tirsdag 27. desember 2011

Pixmania - how do they value their customers convenience

This time in english.

I would like to share my experiences with Pixmania's customer service. As a consumer, I always do find high value in reliable information and this time it is my turn to inform my fellow consumers who might be interested in getting some extra help with decision making.

I have bought a wifi router from Pixmania and paid extra for some extra quarantee deal. Last month the router has been very unstable, I had to reboot the router a lot of times.

I took contact with Pixmania's customer service and filed a complaint. Customer service offered me 2 options.

1. