Gruusia? Georgia?

Pean koheselt tunnistama, et minul, nagu enamusel eestlastel, on erilised tunded Gruusia vastu. Nõukogude ajal käisin kord ülikoolikaaslastega Gruusias, kui mälu ei peta, siis 1980. aasta jaanuaris. Enne sõitu oli juba rõõmus elevus sees kui sai mõelda ees ootavale gruusia söögile ja joogile.

Kohale sõitsime rongiga ning meie esimene peatus oli Suhhumis - tollal autonoomse Abhaasia päälinnas. Rongisõidust on meeles kaks juhtumit. Esiteks see, et kuna vaatamata talvisele ajale oli rongis ääretult palav (nagu see oli tollal küllalt tavaline), siis saatsid mind mu reisikaaslased restoranvagunisse ostma mingit joogipoolist. Paraku selgus restoranis, et absoluutselt kõik joogid olid otsas. Kui kurtsin meie rasket saatust personalile, siis teatas üks lahke emand, et juua kui sellist pole neil küll midagi pakkuda, aga kui soovin, siis võin kahe rubla eest osta kolmeliitrise purgi värske mandariinikompotiga. Selgus et tegemist oli ülimalt maitsva ning külma joogiga, kus ujusid sees koorit mandariinid. Loomulikult oli tegemist restorani personali eraäriga, mis oli tollasele Gruusiale ning selle elanikele küllalt tüüpiline.

Teiseks huvitavaks juhtumiks sellelt rongisõidult oli üks käik tamburisse. Seisin tamburis kui sinna tuli üks vanem grusiin ja hakkas minuga gruusia keeles rääkima. Kuna ma gruusia keelt ei oska ning pole kunagi ka osand ning kuna härrasmehe jutt oli sisuliselt ilma pausideta, siis sain vaid viisakusest kaasa noogutada ta jutule. Pääle umbes 10 minutilist monoloogi jõudis jutt sinnani, kus lause lõpus hääl tõusis ning õhku jäi rippuma küsimärk, mis nagu me kõik teame, on kõikides keeltes samasugune.

Kuna küsimärgile järgnes rahvusvaheline paus, siis oli tekkind kogu "jutuajamise" jooksul esimene võimalus muuta monoloog dialoogiks, millise võimaluse ma ka lahkesti ära kasutasin vabandades end vene keeli lausega, mis tõlkes eesti keelde kõlaks umbes järgmiselt: "vabandust, aga ma ei oska gruusia keelt".

Selle väite pääle järgnes uus paus, mille jooksul mu vestluskaaslane uuris mind pingsalt ning lõpuks küsis mu käest vene keeli tüüpilise gruusia aktsendiga: "Ty chto, ne grusin?"

Noorematele inimestele tuleb see küsimus ära tõlkida: "Mis, kas sa ei ole grusiin?" Küsimus tekitas minus sisimas päris lõbusat tuju (kuigi juuksed olid mul tollal tumedamad kui mu praegused "blondid" juuksed, olin ma siiski nii heledat verd, et selline küsimus oli kõige viimane, mida olin oodand). Tekkind lõbusat tuju ei saand aga lasta välja paista ning seega teatasin vaid lühidalt, et olen eestlane.

Suhhumis olime ühe ülikoolikaaslase juures ühe öö külas enne siirdumist umbeks nädalaks teise ülikoolikaaslase poole Tbilisi lähistele. Õhtusöögist kui sellisest ei mäleta ma midagi, kuna erinevalt lootustest maitsta hääd veini, mürgitati meid lihtlabaselt Stolichnaya vodka'ga ära. Suured klaasid valati täis ning iga viie minuti tagant esitati toost, mille järgselt tuli klaas tilgatumaks juua, vastasel korral olnuks tegemist võõrustaja isiklise solvamisega. Ja neid tooste tuli ja tuli... Ja nii nad tapsidki Ferdinandi.

