lørdag 29. september 2012

Pudrust ja selle keetmisest

Kuna käes on jälle nädalavahetus, siis on aeg hommikust putru keeta. Meie peres olen pudrukeetjaks mina, seda enam, et minu uni nädalavahetusel on tunduvalt lühem kui teistel meie pere liikmeil.

Meie pere nädalavahetuse menüüs on kolm erinevat putru: riisist, hirsist ehk kollatangust ning tatrast. Mõnikord nädala sees keedan ka mannaputru, aga nädalavahetuse traditsiooni/rituaali ta ei kuulu.

Maitsed on erinevad, aga minule ja ka teistele meie pere liikmeile meeldivad veidi vedelamad pudrud - pudrud, kus lusikas ei seisa püsti ning samas ei vaju lapikult pudrule asetet lusikas sinna üleni sisse.

Kuna kokaraamatud ei armasta eriti kirjeldada pudrukeetmist, siis ma mõtli, et jagan oma kogemusi pudru keetmisel, ehk on kellelegi kasu.

Minu nädalavahetuse pudrud valmivad ahjus, aga alguse saavad pliidilt. Meil on induktsiooniefektiga pliit, mille muretsesime 10 aastat tagasi. Uue pliidi ostmisel küsisime nõu köögitehnika müüjalt, kes soovitaski senise keraamilise plaadiga elektripliidi asemel osta induktsiooniefektiga pliit. Pääle ostmist sai koheselt selgeks, et induktsiooniefektiga pliit on tunduvalt parem kui senine. Ainukeseks miinuseks oli see, et tuli osta uued potid ja pannid, kuna induktsiooniefekti tekitamiseks on vaja rauasisaldusega potte ja panne. Aga kuna senine pliit sai toimetet suvilasse, siis sai ka seniseid potte edasi kasutada.

Kõik pudrud ajan keema pliidil, kui pudrud on keema läind (pideva puulabidaga segamise saatel), siis läheb pott praeahju. Meie pere tavaportsuks on ühest liitrist piimast valmistet puder, seega on meie pottide hulgas ka üks 3 liitrise mahuga pott, millel on vaid metalldetailid ning mida saab selle tõttu ka praeahjus kasutada (hoiduda plastosadega pottide kasutamisest praeahjus!).

Kuna tihtipääle on meid rohkem kui neli inimest, kes putru söövad, siis olen muretsend ka ühe teise umbes 4 liitrise mahuga poti, kus siis saan vajadusel nii 1,5 kui ka 2 liitri piimaga putru keeta. Need pudrukogused mahuvad ka 3 liitrilisse potti ära, aga paraku kipub puder väiksemas potis üle ääre keema ning ahjupõhja kinni kõrbema. Poti asetan ahjus resti pääle kõige madalamal kõrgusel. Rest laseb kuumuse läbi, aga pole takistuseks pudruvedeliku ahju põhja tilkumisele üle keemisel juhul, kui kasutada liiga väikest potti keedetava pudrukoguse kohta. Aga potti plaadile asetades ei pääse kuumus nii hästi igalt poolt ligi.

Nüüd siis üksikasjaliselt putrude keetmisest. Kasutan pudru keetmisel tangusid, aga mitte nõndanimetet helbeid, mida Eestis müüakse poes pudru 3 minutiga keetmiseks. Olen kord ost ka helbeid sugulaste soovitusel, paraku selgus aga, et vanasõna "kaua teht kaunikene" kehtib endiselt ka pudru keetmisel.


RIISIPUDRU KEETMINE/HAUTAMINE

1 liiter täispiima
200 ml pudruriisi
1 teelusikatäis jämedat soola
500 ml vett

Riisi tuleb pesta sõelas jooksva tulise vee all paar minutit. Seejärel panna keema 500 ml veega ning koheselt lisada ka sool. Segades lasta keema ning seejärel keeta 8 kuumuse pääl (9 on maksimum meie induktsioonipliidi efektiskaalal) kuni vedelik on imbund riisi / ära aurand.

Lisada piim ning keeta 8 või 9 kuumuse pääl puulabidaga segades kuni puder läheb keema. Seejärel tõsta pudrupott kaane all praeahju restile alumisel riiulil. Praeahi on eelnevalt kuumutet 160 kuni 180 kraadini. Kui varem kasutasin tavaliselt 160 kraadilist praeahju soojust, siis nüüd olen sagedasti hakand kasutama ka 170 kui ka 180 kraadist kuumust (või nende vahepäälseid). Kui keemas on rohkem kui 1 liiter piima, siis soovitan kasutada 170 kuni 180 kraadilist ahjukuumust, aga siis peab ka pott olema vähemalt 4 liitrine.

Seejärel tuleb segada putru iga 10 minuti tagant. Esimene segamine pole nii tähtis, seda võib teha ka 20 minuti pärast, aga pääle esimest segamist tuleb segada putru maksimaalselt iga 10 minuti tagant. Enne esimest segamist tõuseb riis piima pinnale ning on veidi klumpis ning sõmer. Pääle segamist vajub riis aga poti põhja ning liiga pikkade segamisvahede korral muutub kleepuvaks liimjaks massiks, millest pole võimalik enam korralikku sõmerat riisiputru saada ka intensse segamise puhul. Pääle 30-40 minutit ahjus on puder juba körtja tihedusega. Puder tuleb korralikult läbi segada ning hoida veel ahjus seni kuni riisi ja riisiterade vahelise vedeliku (mis on kleepjas kisellitaolises konsistentsis) suhe (pääle segamist) on umbes 50:50. Viimased korrad enne soovit tiheduse saavutamist tuleb putru segada juba 5 minutiliste intervallidega. Kui on saavutet 50:50 vahekord, siis tuleb puder korralikult läbi segada ning panna pliidile tõmbama. Meil on spetsiaalne pudrupoti soojendaja (nagu kunagised kohvikannu soojendajad, vaid veidi suurem), mis katab poti kenaste ära. Pääle 10 minutit segada veelkord puder korralikult ära ning lasta vajadusel veel 5 minutit pudrupoti soojendaja all tõmmata. Kui spetsiaalset soojendajat pole, siis võib poti lihtsalt köögiräti sisse mähkida.

Hääd isu!

Mida pudrule juurde? Mina isikliselt keedan pudrule juurde mune, mis ma panen juba taldrikusse tõstet pudru serva pääle pooleks lõigatuna. Munade arv ja kõvadus on maitse asi. Minu tavaliseks numbriks on kolm ning kõvadus on selline, et munakollane on keskel kergelt vedel (8 minutit keetmist induktsioonipliidil - munad asetet pliidile juba külmas vees). Mulle meeldib kui munad on külmad, aga ka see on maitseasi. Ning minu pudrul on silmaks loomulikult või. Puder + või + munad.

Aga keegi ei keela ka maitsestamast putru kaneeli ja suhkruga või siis moosiga.


TATRAPUDRU KEETMINE/HAUTAMINE

Tatrapudru valmistamine on ühelt poolt väga keeruline, aga teiselt poolt on selle valmistamisel selliseid komponente, mis on lihtsamad kui teiste putrude valmistamisel.

Kõige keerulisemaks on tatrapudru puhul loomulikult tatratangu hankimine. Nii Rootsis kui Norras on müügil tatratangu, mis on väga kena välimusega ning ka väga puhas. Ainumaks probleemiks on see, et siin müüdav tatratang on hallikasroheline. Sellisest tangust valmistet puder meenutab oma maitselt kartuli-tangu tampi. Pole paha, aga mitte SEE. Olen proovind siinset tatratangu röstida, aga see pole aidand. Mis kord juba teht, see on teht ning ümber teha pole võimalik.

Ka Eestis pole tatratangu ostmine sugugi lihtne. Mõni aasta tagasi müüdi lausa ideaalset tatratangu 500 grammistes pakendites. Kerge lahti teha ning kerge sulgeda pakendil olnd kleepriba abil. Aga umbes 5 aastat tagasi kadus selle tootja tatratang müügilt ära ning vaatamata sellele, et olen seda otsind kõikvõimalikest toidu- ja tervisliku toidu poodidest, pole õnnestund seda enam leida. Ma isegi ei tea, kes oli tootja. Tagantjärgi arvan, et tegemist oli mingi Läti firmaga, kusjuures kirjad  pakendi pääl olid saksa keelsed, aga see on vaid miski, mida usun end mäletavat.

Eestis on igal pool müügil Veski Mati nimelise firma tatart. Värv on õige. Pakend on plastist, mida pole pääle avamist edasi kasutada. Kui varem oli lisaks tatratangule kotis veel rikkalikult kõivõimalikke (maltsa-?) varretükke ja mis iganes rämpsu ja tolmu, siis paar aastat tagasi avat pakendis oli suisa kopitand tatar. Kuna siinmail müüakse vaid siinmaiset tatart ning see pakk oli tol hetkel meie ainuke tatar (kõigele lisaks veel külakostiks kaasa tood), siis sai üritet seda pesta ja pesta. Paraku oli pudrul ka pääle valmimist kopitand lõhn ja nii ta läkski ilma maitsmata läbi torude mere poole teele.

Sel suvel õnnestus aga Rimi poest osta tatart, millel oli Rimi enda nimi pakendil pääl. Pääle ostmist selgus, et tegemist on korraliku maitsega tatraga, mille pakendis polnd ka prahti sees. Kuni Rimi müüb Eestis seda tatart, pole probleemi. Aga kui see tatar peaks müügilt ära kaduma ning ainsamaks alternatiiviks jääb Veski Mati tatar, siis tuleb mul tatrapudru söömisest paraku loobuda.

Valmistamise manu.

1 liiter täispiima
200 ml tatart
50 g võid
1 teelusikas jämedat soola

Tatratangu tuleb pesta sõelas kuuma jooksva vee all paar minutit. Seejärel lisada sool ning või ning praadida tatart 9-se kuumusefekti pääl intensselt segades kuni või on suland (kokku ehk 1 minut). Kui seda liiga kaua teha, siis jääb pudrule kõrbend maitse manu.

Lisada piim ning puulusikaga segades lasta puder keema. Potile panna kaas pääle ning panna ahju restile alumisele riiulile. Ahi on eelnevalt kuumutet 170 kuni 180 kraadini. Tatraputru on ahjus kõige lihtsam segada, kuna ka suurte segamisvahede puhul ei lähe see liimjaks massiks, mis on muidu oht nii riisipudru, aga eriti kollatangu (hirsi) pudru keetmisel. Aga siiski soovitan nii umbes 10 minutilisi pudrusegamise intervalle.

Umbes 40-60 minuti pärast on puder körtjas, aga seda tuleb hoida ahjus seni, kuni pole pudrus näha lahtist vesist vedelikku. Kui see vedelik on ära kadund (pääle eelmist segamiskorda), siis tuleb puder veelkord läbi segada ning jätta veel 10 minutiks ahju. Seejärel korralikult läbi segada ning tõsta pliidile 10 minutiks soojendaja alla tõmbama.

