fredag 19. august 2016

Olümpiamängudest

Tuleb suure kurbtusega tunnistada, et Olümpiamängud on oma aja ära eland. Täpsustan oma arvamust sellega, et Olümpiamängude all mõistan ma Pierre de Coubertin'i poolt taaselustet antiikmängude kaasajastet varianti, selliseid mänge, mida peeti esimesed aastakümned pääle traditsiooni taaselustamist.

Alates Berliini Olümpiast on aga Olümpiamängud üha enam kraavi poole keerand. Kõikvõimalikud diktaatorid ja muud autoritaarsed juhid ning neile allutet riigid on sõbralikust ja fair play üritusest teind ülipolitiseerit palagani. Lisaks veel kunagise IOC presidendi Juan Antonio Samaranch'i poolt teostet Mängude monetaarne reform, mis päästis konkreetsete ürituste toimumise, kuid tappis viimasegi riisme Olümpiavaimust. Nii nad tapsidki Ferdinandi.

Kõikvõimalikule sohitegemisele, dopinguskandaalidele ja altkäemaksudele on lisandund viimasel ajal üha kasvav päältvaatajate matslik ja kasvatamatu käitumine - kaasaelamise asemel destruktiivsed vilekontserdid konkurentidele jne.

Kõige õigem olekski lõpetada Olümpiamängude korraldamine, vähemasti selle nime all. Kes tahavad, võivad edaspidi korraldada Sohivõistlusi, Kasumänge ja Ülbusüritusi, ning siis vastaksidki lõpuks ometi nimed sisule.

Ning kui lõpuni aus olla, siis pole tippspordi tegemine kunagi tervisele kasulik olnd, vähemalt mitte pikemas ajalises perspektiivis. Aga mõõdukas sportimine on tervisele jätkuvalt kasulik, mida ma kõigile ka lõpetuseks ka soojalt soovitan.