Tbilisi lähistel külas olles ei saand samuti veini maitsta, kuna arvestades Suhhumis osaks saand mürgituse raskust, loobusin täielikult igasugusest käärind või destilleerit vedeliku tarbimisest. Küll aga jõin rikkalikult pererahva kaevuvett, millest maitsvamat pole ma enam kunagi elus saand.

Kui minna gruusia köögi manu, siis ääretult sügava mulje jättis pereema küpsetet hachapuri. Tema valmistet hachapuri oli väga õhukene ning pehme, sees õhukene kiht kodujuustu. Erinevalt hiljem restoranides proovit hachapuri'le (viimati siis nüüd augustis) oli see küpsetet pannil praktiliselt ilma määrdeaineteta. Kui esimene hachapuri tundus veidi maitsetu olevat, siis alates teisest hachapuri'st kohanesid maitsesibulad ümber ning tulemuseks oli maitseelamus, mis senini erksalt meeles on. Olen üritand ise kodus teha hachapuri't, olen söönd seda kõikvõimalikes restoranides, aga nii hääd kui tollal, pole ma enam mitte kunagi saand. Isegi ligilähedast mitte.

Teiseks sügava mulje jätt toiduks oli aedoa supp. Pereema keetis kuivatet aedubasid koos lihaga 24 tundi tasasel tulel. Tulemuseks oli küllalt paks mustjaspruun vedel mass, mida söödi siis lameda valge gruusia leiva - lavashi'ga, mis murti käte vahel väikesteks tükkideks. Leivatükid kasteti supi sisse ning söödi otse sõrmede vahelt. Ka seda suppi olen üritand ise teha, aga nii hääd tulemust pole ma kunagi saavutand.

Ühel päeval kutsuti meid koos pererahvaga kohalikku pulma. Laud oli lookas, kõige eksootilisemaks roaks / suupisteks oli kuivatet karuliha viilakud. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis oli karuliha algselt lõigat õhukesteks viilakuteks ning pannil kergelt ära praet. Seejärel oli seda liha paar aastat kuivatet - kui ma ei eksi, siis oli see liha spetsiaalselt valmistet tulevase pulma tarbeks. Tulemuseks olid õhukesed viilakud, mida suhu pannes ei olnd võimalik lihtsalt ära süüa. Kõigepäält liha "sulas" suus ning muutus pehmeks ergutades maitsesibulaid intensse maitsega. Ning alles pääle pikemat mälumist hakkas liistak alluma mehhanilisele survele hammaste poolt. Nagu võite arvata, pole ma sellist rooga enam kunagi hiljem saand.

Tagasi lendasin tol korral lennukiga, mis lendas otse Tallinnasse. Lennujaamast on samuti meelde jäänd üks huvitav seik. Lennujaam nägi välja nagu suurem variant Tartu bussijaamast (sellest ajast, kui Tartus oli veel nõndanimetet maaliinide bussijaam). Küllaltki lagedas saalis seisid piki kahte seina lauad, millel olid kõikvõimalikud suveniirid ja ka muu kaup, mida siis reisijaile müüdi. Laudade rea otsas oli aga üks tühi laud, mille taga seisid igavledes kaks miilitsat. Ma ei tea, mis putukas mind hammustas, aga otsustasin oma arust nalja teha ning küsisin miilitsatelt (kogu vestlus oli loomulikult vene keeli), kui "palju maksavad?" Kuna küsimus koosneski vaid küsisõnast ning tegusõnast, siis küsis noorem miilits minu käest, et mis asjad maksavad. Lisasin eraldi nimisõna - juhiload? Järgnes vaikus, mille jooksul mõlemad miilitsad uurisid mind pingsalt ning vaikides. Õhk hakkas veidi imelikuks muutuma, pöörasin vaikselt end ringi ning eemaldusin, lootes sisimas, et ma ei olnd saand hakkama millegi sellisega, mille tagajärgi pidanuks hakkama miilitsajaoskonnas harutama. Kui olin veidi eemale saand, siis kostis äkitselt selja tagant: "Nelikümmend rubla!". Selja taga seisis noorem miilits, kes kordas uuesti juba öeldut. Tänasin viisakalt ning lubasin järgi mõelda. Sinna see asi jäigi.