Hääd isu!

Minu pudrusöömine nädalavahetusil on küllaltki fantaasiavaene, seega ka seda putru söön ma võiga silmas ning kolme poolekslõigat külma keedet munaga kausi servas. On võimalik süüa ka vaid võiga või siis nii, nagu ülejäänd meie pere liikmed teevad - hapukoorega.


KOLLATANGU (HIRSI) PUDRU KEETMINE/HAUTAMINE

See puder on ühelt poolt väga lihtne valmistada, aga teiselt poolt väga keeruline. Nii Norras kui ka Rootsis müüakse puhast ja ilusat tangu, millest saab hääd putru. Pole enam sellist muret nagu siis, kui kunagi keetsin seda Eestist ostet hirsist. Nagu see minu arvates Veski Mati'le juba traditsiooniks on saand, oli nende pakendites hirsiterade vahel kõikvõimalikku rämpsu sees, aga teiste tootjate hirssi oli kohati raske leida. Aga kuna siinmail müüakse väga hääd hirssi (Saltå kvarn), siis pole hirsi ostmisega enam mitte mingeid probleeme. Küll aga on siinne hirsitera veidi väiksem kui Eestis müüdav, mistõttu tuleb selle kuuma veel all  pesemiseks kasutada hästi tihedat sõela.

Valmistamise manu.

1 liiter täispiima
200 ml hirssi
1 teelusikas jämedat soola

Hirss tuleb tihedas sõelas kuuma jooksva vee all väga korralikult läbi pesta (3-5 minutit). Lisada sool ning piim ning 9 kuumafekti pääl puulabidaga korralikult segades keema lasta. Panna kaas potile pääle ning asetada pott eelnevalt 160 kuni 180 kraadini kuumutet praeahju kõige alumisele riiulile restile.

Pääle 10 minutit segada ning seejärel segada iga 5-10 minuti tagant kuni puder on körtjas (umbes 30-35 minutit). Segada tuleb pigem liiga tihti kui liiga harva, kuna kui segamiskordade vahe on liiga pikk, siis kihistub hirss potis ära ning muutub poti põhjas liimjaks massiks, millest enam sõmerat putru pole võimalik keeta. Aga iga 5 minuti tagant segades ei eksi.

Kui hirsi ja terade vahelise vedeliku (mis on kleepjas kisellitaolises konsistentsis) vahekord on umbes 50:50, siis segada puder korralikult läbi ning asetada pliidile soojendaja alla tõmbama. Pääle 10 minutit segada veelkord läbi ning jätta veel 5-10 minutiks soojendaja alla hauduma.

Hääd isu!

Ka seda putru söön ma võiga silmas ning pooleks lõigat külmade keedet munadega taldriku servas. Munad  panen ma keema siis, kui hakkan hirsitangu pesema, kui munad on ära keend, siis hoian neid külmas vees 15 minutit. Neile, kes soovivad kuumi mune, võib munad keema panna siis, kui puder on ahjus oma viimast segamise järgset 5-10 minutit. Kuna puder on sõmer, siis võib seda loomulikult ka kõikvõmalike moosidega süüa.


Lisaks eelnevaile putrudele valmistan mõnikord nädala sees ka mannaputru või siis (enamasti) selle erivarianti buberti. Ka nii mannapudru ja buberti puhul maitseb mulle veidi vedelam konsistents.


MANNABUBERTI KEETMINE

1 liiter täispiima
0,8 dl mannat
2 teelusikat suhkrut
0,6 teelusikat peensoola
1 muna + 1 teelusikas suhkrut + 100 ml vahukoort

Juhul kui teha buberti, aga mitte lihtsalt mannaputru, tuleb algatuseks lüüa üks muna 1 teelusika suhkruga vahule. Soovitan muna kloppida elektrilise käsimikseriga kuni muna on vahul. Seejärel lisada vahukoor ning mikserdada kuni segu on vahul.

Panna piim keema olles eelnevalt seda maitsestand 2 teelusika suhkru ja 0,6 teelusika peensoolaga. Kuna piim armastab ka intensse segamise puhul põhja kõrbeda, siis keedan ma seda 8 kuumusefekti juures (9 maksimaalne skaalal), segades piima intensselt metallist käsivispliga. Pliidi kõrval on juba nii manna oma mõõdunõus kui ka vahule lööd muna oma vahustusanumas ootamas, siis ei pea piima segamist kordagi katki jätma.

Segan piima intensselt kuni hakkab kerkima auru. Lisan eriti intensselt piima ringi vispeldades ühtlase tasaselt jooksva lindina manna. Jätkan keetmist, kuni puder läheb keema. Keeran kuumaefekti 4-5 pääle ning lisan vahustet muna-vahukoore segu samaaegselt intensselt putru vispeldades. Kui muna ja puder on segunend (vaht pääl), siis keeran kuumaefekti 0 pääle. Katan poti kaanega ning seejärel soojendajaga nii umbes 10 minutiks (induktsiooniefektiga pliidil võib keedutsooni pääle jääda, aga tavalise elektripliidi kasutamisel tuleb pott keedutsoonilt kõrvale tõsta ja nii, et soojendaja ei jääks keedutsooni pääle - lisaks kõrbemisohule ka tuleoht!). Kui valmistada lihtsalt mannaputru, siis jääb vahustet muna lisamine ära, aga muu on kõik sama.

Mina söön mannaputru üldiselt moosiga, aga ka lihtsalt võiga pole paha. See osa pudrust/bubertist, mis jääb söömata, on söödav ka külmkapist võetuna külmalt, kusjuures puder/bubert on sõmer ning mitte tihe klump, mida oleks oodata suurema koguse manna kasutamise korral.

Hääd isu!

Ilusat nädalavahetust ning söögielamusi kõigile!

tirsdag 4. september 2012

Gruusia? Georgia?

Pean koheselt tunnistama, et minul, nagu enamusel eestlastel, on erilised tunded Gruusia vastu. Nõukogude ajal käisin kord ülikoolikaaslastega Gruusias, kui mälu ei peta, siis 1980. aasta jaanuaris. Enne sõitu oli juba rõõmus elevus sees kui sai mõelda ees ootavale gruusia söögile ja joogile.

Kohale sõitsime rongiga ning meie esimene peatus oli Suhhumis - tollal autonoomse Abhaasia päälinnas. Rongisõidust on meeles kaks juhtumit. Esiteks see, et kuna vaatamata talvisele ajale oli rongis ääretult palav (nagu see oli tollal küllalt tavaline), siis saatsid mind mu reisikaaslased restoranvagunisse ostma mingit joogipoolist. Paraku selgus restoranis, et absoluutselt kõik joogid olid otsas. Kui kurtsin meie rasket saatust personalile, siis teatas üks lahke emand, et juua kui sellist pole neil küll midagi pakkuda, aga kui soovin, siis võin kahe rubla eest osta kolmeliitrise purgi värske mandariinikompotiga. Selgus et tegemist oli ülimalt maitsva ning külma joogiga, kus ujusid sees koorit mandariinid. Loomulikult oli tegemist restorani personali eraäriga, mis oli tollasele Gruusiale ning selle elanikele küllalt tüüpiline.

Teiseks huvitavaks juhtumiks sellelt rongisõidult oli üks käik tamburisse. Seisin tamburis kui sinna tuli üks vanem grusiin ja hakkas minuga gruusia keeles rääkima. Kuna ma gruusia keelt ei oska ning pole kunagi ka osand ning kuna härrasmehe jutt oli sisuliselt ilma pausideta, siis sain vaid viisakusest kaasa noogutada ta jutule. Pääle umbes 10 minutilist monoloogi jõudis jutt sinnani, kus lause lõpus hääl tõusis ning õhku jäi rippuma küsimärk, mis nagu me kõik teame, on kõikides keeltes samasugune.

Kuna küsimärgile järgnes rahvusvaheline paus, siis oli tekkind kogu "jutuajamise" jooksul esimene võimalus muuta monoloog dialoogiks, millise võimaluse ma ka lahkesti ära kasutasin vabandades end vene keeli lausega, mis tõlkes eesti keelde kõlaks umbes järgmiselt: "vabandust, aga ma ei oska gruusia keelt".

Selle väite pääle järgnes uus paus, mille jooksul mu vestluskaaslane uuris mind pingsalt ning lõpuks küsis mu käest vene keeli tüüpilise gruusia aktsendiga: "Ty chto, ne grusin?"

Noorematele inimestele tuleb see küsimus ära tõlkida: "Mis, kas sa ei ole grusiin?" Küsimus tekitas minus sisimas päris lõbusat tuju (kuigi juuksed olid mul tollal tumedamad kui mu praegused "blondid" juuksed, olin ma siiski nii heledat verd, et selline küsimus oli kõige viimane, mida olin oodand). Tekkind lõbusat tuju ei saand aga lasta välja paista ning seega teatasin vaid lühidalt, et olen eestlane.

Suhhumis olime ühe ülikoolikaaslase juures ühe öö külas enne siirdumist umbeks nädalaks teise ülikoolikaaslase poole Tbilisi lähistele. Õhtusöögist kui sellisest ei mäleta ma midagi, kuna erinevalt lootustest maitsta hääd veini, mürgitati meid lihtlabaselt Stolichnaya vodka'ga ära. Suured klaasid valati täis ning iga viie minuti tagant esitati toost, mille järgselt tuli klaas tilgatumaks juua, vastasel korral olnuks tegemist võõrustaja isiklise solvamisega. Ja neid tooste tuli ja tuli... Ja nii nad tapsidki Ferdinandi.

Tbilisi lähistel külas olles ei saand samuti veini maitsta, kuna arvestades Suhhumis osaks saand mürgituse raskust, loobusin täielikult igasugusest käärind või destilleerit vedeliku tarbimisest. Küll aga jõin rikkalikult pererahva kaevuvett, millest maitsvamat pole ma enam kunagi elus saand.

Kui minna gruusia köögi manu, siis ääretult sügava mulje jättis pereema küpsetet hachapuri. Tema valmistet hachapuri oli väga õhukene ning pehme, sees õhukene kiht kodujuustu. Erinevalt hiljem restoranides proovit hachapuri'le (viimati siis nüüd augustis) oli see küpsetet pannil praktiliselt ilma määrdeaineteta. Kui esimene hachapuri tundus veidi maitsetu olevat, siis alates teisest hachapuri'st kohanesid maitsesibulad ümber ning tulemuseks oli maitseelamus, mis senini erksalt meeles on. Olen üritand ise kodus teha hachapuri't, olen söönd seda kõikvõimalikes restoranides, aga nii hääd kui tollal, pole ma enam mitte kunagi saand. Isegi ligilähedast mitte.

