Valimised 2019 ehk valikute puudumine

Valimised 2019

Õige mitmed on mu käest küsind, kas ma olen juba valimas käind, mõned ka seda, kelle poolt olen hääle and. Olen vastand ausalt, et ei ole, ega plaani seda ka teha. Viimati andsin oma hääle 25 aastat tagasi Lauri Vahtrele Isamaast.

Kui Isamaa hakkas kohti oma nimekirjas jagama (loodetava?) rahalise toetuse nimel minu silmis hoopiski mitte kahtlase (mis sääl siis nii kahtlast oli – kõik ju kõigile näha ning teada) kuulsusega ärimeestele, kes siis võimupiruka juurde pääsenuna tegid kõik selleks, et põhja lasta varasemalt intelligentse ning aatelise erakonna kuulsust, olid valikud minu jaoks otsa saand.

Korraks tekitas lained Reformierakonna asutamine, mis erines toonasest põhja last Isamaast vaid liikmete nimede poolest. Isegi teoreetiline huvi uue erakonna käekäigu vastu kadus paar kuud pärast nende esimest Riigikokku pääsemist. Kui siis esmane kokkulepe valitsuse moodustamiseks nüüdseks juba hingusele läind nõndanimetet direktorite erakonnaga aia taha läks, siis oldi pääle lindiskandaali puhkemist ning valitsuse kukkumist nõus kõigega selle nimel, et siiski valitsusse pääseda. Aateline ning põhimõtetest kinni pidav erakond oleks tagasi lükand varasemaid kokkuleppeid juba kord rikkund kosilased ning last asjal minna uute valimisteni Riigikokku, mille järgselt oleks olnd lootust saada valijailt uus mandaat juba enamusvalitsuse moodustamiseks. Aga seda ei teht ja tulemus tuli nagu ikka. Vahepääl oli uute ideede puudus nii suureks läind, et erakonda tuli taaselustada pärandamise teel.

Ühel hetkel tegi ilma ladinakeelset nime kasutav erakond, mis koosnes varasemast rikkumatutest noortest inimestest, kes paraku polnd reaalse eluga kunagi kokku puutund, ning kuna nad kõik enamasti pääle pärituule kadumist siiski poliitikasse edasi jäid, siis pole neil ka nende ülejäänd elu jooksul tõenäoliselt mitte mingit reaalselt võimalust sellega ka kokku puutuda. Ehk teiste sõnadega – sobivad hästi poliitikute hulka. Nende hulka, kellega normaalsed inimesed üritavad tavaliselt hoidumast ühele pildile saamisest.

Nendel valimistel on taas uued üritajad platsis. Nimi haakus kenaste minu arusaamisega eesti poliitikast (vt. mu varasemat blogi http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2018/04/voim-vaim-ja-kodanikud-mina-meie-ja-me.html). Kuna aga mitmedki sõbrad olid tegevad uue erakonna loomises, siis lugesin ka nende (asutamis?)programmi läbi. Väga eriline tekst oli. Iga lauset sellest programmist saanuks kasutada loosungi valmistamiseks. Kahjuks pääle loosungite ei suut miskit muud programmist leida, isegi mitte kasutusjuhendit – kuidas neid loosungeid ellu viia. Aga igastahes – edu ja jaksu!

Ei taha/saa kellegi poolt häält anda, kuna poliitikud (mitte ainult Eestis) on teind kõik selleks, et nende ametinime oleks kerge sõimusõnana kasutada. Kui aeg-ajalt peakski nende sekka mõni korralik ja viisakas inimene ära eksima (statistiliselt on selline võimalus siiski olemas), siis tehakse neile kiiresti selgeks, kes kellega käib. Neist aga, kes on pika arusaamisega, sõidetakse ühiselt teerulliga üle, et paremini Poliitika Prokrustese sängi sobiksid. Andes sellises olukorras oma hääle kellelegi, on alati liiga suur võimalus selleks, et mingi aja pärast peaks nuttes häbenema oma mandaadi andmist inimesele, kes järjekordse skandaali päätegelaseks on juhtund.

Tuleb tõdeda, et ka 2019. aasta valimised on minu jaoks sobimatu süsteemi ning puuduvate valikuvõimaluste tõttu aia taha läind. Kohe kuidagi ei taha anda mandaati neile, kelle kohta pole garantiid, et neist võiks tolku tulla või siis vähemasti, et nende pärast ei peaks häbenema. Et mitte hiljem kahjatseda, et oleks teand, siis oleks kodunt ära läind, siis tahaks neile statistiliselt siiski võimalikele korralikele inimestele, kes peaks saama sel korral Riigikokku valituks saama, pakkuda välja võimaluse omandamaks minu hääle järgmistel Riigikogu valimistel.

Ei taha liiga suuri nõudmisi esitada – suur tükk pidada suu lõhki ajama. Ikka baby steps, baby steps…

Siin siis mõned teod, millega võiksid uued Riigikogu liikmed tõestada oma huvi minu hääle vastu järgmistel valimistel:

1.      Põhisääduse muutmise algatamine rahvahääletuse abil justnimelt rahvahääletuse korra säädustamiseks. Põhisääduse kohaselt kuulub kõrgeim võim rahvale, aga rahvas ei saa ei algatada rahvale (ja ka riigile – meie kõik – aga mitte ainult poliitikud - ühiselt olemegi riik) vajalikke muutusi. Teie algatage (ainult Riigikogu saab algatada kehtiva säädusandluse kohaselt rahvahääletust) ning meie kinnitame oma soovi omada sääduslikku õigust panna mingi kindla arvu kodanike poolt rahvahääletusele meile tähtsaid säädusi

2.      Võtke vastu säädus, mille kohaselt teleteenust müüvad firmad ei tohiks lülitada nõndanimetet põhipaketti kanaleid, mis levitavad eestivastast propagandat. Kuni praeguse ajani pole ükski EV Valitsus teind midagi selleks, et sellistesse põhipakettidesse poleks firmade poolt võimalik kaasata eestivastast propagandat levitavaid kanaleid. Kõik need, kes kuni tänaseni on sõlmind lepingu sellise põhipaketi vaatamiseks, rahastavad vaatamata oma rahvusele, soole, ilmavaatele ja kodakondsusele sellise meie eneste vastu suunat propaganda valmistamist

3.      Võtke vastu säädus, mille kohaselt ei peaks EV elanikud kinos vaatama filme samaaegselt nii eesti- kui ka venekeelsete subtiitritega.

Baby steps, ikka baby steps. Kui saate hakkama, siis saate ka minu hääle.