nii eesti kui inglise keeles, kui ka skandinaavia keeltes ühesuguse kirjapildiga. Mineva aasta septembris ilmus norra suurimas lehes Aftenposten artikkel Eestist ja Baltikumist ning meie suhetest VF-ga. Jutt ilus ja õige, aga juures oleval pildil oli Tallinna nimi valesti kirjutet. Helistasin loo autorile, kes teatas, et viga pole temalt pärit, kuna tekstis oli Tallinn korrektselt kirjutet (mis oli ka tõsi) ning et tema ei osand arvata, miks sellise vigase kirjaga kaart artikli juurde pandi. Kaardi all servas märge, et kaart on pärit Kartagen/Statens Kartverk nimelisest asutusest, tõlkes riigi kaardiametist. Helistasin neile ja küsisin, kes neil vastutab kaartidel olevate nimede korrektse kasutamise eest. Oma suurimaks üllatuseks sain teada, et sellist isikut polegi. Võeti mu info teadmiseks ning lubati arutada, kuidas edaspidi sellistest vigadest hoiduda. Andsin loost teada ka EV Suursaatkonnale Oslos, kes lubas ka omaltpoolt edaspidi silma sellistel vigadel pääl hoida ning vajadusel omapoolsete protestidega esineda.

Sama teema on ka Eestis Google maps kasutamisel, kus samuti on Tallinna nimi valesti kirjutet. Olin varemgi lugend, et Google üldiselt sülitab sellise kriitika pääle. Saatsin siis kirja EV välisministrile härra Mikserile, kus juhtisin tema tähelepanu Tallinna nime valele kirjapildile Google maps kaartidel. Palusin tal saata Eesti Vabariigi Välisministeeriumi / Valitsuse nimel kiri Google firmale ning juhtida Google tähelepanu probleemile lootusega, et Google parandab oma vea kaartidel ära. Tänaseks on austet välisministrile saadet kirjast möödund 7 kuud. Vastust ei ole endiselt saand. Seega tuleb tunnistada, et ka härra välisministri abilised ei tee oma tööd nii nagu peaksid. Ükskõik kui kompetentne on minister oma ametis, ei saa öelda, et ta teeb oma tööd veatult kui temale saadet kirjad jäävad vastamata. Ja nii kirjutabki Google oma kaartidel jätkuvalt meie päälinna nime valesti. Tundub, et austet härra välisministril on poliitikuna tunduvalt tugevam nahk meie riiki halvustavate nähtuste suhtes kui minusugusel õrnahingelisel.

Eesti Vabariigi Välisministeeriumiga on siiski meenutada ka midagi positiivset. Lugesin 2011. aasta juunis artiklit sellest, kuidas ühel EV kodanikul tekkisid probleemid kadund passi tõttu Ghana’s ning et välisministeerium loobus abi asutamisest kulude tõttu, mis kulunuks ametniku saatmiseks Ghana’sse. Võtsin ühendust EV välisministeeriumiga ning arvasin, et selline olukord, kus Eesti Vabariik jätab abi vajava kodaniku välismaal hätta, on meie riigi prestiizhile halvasti mõjuv nii meie kodanike hulgas kui ka välismaal. Küsisin ka, kui palju läinuks maksma ametniku lähetamine Ghana’sse ning arvasin, et ehk meie pere oleks saand aidata vajaliku summa leidmisega. Vastus saabus kiiresti: 

… Vastuseks Teie küsimusele teatan, et orienteeruv maksumus ühe ametniku lähetamiseks Ghanasse on 2500 eurot…

Paraku puudus vastusest arve number, kuhu saanuks raha üle kanda. Tuli saata uus e-mail küsmusega arve numbrist. Vastus oli omamoodi huvitav: 

(…)Tänan Teid veel kord osavõtlikkuse eest. Samas pean Teile teatama, et Välisministeerium ei saa eraisikutelt ja ettevõtetelt vastu võtta riigiametnike tööülesannete täitmiseks annetusi. Maailmas on hinnanguliselt enam kui 100 000 Eesti kodanikku, kellele konsulaarteenuste osutamine on välisministeeriumi konsulaarosakonna töökavas võimaluste piires alati planeeritud. Seepärast lubage kinnitada, et ka üksikjuhtumite lahendamine on meile oluline ning konsulaarosakond on võtnud oma tegevuskavva ka ametniku lähetamise Ghanasse.(…)

Ei saandki aru, miks austet asekantsler härra Lauri Bambus ei teatand sellest kohe oma esimeses kirjas, et välisministeerium ei saa eraisikutelt vastu võtta annetusi riigiametnike tööülesannete täitmiseks. Peres asja arutades leidsime, et ehk sooviti summa mainimisega meie huvi asja lahenduse leidmiseks summutada ning kui selgus, et olime selle summa nõus tasuma, siis ei jäändki miskit muud üle kui teatada annetuste võimatusest. Suureks plussiks oli minu silmis see, et lahendus leiti ning EV kodanik sai abi. Vaevalt, et meie sekkumine asja kuidagi mõjutas, aga kui asja vastu huvi üles näitavate kodanike ja massimeedia hulk ületab kriitilise massi hulga, on ka ametnikel kergem teha häid otsuseid.

