mandag 22. september 2014

Mõned mõtted Eesti meditsiinist

On raske muuta midagi, mille eest ise ei vastuta. Eriti selliseid asju, mille eest otsustamise / vastutamise on enese pääle võtt poliitikud. Nemad elavad omaette virtuaalses ilmas, mis meenutab pigem SimCity mängu kui reaalset elu. Puuduvaid oskusi ja teadmisi varjatakse kõrge enesehinnangu ja sellega kaasneva verbaalse müra taha.

Kuigi ei saa muuta korraldust ja süsteemi, on võimalik muuta asju, mille muutmine ei küsi raha ning mis aitaks tunduvalt vähendada frustratsiooni patsientide hulgas. Rootsi statistika kohaselt on umbes 60% kaebuste taga kommunikatsiooni häired, ehk teiste sõnadega - juhtumid, mis on tingit sellest, et meedikud ei räägi oma patsientidega piisavalt. On põhjust arvata, et ka Eestis pole asjad paremad.

Olles jälgind Eesti meditsiini juba pikemat aega väljastpoolt, olen otsustand kirja panna mõned õpetussõnad neile, kes asja vastu huvi peaks tundma - kasta on mõtet vaid kasvavat kapsast kui oma tegevusele maamehelikku analoogi otsida.

Kui isegi nõukogude aja lõpus oli Eestis vaatamata kõigele endiselt nii palju kolleege (aitäh, et te olemas olite!), kelle tegevus võinuks olla arstliku tegevuse (arstiteadus ja arstikunst) musternäidiseks, siis A.D. MMXIV ei tohiks olla enam ühtegi põhjust, miks meedikud peaksid käituma oma patsientidega arrogantselt ja ignorantselt (et halba asja vähegi diplomaatlikumalt sõnastada). Aga kuna endiselt võib ikka ja jälle kohata neid kolleege, kelle tegevust ei soovita ühelgi noorel kolleegil jäljendada, siis tulebki kirjatöö ette võtta.

Siin need õpetussõnad siis on, punktidena nimekirjas, millele lisan ka mõned selgitavad kommentaarid.


1. Patsiendiga kohtudes öelge patsiendile alati tere ning tutvustage end. Ka korduval kohtumisel võib end tutvustada, pigem üks kord ülearu kui üks kord liiga vähe. Valgetes kitlites ringi sebivad tegelased on tihtipääle patsientide silmis nende kitlite nägu, raske vahet teha, kes on kes.

2. Kuulake ka patsiendi juttu ning ärge rääkige vaid ise. Kompetentse arvamuse loomiseks on alati vaja piisavalt alusmaterjali. Erinevalt veterinaariast saab suure hulga vajalikku infot patsiendi enese ja ka tema lähedaste käest.

3. Kui patsiendil on oma haiguse kohta oma arvamus, siis kuulake see ära. Kui patsient räägib Teile mõne teise tohtri arvamust edasi, siis kuulake ka see ära ning püüdke kaasa mõelda. Ärge öelge koheselt patsiendi enese või mõne teise tohtri arvamuse (eriti!) esimesi sõnu kuuldes, et tegemist on rumaluse või mõttetusega. Sellisel juhul jääb patsiendil Teist vaid arrogantse inimese mulje ning erinevalt Teie soovist ei pruugi see sugugi patiendi silmis kergitada Teie usaldusväärsuse ja kompetentsi astet.

Tänapäeval on igal asjast huvitet patsiendil võimalik leida küllalt kiiresti internetist kõige uuemad artiklid tema haiguse kohta, tihtipääle teab ta oma haiguse kohta teoreetiliselt rohkem kui Teie, kuna ta on oma haigusest otseselt huvitet. Teie ülesandeks on aidata patsienti orienteeruda selles infotulvas baseerudes eelkõige oma teadmistele ja kogemustele, aga kui Te lisaks rääkimisele soostute patsienti ka kuulama, siis võite päätselt avastada, et koostöös sündind tulem on tihtipääle parem ja tulemuslikum kui ühepoolselt dikteerit.