Teiseks sügava mulje jätt toiduks oli aedoa supp. Pereema keetis kuivatet aedubasid koos lihaga 24 tundi tasasel tulel. Tulemuseks oli küllalt paks mustjaspruun vedel mass, mida söödi siis lameda valge gruusia leiva - lavashi'ga, mis murti käte vahel väikesteks tükkideks. Leivatükid kasteti supi sisse ning söödi otse sõrmede vahelt. Ka seda suppi olen üritand ise teha, aga nii hääd tulemust pole ma kunagi saavutand.

Ühel päeval kutsuti meid koos pererahvaga kohalikku pulma. Laud oli lookas, kõige eksootilisemaks roaks / suupisteks oli kuivatet karuliha viilakud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli karuliha algselt lõigat õhukesteks viilakuteks ning pannil kergelt ära praet. Seejärel oli seda liha paar aastat kuivatet - kui ma ei eksi, siis oli see liha spetsiaalselt valmistet tulevase pulma tarbeks. Tulemuseks olid õhukesed viilakud, mida suhu pannes ei olnd võimalik lihtsalt ära süüa. Kõigepäält liha "sulas" suus ning muutus pehmeks ergutades maitsesibulaid intensse maitsega. Ning alles pääle pikemat mälumist hakkas liistak alluma mehhanilisele survele hammaste poolt. Nagu võite arvata, pole ma sellist rooga enam kunagi hiljem saand.

Tagasi lendasin tol korral lennukiga, mis lendas otse Tallinnasse. Lennujaamast on samuti meelde jäänd üks huvitav seik. Lennujaam nägi välja nagu suurem variant Tartu bussijaamast (sellest ajast, kui Tartus oli veel nõndanimetet maaliinide bussijaam). Küllaltki lagedas saalis seisid piki kahte seina lauad, millel olid kõikvõimalikud suveniirid ja ka muu kaup, mida siis reisijaile müüdi. Laudade rea otsas oli aga üks tühi laud, mille taga seisid igavledes kaks miilitsat. Ma ei tea, mis putukas mind hammustas, aga otsustasin oma arust nalja teha ning küsisin miilitsatelt (kogu vestlus oli loomulikult vene keeli), kui "palju maksavad?" Kuna küsimus koosneski vaid küsisõnast ning tegusõnast, siis küsis noorem miilits minu käest, et mis asjad maksavad. Lisasin eraldi nimisõna - juhiload? Järgnes vaikus, mille jooksul mõlemad miilitsad uurisid mind pingsalt ning vaikides. Õhk hakkas veidi imelikuks muutuma, pöörasin vaikselt end ringi ning eemaldusin, lootes sisimas, et ma ei olnd saand hakkama millegi sellisega, mille tagajärgi pidanuks hakkama miilitsajaoskonnas harutama. Kui olin veidi eemale saand, siis kostis äkitselt selja tagant: "Nelikümmend rubla!". Selja taga seisis noorem miilits, kes kordas uuesti juba öeldut. Tänasin viisakalt ning lubasin järgi mõelda. Sinna see asi jäigi.

Naljatamissoovi taga olid üle kogu Nõukogude Liidu levind anekdoodid selle kohta, kuidas absoluutselt kõike võis Gruusias osta. Tulemuseks oli siis isikline kogemus.

Sel kevadel perekondlikke plaane suveks tehes tõusis päevakorda soov veeta nädal kogu perega koos mingis soojas kohas. Valisime selleks nädalaks eelviimase Eestis veedetava nädala ning otsustasime lennata Gruusiasse. Kuna Estonian Air lendab otse Tbilisisse, siis tundus, et Tallinnast lend ongi optimaalseim variant Tbilisisse jõudmiseks. Kuna mul pole eriliselt sooje tundeid Estonian Air' vastu - olen sellest varem juba kirjutand, siis uurisin ka alternatiive. Selgus, et absoluutselt kõik alternatiivid nagu ka Estonian Air'i reis, jõuavad kohale kas keset ööd või siis väga vara hommikul - Estonian Air kell 4.00. Erinevus vaid see, et tuli sooritada aeganõudvaid ümberistumisi. Ja nii me valisimegi Estonian Air'i.

Probleemiks oli loomulikult see, et Tallinnast tuli välja lennata kell 23.40, seega pääle pikka päeva, mil tuli muuhulgas ka Sangaste metsast Tallinnasse sõita. Seejärel umbes 3,5 tundi istuda lennukis, kus magamise lootus oli praktiliselt null. Seejärel varahommikul võtta pagas ning minna läbi tolli ning sõita hotelli, kus suure tõenäosusega polnd võimalik tube saada enne päälelõunat. Ning siis veel päev otsa. Ehk teiste sõnadega - mitte just unelmate kanti kuuluv reisi algus, eriti minusugusele mugavustega harjund vanale inimesele.

Et asja veidi söödavamaks muuta, said plaanid teht nii, et saaks mitu ebameeldivat asja korraga kaelast ära. Kuna hotellituba polnd nagunii loota enne pärastlõunat, ning kuna me plaanisime olla paar päeva ka mere ääres Batumis, siis otsustasingi, et võtan lennuväljal rendiauto ning sõidan sellega otse Batumi, kuhu pidanuksime siis jõudma koheselt pääle lõunat, mil juba oli olemas teoreetiline võimalus saada tuppa puhkama. Hotelliks Batumis sai valit Sheraton. Rendiauto võtmisel sai otsustada Avis'e kasuks, kelle puhul oli võimalik võtta rendiauto lennujaamast ning ära anda nende Tbilisi kontorisse Vabaduse platsil (tõlgit nimi loomulikult). Selle tõttu otsustasime Tbilisis peatuda Marriott Courtyard hotellis, mis asus samal aadressil kui Avis'e kontor - teiste sõnadega oli võimalik autoga sõita hotelli ning see sääl küllalt lihtsalt ära anda, kuna Tbilisis endas ning hotellist lennujaama sõitmiseks meil rendiautot vaja ei olnd.

Enne sõidu algust sai pingsalt jälgit ilmateadet yr.no'st, mis aga paraku ei luband midagi hääd. Need kolm päeva, mida olime plaanind veeta Batumis, pidid Batumis tulema pilvised ning vihmased. Samal ajal oli Tbilisis ennustet vaid päikest. Raske olukord! Sai isegi mõeld variandi pääle vahetada Batumi päevad Tbilisi omade vastu ning vastupidi, aga sellel olid nii logistilised probleemid (hommikul vara siis Tbilisi hotelli ning oodata pool päeva tuba) kui ka ilmastikulised, kuna ka järgnevaks kolmeks päevaks oli Batumis ennustet vihma. Sai ka mõelda korraks võimaluse pääle loobuda Batumist ning olla kogu nädala Tbilisis, aga selle vastu rääkis see, et vastavalt ilmaennustusele pidi Tbilisis olema kogu nädal vaid päike ning 30+ soojakraadi. Aga kaua üks põhjamaine inime ikka jõuab olla sellises leitsakus suures linnas?

Lõpuks saigi otsustet jätta asjad nii nagu nad plaanit olid ning loota parema ilma pääle. Ette rutates võib öelda, et ilma ennustus ei muutundki kuni Batumist lahkumiseni, aga vihma saime vaid kerge tibutamisena ühel päeval veerand tunni jooksul ning igal õhtul ja öösel oli mere kohal näha tugevat äikest ning vihmasadu, mis aga linna kohale ei jõundki. Mõnikord on päris hää, kui ilmaennustus täppi ei lähe. Aga nii see on palava ilmaga suure veekogu lähedal rannas, mille taga algavad kohe küllalt kõrged mäed. Prognoosid on väga keerulised.

Enne Gruusia selle reisi elamuste juurde minemist tahan mõne sõna öelda ka Estonian Air'iga nii Tbilissi kui ka tagasi Tallinnasse lendamisega kogetust.

Tbilissi lendamisest on meelde jäänd veid see, et meiega koos lendasid mõned norra passidega meessoost reisijad. Tegemist ei olnd etniliste norralastega, tõenäoliselt ka mitte gruusia rahvusest inimestega. Norra keelt rääkisid nad tunduvalt kehvemini kui mina (rääkimata juba teistest meie pere liikmeist), tegid nad aga seda valjuhäälselt, millele oli kindlasti kaasa aidand vägijookide tarvitamine. Nii labase jutu ja käitumisega inimesi ei ole mina isikliselt oma 15 Norras elat aasta jooksul Norras veel varem kohand. Loomulikult on mul senini lihtsalt vedand, kuna tõenäosusteooria kohaselt peab selliseid inimesi Norras rohkemgi olema. Aga ju mul oli siis eelmised 15 aastat läind mööda vedamiste rada. Kui me lõpuks Tbilisi jõudsime, siis olin mina isikliselt küllalt tugevasti üllatund, et me olime sinna ilma suuremate sekeldusteta jõund ning lennukis ei olnd mingeid ekstsesse tekkind.

Mis puutub Tbilisi lennujaama, siis oli kell 4 hommikul see nii saabuvat kui ka lahkuvat rahvast täis. Tundub, et suur osa lennuühendusest toimubki öösel. Kõrvaltvaatajana on raske öelda, mis selle põhjuseks võiks olla. Võib-olla on öösiti odavam lennata, võib-olla mingid teised põhjused. Ärge minult küsige, kuna ma tõesti ei oska sellele küsimusele vastata.

Tagasi Tallinnasse lendamisel anti meile check-in'is pagasikviitungid, millele oli kirjutet Siberian Airways. Kui me Tallinnas maandusime, siis olid pagasis vaid nelja matkaja seljakotid, ülejäänd kolm pagasiga Tallinnasse reisijat/reisiseltskonda oma pagasit ei näind, pagasikontorist ei osat meile ka öelda, kus meie pagas oli ning kuna see pidanuks saabuma. Kuidas läks põhimassil reisijaist, kes lendasid Tallinnast mujale edasi, ei oska ma öelda, kuna neid ei tulnd pagasikonveieri juurde oma pagasit ootama. Estonian Air'i auks tuleb öelda, et pagasi mitte saabumisest tingit ekstrakuludest (kuna me pidime ostma nii pesu kui ka tualettvahendeid - päris koju pidime jõudma alles 3 päeva hiljem) tasusid nad 70 Eurot reisija kohta ilma nurinata ja praktiliselt ilma ekstra bürokraatiata. Ülejäänd osa ekstrakuludest tasus meie reisikindlustuse firma. Äpardusi võib ikka juhtuda, tähtis on see, kuidas firmad lahendavad neid äpardusi. Seekordne lahendus oli üle pika aja üks pluss Estonian Air'i kontos.

