mandag 22. september 2014

Mõned mõtted Eesti meditsiinist

On raske muuta midagi, mille eest ise ei vastuta. Eriti selliseid asju, mille eest otsustamise / vastutamise on enese pääle võtt poliitikud. Nemad elavad omaette virtuaalses ilmas, mis meenutab pigem SimCity mängu kui reaalset elu. Puuduvaid oskusi ja teadmisi varjatakse kõrge enesehinnangu ja sellega kaasneva verbaalse müra taha.

Kuigi ei saa muuta korraldust ja süsteemi, on võimalik muuta asju, mille muutmine ei küsi raha ning mis aitaks tunduvalt vähendada frustratsiooni patsientide hulgas. Rootsi statistika kohaselt on umbes 60% kaebuste taga kommunikatsiooni häired, ehk teiste sõnadega - juhtumid, mis on tingit sellest, et meedikud ei räägi oma patsientidega piisavalt. On põhjust arvata, et ka Eestis pole asjad paremad.

Olles jälgind Eesti meditsiini juba pikemat aega väljastpoolt, olen otsustand kirja panna mõned õpetussõnad neile, kes asja vastu huvi peaks tundma - kasta on mõtet vaid kasvavat kapsast kui oma tegevusele maamehelikku analoogi otsida.

Kui isegi nõukogude aja lõpus oli Eestis vaatamata kõigele endiselt nii palju kolleege (aitäh, et te olemas olite!), kelle tegevus võinuks olla arstliku tegevuse (arstiteadus ja arstikunst) musternäidiseks, siis A.D. MMXIV ei tohiks olla enam ühtegi põhjust, miks meedikud peaksid käituma oma patsientidega arrogantselt ja ignorantselt (et halba asja vähegi diplomaatlikumalt sõnastada). Aga kuna endiselt võib ikka ja jälle kohata neid kolleege, kelle tegevust ei soovita ühelgi noorel kolleegil jäljendada, siis tulebki kirjatöö ette võtta.

Siin need õpetussõnad siis on, punktidena nimekirjas, millele lisan ka mõned selgitavad kommentaarid.


1. Patsiendiga kohtudes öelge patsiendile alati tere ning tutvustage end. Ka korduval kohtumisel võib end tutvustada, pigem üks kord ülearu kui üks kord liiga vähe. Valgetes kitlites ringi sebivad tegelased on tihtipääle patsientide silmis nende kitlite nägu, raske vahet teha, kes on kes.

2. Kuulake ka patsiendi juttu ning ärge rääkige vaid ise. Kompetentse arvamuse loomiseks on alati vaja piisavalt alusmaterjali. Erinevalt veterinaariast saab suure hulga vajalikku infot patsiendi enese ja ka tema lähedaste käest.

3. Kui patsiendil on oma haiguse kohta oma arvamus, siis kuulake see ära. Kui patsient räägib Teile mõne teise tohtri arvamust edasi, siis kuulake ka see ära ning püüdke kaasa mõelda. Ärge öelge koheselt patsiendi enese või mõne teise tohtri arvamuse (eriti!) esimesi sõnu kuuldes, et tegemist on rumaluse või mõttetusega. Sellisel juhul jääb patsiendil Teist vaid arrogantse inimese mulje ning erinevalt Teie soovist ei pruugi see sugugi patiendi silmis kergitada Teie usaldusväärsuse ja kompetentsi astet.

Tänapäeval on igal asjast huvitet patsiendil võimalik leida küllalt kiiresti internetist kõige uuemad artiklid tema haiguse kohta, tihtipääle teab ta oma haiguse kohta teoreetiliselt rohkem kui Teie, kuna ta on oma haigusest otseselt huvitet. Teie ülesandeks on aidata patsienti orienteeruda selles infotulvas baseerudes eelkõige oma teadmistele ja kogemustele, aga kui Te lisaks rääkimisele soostute patsienti ka kuulama, siis võite päätselt avastada, et koostöös sündind tulem on tihtipääle parem ja tulemuslikum kui ühepoolselt dikteerit.