4. Patsiendi juurde minnes koputage alati uksele, ka siis kui see on Teie tööruum, rääkimata juba palatisse sisenemisest. Uksele koputamine, sisenemisel tervitamine ja enda tutvustamine on pääle patsiendi ka Teile endale vajalik, kuna sel juhul olete Te ise viisakam ja kenam inimene. Kui Te ei taha ei uksele koputada, ega tervitada ja end tutvustada, siis pole ka midagi lootusetult hullu lahti. Te võite ju kuskile mujale tööle minna, näituseks kasutet autosid müüma nagu armastab öelda väljapaistev südamekirurg dr. Tirone E. David Toronto General Hospital'i Peter Munk Cardiac Centre'st.

5. Ärge kunagi sinatage patsienti (erandiks vaid need, kellega Te tõesti olete eraelus sinasõbrad). Kui kunagi kogu Eesti rahvas otsustab, et nüüd hakkame kõik eestlased üksteist sinatama (nagu otsustati mõned aastakümned tagasi Skandinaavias), siis on teine lugu (isegi Skandinaavias on endiselt arste, kes ütlevad eriti vanematele patsientidele "Teie"). Aga seni, kuni üldrahvalikku konsensust pole, on patsientide sinatamine lihtsalt ebaviisakas. Ülikooli diplom ei suuda küll asendada puuduvat lastetuba, aga siiski peaks harit inimesel olema võimalik vajaduse ja soovi korral muuta oma käitumist.

6. Ärge kunagi arutage patsiendi juuresolekul teisi patsiente ning oma kolleege. Kui tahate mõne oma kolleegiga arutada teisi patsiente või kui Teil on kisendav vajadus taga rääkida oma kolleege, siis tehke seda kusagil privaatses ruumis, aga mitte vastuvõtu koridoris.

7. Ärge kunagi ironiseerige patsiendi üle. Patsient tihtipääle ei mõista irooniat (ei oota seda oma tohtrilt) ning kui saabki aru, et tegemist on irooniaga, siis ta kohe kindlasti ei hinda irooniat enda kulul. Samuti ei hinda patsient pidevat naljatamist tohtri poolt. Patsient tahab kuulda selget ning üheselt mõistetavat juttu oma haigusest ja selle ravimisest, aga ei taha kuulata anekdoote. Tele show'sid, kus meedikute rollitäitjad pidevalt naljatavad auditooriumi rõkatuste saatel, eelistavad patsiendid vaadata oma kodus, aga mitte osaleda neis ise.

8. Erisoovitus kirurgidele. Pidage meeles, et operatsioonitoast väljumise järgselt Teie töö patsiendi tervise parandamisel mitte ei lõpe, vaid jätkub. Need ajad, mil see, et patsient elas operatsiooni üle, oli suureks saavutuseks, on pöördumatult möödund. Kui mineva sajandi kaheksakümnendate aastate keskel oli Tartu Ülikooli kirurgia kliinikus dotsente, kes lõikasid aasta vältel 7 (seitse) patsienti, siis 2014. aastaks on selline praksis loodetavasti igavikku vajund. Tänapäevase kirurgia põhiprobleemiks ei ole enam see, kust leida kirurgi, kes seda häda oskab lõigata, vaid küsimus, kas patsienti lõigata või mitte. Pääle otsuse tegemist on asi vaid teostuses.

Pääle lõikust on vaja patsiendi eest ka edasi hoolt kanda. Teda tuleb käia vaatamas/sidumas, temaga tuleb jätkuvalt rääkida, et ei tekiks olukorda, kui patsiendil tekivad postoperatiivsed komplikatsioonid vaid selle tõttu, et raviarstil pole aimugi, mis patsiendiga toimub.

9. Lõpetuseks kordan veelkord vanu arstlikke põhitõdesid.

Mitte kunagi ärge kahjustage patsienti ja tema tervist!

Nii tihti kui saab leevendage patsiendi hädasid!

Iga kord kui võimalik ravige patsient terveks!



Ilusat päeva jätku kõigile!

tirsdag 25. februar 2014

Veidike Toronto'st ning tsipake Kanadast

Nüüdseks on siis kaks ja pool kuud möödund Toronto'sse tulekust ning kaks ja pool kuud veel järgi. Olen mitu korda ärgitand end oma muljeid siinsest elust bloggi panema, aga senini on kõik mõteteks ka jäänd. Täna, Eesti Vabariigi 96. aastapäeval (palju õnne kõigile!), on väljas ilus ja päikseline päev, õige hetk seniseid muljeid kirja panna.