Naljatamissoovi taga olid üle kogu Nõukogude Liidu levind anekdoodid selle kohta, kuidas absoluutselt kõike võis Gruusias osta. Tulemuseks oli siis isikline kogemus.

Sel kevadel perekondlikke plaane suveks tehes tõusis päevakorda soov veeta nädal kogu perega koos mingis soojas kohas. Valisime selleks nädalaks eelviimase Eestis veedetava nädala ning otsustasime lennata Gruusiasse. Kuna Estonian Air lendab otse Tbilisisse, siis tundus, et Tallinnast lend ongi optimaalseim variant Tbilisisse jõudmiseks. Kuna mul pole eriliselt sooje tundeid Estonian Air' vastu - olen sellest varem juba kirjutand, siis uurisin ka alternatiive. Selgus, et absoluutselt kõik alternatiivid nagu ka Estonian Air'i reis, jõuavad kohale kas keset ööd või siis väga vara hommikul - Estonian Air kell 4.00. Erinevus vaid see, et tuli sooritada aeganõudvaid ümberistumisi. Ja nii me valisimegi Estonian Air'i.

Probleemiks oli loomulikult see, et Tallinnast tuli välja lennata kell 23.40, seega pääle pikka päeva, mil tuli muuhulgas ka Sangaste metsast Tallinnasse sõita. Seejärel umbes 3,5 tundi istuda lennukis, kus magamise lootus oli praktiliselt null. Seejärel varahommikul võtta pagas ning minna läbi tolli ning sõita hotelli, kus suure tõenäosusega polnd võimalik tube saada enne päälelõunat. Ning siis veel päev otsa. Ehk teiste sõnadega - mitte just unelmate kanti kuuluv reisi algus, eriti minusugusele mugavustega harjund vanale inimesele.

Et asja veidi söödavamaks muuta, said plaanid teht nii, et saaks mitu ebameeldivat asja korraga kaelast ära. Kuna hotellituba polnd nagunii loota enne pärastlõunat, ning kuna me plaanisime olla paar päeva ka mere ääres Batumis, siis otsustasingi, et võtan lennuväljal rendiauto ning sõidan sellega otse Batumi, kuhu pidanuksime siis jõudma koheselt pääle lõunat, mil juba oli olemas teoreetiline võimalus saada tuppa puhkama. Hotelliks Batumis sai valit Sheraton. Rendiauto võtmisel sai otsustada Avis'e kasuks, kelle puhul oli võimalik võtta rendiauto lennujaamast ning ära anda nende Tbilisi kontorisse Vabaduse platsil (tõlgit nimi loomulikult). Selle tõttu otsustasime Tbilisis peatuda Marriott Courtyard hotellis, mis asus samal aadressil kui Avis'e kontor - teiste sõnadega oli võimalik autoga sõita hotelli ning see sääl küllalt lihtsalt ära anda, kuna Tbilisis endas ning hotellist lennujaama sõitmiseks meil rendiautot vaja ei olnd.

Enne sõidu algust sai pingsalt jälgit ilmateadet yr.no'st, mis aga paraku ei luband midagi hääd. Need kolm päeva, mida olime plaanind veeta Batumis, pidid Batumis tulema pilvised ning vihmased. Samal ajal oli Tbilisis ennustet vaid päikest. Raske olukord! Sai isegi mõeld variandi pääle vahetada Batumi päevad Tbilisi omade vastu ning vastupidi, aga sellel olid nii logistilised probleemid (hommikul vara siis Tbilisi hotelli ning oodata pool päeva tuba) kui ka ilmastikulised, kuna ka järgnevaks kolmeks päevaks oli Batumis ennustet vihma. Sai ka mõelda korraks võimaluse pääle loobuda Batumist ning olla kogu nädala Tbilisis, aga selle vastu rääkis see, et vastavalt ilmaennustusele pidi Tbilisis olema kogu nädal vaid päike ning 30+ soojakraadi. Aga kaua üks põhjamaine inime ikka jõuab olla sellises leitsakus suures linnas?

Lõpuks saigi otsustet jätta asjad nii nagu nad plaanit olid ning loota parema ilma pääle. Ette rutates võib öelda, et ilma ennustus ei muutundki kuni Batumist lahkumiseni, aga vihma saime vaid kerge tibutamisena ühel päeval veerand tunni jooksul ning igal õhtul ja öösel oli mere kohal näha tugevat äikest ning vihmasadu, mis aga linna kohale ei jõundki. Mõnikord on päris hää, kui ilmaennustus täppi ei lähe. Aga nii see on palava ilmaga suure veekogu lähedal rannas, mille taga algavad kohe küllalt kõrged mäed. Prognoosid on väga keerulised.

Enne Gruusia selle reisi elamuste juurde minemist tahan mõne sõna öelda ka Estonian Air'iga nii Tbilissi kui ka tagasi Tallinnasse lendamisega kogetust.

Tbilissi lendamisest on meelde jäänd veid see, et meiega koos lendasid mõned norra passidega meessoost reisijad. Tegemist ei olnd etniliste norralastega, tõenäoliselt ka mitte gruusia rahvusest inimestega. Norra keelt rääkisid nad tunduvalt kehvemini kui mina (rääkimata juba teistest meie pere liikmeist), tegid nad aga seda valjuhäälselt, millele oli kindlasti kaasa aidand vägijookide tarvitamine. Nii labase jutu ja käitumisega inimesi ei ole mina isikliselt oma 15 Norras elat aasta jooksul Norras veel varem kohand. Loomulikult on mul senini lihtsalt vedand, kuna tõenäosusteooria kohaselt peab selliseid inimesi Norras rohkemgi olema. Aga ju mul oli siis eelmised 15 aastat läind mööda vedamiste rada. Kui me lõpuks Tbilisi jõudsime, siis olin mina isikliselt küllalt tugevasti üllatund, et me olime sinna ilma suuremate sekeldusteta jõund ning lennukis ei olnd mingeid ekstsesse tekkind.

Mis puutub Tbilisi lennujaama, siis oli kell 4 hommikul see nii saabuvat kui ka lahkuvat rahvast täis. Tundub, et suur osa lennuühendusest toimubki öösel. Kõrvaltvaatajana on raske öelda, mis selle põhjuseks võiks olla. Võib-olla on öösiti odavam lennata, võib-olla mingid teised põhjused. Ärge minult küsige, kuna ma tõesti ei oska sellele küsimusele vastata.

Tagasi Tallinnasse lendamisel anti meile check-in'is pagasikviitungid, millele oli kirjutet Siberian Airways. Kui me Tallinnas maandusime, siis olid pagasis vaid nelja matkaja seljakotid, ülejäänd kolm pagasiga Tallinnasse reisijat/reisiseltskonda oma pagasit ei näind, pagasikontorist ei osat meile ka öelda, kus meie pagas oli ning kuna see pidanuks saabuma. Kuidas läks põhimassil reisijaist, kes lendasid Tallinnast mujale edasi, ei oska ma öelda, kuna neid ei tulnd pagasikonveieri juurde oma pagasit ootama. Estonian Air'i auks tuleb öelda, et pagasi mitte saabumisest tingit ekstrakuludest (kuna me pidime ostma nii pesu kui ka tualettvahendeid - päris koju pidime jõudma alles 3 päeva hiljem) tasusid nad 70 Eurot reisija kohta ilma nurinata ja praktiliselt ilma ekstra bürokraatiata. Ülejäänd osa ekstrakuludest tasus meie reisikindlustuse firma. Äpardusi võib ikka juhtuda, tähtis on see, kuidas firmad lahendavad neid äpardusi. Seekordne lahendus oli üle pika aja üks pluss Estonian Air'i kontos.