4. Patsiendi juurde minnes koputage alati uksele, ka siis kui see on Teie tööruum, rääkimata juba palatisse sisenemisest. Uksele koputamine, sisenemisel tervitamine ja enda tutvustamine on pääle patsiendi ka Teile endale vajalik, kuna sel juhul olete Te ise viisakam ja kenam inimene. Kui Te ei taha ei uksele koputada, ega tervitada ja end tutvustada, siis pole ka midagi lootusetult hullu lahti. Te võite ju kuskile mujale tööle minna, näituseks kasutet autosid müüma nagu armastab öelda väljapaistev südamekirurg dr. Tirone E. David Toronto General Hospital'i Peter Munk Cardiac Centre'st.

5. Ärge kunagi sinatage patsienti (erandiks vaid need, kellega Te tõesti olete eraelus sinasõbrad). Kui kunagi kogu Eesti rahvas otsustab, et nüüd hakkame kõik eestlased üksteist sinatama (nagu otsustati mõned aastakümned tagasi Skandinaavias), siis on teine lugu (isegi Skandinaavias on endiselt arste, kes ütlevad eriti vanematele patsientidele "Teie"). Aga seni, kuni üldrahvalikku konsensust pole, on patsientide sinatamine lihtsalt ebaviisakas. Ülikooli diplom ei suuda küll asendada puuduvat lastetuba, aga siiski peaks harit inimesel olema võimalik vajaduse ja soovi korral muuta oma käitumist.

6. Ärge kunagi arutage patsiendi juuresolekul teisi patsiente ning oma kolleege. Kui tahate mõne oma kolleegiga arutada teisi patsiente või kui Teil on kisendav vajadus taga rääkida oma kolleege, siis tehke seda kusagil privaatses ruumis, aga mitte vastuvõtu koridoris.

7. Ärge kunagi ironiseerige patsiendi üle. Patsient tihtipääle ei mõista irooniat (ei oota seda oma tohtrilt) ning kui saabki aru, et tegemist on irooniaga, siis ta kohe kindlasti ei hinda irooniat enda kulul. Samuti ei hinda patsient pidevat naljatamist tohtri poolt. Patsient tahab kuulda selget ning üheselt mõistetavat juttu oma haigusest ja selle ravimisest, aga ei taha kuulata anekdoote. Tele show'sid, kus meedikute rollitäitjad pidevalt naljatavad auditooriumi rõkatuste saatel, eelistavad patsiendid vaadata oma kodus, aga mitte osaleda neis ise.

8. Erisoovitus kirurgidele. Pidage meeles, et operatsioonitoast väljumise järgselt Teie töö patsiendi tervise parandamisel mitte ei lõpe, vaid jätkub. Need ajad, mil see, et patsient elas operatsiooni üle, oli suureks saavutuseks, on pöördumatult möödund. Kui mineva sajandi kaheksakümnendate aastate keskel oli Tartu Ülikooli kirurgia kliinikus dotsente, kes lõikasid aasta vältel 7 (seitse) patsienti, siis 2014. aastaks on selline praksis loodetavasti igavikku vajund. Tänapäevase kirurgia põhiprobleemiks ei ole enam see, kust leida kirurgi, kes seda häda oskab lõigata, vaid küsimus, kas patsienti lõigata või mitte. Pääle otsuse tegemist on asi vaid teostuses.

Pääle lõikust on vaja patsiendi eest ka edasi hoolt kanda. Teda tuleb käia vaatamas/sidumas, temaga tuleb jätkuvalt rääkida, et ei tekiks olukorda, kui patsiendil tekivad postoperatiivsed komplikatsioonid vaid selle tõttu, et raviarstil pole aimugi, mis patsiendiga toimub.

9. Lõpetuseks kordan veelkord vanu arstlikke põhitõdesid.

Mitte kunagi ärge kahjustage patsienti ja tema tervist!

Nii tihti kui saab leevendage patsiendi hädasid!

Iga kord kui võimalik ravige patsient terveks!



Ilusat päeva jätku kõigile!