Kuigi aknast vaadates on ilm ilus, puhub väljas olles kõle ning külm tuul, mis on üheks Toronto iseärasuseks. Chicagot kutsutakse küll tuulte linnaks, aga võrreldes Toronto'ga on ta küll suisa poisike. Norras on sellist tuult võimalik kohata vaid mägedes tuulistel päevadel. Viimasel paarikümnel aastal pole talvel mütsi vaja läind (igapäevases elus, suusatamisega on asjad teisiti), aga siin olles ostsin pääle paari nädalat kõleda tuule käes käimist endale villase mütsi, milles ma oma tütre sõnul nägevat välja kui bandiit. Oma otstarbe täidab müts ära, oma väljanägemise pärast pole ma aga õige kaua juba muret tund.

Toronto on piisavalt suur linn, umbes 2,6 miljoni elanikuga. Linn asub Ontario järve kaldal. Meie pere üürib ühte maja Toronto ülallinnas (uptown), suhteliselt viisakas piirkonnas. Maja asub vaiksel kõrvaltänaval umbes 200 meetri kaugusel maailma pikimast nõndanimetet tänavast Yonge street'ist. Kogu tänava pikkuseks on ligi 1900 km, meie tänava otsa juures on majad numbritega veidi alla 3000. Ilma kõhkluseta on Yonge street maailma pikim street, aga kas sellest tuleks eesti keeli ka rääkida kui pikimast tänavast, selles pole ma sugugi kindel. Vulgaarloogika kohaselt on tõepoolest tegemist pikima tänavaga, kuna sõna "street" on eesti keelde just tänavaks tõlgit. Paraku on eesti keeli tänaval veidi teine tähendus, mis sugugi Yonge street'i kogu olemusega kokku ei lähe. Eesti keeli mõistetakse tänava all kõiki teid ja tänavaid asustet kohtades, isegi kui nende nimeks on näituseks puiestee, maantee või allee. Nagu tee/tänav jõuab aga linna piirest välja, mõistetakse seda (maan)teena, aga mitte tänavana, ükskõik kui palju tänava silte tema serva lüüa.

Kui muljetest rääkida, siis muljet tekitavad enamasti asjad, mis on teisiti korraldet kui mujal maades. Selle tõttu ei jutustagi ma ümber mitte kõike nähtut, vaid toon esile need nähtused ja asjaolud, mis minus ahhaa või siis ohhoo tunnet on tekitand.

Kui jätkata juttu tänavaist, siis Toronto tänavate eripäraks on sool. Ma pole kunagi varem nii palju soola tänavail näind kui siin. Ka Oslos kasutatakse talvel soola, aga seda vaid sõiduteedel. Kõnniteel ei kasutata reeglina soola, vaid peenikest kiviklibu, mis suurendab kingataldade taklevust libedal jääl. Kevadeti pühivad masinad talvel kasutet kiviklibu kokku ning viivad ära. Siia saabumise järgselt läksin ühelt teise meie tänaval asuva maja ees lund rookiva mehe käest küsima, mida siin kasutatakse kõnniteedel ning kust seda hankida. Selguski, et siin kasutatakse vaid soola, mida müüakse toidupoodides umbes 5 kg kottides. Kiviklibu kasutamisest polnd ta kuulndki. Huvitava ääremärkusena võib mainida, et ta rookis lund oma ämma maja eest, kes on pärit Eestist ning põgenend Eestist II Ilmasõja lõpus üle Rootsi.