Tagasi Gruusia juurde. Ma ei too mingit üksikasjalist reisiaruannet, kirjutan vaid mõningatest mõtetest selle sõidu planeerimisel ning läbi viimisel, samuti kogemustest, mis panid mind ära nähtu üle mõtlema. Teiste sõnadega - jagan lugejaiga oma mõtteid.

Rendiautoga sõit Tbilisist Batumisse ning tagasi oli muidugi huvitav kogemus. Huntide seas elades tuleb ulguda hundina. Võõras kohas liigeldes tuleb liigelda nii nagu seda teevad kohalikud, sõita ise ja lasta ka teistel sõita. Aga liiklus on Gruusias eriline küll. Sõidul Batumisse tekkis mul arusaam, et Gruusias ei kehti mitte ükski liiklusreegel, välja arvat ehk parempoolne liiklus. Pääle auto tagastamist Tbilisis pole ma ka selle reegli kehtimises enam nii surmkindel. Kiiruspiirangud (näituseks 50 km/h asustet punktides) ei kehti, 50 km/h asemel sõidetakse üle 100 km/h. Pidevjoon pole takistuseks möödasõidul, ka mitte kurvis ning ka siis, kui nähtavus on praktiliselt olematu. Ülekäigurajad on vaid jooned maas või plekitükid postide otsas, ei miskit muud. Signaal autol on pidevaks kasutamiseks. Jne., jne. Esimesed 70 km teed Tbilisist Batumi suunas on kiirtee, kus on küllalt hõre liiklus ning ametlikult on lubat sõita 110 km/h. Ja sääl oligi kõige suurem üllatus. Kui 50 km/h piirkiirusega asulates sõitsid autod 110-120 km/h, siis needsamad sõitjad sõitsid kiirteel 105-110 km/h. Kui ka 100 km/h kiirusega asulas ühtses kolonnis sõites oli pidevalt keegi, kes meist mööda sõitis vaatamata sellele, et möödasõit ei olnd mitte ainult keelat, vaid ka füüsiliselt võimatu, siis 120 km/h kiirteel sõites oli 70 km jooksul vaid üks, kes meist mööda sõitis ning seegi ehk 125 km/h kiirusega. Samas sõitsime meie väga paljudest mööda.

120 km/h oli valit selle tõttu, et 110 oli lubat. 120 spidomeetril tähendab sõltuvalt autost umbes 112-114 km/h reaalses elus, lisaks antakse 5% tavaliselt andeks. Ehk teiste sõnadega 120=110. Aga müstiline oli see küll, et juhid, kes sõitsid ehk 120 km/h asulas, sõitsid pääle kiirteele jõudmist vaid 100 km/h. Arutasin seda küsimust ühe tallinlasest Gruusia asjatundjaga, kes arvas, et põhjuseks on kiiruskaamerad kiirteel ning nende puudumine mujal. Aga mujal oli kogu teeserv palistet liikluspolitsei autodega, kes jälgisid kogu etendust silma pilgutamata ning mitte kuidagi reageerides külma rahuga päält. President Saakashvili ajal on varasemast ühest kõige korrumpeeritumast riigist maailmas saand kõige väiksema korruptsiooniga riik maailmas. Kui korruptsiooni puudumine on eesmärk eneses, siis siin võibki peituda põhjus, miks liikluspolitsei veedab vaid aega oma autodes ning ei reageeri rikkumistele. Ju on neile ant selleks vastav korraldus/keeld, kuna kui hakata kõiki liikluseeskirjade rikkujaid Gruusias kinni pidama ning neid karistama, siis võib koheselt tekkida ühelt poolt kiusatus maksta vähem, aga seda siis altkäemaksuna, ning samas situatsioonis tekkind pakkumise olemasolul võib kergesti tekkida tahtmine seda pakkumist ka ära kasutada. Ehk teiste sõnadega, hoidke end sellistest situatsioonidest eemal! Lisaks võivad põhjuseks olla lähenevad valimised. Kui hakata karistama kõiki liikluseeskirjade rikkujaid, siis võib juhtuda, et ka ausate ja edumeelsete poliitikute eest ei taha enam keegi oma häält anda.

Huvitav on bensiini võtmine Gruusias. Mehitamata bensiinijaame me ei näind. Igas jaamas hulk mehi ootamas. Kui võtsime bensiini, siis meiega tegeles korraga neli meest. Üks pani püstoli paaki ning täitis paagi. Teine vaatas, kui palju bensiini võeti. Kolmas esitas kviitungi maksmiseks. Ning neljas tuli kaardimasinaga, et kaardiga maksta. Ja nii igas bensiinijaamas. Tööd, mille võinuks sooritada üks, tegi mitu meest. Mitte eriti efektiivne. Sama ehitustel. Üks mees tegi midagi, mõned hoidsid tööriistu või materjale ning ülejäänd vaatasid päält. Sellisel ebaefektiivsusel võib olla muidugi reaalne ning mõistlik põhjus. Kui tööd on vähe, siis võib-olla on tegemist vaikiva kokkuleppega, et oleme mitu ja saame kõik natuke palka, aga siiski on meil kõigil tööd ning pere pole lausa näljas. Nagu ka Eestis võeti pääle masu algust paljudes firmades vastu otsus, et kõik lähevad palgas alla 15% ning selle tõttu säilitavad kõik töö. Alternatiiviks oleks olnd 15% töötajate vallandamine. Nüüd on halvemad ajad Eestis möödas ning nii mitmelgi pool saavad töötajad taas sama palka kui enne palga langetamist.

Nii palju politseinikke kui Gruusias, pole ma varem mitte kunagi ja mitte kusagil näind. Aga tulemuseks on ka see, et viimatise uuringu kohaselt tunnevad 93% meestest ning 90% naistest end Gruusias öisel ajal üksinda väljas viibides turvaliselt. Eestis olid vastavad näitajad (kui ma õigesti pääst mäletan) 70% ja 52%. VF-s vist isegi 10% ja 3%.

Sheraton'i hotelli ümbrus Batumis kubises lisaks politseinikele veel ka eriüksuste võitlejaist. Põhjuseks oli see, et samas hotellis elas meie poolt sääl viibit kolmest ööst kahel ööl ka Gruusia president. Sel põhjusel kadus teise päeva lõuna ajal meie rendiauto hotelli esiselt parkimisplatsilt. Kui hakkasime uurima põhjust, selgus, et presidendi julgeolekuteenistus oli viind kõik autod Radisson'i hotelli parkimsplatsile, kust me siis auto kätte saime.

Kui rääkida Sheraton'i hotellist, siis elasime 19. korrusel, ehk üks korrus tippkorrusel asuvast restoranist all pool. Meie korrusel oli 6 numbrit, millest meie siis kaks ära hõivasime. Hotell kui selline oli korralik, ainumaks nõrgaks kohaks oli restoran. 20. korruse restoranis oli väga kena teenindus, kena vaade, aga sääl sööd shashlõkk on kõige maitsetum, mida olen oma elus söönd. Üle tee mere suunas asub hotelli bassein. Säälses kohvikus tellisime ühel teisel päeval söögi. Kuna plaanisime minna tunni aja pärast delfinaariumisse, siis küsisin kui kaua tellimustega läheb. Vastuseks oli 10 minutit. Ootasin, kuni kõik teised olid juba oma söögid ära söönd ning aeg oli hakata minema, aga minu burgerist polnd jälgegi. Läksin maksma ning teatasin, et ma ei saa enam oodata oma 10 minutiga lubat burgerit. Esitati arve, kus oli kirjas ka minu burger. Küsisin, et kas nad tõesti ootavad, et ma maksaksin ka selle eest. Vastus oli, et muidugi, kuna burger on 5 minuti pärast valmis. Teatasin, et olen juba 42 minutit oodand ning ei plaani selle eest midagi maksta. Arve oli 112 lari, burger maksis 22, tasusin 90. See oli ka ainuke koht, kus ma mingit tip'i ei and.

