onsdag 29. juni 2011

Ikka see õnnetu lugu

Lugesin täna ühte huvitavat intervjuud, siin on link neile, kes loevad vene keeles: http://www.myestonia.ru/publ/nemcov_russkij_medved_vas_ne_sest/13-1-0-646. Vaatamata oma respektile Boris Nemtsovi kui vene opositsioonipoliitiku vastu, ei saa ma paraku olla nõus kõige sellega, mida ta pakub välja Eesti-Vene majanduselu elavdamiseks.

Kui minu arvamus suruda kokku ühte lausesse, siis tulemuseks oleks, et autoritaarse ning feodaalse Vene Föderatsiooniga tuleks hoiduda igasuguseist majandussidemeist. Ning seda nii riigi tasemel kui ka eraettevõtluses. Ohte, mis kerkivad esile majandussuhtluses VF-ga, on tunduvalt rohkem kui oletatavaid kasusid. Ning ohud majandussuhtluses VF-ga ei peitu mitte ainult ettevõtete tasandil, vaid kahjuks ka riiklikul tasemel.

Kõige värskemaks näiteks ajaloolises plaanis on 1998. aasta kriis VF-s, mille tagajärjel pankrotistusid ka väga paljud eesti ettevõtted. Kriisi tagajärjel sai eesti ettevõtlus õppetunni, mida paljud (nende hulgas ka nüüdseks juba endised) ettevõtjad mäletavad siiani.

Pääle VF-i pöördumist Vladimir Putini valitsemise all tagasi feodalismi, on paraku majandustegevus VF-s taas politiseerit ning on suuresti feodaalidele nende eesmärkide saavutamise poliitiliseks abivahendiks. Ning seda nii siseriiklikult VF-s kui ka välismaal.

Kahjuks ei ole Saksa Liitvabariigi endine kantsler Schröder ainuke näide VF-i eriteenistuste koolitustegevuse efektiivsusest. Selliseid schrödereid võib leida praktiliselt igalt poolt maailmas, paraku ka Eestis.

Kui ühe vene turule läind eesti ettevõtja puhul on tegemist vaid tema isiklise riisikoga, kus tema võimalik vene feodalismi hammasrataste vahele jäämine mõjutab vaid tema enda ning tema ettevõtte töötajate saatust, siis riiklikul tasemel on selline hammasrataste vahele jäämine traagiline kogu riigile. Ja ka selliseid näiteid on meil kahjuks meie enda ajaloost teada.

Kui üks eesti ettevõtja võib lihtsalt pankrotti minna, kui VF alfafeodaal ning tema lähikond võib otsustada poliitilisel eesmärgil karistada EV-i ja meie ettevõtjaid keelates ära eesti toodete impordi (ükskõik mis nime all - otsene impordikeeld, VF pääsanitaararsti korraldus, raudtee remont, vagunite puudus, tollitöötajate/piirivalve töökorraldus, kus iga veoauto kontrollile tuleb kulutada mingi kindel hulk aega vms.), siis lisaks on ettevõtja riskiks veel riiklik reiderlus/bandiitlus VF-s, kus tema käest võidakse tema ettevõte lihtsalt ära võtta (kui see asub VF territooriumil) ning teda ennast kas pikaks ajaks vangi panna või siis füüsiliselt ära hävitada.

Ma arvan, et nende eesti ettevõtjate hulgas, kes tegutsevad VF-s, pole enam nii naiivseid inimesi, kes ei tea neid riskifaktoreid tunduvalt paremini kui mina. Kui nad aga teavad neid riskifaktoreid ning tegutsevad endiselt edasi VF-s, siis on tegemist kas äärmiselt hulljulgete inimestega, kes naudivad  kõrgendet adrenaliinitaset veres või siis inimestega, kes on valmis sooritama või on juba sooritand selliseid kokkuleppeid (kui kauaks ja mis tingimusil?), mis tagavad neile soosingu vene feodaalide silmis.

Ei tahaks olla selliste ettevõtjate nahas, kes oma ettevõtte tegutsemise ja ellu jäämise nimel on sunnit sooritama üha suuremaid alatusi, mis kokkuvõttes kahjustavad tema maad ja kaaskodanikke. Väga ilusti on selline situatsioon kajastet eesti seriaalis "Tuulepäälne maa" - õppetund igale ettevõtjale ilusti puust ette tehtuna.

Juust hiirelõksus pole sugugi nii tasuta lõuna kui see paistab. Ja mul on siiralt kahju neist ettevõtjaist, kes on selle juustu kallale naiivsusest läind. Aga lisaks neile on kindlasti ka selliseid, kes on hetketulu nimel nõus ka oma perekonna maha müüma. Ja lisaks veel meid teisi tänitama, kuidas meie ikka aru ei saa kui tähtis on eesti majandusele suunatus VF-i turule.