Kõnniteed on Toronto's kaet betoonplaatidega, mis lumetuil päevil on kõik soolakarva, muul ajal aga kaet paksu jämedateralise soolaga (nagu kunagine tõeline eesti suitsusink). Betoon peab väga hää kvaliteediga olema, kuna vaatamata igatalvisele soolauputusele tundub päälispind tihke ning sile olevat. Kui aga sajab lund, siis on kõnniteed kaet vedela lögaga. Kui esimest korda ühte ostukeskust külastades märkasin ühte meest paksu soolarandiga mustades saabastes ringi käimas, siis mõtli esmalt, et näe, tegemist mingi kodutu inimesega, kes siiski küllalt viisakalt riides on. Järgmisel päeval end välja minema sättides avastasin aga oma kohkumuseks, et ka minu saapad samasuguse randiga "kaunistet" olid. Säält pääle uus rutiin: koju tulles ning ka enne lahkumist tuleb märja lapiga saapad puhtaks pesta.

Esimesil päevil Toronto's olles selgus, et mu talvesaabastele oli vaja uued paelad osta. Oma suureks imestuseks ei müünd ükski kodulähedane kingapood (kokku 12 poodi umbes 500 m pikkusel lõigul) saapapaelu. Lõpuks sain uued paelad ostet kingaparandusest. Tõenäoliselt ei müüda paelu kingapoodides selle tõttu, et siinses soolalögas ringi käies lagunevad saapad enne ära kui neile uusi paelu oleks vaja osta. Norras elades tuleb jalanõusid välja visata selle tõttu, et nad mingil hetkel lihtsalt vanaks jäävad ning ära tüütavad, selle tõttu on neile igal aastal ka uusi paelu vaja osta, mida siis hõlpsasti kingapoes teha saab. Samas olen ma Norras elades 17 aasta jooksul vaid ühte kingaparandust näind (Rootsist ei tule ühtegi kingaparanduse külastust meelde), kus ma kunagi oma Itaalias valmistet pidulikele, aga ääretult libedatele talvesaabastele lasin reljeefiga kummist pooltallad alla panna. Terasema silmaga Toronto's ringi vaadates selgus, et kodu lähedal on Yonge street'il 12 kingapoe vahel ka 3 kingaparandust.

Liiklus on Toronto's äärmiselt viisakas meenutades liiklust Norra väikelinnades. Aga ka siin võib ebameeldivaid üllatusi kogeda. Detsembris otsustasin ühte bridgeklubi külastada. Google map teatas, et klubisse oli 3,7 km minna. Leidsin, et tegemist on pasliku jalutuskäigu pikkusega ning sättisin end teele. Umbes 1 km enne sihtkohta sõitis minust suure kiirusega (kindlasti rohkem kui lubat 50 km/h) üks veoauto mööda ning kastis mind päälaest jalatallani üle soolalögaga. Lögakogus oli nii suur, et püksid olid lausa läbimärjad. Lisaks rikut tallenahkne jakk, mis tuli keemilisse puhastusse ühte spetsiaalsesse firmasse linna serva viia. Ainuüksi jaki keemilisse puhastusse viimise taksoarve (edasi-tagasi sõit) oli CAD 60, mis senini mu Toronto's taksoga sõitmisel suurim arve on olnd. Lisaks veel puhastamine ning jaki puhastusest toomine. Kuna puhastuse lähedal asub Yorkdale Shopping Centre, siis sai jaki ära toomine ühildet selle keskuse külastusega.

Kui rääkida taksosõidust Toronto's, siis tuleb kohe öelda, et tegemist on ühe suhteliselt odava lõbuga. Ka kõige pikemad sõidud  (ühes suunas) jäävad alla CAD 30, enamus sõite aga jääb CAD 10 ja 20 vahele. Kui osta kodule kõige lähemast suuremast toidupoest (Metro) süüa ning on vajadus kotid ja joogikastid (põhiliselt joogivesi, kuna kraanist tuleb klooritet vett) taksoga ära tuua, siis on arve alati alla CAD 10. Üks ääretult meeldiv võimalus Toronto's on takso tellimine Hailo nimelise takso app'i abil. Pääle app'i installimist ning krediitkaardi andmete sidumist oma arvega saab app'i abil tellida takso, kusjuures app teatab, mitu minutit läheb takso saabumiseni, samuti näitab takso asukohta kaardil reaalajas. Säädetesse saab sisestada ka standard tip'i suurus. Takso tuleb kohale ning väljumisel pole vaja rahakotti välja võtta, kuna maksmine toimub automaatselt krediitkaardilt. Sõidu lõpetuseks palub app taksojuhi reitingut 5 tärni süsteemis.

