Valimised 2019
Õige mitmed on mu käest küsind, kas ma olen juba valimas
käind, mõned ka seda, kelle poolt olen hääle and. Olen vastand ausalt, et ei
ole, ega plaani seda ka teha. Viimati andsin oma hääle 25 aastat tagasi Lauri
Vahtrele Isamaast.
Kui Isamaa hakkas kohti oma nimekirjas jagama (loodetava?)
rahalise toetuse nimel minu silmis hoopiski mitte kahtlase (mis sääl siis nii
kahtlast oli – kõik ju kõigile näha ning teada) kuulsusega ärimeestele, kes
siis võimupiruka juurde pääsenuna tegid kõik selleks, et põhja lasta varasemalt
intelligentse ning aatelise erakonna kuulsust, olid valikud minu jaoks otsa
saand.
Korraks tekitas lained Reformierakonna asutamine, mis erines
toonasest põhja last Isamaast vaid liikmete nimede poolest. Isegi teoreetiline huvi
uue erakonna käekäigu vastu kadus paar kuud pärast nende esimest Riigikokku
pääsemist. Kui siis esmane kokkulepe valitsuse moodustamiseks nüüdseks juba
hingusele läind nõndanimetet direktorite erakonnaga aia taha läks, siis oldi
pääle lindiskandaali puhkemist ning valitsuse kukkumist nõus kõigega selle
nimel, et siiski valitsusse pääseda. Aateline ning põhimõtetest kinni pidav
erakond oleks tagasi lükand varasemaid kokkuleppeid juba kord rikkund kosilased
ning last asjal minna uute valimisteni Riigikokku, mille järgselt oleks olnd
lootust saada valijailt uus mandaat juba enamusvalitsuse moodustamiseks. Aga
seda ei teht ja tulemus tuli nagu ikka. Vahepääl oli uute ideede puudus nii
suureks läind, et erakonda tuli taaselustada pärandamise teel.
Ühel hetkel tegi ilma ladinakeelset nime kasutav erakond,
mis koosnes varasemast rikkumatutest noortest inimestest, kes paraku polnd
reaalse eluga kunagi kokku puutund, ning kuna nad kõik enamasti pääle pärituule
kadumist siiski poliitikasse edasi jäid, siis pole neil ka nende ülejäänd elu
jooksul tõenäoliselt mitte mingit reaalselt võimalust sellega ka kokku puutuda.
Ehk teiste sõnadega – sobivad hästi poliitikute hulka. Nende hulka, kellega
normaalsed inimesed üritavad tavaliselt hoidumast ühele pildile saamisest.
Nendel valimistel on taas uued üritajad platsis. Nimi haakus
kenaste minu arusaamisega eesti poliitikast (vt. mu varasemat blogi http://jaanuskaljusto.
Ei taha/saa kellegi poolt häält anda, kuna poliitikud (mitte
ainult Eestis) on teind kõik selleks, et nende ametinime oleks kerge
sõimusõnana kasutada. Kui aeg-ajalt peakski nende sekka mõni korralik ja
viisakas inimene ära eksima (statistiliselt on selline võimalus siiski olemas),
siis tehakse neile kiiresti selgeks, kes kellega käib. Neist aga, kes on pika
arusaamisega, sõidetakse ühiselt teerulliga üle, et paremini Poliitika Prokrustese
sängi sobiksid. Andes sellises olukorras oma hääle kellelegi, on alati liiga
suur võimalus selleks, et mingi aja pärast peaks nuttes häbenema oma mandaadi
andmist inimesele, kes järjekordse skandaali päätegelaseks on juhtund.
Tuleb tõdeda, et ka 2019. aasta valimised on minu jaoks
sobimatu süsteemi ning puuduvate valikuvõimaluste tõttu aia taha läind. Kohe
kuidagi ei taha anda mandaati neile, kelle kohta pole garantiid, et neist võiks
tolku tulla või siis vähemasti, et nende pärast ei peaks häbenema. Et mitte
hiljem kahjatseda, et oleks teand, siis oleks kodunt ära läind, siis tahaks
neile statistiliselt siiski võimalikele korralikele inimestele, kes peaks saama
sel korral Riigikokku valituks saama, pakkuda välja võimaluse omandamaks minu
hääle järgmistel Riigikogu valimistel.
Ei taha liiga suuri nõudmisi esitada – suur tükk pidada suu
lõhki ajama. Ikka baby steps, baby steps…
Siin siis mõned teod, millega võiksid uued Riigikogu liikmed
tõestada oma huvi minu hääle vastu järgmistel valimistel:
1.
Põhisääduse muutmise algatamine rahvahääletuse
abil justnimelt rahvahääletuse korra säädustamiseks. Põhisääduse kohaselt
kuulub kõrgeim võim rahvale, aga rahvas ei saa ei algatada rahvale (ja ka
riigile – meie kõik – aga mitte ainult poliitikud - ühiselt olemegi riik)
vajalikke muutusi. Teie algatage (ainult Riigikogu saab algatada kehtiva
säädusandluse kohaselt rahvahääletust) ning meie kinnitame oma soovi omada
sääduslikku õigust panna mingi kindla arvu kodanike poolt rahvahääletusele
meile tähtsaid säädusi
2.
Võtke vastu säädus, mille kohaselt teleteenust
müüvad firmad ei tohiks lülitada nõndanimetet põhipaketti kanaleid, mis
levitavad eestivastast propagandat. Kuni praeguse ajani pole ükski EV Valitsus
teind midagi selleks, et sellistesse põhipakettidesse poleks firmade poolt võimalik
kaasata eestivastast propagandat levitavaid kanaleid. Kõik need, kes kuni
tänaseni on sõlmind lepingu sellise põhipaketi vaatamiseks, rahastavad
vaatamata oma rahvusele, soole, ilmavaatele ja kodakondsusele sellise meie
eneste vastu suunat propaganda valmistamist
3.
Võtke vastu säädus, mille kohaselt ei peaks EV
elanikud kinos vaatama filme samaaegselt nii eesti- kui ka venekeelsete
subtiitritega.
Baby steps, ikka baby steps. Kui saate hakkama, siis saate
ka minu hääle.