Tagasi Gruusia juurde. Ma ei too mingit üksikasjalist reisiaruannet, kirjutan vaid mõningatest mõtetest selle sõidu planeerimisel ning läbi viimisel, samuti kogemustest, mis panid mind ära nähtu üle mõtlema. Teiste sõnadega - jagan lugejaiga oma mõtteid.

Rendiautoga sõit Tbilisist Batumisse ning tagasi oli muidugi huvitav kogemus. Huntide seas elades tuleb ulguda hundina. Võõras kohas liigeldes tuleb liigelda nii nagu seda teevad kohalikud, sõita ise ja lasta ka teistel sõita. Aga liiklus on Gruusias eriline küll. Sõidul Batumisse tekkis mul arusaam, et Gruusias ei kehti mitte ükski liiklusreegel, välja arvat ehk parempoolne liiklus. Pääle auto tagastamist Tbilisis pole ma ka selle reegli kehtimises enam nii surmkindel. Kiiruspiirangud (näituseks 50 km/h asustet punktides) ei kehti, 50 km/h asemel sõidetakse üle 100 km/h. Pidevjoon pole takistuseks möödasõidul, ka mitte kurvis ning ka siis, kui nähtavus on praktiliselt olematu. Ülekäigurajad on vaid jooned maas või plekitükid postide otsas, ei miskit muud. Signaal autol on pidevaks kasutamiseks. Jne., jne. Esimesed 70 km teed Tbilisist Batumi suunas on kiirtee, kus on küllalt hõre liiklus ning ametlikult on lubat sõita 110 km/h. Ja sääl oligi kõige suurem üllatus. Kui 50 km/h piirkiirusega asulates sõitsid autod 110-120 km/h, siis needsamad sõitjad sõitsid kiirteel 105-110 km/h. Kui ka 100 km/h kiirusega asulas ühtses kolonnis sõites oli pidevalt keegi, kes meist mööda sõitis vaatamata sellele, et möödasõit ei olnd mitte ainult keelat, vaid ka füüsiliselt võimatu, siis 120 km/h kiirteel sõites oli 70 km jooksul vaid üks, kes meist mööda sõitis ning seegi ehk 125 km/h kiirusega. Samas sõitsime meie väga paljudest mööda.

120 km/h oli valit selle tõttu, et 110 oli lubat. 120 spidomeetril tähendab sõltuvalt autost umbes 112-114 km/h reaalses elus, lisaks antakse 5% tavaliselt andeks. Ehk teiste sõnadega 120=110. Aga müstiline oli see küll, et juhid, kes sõitsid ehk 120 km/h asulas, sõitsid pääle kiirteele jõudmist vaid 100 km/h. Arutasin seda küsimust ühe tallinlasest Gruusia asjatundjaga, kes arvas, et põhjuseks on kiiruskaamerad kiirteel ning nende puudumine mujal. Aga mujal oli kogu teeserv palistet liikluspolitsei autodega, kes jälgisid kogu etendust silma pilgutamata ning mitte kuidagi reageerides külma rahuga päält. President Saakashvili ajal on varasemast ühest kõige korrumpeeritumast riigist maailmas saand kõige väiksema korruptsiooniga riik maailmas. Kui korruptsiooni puudumine on eesmärk eneses, siis siin võibki peituda põhjus, miks liikluspolitsei veedab vaid aega oma autodes ning ei reageeri rikkumistele. Ju on neile ant selleks vastav korraldus/keeld, kuna kui hakata kõiki liikluseeskirjade rikkujaid Gruusias kinni pidama ning neid karistama, siis võib koheselt tekkida ühelt poolt kiusatus maksta vähem, aga seda siis altkäemaksuna, ning samas situatsioonis tekkind pakkumise olemasolul võib kergesti tekkida tahtmine seda pakkumist ka ära kasutada. Ehk teiste sõnadega, hoidke end sellistest situatsioonidest eemal! Lisaks võivad põhjuseks olla lähenevad valimised. Kui hakata karistama kõiki liikluseeskirjade rikkujaid, siis võib juhtuda, et ka ausate ja edumeelsete poliitikute eest ei taha enam keegi oma häält anda.

Huvitav on bensiini võtmine Gruusias. Mehitamata bensiinijaame me ei näind. Igas jaamas hulk mehi ootamas. Kui võtsime bensiini, siis meiega tegeles korraga neli meest. Üks pani püstoli paaki ning täitis paagi. Teine vaatas, kui palju bensiini võeti. Kolmas esitas kviitungi maksmiseks. Ning neljas tuli kaardimasinaga, et kaardiga maksta. Ja nii igas bensiinijaamas. Tööd, mille võinuks sooritada üks, tegi mitu meest. Mitte eriti efektiivne. Sama ehitustel. Üks mees tegi midagi, mõned hoidsid tööriistu või materjale ning ülejäänd vaatasid päält. Sellisel ebaefektiivsusel võib olla muidugi reaalne ning mõistlik põhjus. Kui tööd on vähe, siis võib-olla on tegemist vaikiva kokkuleppega, et oleme mitu ja saame kõik natuke palka, aga siiski on meil kõigil tööd ning pere pole lausa näljas. Nagu ka Eestis võeti pääle masu algust paljudes firmades vastu otsus, et kõik lähevad palgas alla 15% ning selle tõttu säilitavad kõik töö. Alternatiiviks oleks olnd 15% töötajate vallandamine. Nüüd on halvemad ajad Eestis möödas ning nii mitmelgi pool saavad töötajad taas sama palka kui enne palga langetamist.

Nii palju politseinikke kui Gruusias, pole ma varem mitte kunagi ja mitte kusagil näind. Aga tulemuseks on ka see, et viimatise uuringu kohaselt tunnevad 93% meestest ning 90% naistest end Gruusias öisel ajal üksinda väljas viibides turvaliselt. Eestis olid vastavad näitajad (kui ma õigesti pääst mäletan) 70% ja 52%. VF-s vist isegi 10% ja 3%.

Sheraton'i hotelli ümbrus Batumis kubises lisaks politseinikele veel ka eriüksuste võitlejaist. Põhjuseks oli see, et samas hotellis elas meie poolt sääl viibit kolmest ööst kahel ööl ka Gruusia president. Sel põhjusel kadus teise päeva lõuna ajal meie rendiauto hotelli esiselt parkimisplatsilt. Kui hakkasime uurima põhjust, selgus, et presidendi julgeolekuteenistus oli viind kõik autod Radisson'i hotelli parkimsplatsile, kust me siis auto kätte saime.

Kui rääkida Sheraton'i hotellist, siis elasime 19. korrusel, ehk üks korrus tippkorrusel asuvast restoranist all pool. Meie korrusel oli 6 numbrit, millest meie siis kaks ära hõivasime. Hotell kui selline oli korralik, ainumaks nõrgaks kohaks oli restoran. 20. korruse restoranis oli väga kena teenindus, kena vaade, aga sääl sööd shashlõkk on kõige maitsetum, mida olen oma elus söönd. Üle tee mere suunas asub hotelli bassein. Säälses kohvikus tellisime ühel teisel päeval söögi. Kuna plaanisime minna tunni aja pärast delfinaariumisse, siis küsisin kui kaua tellimustega läheb. Vastuseks oli 10 minutit. Ootasin, kuni kõik teised olid juba oma söögid ära söönd ning aeg oli hakata minema, aga minu burgerist polnd jälgegi. Läksin maksma ning teatasin, et ma ei saa enam oodata oma 10 minutiga lubat burgerit. Esitati arve, kus oli kirjas ka minu burger. Küsisin, et kas nad tõesti ootavad, et ma maksaksin ka selle eest. Vastus oli, et muidugi, kuna burger on 5 minuti pärast valmis. Teatasin, et olen juba 42 minutit oodand ning ei plaani selle eest midagi maksta. Arve oli 112 lari, burger maksis 22, tasusin 90. See oli ka ainuke koht, kus ma mingit tip'i ei and.

Batumis oli veel üks halva kogemuse tekitand söögikoht. Küsisime hotellist, kuhu võinuksime hääd kohalikku sööki sööma minna. Soovitati Adjarian House'i. Sõitsime taksoga kohale ning sisenesime restorani. All korrusel mitmed töötajad. Keegi meid ei tervitand ning meil endil tuli küsida, kas on neljakesi võimalik õhtust süüa. Vastuseks oli käega ülemisele korrusele näitamine. Ülemisel korrusel toetas üks noor näitsik end vastu seina. Küsisime, kas neljakesi olnuks võimalik süüa. Vastuseks oli sõnatu sõrmega laua poole näitamine, näitsik toetas end endiselt vastu seina. Istusime lauda, mille järgselt meile neljale toodi sõnatult üks menüü. Järgnend perekondliku nõupidamise tagajärjel otsustati esimest korda meie pere 19 aastase ajaloo jooksul lahkuda söögikohast, kus olime juba lauda istund. All korrusel küsisin, kas olnuks võimalik restorani juhiga rääkida. Kutsuti kohale firma juht, kes kuulas mu selgitused selle kohta, miks me ta restoranist lahkume, sõnatult ära ning kehitas ükskõikselt õlgu.

Kõrval oli üks teine restoran, nimeks The Tower. Teenindus oli sõbralik ja kena, söök oli hää ning ka teistele soovitatav.

Batumi delfinaarium on igati kena koht ning kõigile soovitatav, sääl on võimalik ka tellida delfiinidega ujumist, mida meie naispere ka ära kasutas.

Otsustasime ühel päeval Batumis minna ka mõne kaubanduskeskusega tutvuma. Hotellis teatati, et on vaid üks kaubanduskeskus, kuhu me siis taksoga sõitsime. Selgus, et tegemist on odavkauba poega, umbes nagu Eestis esimesel aastal pääle oma krooni tulekut. Üks kogemus juures. Ka Tbilisis tundsime huvi, kas on olemas mingi kaubanduskeskus, kuhu võinuks minna sisseoste tegema. Soovitati The Tbilisi House, kuhu tuli taksoga sõita. Taksosõit iseenesest oli huvitav. Ma spidomeetrit ei vaadand, aga mulle tundus, et kiiruseks (mootori häält kuulates ning aknast välja vaadates) võis olla umbes 140 km/h (linnas sõites), teised pere liikmed väitsid, et kiiruseks olnd umbes 100 km/h. Aknad olid lahti ning akendest tuli õhku nagu saunast, termomeeter ühe bensiinijaama seinal näitas 38 kraadi sooja. Aknast puhuv õhk tegi kõike muud, aga mitte ei jahutand. Olin pand oma turvavöö kinni, aga ühel hetkel tegi juht minu turvavöö lahti (!) ning teatas, et seda pole vaja kinni hoida. Panin loomulikult vöö uuesti kinni. Kuna autol olid turvapadjad ees, siis kinnitamata turvavöö puhul võib see taksojuht surma saada ka kiiruse juures, kus ka ilma vööta ning ilma turvapadjata oleks suur shanss ellu jääda, kuna momentaeglustusele lisandub ka turvapadja avanemise kiirus. Ma ei tea, kas ta ise omas mingit füüsikaalast teadmist või mitte, kui omas, siis oli tema suureks sooviks mitte surra üksi. Miks ta muidu mu turvavööd nii lahkesti näppis.