Sama app'i saab kasutada ka mujal, näituseks New York'is ja Londonis. Kahjuks ei toimi app Oslos, millest on tõesti kahju olles selle app'i kasutamisega juba ära harjund. Taksot kasutame Toronto's väga palju, kuna meie perel puudub siin viibimise ajal auto. On muidugi võimalik rentida auto, aga üheks päevaks rentimine on küllalt tüütu, olen seda teind senini vaid mitmeks päevaks vajadusel sõita Torontost kusagile mujale. Kuna pere on Toronto's täpselt aasta, siis plaanisin osta siinseks kasutamiseks ühe auto või siis parimal juhul leasida auto aastaks (jäänuks ära auto müümisega kaasnev sekeldus). Kahjuks jäi plaan katki, kuigi olin juba ka leind ühe sobiva suurusega neljarattaveoga auto (Mercedes ML430) ning plaanisin autole ka pakkumise teha. Paraku selgus kindlustusfirmade käest kindlustuse hinnapakkumist küsides, et meil ei olnd võimalust endale siin autot ei leasida ega ka mitte osta. Selgus nimelt, et kindlustusfirmad kindlustavad (mis mõte on autot osta kui sellega sõita ei saa ning kindlustamata autoga ju sõita ei saa!) auto vaid kas USA või Kanada juhiloa olemasolul. Kanada juhiloa saamiseks oleks aga vaja olnd vahetada Norra juhiluba välja, millega kaasnenuks mitte ainult mingi eksami sooritamine, vaid ka Norra juhiloast ilma jäämine. Viimane oleks tekitand aga sekeldust tagasi Norra minnes, kuna Norra bürokraatia on küllalt sarnane Kanada omaga ning tulnuks Norra lubade tagasi saamiseks vahetada välja Kanada omad koos uute eksamite sooritamisega. Kuna mõlemad riigid teavad kindlalt, et teise riigi juhiload on tunduvalt kehvemad, siis ongi vahetamise protsess küllalt tülikas ning täiesti mõttetu tegevus nii odavate taksode olemasolul.

Küsisin ühelt taksojuhilt, palju maksab takso litsents. Selgus, et CAD 250 000, koos auto hinna ja selle registreerimisega tuleb hinnaks üle 300 tuhande. Hind on vaid kolmandik analoogsest kulust New York'is (vt. mu kunagist bloggi New York'is kogetust), aga siiski piisavalt kõrge, et tekitada küsimus, kuidas sellise litsentsi maksumuse korral taksod nii odavalt sõita saavad. Hailo app'i kasutamine on mitte ainult mugav reisijaile, vaid ka tulus taksojuhile. Kui tellida takso taksofirmast telefoni kaudu, siis võtab firma iga sõidu päält 50% endale, Hailo app'i kaudu tellides jääb taksojuhile kogunisti 85%.

Taksosse istumise eripäraks on see, et põrandad on kaet ajalehtede ja papiga, mis siis auto põrandat peavad kaitsma reisijate saabastelt tilkuvast soolalögast.

Teine asi, mida ei kasutata, on naelkummid. Autodel on all tavaliselt aastaringsed kummid, mistõttu libedama ilma korral on näha aeglase liikluse puhul kumme vingutavaid autosid, mis siis üritavad ülesmäge liikuda. Hääks uudiseks on siinsed autohinnad, mis Norrast vaadatuna eriti isuäratavad on. Norra hindadest võite lugeda mu bloggis avaldet raamatu "Norrast ausalt ja avameelselt" sellest päätükist, mis autodest räägib. Igatahes on selge, et Kanadas maksavad uued autod vähem, kui on sama auto hinnalangus Norras ainuüksi esimese aasta jooksul. Mis nii siis viga igal aastal uus auto osta! Arvestades siinset soolakogust teedel on autode sagedane vahetamine väga vajalik.