Kõige positiivsem kogemus tagasisidest ühelt poliitikult on mu kiri EV toonasele rahandusministrile härra Sesterile 2015. aasta juulis. Tegemist oli minu poolt ühe ettepaneku / mõtte saatmisega ühel tol hetkel valulise probleemi kohta. Tegemist oli teoreetilise mõttega, millele ei oodandki mingit sisulist vastust:

Austet hr. minister!

Kreeka välisvõlg on nii suur, et selle kustutamisega tuleb Kreeka vaevalt toime, isegi kui neil tahtmist oleks, hetkel on suur tegemine isegi võla intressi kätte saamisega.

 Kas poleks õigem teha Kreekale ettepanek loobuda võla katteks osadest oma saartest - neil neid umbes 1400 ning ainult paarsada on asustet.

 Näituseks võiks  EV saada võla katteks ühe saare (eeldusel, et saar on piisavalt suur - võimalik luua lennuväli ning laevatatav sadam) selleks, et EV võiks sinna ehitada korralikud kuurortid, mida suviti saaksid kasutada turistid ning talviti soojemat kliimat vajavad pensionärid, miks mitte ka vanadekodud, lisaks vajaliku infrastruktuuri.

 Teoreetiliselt oleks Kreekal võimalik saar(ed) tagasi osta mingi aja jooksul, praktiliselt poleks neist tõenäliselt nende saarte tagasi ostjat..

 Võlausaldajad saaksid kena kinnisvara ning Kreeka oma kolossaalsetest võlgadest lahti - lihtsam alustada puhtalt lehelt.

 Kindlasti käiks see Kreeka enesetunde pihta, aga kui see kõrvale jätta, siis peaks tegemist olema vaid win-win situatsiooniga. Pole suurt vahet, kellele mingi saar Euroopa Liidus kuulub, vaba liikumine nagunii.

Loodan, et võtate mu ettepaneku kaalumisele ühe võimaliku variandina Kreeka võlakriisi lahendamiseks.

Edu läbirääkimistel!

Minu suurimaks üllatuseks sain sisulise vastuse ministrihärra enese käest juba kaks tundi ja 15 minutit pääle oma kirja saatmist:

Tere hr. Kaljusto,

Tänud mõtete eest! Hetkel töötame selle kallal, et Kreeka viiks ellu programmid, millest tulenevalt finantsiline jätkusuutlikus võimaldaks oma igapäevaseid kulusid katta ning tekkiks ka primaarülejääk, mille arvelt saaks ka võlausaldajatele laenud tagasi maksta. Eelmise aasta lõpus oli Kreeka päris lähedal programmi lõpetamisele, paraku valimised pöörasid poliitilise juhtimise teisele rajale.

Vaatame, kuhu läbirääkimistega jõuame.

Lugupidamisega,

Sven Sester

Teiste sõnadega tõestus sellele, et Eestis on üks tavaütelus puhta vastupidi. It’s not business, just personal! Kui muud kontaktid poliitikutega andsid põhjuse arvata, et sisulisest vastusest ühelt poliitikult võis vaid unistada, siis juhul kui tegemist on korraliku inimesega, pole ka viisaka sisulise vastuse kiire saamine mingiks imeks.

Minu kui kodaniku ja minu riigi suhete häädus pannakse proovile mitte ainult suheldes poliitikutega, vaid ka ametnikega. Mu poeg Jüri oli 2015. aastal vabatahtlikult eesti kaitseväes ajateenistuses. Ajateenistuse lõpupoole sai ta oma vabal ajal sooritada B-kategooria juhiloa taotlemiseks harilikud (mitte sõjaväelised) sõidukursused (ta oli sõjaväes nooremallohvitseride kursusel, aga mitte autojuhtide kursusel) e-õppe kaudu, kus suur osa teooriast omandati iseseisvalt interneti vahendusel ning sõidutunde sai sooritada vabadel nädalavahetustel. Kursustele registreerimiseks tuli esitada tõend sissekirjutusest Eesti Vabariigis, mida pidi nõutama hiljem ka eksamile minekul. Kuna Jüri oli endiselt Norra elanike nimekirjas ning Eestis kehtiv säädusandlus lubas eksameid sooritada vaid Eesti elanikel, lisaks tudengeil, kes suutsid tõestada vähemalt 6 kuu elamist Eestis, siis tekkis probleem sellisele kursusele ja hiljem eksamile saamisega.