Batumis oli veel üks halva kogemuse tekitand söögikoht. Küsisime hotellist, kuhu võinuksime hääd kohalikku sööki sööma minna. Soovitati Adjarian House'i. Sõitsime taksoga kohale ning sisenesime restorani. All korrusel mitmed töötajad. Keegi meid ei tervitand ning meil endil tuli küsida, kas on neljakesi võimalik õhtust süüa. Vastuseks oli käega ülemisele korrusele näitamine. Ülemisel korrusel toetas üks noor näitsik end vastu seina. Küsisime, kas neljakesi olnuks võimalik süüa. Vastuseks oli sõnatu sõrmega laua poole näitamine, näitsik toetas end endiselt vastu seina. Istusime lauda, mille järgselt meile neljale toodi sõnatult üks menüü. Järgnend perekondliku nõupidamise tagajärjel otsustati esimest korda meie pere 19 aastase ajaloo jooksul lahkuda söögikohast, kus olime juba lauda istund. All korrusel küsisin, kas olnuks võimalik restorani juhiga rääkida. Kutsuti kohale firma juht, kes kuulas mu selgitused selle kohta, miks me ta restoranist lahkume, sõnatult ära ning kehitas ükskõikselt õlgu.

Kõrval oli üks teine restoran, nimeks The Tower. Teenindus oli sõbralik ja kena, söök oli hää ning ka teistele soovitatav.

Batumi delfinaarium on igati kena koht ning kõigile soovitatav, sääl on võimalik ka tellida delfiinidega ujumist, mida meie naispere ka ära kasutas.

Otsustasime ühel päeval Batumis minna ka mõne kaubanduskeskusega tutvuma. Hotellis teatati, et on vaid üks kaubanduskeskus, kuhu me siis taksoga sõitsime. Selgus, et tegemist on odavkauba poega, umbes nagu Eestis esimesel aastal pääle oma krooni tulekut. Üks kogemus juures. Ka Tbilisis tundsime huvi, kas on olemas mingi kaubanduskeskus, kuhu võinuks minna sisseoste tegema. Soovitati The Tbilisi House, kuhu tuli taksoga sõita. Taksosõit iseenesest oli huvitav. Ma spidomeetrit ei vaadand, aga mulle tundus, et kiiruseks (mootori häält kuulates ning aknast välja vaadates) võis olla umbes 140 km/h (linnas sõites), teised pere liikmed väitsid, et kiiruseks olnd umbes 100 km/h. Aknad olid lahti ning akendest tuli õhku nagu saunast, termomeeter ühe bensiinijaama seinal näitas 38 kraadi sooja. Aknast puhuv õhk tegi kõike muud, aga mitte ei jahutand. Olin pand oma turvavöö kinni, aga ühel hetkel tegi juht minu turvavöö lahti (!) ning teatas, et seda pole vaja kinni hoida. Panin loomulikult vöö uuesti kinni. Kuna autol olid turvapadjad ees, siis kinnitamata turvavöö puhul võib see taksojuht surma saada ka kiiruse juures, kus ka ilma vööta ning ilma turvapadjata oleks suur shanss ellu jääda, kuna momentaeglustusele lisandub ka turvapadja avanemise kiirus. Ma ei tea, kas ta ise omas mingit füüsikaalast teadmist või mitte, kui omas, siis oli tema suureks sooviks mitte surra üksi. Miks ta muidu mu turvavööd nii lahkesti näppis.

Mis puutub The Tbilisi House, siis tegemist täiesti korraliku poega. Pooled korrused olid veel tühjad ning vaid sildid teatasid, millised poed avatakse sääl päätselt, aga ka olemasolevaid oli päris palju. Täiesti arvestatav ostukeskus. Pääle kõikide poodide avamist on tegemist tõenäoliselt tunduvalt huvitavama ostukeskusega kui selleks on ükskõik milline Tallinna oma. Ja kui ilmtingimata püüda paralleele Eestiga tõmmata, siis tegemist oleks nagu Eesti parima virtuaalse kaubanduskeskusega aastast 2004. See võrdlus pole sugugi halvustavana tood, kuna minu isiklise arvamuse kohaselt olid eesti kaubanduse hinnad, valik ja kvaliteet parimad just 2004. aastal. Kuni sinnani läks kaubandus iga aastaga vaid paremaks, pääle seda on aga iga aastaga valik jäänd väiksemaks jne.

Kuigi 90% gruusia koolidest on esimeseks võõrkeeleks valind inglise keele, on inglise keele oskajaid vähe, aga küll see paraneb siis, kui praegused õpilased kunagi tööle lähevad. Arvan, et 20 aasta pärast on pilt tunduvalt parem, ka Gruusia elus tervikuna, loomulikult kui Gruusia jätkab arengut samas suunas, kuhu praegu.

Enne kojusõitu arutasime, kuidas hinnata Gruusia reisi. Lõpphinnanguks jäi "huvitav" selle sõna kõikides tähendustes. Ehk teiste sõnadega positiivne hinnang.

Gruusia on endiselt erilisel kohal minu südames. Aga nagu ma juba enne reisi (mai kuus) avastasin, pole Eesti sugugi mingil erilisel kohal grusiinide südametes, kui kurb see ka ei oleks ning kui palju me end ka ei püüaks petta. Oleme nende jaoks vaid üks riik paljudest. Ning tõenduseks selle kohta minu silmis oli Bakuus toimund Eurovision Song Contest. Pääle segahääletuse sisse viimist on üheseid järeldusi raske teha, aga tingimustes, kus osa häältest läheb ilusatele lauludele (kui neid konkreetsel aastal peaks juhtuma olema), osa nendele lauludele, mis kõlavad nagu südamelähedased laulud oma enese kultuuriga lähedastest kultuuridest (põhiliselt naabruses asuvatest - kui naabritele endile meeldis nende laul nii palju, et see võistlusele saata, siis võib see laul suure tõenäosusega ka meile meeldida) ning viimane osa poliitiliste sümpaatiate järgi. Naabriks Gruusiale me ei ole. Meie selle aasta laul oli nagu ta oli - poiss kui ponks, laulul ei olnd midagi viga, aga selle laulu puhul polnd tegemist ei millegi erilisega. Kõrvalt vaadatuna polnd meie laul ei parem ega ka halvem kui näituseks leedu selle aasta laul, mis ka ei olnd midagi erilist. Aga leedu laul sai poliitilise sümpaatia häältest (kui ma ei eksi) umbes 5 punkti Gruusialt ning Eesti sai Gruusialt ümmargune nulli. Leedule anti (poliitilised) punktid, aga meile mitte. Ning kui mõelda nende laulude pääle ning analüüsida veidi situatsiooni, siis tulebki endale ausalt tunnistada, et meie oleme grusiinidele vaid üks paljudest ning mitte sugugi mingi oluline riik või rahvas. Ning põhjust tuleks vist meist enestest otsida. Oleme vist oma inimlise ja poliitilise ja majandusliku sümpaatia kogusummaga ehk liialt pääletükkivad või siis ehk oma õpetamistega liiga ülbeks läind?

Minu parimad soovitused Gruusiasse reisimiseks! Ilusat päeva jätku kõigile!