Mis puutub The Tbilisi House, siis tegemist täiesti korraliku poega. Pooled korrused olid veel tühjad ning vaid sildid teatasid, millised poed avatakse sääl päätselt, aga ka olemasolevaid oli päris palju. Täiesti arvestatav ostukeskus. Pääle kõikide poodide avamist on tegemist tõenäoliselt tunduvalt huvitavama ostukeskusega kui selleks on ükskõik milline Tallinna oma. Ja kui ilmtingimata püüda paralleele Eestiga tõmmata, siis tegemist oleks nagu Eesti parima virtuaalse kaubanduskeskusega aastast 2004. See võrdlus pole sugugi halvustavana tood, kuna minu isiklise arvamuse kohaselt olid eesti kaubanduse hinnad, valik ja kvaliteet parimad just 2004. aastal. Kuni sinnani läks kaubandus iga aastaga vaid paremaks, pääle seda on aga iga aastaga valik jäänd väiksemaks jne.

Kuigi 90% gruusia koolidest on esimeseks võõrkeeleks valind inglise keele, on inglise keele oskajaid vähe, aga küll see paraneb siis, kui praegused õpilased kunagi tööle lähevad. Arvan, et 20 aasta pärast on pilt tunduvalt parem, ka Gruusia elus tervikuna, loomulikult kui Gruusia jätkab arengut samas suunas, kuhu praegu.

Enne kojusõitu arutasime, kuidas hinnata Gruusia reisi. Lõpphinnanguks jäi "huvitav" selle sõna kõikides tähendustes. Ehk teiste sõnadega positiivne hinnang.

Gruusia on endiselt erilisel kohal minu südames. Aga nagu ma juba enne reisi (mai kuus) avastasin, pole Eesti sugugi mingil erilisel kohal grusiinide südametes, kui kurb see ka ei oleks ning kui palju me end ka ei püüaks petta. Oleme nende jaoks vaid üks riik paljudest. Ning tõenduseks selle kohta minu silmis oli Bakuus toimund Eurovision Song Contest. Pääle segahääletuse sisse viimist on üheseid järeldusi raske teha, aga tingimustes, kus osa häältest läheb ilusatele lauludele (kui neid konkreetsel aastal peaks juhtuma olema), osa nendele lauludele, mis kõlavad nagu südamelähedased laulud oma enese kultuuriga lähedastest kultuuridest (põhiliselt naabruses asuvatest - kui naabritele endile meeldis nende laul nii palju, et see võistlusele saata, siis võib see laul suure tõenäosusega ka meile meeldida) ning viimane osa poliitiliste sümpaatiate järgi. Naabriks Gruusiale me ei ole. Meie selle aasta laul oli nagu ta oli - poiss kui ponks, laulul ei olnd midagi viga, aga selle laulu puhul polnd tegemist ei millegi erilisega. Kõrvalt vaadatuna polnd meie laul ei parem ega ka halvem kui näituseks leedu selle aasta laul, mis ka ei olnd midagi erilist. Aga leedu laul sai poliitilise sümpaatia häältest (kui ma ei eksi) umbes 5 punkti Gruusialt ning Eesti sai Gruusialt ümmargune nulli. Leedule anti (poliitilised) punktid, aga meile mitte. Ning kui mõelda nende laulude pääle ning analüüsida veidi situatsiooni, siis tulebki endale ausalt tunnistada, et meie oleme grusiinidele vaid üks paljudest ning mitte sugugi mingi oluline riik või rahvas. Ning põhjust tuleks vist meist enestest otsida. Oleme vist oma inimlise ja poliitilise ja majandusliku sümpaatia kogusummaga ehk liialt pääletükkivad või siis ehk oma õpetamistega liiga ülbeks läind?

Minu parimad soovitused Gruusiasse reisimiseks! Ilusat päeva jätku kõigile!

mandag 2. juli 2012

Teest ja selle valmistamisest

Soovin kõigile ilusat suve ning mõnusat puhkust!

Minusugusele paadund teejoojale on väga tähtis, et kui ma juhtun einestama väljas (restoranis või kus iganes), oleks võimalik saada söögi lõpetuseks või siis desserdi kõrvale hääd teed. Mainin kohe arusaamatuste vältimiseks, et teeks võib nimetada vaid seda jooki, mida valmistatakse teelehtedest. Kõikvõimalikke tõmmiseid taimedest ja õitest - neid ei saa kohe mitte kuidagi teeks kutsuda. Teed tehakse teelehtedest ning kõigest muust aga tõmmiseid.

Ma pole eriline rohelise tee austaja, minu joogiks on must tee. Kui vanasti peeti õigeks teeks vaid purust valmistet teed, siis nüüdseks ajaks on nõndanimetet pakitee kvaliteet nii kõrge, et pole enam vahet, kas teed valmistatakse puruteest või pakiteest. Pakitee leiutati kuuldavasti selleks, et leida rakendus teepuru valmistamisel üle jäänd tee prahile. Tänapäeval aga valmistatakse pakiteed teelehtedest (tõsi küll puruteest peenemaks hekseldet kujul), mistõttu tee kvaliteet ei sõltu enam otseselt sellest, kas teed valmistatakse purust või teepakist.

Mõni aasta tagasi lugesin artiklit sellest, kuidas pärjati Londoni toitlustusasutuste parim tee. Austet zhürii arvates valmistati Londoni parimat teed ühes bistroos, kuhu mindigi vastavat aukirja üle andma. Pääle aukirja üle andmist paluti näidata, kuidas auhinnat teed valmistati. Selgus, et Londoni parimat teed valmistati pakiteest. Kui küsiti, miks nad teed just pakiteest valmistasid, siis oli vastuseks see, et selline tee valmistamise meetod oli tunduvalt praktilisem. Kasutet teepakke oli lihtne prügikasti visata, puruteest joogi valmistamisel kippus punsund teepuru aga torustikku ummistama.

Nii lihtne see põhjus oligi. Pean tunnistama, et ka mina joon põhiliselt pakiteed ning puruteest jooki valmistan vaid siis kui tee valmistamise rituaal on väärtuseks omaette.

Ükskõik kui hääd teematerjali ka ei kasutata, sõltub lõpptulemus suuresti veest ning selle keetmisest. Ja siin eksivadki enamus kohvikuid-restorane nii hullusti, et nende valmistet teed pole võimalik juua (viimase nädala kaheks selliseks näiteks on Pühajärve restoran ning restoran Gloria).

Teevesi peab olema võimalikult pehme. Siin on süsteemne erinevus näituseks Eestis ja Norras veekraanidest jooksva vee vahel. Kui Norras eemaldatakse kõik vett karedaks tegevad mineraalained joogiveest juba veepuhastus jaamades, siis Eestis sellist vee pehmendamise protsessi ei rakendata. Kõige enam on seda märgata pesumasinates ja veekeetjates, kus Eesti kraanidest jooksev vesi juba õige pea tekitab nõndanimetet katlakivi kuumutuselementidele ning Norras võib neid masinaid kasutada aastaid, ilma et kuumutuselementidega midagi erilist juhtuks.

Aga isegi karedast veest on võimalik normaalset teed valmistada. Selleks on vaja kasutada õiget temperatuuri ning puhastada pidevalt veekeetjaid katlakivist. Õige teevesi ei tohi kunagi keeda, kuna keemisel eraldub veest sääl sisalduv hapnik ning hapnikuta veest keedet tee maitseomadused on tunduvalt kehvemad.

Oma kodus valmistan ma teed Miele teise generatsiooni integreerit kohvimasina abil, kus on olemas spetsiaalne toru kuuma vee jaoks. Meie eelmises kohvimasinas (Miele esimese generatsiooni kohvimasin) ei olnd võimalik eraldi programmida kuuma vee temperatuuri teevee valmistamiseks. Kompromissina kohvijoojate ja teejoojate vahel kasutasime 95 kraadilist veetemperatuuri, millele lisaks oli võimalik teevee temperatuuri langetada selle abil, et programmisin vee kuumutamisel vee läbijooksu kiiruseks kuumutuselemendist kiireima võimalikest (mida kiiremini vesi kuumutuselemendist läbi jookseb, seda madalama temperatuuriga ta on), mistõttu kuuma vee torust väljuva vee temperatuur oli umbes 88-90 kraadi.

Meie praeguses teise generatsiooni Miele kohvimasinas on õnneks olemas kuuma vee temperatuuri määramiseks eraldi valikuvõimalus, mistõttu olen kuuma vee temperatuuriks valind 85 kraadi. Õige vee temperatuuri korral kerkib tee (joogi) pinnale vaht, mis näitab, et tegemist on kvaliteetsest teepurust /pakiteest ning hapnikurikkast õige temperatuuriga veest valmistet hää teega. Vaht tee pinnal on selle kvaliteedi tunnuseks. Sofistikeerit masinate kasutamine tee valmistamisel võimaldab saavutada hääd tee kvaliteeti pidevalt. 

Töö juures mul paraku nii avanseerit masinat käe pärast ei ole, õnneks olen leind ühe veekeetja, kus on võimalik programmida vee temperatuuri. Paraku on see keetja piisavalt primitiivne ning vee temperatuuri valiku sammuks on 20 kraadi. 100 kraadi on loomulikult liiga palju ning selle tõttu valin sääl temperatuuriks 80 kraadi. Ideaalist on ta mõneti madalam, aga tulemus on täiesti hää, erinevus keend veest valmistet teest on ilmselge.

Kui ei ole käe pärast sellist keetjat, millel saab temperatuuri reguleerida, siis tuleb lihtsalt seista veekeetja kõrval ning oodata, kuni mullid hakkavad kerkima ning vesi pahiseb. Paari katse-eksituse meetodil valmistet tee maitsmise järgselt peaks ka selge olema, kuna tuleb vesi tulelt ära võtta. NB! Vee keema panekul tuleb alati kasutada värsket vett, aga mitte varem juba korduvalt keedet vett! Kui olete juhtumisi kõrbes ning uut vett pole võtta ning vesi läks juba keema, siis on võimalik siiski veel saada joodavat teed (eeldusel, et veekeetja pole katlakivi täis!) - tuleb oodata, kuni vee temperatuur langeb umbes 90 kraadini ning siis lisada veele teepuru / pakitee. Kui kasutada 100 kraadist vett, siis on tulemuseks tavalisest tunduvalt kibedam tee.