Olen paar korda mõelnd, et mis küll võinuks juhtuda feodaalses NSVL-s kui Lenini ja Stalini lähimad kaasvõitlejad oleksid teand, kuidas nende poolt lood vägivalla aparaat ka neid endid hiljem hävitab. Ning minu mõtiskluste tulemuseks on olnd tõdemus, et tõenäoliselt poleks muutund midagi. Arvestades kogu selle kommunistliku feodaalsüsteemi ja selle juhtide moraalset ebardlikkust oleksid ka hiljem ise tapalavale sattund punafeodaalid oma jäledad teod siiski sooritand ning sellega aidand seda koletuslikku riiki kehtestada - ehk vast veel võikamalt kui tegelikus elus, kuna võimalused olid ajaliselt piirat. Kahjuks on olemas inimesed, kes on teistele kurja tegemiseks nõus ükskõik millega, ainult et saaks oma verejanu rahuldada. Kasvõi hetkeks, aga siiski!

Kui jutu lõpetuseks veidi teistest asjadest kirjutada, siis on huvitav vaadata, kuidas need, kes võitlevad Eestimaa venekeelsete elanike õiguse eest Eestis vaid vene keeles suhelda, kuidas nende sõnad ja teod üksteisest lahku lähevad.

See, et Savisaare juhitav Jedinaja Rossija sõpruspartei EV-s pole pääle jutu ühegi sisulise teoga nõndanimetet (loe: ainult) venekeelse elanikkonna kasuks hakkama saand, pole kellelegi uudiseks. Aga see, et ka VF-i ametnikud ja esindajad käituvad nii, et jääb mulje, et nende arvates on nende rahvuskaaslased rumalad inimesed, on nendest küll inetu. Sest kuidas muidu tõlgendada kogu nende juttu, mille essentsiks on see, et nende rahvuskaaslased EV-s polevat võimelised kogu elu jooksul siinset riigikeelt ära õppima.

Mina isikliselt arvan küll, et iga inimene, kes on lugemise ja kirjutamise selgeks õppind, on võimeline lisaks oma emakeelele ka riigikeele ära õppima. Aga minu selline arvamus ei paista ühtivat VF-i ametlike ja mitteametlike esindajate arvamusega, kes tunduvad olevat oma rahvuskaaslaste vaimsetest võimetest küllalt viletsal arvamusel. Ning paistab, et nad jagavad oma rahvuskaaslasi veel erinevatesse klassidesse, kusjuures EV-s elavate rahvuskaaslaste vaimsed võimeid hindavad nad tunduvalt madalamalt kui näituseks Saksamaal elavatel rahvuskaaslastel, kus riigikeele selgeks õppimise vajadusest ei tehta mingit numbrit.

Kahjuks on sellisel arvamusel ka mitmed EV-s tegutsevad riigiasutused ja ettevõtted, kes samuti hindavad nõndanimetet venekeelset elanikkonda madalalt. Selliste asutuste hulka kuulub ETV, mis nii mitmeidki eestikeelseid saateid ei varusta mitte eestikeelsete subtiitritega, mis kergendaksid eesti keele õppimist, vaid venekeelsete subtiitritega, mis hõlbustavad vene keelse teksti lugemise õppimist.

Lisaks veel Tele2, kus pääle eestikeelset teadet järgneb vene keelne teade selle kohta, et telefon on välja lülitet või asub väljaspool levipiirkonda. Pääle sellise teate kuulmist paar päeva tagasi on minu plaanis nüüd leida üks teine mobiilside firma, mis ei diskrimineeri üht osa elanikkonnast sellega, et arvab, et nad pole riigikeeles võimelised aru saama ühest lihtsast ning tihti korduvast lausest. Või siis Tartu Cinemon kino, mis sunnib Tartu elanikke vaatama filme lisaks riigikeelseile subtiitritele veel ka võõrkeelsete subtiitritega, mistõttu suur osa ekraanist on kaet tekstiga, kusjuures võõrkeeli valdavad inimesed ei saa normaalselt vaadata filmi, kuna nad automaatselt loevad tõlkeid nii riigikeeles kui ka võõrkeeles ning võrdlevad originaaljutu vastavust kõikide tõlgetega, mistõttu pääle filmi vaatamist on neil tunne nagu nad oleksid toimetaja tööd teind, aga mitte filmi nautind.

Kui nüüd lõpetuseks jutu alguse juurde tagasi tulla, siis arvan, et Eesti-Vene majandussuhted arenevad hästi ja mõlemasuunaliselt ilma vahelesekkumiseta poliitiliste jõudude poolt tingimusel, et mõlemad riigid on sarnased vabad ja demokraatlikud riigid. Ja siin on hr. Nemtsovil vaatamata tema senisele suurele panusele veel suur töö ees ootamas.

Siin Sangaste metsas on täna ilus päikeseline ja soe ilm. Sellist ka teile kõigile!

fredag 3. juni 2011

Oslo

Kirjutasin mõni aeg tagasi siin blogis ühe jutu päälkirjaga Oslo, Oslo, Oslo.

Selle jutu ilmestamiseks liimin täna siia ühe lingi Aftenposten'ist, kus lingistet artikli juures on ka pilt nende Legotaoliste majakuubikute kohta, millest minu blogis juttu oli.

Rasedatel ning muidu kergesti erutuvatel inimestel ei soovita linki avada!

Muidu on täna ilus päikseline päev siin, soovin sellist ka teile!

http://oslopuls.aftenposten.no/aktivitet_friluft/article548222.ece