Ka bensiin on Kanadas odav, umbes 50% võrreldes hinnaga Norras, samuti odavam kui Eestis. Samas ei anna võrrelda aga bensiini hindadega USA-s. Käisime automessil Detroit'is, teel tagasi sai bensiinipaak täidet enne piiri taasületamist USA poolel, üle poole paagi täitmise hinnaks oli vaid USD 20. Liitri hindu võrreldes umbes veerand Norra hinnast.

Omaette asi on sõit Kanada kiirteedel. Kui on lumesadu, siis on tihtipääle teel lumesahad, millel on ees lisaks veel suured paagid soolalahusega. Eripäraseks teeb teede sahkamise/soolamise see, et Kanadas sõidavad kiirteedel reeglina kaks sahka kõrvuti, nii et kogu muu liiklus on sunnit venima nende sahkade taga. Kui sahkade kiiruseks on umbes 30 km/h ning nad sõidavad kõrvuti paarkümmend kilomeetrit muud liiklust läbi laskmata, siis on tulemuseks pikk ning aeglane autorodu, mille põhiomadus küllalt sarnane härja ilaga - venib ja venib...

Sellises kolonnis sõites tekib küsimus, et kas need sahad ei saaks kumbki oma rida töödelda eraldi, nii et muu liiklus pääseks vabalt mööda. Ei oska öelda, kas selline paarissõit on säädusega ette näht, või on tegemist sahkurite eneste leiutisega. Kui Norras sõites on aeg-ajalt teel selliseid auotosid, mis sõidavad lubatust umbes 40 km/h aeglasema kiirusega ning jääb mulje, et tegemist on inimestega, kes tipptunni eel kodus igavledes mõtlevad, et mida sellist teha, mis igavust peletaks ning et siis igavust otsustatakse peletada autos istudes teiste liiklejate sõitu obstrueerides, siis ka Kanadas jääb lumesahkade tegevust jälgides paratamatult mulje kui erilisest initsiatiivist. Loodan siiski, et eksin ning et lumesahkade paarissõitu reguleerib spetsiaalne paarissõidu säädus ning et sellega saab kogu süü mu lemmikute - poliitikute - pääle ajada...

Mis on veel liikluses eriline, on see, et siin pole nõndanimetet parema käe reeglit. Võrdõiguslikule ristmikule jõudes kehtib sääl kronoloogiline järjekord. Kõik autod seiskuvad enne ristmikku ning ristmik ületatakse sellises ajalises järjekorras nagu sinna jõuti. Lisaks on (nagu ka USA-s) reegel, et punase tule all on õigus sooritada parem pööre (eeldades, et vasemalt autot ei tule ning et ristmiku eel pole lisatahvlit, mis keelab parempöörde sooritamise punase tulega).

Ma pole senini veel bussiga Toronto's sõit (pole ka plaanis), vaid üks kord viis Mari mind harival eesmärgil kesklinna metrooga. Küll aga on silmatorkavad bussioote paviljonid. Ma pole mujal näind, et paviljon on sulet seinaga sõidutee pool (kahjuks mitte 100% reegel Toronto's, aga siiski tundub, et suur osa paviljonidest on sellised) ning klaasseintega paviljoni pääseb majade poolt. Väga mõttekas lahendus, mis kaitseb paviljonis olijaid sooladushi eest bussi oodates.

Kui autode rentimise juurde minna, siis siin on üks minu meelest hää tips huvilistele. Soovitan vaadata rendihindu British Airways koduleheküljelt, kus spetsiaalne lehekülg autode rentimiseks on. Minu VISA ja Mastercard DNB pangast omab programmis ka spetsiaalset hinnaalanduse koodi, mis võimaldab AVIS'est rentida autot 15% hinnaalandusega. Aga ka see hind ei ole võrreldav British Airways kodulehel pakutavaga, kus hind on mu panga poolt pakutavast hinnast tubli kolmandiku võrra odavam, lisaks automaatselt piiramatu läbisõit ning tasuta teise juhi nime lisamine kasutuslepingusse. Kuna British Airways liikmekaardi saamiseks on vaid soovi vaja avaldada ning selle kaardi omamine ei sõltu sellest, kas nende lennukeid ka kasutate (mida mina siiski küllalt tihti teen), siis on see üks tõeliselt hää hinnaalandus. Lisaks soovitan veel ka vaadata nende kodulehekülgedelt hotellide hindu. Nad ei paku kõiki hotelle kõikides linnades, aga need, mida pakuvad, on hää hinnaga. Olin kunagi kursusel Las Vegas'es Wynn hotellis (kirjade järgi parim hotell Las Vegas'es), kusjuures kursuse korraldajad vahendasid soodustet hinnaga majutust samas hotellis, mis oli hotelli kodulehe omast ehk veerandi võrra odavam. Kuna lendasin British Airways'iga ning nende kaudu olin tellind helikopterituuri Grand Canyon'isse, siis vaatasin huvi pärast hotelli hindu British Airways'i kodulehel. Suurimaks üllatuseks avastasin, et samas hotellis oli BA hind 60% odavam kui soodushind kursuse korraldajalt.

Mari oli senini kasutand üht zipcar nimelist auto rendifirmat, kus autosid renditakse liikmetele. Liikmeks saamiseks on vaja täita avaldus ning maksta  CAD 65 ühe aasta eest. Liikmed saavad rentida autosid ka tunni kaupa, päevases rendis sisaldub 200 km läbisõit ning sellele kuluv bensiin. Üritasin ka Mari soovitusel samasse firmasse kasutajaks minna, aga plaan jäi katki kui selgus, et Norra juhiloa omanikud peavad liikmeks minekul esitama politsei tõendi Norrast. Kuna Maril tuli vastav tõend esitada Torontos haiglasse tööle minekuks (standard nõue kõigile tööle asujaile), siis oli tal see tõend ka omast käest võtta ning ta esitaski tõendi ilma nurinata. Kui sama tõendit nõuti minult, siis teatasin, et ma leian, et nende firma puhul on sisuliselt tegemist ühe poega, mis üritab müüa oma teenust potensiaalsele kundele. Ning kuna ma kundena arvan, et poe poolt on ülbe nõuda kundelt politsei tõendit, siis ma nende teenuseid edaspidi ei hakka kasutama. Tagajärjeks oligi tunduvalt parema lepingu/hinna leidmine AVIS'est British Airways kaudu.

Poodidest. Erinevus Norraga on, et siin on poed lahti ka pühapäeviti. Toidupoes on hinnad veidi odavamad kui Norras, siinsed hinnad on ehk Norra ja Rootsi hindade vahepääl. Minu tütre silmis, kes eelistab vaid orgaanilist toitu süüa, on Toronto Oslo ees suures plussis, kuna siin on lausa eraldi orgaanilise toidu poed ning ka mujal toidupoodides on terved sektsioonid orgaanilise toiduga.

Mis puutub teenindusse, siis see on Kanadas tunduvalt odavam kui Norras. Meeste juukselõikus maksab CAD 20, samas valuutas on sama teenuse hind Oslos 90. Oluline vahe, siinne hind küllalt lähedane Eesti omaga. Posti erinevus on see, et siin tuuakse kõik pakid koju kätte ning ei pea ise postkontorisse järgi minema.

Majad on Toronto's küllalt odavad, nende rentimine aga küllalt kallis (teiste sõnadega on ostmine odavam kui Oslos ja rentimine kallim kui Oslos). Meie rendime ühte maja, ehk kokku 150 m2, üür on CAD 3450/kuu, lisaks elekter ja soojus ja vesi ja kanalisatsioon. Külastasime Mari ühte südamekirurgist kolleegi, kes elab samas kandis kus meiegi. 380 m2 suuruse uhke maja (lisaks veel bassein) hind on sama, mis meie Oslos asuva 150 m2 suuruse korteri oma. Selline vahe siis.