Millist teepuru /pakiteed kasutada (ma räägin endiselt teest ning mitte kõikvõimalike erinevate puude-põõsaste-taimede vartest-juurtest-lehtedest ja õitest) on maitse ja tuju küsimus. Mina isikliselt kasutan Ahmad English Tea No 1 teepakke. Aga ka Lipton Yellow Label ning ükskõik mis firma English Breakfast on igati hääd teed. Mõneti eksklusiivsematest teedest võib nimetada veel Darjeerling'i ja Assam'i (põhiliselt teepuruna). Kui kaua teel lasta tõmmata (1 kuni 3 minutit), on maitse küsimus nagu ka see, kas valmis teele lisada piima/koort ja/või suhkrut või mitte. Mina isikliselt eelistan musta teed ilma lisanditeta. Kui mul on järgmine päev tööpäev, siis õhtul ma ei joo väga kaua tõmmand teed (siis vaid 30 sekundit), kuna tahaks enne tööle minekut ka normaalselt magada. 

Mõni aasta tagasi valmistas Pickwick'i firma Victorian Blend'i nimelist pakiteed, mis oli nii maitsev, et selle tõttu plaanisin oma lennukite vahetuse võimaluse korral Amsterdami (Schiphol), kus sai tax-free'st vastavat teed osta (isegi nendes Norra poodides, kus Pickwick teed oli saada, puudus Victorian Blend riiulitest). Paraku sai pidu läbi ning pääle seda kui Victorian Blend kadus lennujaama poodidest, ma enam ei plaani oma lende Amsterdami kaudu.

Mida ma aga reeglina ei joo, on Earl Grey Tea. Sellega on suur häda millegipärast just Rootsis, kus praktiliselt iga kord kui küsid, kas kohvikul/restoranil on pakkuda musta teed, siis näidatakse uhkusega just Earl Grey teed. Kui siis küsida, kas neil mõnda teist, tõelist musta teed ei ole, siis selgub, et see on nende ainuke tee kõikvõimalike tõmmiste (infusioonide) kõrval.

Võib ju googeldada Earl Grey Tea ning lugeda, mis sääl kirjas on, aga minul isikliselt on kahtlus, et selle tee sünniks on küll muud asjaolud kui need, mis ametlikult kirjas on. Kes ei tea varasemast, sellele ütlen, et Earl Grey teed eristab see, et teepuru on immutet bergamoti õliga. Kuigi bergamoti õli lisamist teele kasutatakse ka mõnede teiste teesortide puhul (isegi Ahmad English Tea No 1 on mõned molekulid bergamoti õli lisat, aga koguses, mis ei riku tee maitset), on Earl Grey tee puhul tegemist ilmselge liialdusega, mistõttu selle joomisel pole tee maitsest mitte midagi järgi (joogile tee värvi anda on võimalik ka teiste vahenditega) ning tundub nagu jooks kuuma bergamoti õli.

Kui mõelda sellele, et sel ajal kui krahv Grey omanimelise tee leiutas, toodi teed Indiast Inglismaale suurtes pakkides/kottides purjekate trümmides ning ajal, mil mitte iga laev, mis seilas Inglismaa ja India vahet, ei jõund tervena tagasi, siis on mul suur kahtlus, et Earl Grey tee sai alguse kopitand niisketest teepakkidest ühe purjeka tormides mereveega üleujutet trümmis. Kuna laevatäis teed maksis nii palju, et ühe purjeka hukkumine tormis ajas tihtipääle pankrotti selle lasti omaniku, siis oli terve laadungi võimalik riknemine / kopitamine tõeliseks majanduslikuks katastroofiks laadungi omanikule. Kui valida oli kogu laadungi hävitamise vahel ning selle vahel, et leida mingigi kasutus riknend kaubale, siis võis kiusatus olla suur lisada sellele teele miskit, mis varjanuks tee kopitand lõhna ja maitse. Kuna bergamoti õli lõhna ja maitse omadused on pehmelt öeldes päris vänged, siis võis selline lisand päästa krahvihärra võimalikust majanduskrahhist.

Ning kui õnnestuski hääusklikele selgitada, et tegemist oli eriliselt peene teega, siis ei saand ju edaspidi jätta õliga tee immutamine ära, kuna siis oleks ärksamatel teejoojail võind tekkida küsimus, miks varem see teelisand nii peen oli ja nüüd enam mitte? Ja nii nad tapsidki Ferdinandi.

Aga see on loomulikult minu teooria ning kui see peaks ekslik olema, siis palun koheselt krahvihärralt ning tema kõigilt geneetilistelt ja juriidilistelt järeltulijailt vabandust. But - if the item walks like a duck, sounds like a duck and looks like a duck, you have at least to consider a possibility that the item might be a duck.

Mis siis oli viga teel nii Pühajärve restoranis kui ka restoranis Gloria? Mõlemas valmistati teed korralikult keend veest, mida oli keema aet katlakiviga kaet veekeetjais. Ning seda vaatamata sellele, et enne tee tellimist palusin ma härdalt valmistada tee värskest mitte ära keend umbes 85 kraadisest (Celsiuse järgi) veest. Ja vaatamata ettekandjate lubadusele oli tee selline nagu ta oli - katlakivi maitse ja lõhnaga, teiste sõnadega - ei olnd joodav.

Soovin kõigile ilusat suve jätku ning maitsvaid tee elamusi!


søndag 15. april 2012

Sajab


Ning lubati veel nädal aega vesist ilma. Ega toaski paha pole, paned muusika mängima ja lihtsalt kuulad. Kena vaheldus selles üha kiiremini ruttavas ilmas.

Meie elus on toimund info osas viimase paari aastakümnega väga palju kvalitatiivseid muutusi, mõnes mõttes on elu tunduvalt kergemaks läind. Näituseks on nüüd tunduvalt kergem leida huvitavaid artiste interneti vahendusel kui siis, kui muusikat pidi leidma plaadipoe riiulitest.

Selle aasta alguse suurimaks pommiks oli Lana del Rey oma väga huvitava muusikaga. Kuigi kuulsaks sai ta Video Games looga, on terve ta plaat hääd muusikat täis, minule isikliselt meeldib kõige rohkem Summertime sadness. Panen siia juurde lingi youtube lehekülje manu neile, kes pole juhtund kuulma. Kui kaua see link tomib, ei oska ette öelda, proovige. Siin see link on: http://www.youtube.com/watch?v=jFxSH7UFiRs

Viimaseks avastuseks minu jaoks oli Santigold. Panen siia juurde mõned lingid youtube lugude manu, ühe loo kuulamine ütleb tunduvalt rohkem, kui sellest lugeda mitme lehekülje pikkust juttu sellest loost.

http://www.youtube.com/watch?v=-cqxOihnXWo
http://www.youtube.com/watch?v=kCeZzW54a2o

Pean tunnistama, et vaatamise mõttes on Santigold puhul tunduvalt huvitavam tema live esitus kui videod. Nägin tema kontserti MTV HD vahendusel Exit festivalilt, kui saatekevas juhtub olema kontsert sellelt festivalilt, siis soovitan soojalt.

Lõpetuseks veel paar huvitavat meesterahvast, keda olen päris tihti viimaste aastate jooksul kuuland.

Ray LaMontagne: http://www.youtube.com/watch?v=SBSnR4ZP2MI

Sufjean Stevens: http://www.youtube.com/watch?v=azGIf74ICmw


Ilusat päeva kõigile!

lørdag 11. februar 2012

Kiviveeretajad

Unenägudega on nii nagu ta on. On neid, kes püüavad unenägusid seletada, ning neid, kes ei otsi unenägudest mitte mingeid tähendusi. Mõnikord näed und ja teinekord ei näe. Ja kui näed und, siis mõnikord mäletad kõiki detaile ning teinekord ununeb nähtu koheselt.

Mõni unenägu on kole ja mõni on meeldiv. Olen näind ühe öö jooksul mitmeid erinevaid lühiunenägusid ning mõne teise öö jooksul olen näind selliseid, mis on olnd nagu pikk põnevusfilm. Mingil eluperioodil näed igal ööl und ning teisel perioodil on igale magama jäämisele järgnend lihtsalt ärkamine ilma ühegi vihjeta vahepääl näht unenäole.

Kõige erilisemaks oli unenägu, kus surin ära. Oli kuidagi seot lastega, kus valikuks oli - kas lapsed või mina. Otsustada tuli kohe ning vastavalt otsusele saabus ka surm koheselt. Detaile ei mäleta väga täpselt, aga mäletan tunnet. Suremise hirmu ei olnd ning surm oli kui piirideta ja pidepunktideta täielik valguse ja hoomatavate objektide puudumine. Ei olnd isegi mõtet, et näe kui ääretult must kõik on. Lihtsalt pilt kadus ära ning mõtteid enam ei olnd. Üllatuseks oli vaid see kui määratlemata aja pärast silmad lahti tegin ning selgus, et ilm vaatab endiselt vastu.

Tahan veidi pikemalt aga rääkida ühest hoopis teistmoodi erilisest unenäost, kus erinevalt eelnevalt kirjeldet unenäost olid olemas nii valgus kui ka rikkalikult hoomatavad objektid ja tegelased. Unenägu algas sellest, et istusime isaga koos ning ta jutustas mulle ümber tema poolt äsja näht unenägu (unenägu unenäos), mis jutustamise käigus moondus jutustusest tegevuseks.

Isa oli näind unes, et ta elas sootrollide maal - õigem oleks vist öelda - soos. Soo polnd eriti suur ning sootrollid olid ümbritset hoopis teist tüüpi trollidega. Ühel pool rabatrollid, teisel pool mägitrollid, kolmandal pool lagendiktrollid ning neljandal pool metstrollid.

Nii sootrollide, rabatrollide kui ka mägitrollide üheks lemmiktegevuseks oli kivide veeretamine. Kive veeretasid ka metstrollid, aga nad ei teind seda kunagi nii suure innuga kui mägitrollid või sootrollid. Lagendiktrollid olid pea sama tublid kiviveeretajad kui mägitrollid, rabatrollid või sootrollid, aga nad ei and kiviveeretamisele nii suurt tähendust kui teised trollid. Lagendiktrollid eelistasid tegelda kiviveeretamise kui substraadi asemel pigem trollide ürgtegevusega - kivide loopimisega. Kui varem oli  kive loobit nii sohu, rappa, mägedesse, metsa kui ka merre, siis viimase saja suve jooksul lagendikul valitsend põua tõttu oli lagendiktrollidel kulund igasse suunda kivide loopimise pääle ning samal ajal näljast koriseva kõhu täiteks vajalike kõikvõimalike vähegi söödavate juurikate otsimise pääle nii palju jõudu, et nüüd jaksati kive loopida vaid lagendiku servas olevasse sohu. Pikkade heidete puudumist asendati seda kõvema räuskamisega (samuti üks trollide ürgtegevus), mis kostus isegi meritrollide juurde, kuhu muidu ükski kivikaar ei ulatund.