Võtsin ühendust maanteeametiga ning kurtsin probleemi. Küsisin, kuidas lastakse inimestel olla kaitseväes ning vajadusel kaitsta kodumaad, aga juhiloa saamiseks ei luba säädusandlus ei kursusele ega hiljem ka eksamile minna. Infoteenistuses tunti kaasa ning teatati, et selline on säädus, nemad ei saavat kuidagi meid aidata. Õnneks oskasin paluda end ühendada ülemusega, kellega soovisin asja sisulist ning mitte ainult vormilist külge arutada. Pääle asja arutamist maanteameti pääspetsialistiga sain järgmise vastuse:

Edastan Teile lubatud kirjaliku kinnituse selle kohta, et isik, kes elab alaliselt välismaal ning kes tuleb Eesti sõjaväkke, saab Eestis taotleda või vahetada juhiluba. 

Hetkel kehtiva liiklusseaduse § 100 lg 1 kohaselt antakse mootorsõiduki juhtimisõigus isikule, kelle alaline elukoht on Eestis või kes suudab tõendada, et ta on Eestis õppinud vähemalt kuus kuud, kelle vanus ja terviseseisund vastavad kehtivatele nõuetele ja kes on omandanud mootorsõidukijuhi kvalifikatsiooni. Seda sätet saame tõlgendada selliselt, et õppija all mõeldakse ka isikut, kes elab alaliselt välisriigis ning kes asub Eesti kaitseväes. Seega Eesti kaitseväes asuv Eesti kodanik, kelle alaline elukoht on välismaal, saab taotleda Eestis juhtimisõigust ja juhiluba.

Teie palvel teeme ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku lisada liiklusseadusesse vastav säte, mis lubab taotleda Eestis juhiluba ja juhtimisõigust isikutel, kes alaliselt elavad välismaal ning kes tulevad Eesti kaitseväkke.

Veelkord tänan Teid kõne ja ettepaneku eest!

Lugupidamisega ning kõike parimat soovides

Jekaterina Nesterenko

Maanteeameti eksamiosakonna peaspetsialist

Üks ilmekas näide selle kohta, et probleeme on võimalik arutada ning neile mõistlikke (mitte korruptiivseid) lahendusi leida ning vajadusel ka algatada säädusandluse muutmist EV kodanike huvides. Olen sellist suhtumist ametnikelt kohand tunduvalt sagedamini, kui massimeedia artikleid lugedes või siis ministri tasemel poliitikutega suhelda üritades arvata (karta) võiks.

Eesti Vabariigi väljakuulutamisest on möödund 100 aastat. Sellest sajast aastast on meie rahvas ja meie riik olnd vaba päätselt juba 44 aastat. Sellest ajast küllalt täpselt 20 aastat jäi kahe ilmasõja vahele, septembris täitub aga 24 aastat sellest hetkest kui viimane kutsumata võõrsõdur meie pinnalt lahkus. 

Kõrgeima võimu kandjaks Eesti Vabariigis oleme meie kõik – Eesti kodanikud. 2018. aastal oleme oleme paraku olukorras, kus võim, mis kuulub meile, pole enam meie kätes, ning seda juba üle viimase 20 aasta. Usaldus huvigrupi vastu, kelle käes on võim – poliitikute vastu, on olematu. Poliitiline süsteem kui selline toimib, aga mitte meie huvides. Selleks, et saada meile kuuluv võim ka meie kätesse, on vaja muuta säädusandlust, eelkõige Põhisäädust. Me peame muutma võimu delegeerimise põhimõtteid, jättes enda kätesse võimaluse väljendada soovi korral oma tahet otse.

Selline on minu arvamus ja kokkuvõte minu riigi ja minu suhetest, mille üle sain mõtiskleda auto roolis teel Tallinnast Tartusse päev enne ja tagasi päev pääle Eesti Vabariigi välja kuulutamise sajandat aastapäeva. Mina üksinda ei saa teha midagi. Kui aga peaks selguma, et kodanikke, kes tunnevad puudust otsustusõigusest meie elu puudutavates asjades, on palju ning neil on soov ja tahe väljendada oma arvamust, leiame ühises arutelus ka viisid, kuidas oma tahe maksvusele pöörata.