Bürokraatia Kanadas on eriline. Kui mu armastet abikaasa ajas oma pabereid korda saamaks litsentsi töötamaks südamekirurgia osakonnas clinical fellow'na, siis selgus, et Kanada ei pea mitte ainult Mari potensiaalseks kaabakaks ja valevorstiks, vaid peab selliseks ka Norra Kuningriiki ja selle terviseametit. Ei piisand norra arsti autorisatsioonist, Oslo Ülikooli PhD diplomist ning nii üldkirurgi kui ka kardiothorakaalkirurgi spetsialisti pabereist ning nende kinnitusist Kanada Saatkonnas. Lisaks tuli esitada veel kõik need paberid, mille alusel oli Mari saand oma kõik diplomid Norras. Seega kontrolliti ka seda, kas Norra terviseamet on oma tööd korralikult teind. See on muidugi minu isikline arvamine, millega Mari sugugi nõus ei ole (ta arvab, et selline bürokraatia võib olla õigustet). Eriti lõbusaks tegi asja see, et ka need paberid tuli kõik kinnitada Kanada Saatkonnas, iga lehe kinnitamine maksis CAD 115, kokku ainuüksi kinnituste pääle umbes CAD 3000.

Lõpetuseks veel eestlastest Toronto's. Käisin eestlaste jõulupeol Eesti Majas. Maja on suur, tundub mulle suurem kui Eesti Maja Stockholmis, rääkimata sellest, et siin on kogu maja eestluse eest seisjate käsutada. Rahvast oli palju, silma järgi mitusada. Räägiti enamasti eesti keeli, väiksem osa inglise keeli. Läksin jõulupeole kuulutuse pääle siinsete eestlaste lehes "Eesti Elu". Ühildasin ideelisemad asjad praktilistega. Ühelt poolt oli huvitav näha kohalikku Eesti Maja ning teiselt poolt oli vaja osta verivorsti, mida kuulutuse järgi lubati müüa. Taksosõidul Eesti Majja nägin teel kolme erinevat Eesti Kirikut.

Verivorst sai ostet, samuti ka piparkoogid. Verivorsti müüja kiitis verivorsti öeldes, et see nii hää on, et ta ise seda iga päev pidi sööma. Sai siis kodus vorst ahju pand ning ära proovit. Tulemus oli paraku kesine. Väljanägemine ja konsistents oli nagu verivorstil ikka, probleem aga oli maitsega. Eesti verivorsti see kohe kindlasti ei meenutand. Kõige lähedasemaks maitse kirjelduseks oleks ehk rootsi verikäkk (blodpudding). Kui eesti verivorstis on maitseaineteks nõndanimetet vorstirohi, lisaks veel tibake pipart ja soola, siis Toronto verivorstis oli rikkalikult kõikvõimalikke muid vürtse, mistõttu siinne verivorst oli intensselt maguslääge maitsega. Söödav, aga mitte enam. Aga mõtlema pani küll. Miks siinne verivorst ikka sellise maitsega on? Üks võimalus on see, et siinse verivorsti retsept tuli mõnelt nõndanimetet rannarootsi perenaiselt (ehk tegid nemad verivorsti rootsi verikäki vürtsidega?). Või tuli verivorsti retsept üle Rootsi, kus ta siis kohaliku mõju all muutus? Või hoopis muutus retsept Toronto's, kus keegi mingil hetkel arvas, et mida rohkem vürtsi, seda uhkem? Ei tea. Huvitav elamus. Õnneks on Eesti Norrale nii lähedal, et meie saame hankida traditsioonilist verivorsti Eestist. Tõsi küll on Eestist hankimisel probleemiks see, et sääl on neid erinevaid verivorste nii palju, et kunagi ei tea, milline neist see kõige parem on.

Piparkook oli nagu koopia rootsi piparkoogist, mida IKEA-s müüakse. Muuseas, ka Toronto's on IKEA.

Eesti Majaga ja sääl kohat inimestega kokku puutumise järel tekkis mul üks küsimus. Mida meie, (mitte Kanadast pärit) eestlased, küll siin Toronto's oleme korda saat? Mida väga hullu peab olema, sest kui ma ühele eestlasele Eesti Majas tema küsimusele vastasin oma aktsenditus eesti keeles, siis reageeris küsija minu vastuse kõla kuuldes nagu oleks piitsahoobi näkku saand ning tema silmis oli näha siirast hirmu (umbes nagu: Appi! Eestlane Eestist!). Ürituselt koju minnes oli mul asja üle järgi mõeldes ütlemata hää meel, et mõlemad lapsed meie peres räägivad eesti keelt ilma aktsendita.

Ilusat päeva jätku kõigile, kes viitsisid nii pika heietuse läbi lugeda!