Seda trollide ürgtegevust olid kunagi õige innukalt harrastand ka nii sootrollid kui ka mägitrollid, aga aegade möödudes hakati kivide loopimisele eelistama nende veeretamist, kus shanss nendega ise pihta saada oli tunduvalt väiksem kui nendega loopimises osaledes. Ning seoses söögiolude paranemisega nii mägedes kui ka soos harjuti üha rohkem kasutama suud pigem söömiseks kui koleda hääle tegemiseks. Tõsi küll, soos elas hulk trolle, kes armastasid samuti kive loopimas käia ning selle tegevuse juurde ka räusata, aga samas kõlasid nende räuskamised arusaamatu pahura torisemisena ning kive loobiti ka vaid omaenda sohu, mis teistes sootrollides vaid arusaamatust ning hämmingut tekitas.

Kõige tublimateks kiviveeretajateks sootrollide seas olid jändrikud Volli ja Molli ning nõtke trollpiiga Sõlla. Kõik kolm olid õige tihtipääle esirinnas kiviveeretajate kogunemistel, kus nii sootrollid, rabatrollid, mägitrollid, lagendiktrollid, järvtrollid, metstrollid, jõgitrollid, meritrollid ning saartrollid üksteise võidu kive veeretasid. Kive veeretati kas ühises pundis või siis paarisüllaste vahedega, sõltuvalt sellest, kus kogunemisi peeti. Päikese loojumisel vaadati, kes veeretajaist oma kivi kõige kaugemale oli veeretand ning siis selguski, kes olid esirinnas ning kes olid kaugele maha jäänd.

Mägitrollid kui kiviveeretamise leiutajad (kus mujal kui mägedes võiski esimene kivi veerema minna!) pidasid kiviveeretamist mägitrollide liigiomaseks tegevuseks ning kui kiviveeretamisel päikese loojudes selgus, et kõige ees sattus olema mõni teise liiki kuuluv troll, siis kõlas kogu öö jooksul mägitrollide laagrist pahurat räuskamist, mis teistel trollidel tihti une ära võttis.

Eriti suureks pinnuks mägitrollide silmis olid kolm edukat sootrolli, kelle edu puhul räusati ning sajatati neid tihtipääle kuni päiksetõusuni. Põhiliseks süüdistuseks oli, et sootrollid ei saand olla edukad ilma sohki tegemata. Kõik mägitrollid teadsid juba lapsest saati seda nende jaoks ümberlükkamatut tõde, et kiviveeretamises  ei olnd võimalik võita mitte ühtegi mägitrolli ainult kaerahelbeputru süües, millest mägitrollidest teatekuulutajad üle kogu ilma pidevalt kõiki trolle ka teavitasid.

Sohi tegemiseks peeti trollide vahel sõlmit kokkuleppe rikkumist, mille kohaselt kogunemistel osalevad kiviveeretajad ei tohtind oma pudru sisse maitseaineid segada. Maitseaineteks loeti soola ja suhkru kõrval ka kõikvõimalikke moose. Selleks, et sohitegijaid liistule tõmmata, oli moodustet üks nuuskurite jõuk, mille päälikuks oli üks innukas mägitroll. Nuuskurite ülesandeks oli nii kogunemistel kui ka kogunemiste vahel käia kõigi kiviveeretajate mann nuusutamas nende hingeõhku, kus siis üritati leida nii magusat ja soolast lõhna kui ka kõikvõimalike mooside aroomi.

Maitseainete kasutamise keelu ainsaks erandiks olid need kiviveeretajad, kellele nuuskurite jõuk oli  and loa pudru sisse mett segada. Sellise loa olid saand need mägitrollidest kiviveeretajad, kes teatasid, et nad olid sündind emakese looduse tahtel ainult ühe kopsuga, mistõttu neile tuli pudru sisse mett segada, kuna ilma meeta poleks nad jõund isegi mitte püsti seista, kiviveeretamisest rääkimata. Tõenduseks piisas kasvõi ühe kiviveeretamisega mitte tegeleva mägitrolli kaasanoogutamisest sellise väite pääle. Ning kuna emakese loodusega oli nuuskurite jõugul omad arved õiendada (emake segas ühtelugu õhku mingit õietolmu, mis takistas nuuskuritel kiviveeretajate hingeõhku korralikult nuuskida), siis nii saigi mee kasutamise luba vaestele vigastele mägitrollidele ant.

Nuuskurid olid väga edukad ning ühtelugu võtsid nad õnnetuid patustajaid oma kaasaskantavate raudsete pihtide vahele, kus siis neid armutult pigistati, kuni nad ei jõund isegi mitte kiviveeretajate kogunemistele kohale minna, kiviveeretamisest rääkimata.

Ainsamateks, kes kunagi raudsete pihtide vahel pigistada ei saand, olid mägitrollid, kes teatasid, et nemad ei tee mitte kunagi sohki, kuna nad ei taha oma liigikaaslasest nuuskurite päälikku kurvastada. Nii oligi mägitrollide hingeõhk maitseaineteta kaerahelbepudru lõhnaga iga kord kui nuuskurid nuuskima tulid. Ja kuna mägedes on alati hästi kuulda kui keegi läheneb, siis olid mägitrollid nuuskurite saabudes juba ilusas sirges rivis viisakalt seismas, mis võimaldas kogu rivi hingeõhu puhtuse ära hinnata käigu kiirust aeglustamata, mis tekitas koju ruttavates lihtnuuskurites ütlemata hääd meelt.

Muidugi tekitas selline mägitrollide ja nuuskurite vastastikune poolehoid teistes trollides kadedust ja pahameelt, mistõttu ühtelugu oli kuulda summutet urinat mägitrollide ja nuuskurite koostöö kohta. Aga need olid vaid kadedad urinad, ei miskit muud. See, et mägitrollid said oma mägedes kivide veeretamist harjutada, oli loomulikult ainsamaks mägitrollide edu põhjuseks. Lisaks veel mingid ootamatud õnnelikud juhused. Üheks selliseks juhtumiks oli kui mägitrollpiiga Billa eksis ühte mägede vahel asuvasse metsatukka nii ära, et ei leind õige mitu kuud teed metsast välja. Kui ta siis lõpuks uuesti metsast välja sai, siis aeti teda ühe teise kiviveeretaja jändriku Billiga segi, nii tublisti olid trollpiiga lihaskumerused paranend. Õnneks saadi veast koheselt aru ning trollpiiga sai jändrike reast välja trollpiigadega ühte ritta kivi veeretama, kus ta oli edaspidi alati esirinnas.

Aga muude trollide seas oli vahelejääjaid ühtelugu. Kord võeti vahele pea kõik rabatrollid, kellele sai saatuslikuks nende iseloom. Rabatrollid olid harjund kive veeretama vaikides ning hambaid kokku surudes. Kord kui nad kõik üritasid olla päikese loojanguks esirinnas, oli nende pingutus nii suur, et suure rabamise käigus hammustasid nad kogemata oma keelde, mistõttu nende hingeõhk sai vere tõttu soolase lõhna. Pääle päikese loojangut teostet nuuskimise käigus selguski, et nende hingeõhk on soolane ning rabatrollid saadeti esirinnast minema. Küll püüdis kõige vanem rabatroll õiglust maksma panna öeldes, et see on rabatrollide eneste veri, mis nende hingeõhu on rikkund, aga ei aidand see ühtigi. Järgmistel kogunemistel ei julgend enam ükski rabatroll nii kõvasti rabada, et oleks oma keelde hammustand ja nii ei jõundki rabatrollid enam tükil ajal esirinda.

Ka lagendiktrollide hulgas oli nuuskuritele vahelejääjaid ühtelugu. Lagendiktrollid armastasid oma pudru sisse ikka soolaseeni segada, mistõttu ka nende hingeõhk sai rikut ning neid esirinnast ära aeti. Kuna lagendiktrolle oli palju, siis räuskasid kõige vanemad lagendiktrollid vaid järgmise hommikuni ning ajasid siis uue noore jändriku või trollpiiga kive veeretama.

Kõige rohkem ärritasidki mägitrolle sootrollid, kelle kohta kõik mägitrollid rääkisid, et sootrollid ei saa olla esirinnas mitte kuidagi vaid kaerahelbeputru süües. Nii oligi mägitrollide rõõm suur, kui kord enne suurt kogunemist teatas üks nuuskur, et tema meelest olla Sõlla hingeõhk kuidagi liiga magus, mistõttu Sõlla peab olema segand oma pudru hulka vaarikamoosi. Kära oli palju, mis kestis nii kaua kuni tuli vastus, et Sõlla peenraväetise hulgast ei leit mitte ühtegi vaarikaseemet, mistõttu tegemist oli vaid nuuskuri veaga.

Kuigi jändrikud Volli ja Molli harjutasid kiviveeretamist koos, oli nende kiviveeretamine täiesti erinev. Isegi mägitrollid tunnistasid, et jändrik Volli kivi veereb alati kõige sirgemat joont pidi. Selle tõttu oligi Volli kõige suurematel kogunemistel oma kivi päikese loojanguks kõige kaugemale veeretand, mis mägitrollides suurt kadedust ja pahameelt tekitas. Ühtelugu räägiti, et jändrik Volli segavat oma pudru sisse moosi. Räägiti, aga vaatamata nuuskurite suurele sõprusele mägitrollidega ei suut nad seda kunagi kinnitada.

Paraku oli selline sirge joone ajamine jändik Vollile ka nuhtluseks. Kui kive veeretati paarisüllaste vahedega, siis sai jändrik Volli oma kivi sirgelt ning kõige kaugemale veeretada. Aga iga kord kui veeretati ühtses jõugus, siis ei saand jändrik Volli kuidagi kõige kaugemale, kuna tema joon ei saand enam kõige sirgem olla ühtelugu igast suunast tema kiviga kokku põrkavate (eriti mägitrollidele kuuluvate) kividega.

Ainult kaks korda oli jändrik Vollil reaalne võimalus oma kivi ühtses jõugus kõige kaugemale veeretada. Esimene kord oli ühel kõige suuremal kogunemisel, kus mõni hetk enne päikese loojumist veeretas jändrik Volli oma kivi mäkke tõusul teiste eest nii kaugele ära, et tundus, et loojanguks ongi tema kõige kaugemal. Kolm mägitrolli püüdsid kõigest väest talle järgi saada ning kui tundus, et mägitrollide pingutused on edutud, õnnestus kõige pikemal mägitrollil jändrik Allil om kivile nii kõva hoog sisse anda, et kivi läks otse jändrik Volli jalge vahele, mistõttu ta samm aeglustus ning kõik kolm mägitrolli said oma kivid jändrik Volli kivi ette suruda, nii et loojangu hetkel olid nad kõik kolm oma rindadega ees.

Teine kord oli jändrik Vollil taas suur võimalus kui ta samuti veidi enne loojangut oli ühtses jõugus veeretades oma kiviga kõige ees ning mäkke tõustes õnnestus tal jälle teiste kivide eest oma kivi õige kaugele ette veeretada. Paraku oli temast maha  jäänd kiviveeretajate rivi eesotsas jändrik Molli, kellel õnnestus lausa ebatrolliliku pingutusega oma kivi veeretada jändrik Volli kivile järgi ning oma kivi tuules vedada ka kõigi teiste veeretajate kivid kaasa. Päikese loojanguks oli jändrik Volli kivist viie muu veeretaja kivid ees ning jändrik Molli kivist kogunisti viieteistkümne veeretaja kivid ees. Kui muidu tavatsesid jändrikud sootrollid pääle päikese loojangut üksteise pääle sõbralikult uratada, siis seekord mindi magama vaikides. Sellisest jändrik Molli teguviisist ei saand ükski sootroll aru ning kui talt aru päriti, siis ajas jändrik Molli kõik süüdistused tagasi väites, et ta olla vastupidiselt kõigi päältvaatajate poolt nähtule üritand mitte oma kiviga jändrik Volli kivile järgi saada, vaid teiste veeretajate kivide veeremist takistada. Jutt jutuks, aga päältnägijad olid oma silmaga näind, et jändrik Molli polnd mitte oma liigikaaslasest sootrolli edu poolt, vaid selle vastu.

Kui jändrik Volli oli kuulus oma sirgjoonelise kiviveeretamise poolest, siis jändrik Molli paistis silma oma ääretult ebaühtlase kiviveeretuse poolest, mistõttu kaugelt vaadates jäi alati mulje nagu see polekski üks sootroll, kes oma kivi veeretab, vaid vigase jala ja tiivaga harakas, kes üritab kivi kusagile ebamäärases suunas ajada. Vaatamata oma lombakale kivi veeretamisele oli jändrik Molli õige mitu korda samuti päikese loojangul kiviveeretajate esirinnas olnd. Jändrik Molli oli veel selle poolest eriline, et nooruspõlves oli ta kord mägedesse ära eksind, mistõttu oli ta ligi aasta mägitrollide keskel eland ning selle tõttu mõistis isegi nende murrakut.

Kui lõpuks nii jändrik Volli kui ka jändrik Molli teatasid, et nad enam ei jaksa kivi veeretada ning edaspidi kogunemistele ei lähe, siis oli paljudel sootrollidel sellest kahju, kuna pääle Sõlla (oli kivi veeretamise juba veidi varem ära lõpetand), Volli ja Molli kivi veeretamise lõpetamist polnd enam ühtegi sootrolli, kes oleks jaksand tulla kivi veeretamisel esirinda. Osadel aga oli hää meel, kuna nad leidsid, et hää, et edukad sootrollid said oma kivid ära veeretada ilma, et nad oleksid nuuskurite raudtangide vahele jäänd, kuna kurja tahte olemasolul võib musta kassi leida pimedast toast isegi siis, kui seda kassi sääl ei ole.

Edasi aga läks unenäos kõik segaseks. Kuna tegemist on kurioosumiga - unenägu unenäos, siis jäigi mul mõistmatuks, mis sundis jändrik Vollit uuesti kivi veeretama ning plaanima osalust mägitrollide poolt korraldataval kogunemisel. Ehk teiste sõnadega, kas see oli osa jändrik Molli trolleit Milla masterplan'ist või siis otsus, mille trolleit Milla ja ta jändrik Molli oma kasuks ära kasutasid. Ärkvel olles on tihtipääle raske meelde tuletada unenägu ennast, rääkimata juba sellest, kas mingi unenäo segane seik on segane selle tõttu, et ma mäletan halvasti, või ma sain unes segaselt aru, või sai isa oma unes, mida ta mulle minu unes seletas, asjast segaselt aru.

Kuna asi on segane, siis hüppame sellest üle, miks jändrik Volli otsustas veel ühel kogunemisel kivi veeretada. Igal juhul otsustas jändrik Volli osaleda veel ühel kogunemisel.

Trolleit Milla, kes oli jändrik Molli leemekulbi liigutaja ning selle kõrvalt ka sootrollide kivimurru võtmehoidja, leidis, et sootrollid kiitsid liialt jändrik Volli saavutusi kivi veeretamises ning pöörasid liiga vähe tähelepanu jändrik Molli tegudele. Seda arvamust ei hoind trolleit Milla sugugi ainult enda teada, vaid jagas seda igal sobival ja mittesobival hetkel ka jändrik Molliga. Kui selgus, et jändrik Volli oli hakand jälle kõvasti kive veeretama (ükskõik, kust see mõte algselt pärines), siis uuris kadedusussist nakatund jändrik Molli välja, et jändrik Volli oli hakand kaerahelbepudru sisse veidi kaneeli segama, mis pääle rasket kiviveeretamist aitas veidi kergema sammuga koju magama minna. Kaneel ei olnd osade trollide arvates sugugi keelat, kuna ta ei olnd ei sool, ega suhkur ega ka mitte moos. Meritrollid kasutasid seda kuuldavasti õige rohkesti.

Kaneelil oli see omadus, et ta ei aidandki kivi paremini veeretada, vaid aitas paremini pääle veeretamist koju magama minna. Lisaks oli kaneel veel selline, et seda sai hingeõhust tunda kivi veeretamiselt koju tulles vaid üle lävepaku astumisele järgnend 18,4 sekundi jooksul. Ei söömise ajal, ei kivi veeretamise ajal, ei koduteel, vaid pääle lävepaku ületamisele järgnend esimese 18,4 sekundi jooksul. Miks nii, ärge minu käest küsige, kuna mina pole ei kaneeli kasutaja, ega ka selle kasutamise toimete asjatundja. Alates 18,5 sekundi möödumisest ei saand seda uuesti hingeõhust tunda. Seega, selleks, et kaneeli lõhna hingeõhust tunda oli vaja väga täpselt teada, kas ja kuna seda kasutati ning lisaks tuli selle kasutamise vahele võtmise nimel kõvasti plaanimist teha.

Juhtus nii, et just selle kurikuulsa 18,4 sekundi jooksul olid ka nuuskurid toas ning jändrik Volli hingeõhus tunti olevat kaneeli lõhna. Vastavalt säädusele pidi hingeõhust kahtlase lõhna leidmisel ka veidi sülge viima nuuskurite söökla koka kätte keetmisele, et näha, kas seda kissellile lisades tuleb kissellile kaneeli lõhn juurde või mitte.

Nuuskurite ajastamine oli ülitäpne ning sellele ajastamisele oli eelnend kõva kooskõlastamine ja läbi rääkimine. Trolleit Milla masterplan'i õnnestumisele aitas kaasa see, et jändrik Molli tundis oma nooruspõlvest õige mitut mägitrolli, kes olid nüüd mägitrollide kiviveeretajate vanemateks. Kui oli selge, et saatus oli nii-ii ebaõiglane, et kõik sootrollid rääkisid vaid jändrik Vollist ning unustasid pea alati jändrik Molli varasemad esirindlused, siis oleks see Milla ja Molli arvates olnd õiglane kui jändrik Volli oleks nii sootrollide ning ka teiste trollide mällu jäänd mitte kui sirgjooneline kiviveeretaja, vaid kui kaneeli pudrule lisaja.

Selles unenäo unenäos sai kurjus võitu. Jändrik Molli vaeva eest tasuti sellega, et ta võeti üleilmsete kiviveeretajate vanemate hulka, seda eriti mägitrollide esindaja tugeval poolehoiul. Võib juhtuda, et esimest korda elus oli ta tõeliselt õnnelik, aga võib-olla ka mitte. Täiesti kindlalt võis ta vaid ise seda teada.

Jändrik Volli kukkumine oli seda valusam, et sootrollide vanemad said hakkama ääretult rumala plaaniga, kus algselt üritati varjata kuni kiselli valmimiseni seda, et nuuskur leidis hingeõhust kaneeli lõhna. Kui kissellil oli ka kaneeli lõhn man, siis üritati protestida kõige rumalama õigustusega - et nuuskur olla nuusutand hingeõhku paremalt poolt, aga mitte vasemalt, kust tavaliselt hingeõhku nuusutati. Vanemad isegi ei mõelnd vaese jändrik Volli pääle, kes oleks ka õigeksmõistva otsuse puhul saagadesse läind kui jändrik, kes võeti vahele, aga kuna nuusutati valelt poolt, siis ei mõistet teda paraku süüdi. OJ Volli teiste sõnadega. Kuidas jändrik Volli sellise kuulsusega edasi pidanuks elama, selle pääle ei mõelnd keegi vanemaist.

Aga jändrik Volli käest ei küsind ükski vanem enne otsuse tegemist, mida Volli arvas. Sirgjoonelise kiviveeretajana oleks jändrik Volli ise läind kohe järgmisel päeval pääle nuusutamist sootrollide kogunemiskohta ning öelnd kõigile sootrollidele ja muudele huvilistele, et jah, kaneeli ta lisas, kuna juba vanema jändrikuna oli tal vaja kaneeli selleks, et saanuks paremini pääle kivi veeretamist koju magama minna. Ning, et sülge pole vaja kisseliks keeta, kuna ta tõesti oli kaneeli pudru sisse segand. Kuna ta aga ei teand, kas kaneeli võis pudru sisse segada või mitte, siis pani ta igaks juhuks kasutet kaneeliportsud oma kiviveeretuse kalendrisse ka kirja, et kogunemisele minnes küsida nuuskurite käest, kas kaneeli kasutamine oli lubat või mitte. Kui oleks selgund, et oli lubat, siis oleks ise ka kivi veeretand. Kui mitte, siis oleks vaadand nooremate müttamist kõrvalt ning siis sookoju tagasi läind ning edaspidi kiviveeretamist vaid oma lastele õpetand.

Aga sellist võimalust jändrik Vollile ei ant. Mägitrollid said kaua igatset võimaluse räusata õige pikka aega sootrollide ning pudrusöömise teemal. Ning ainult kõige sümpaatsem mägitroll jändrik Elli ütli tagasihoidlikult, et mitte ükski kaneel ei pane kivi nii otse veeretama kui seda tegi jändrik Volli...


Vaatan aknast välja, väljas lumi ja mäed. Milline totter unenägu! Väljas pole ei ühtegi trolli näha, ega ka kedagi, kes kive veeretaks. Sellised need unenäod on - kui tulevad, siis ei hüüa tulles, kui on, siis ei hoolitse selle eest, et kajastaksid kasvõi mingil määral tegelikkust, ning kui on olnd, siis võib-olla jäävad meelde, aga võib-olla mitte.

Ainult ilusaid unenägusid kõigile!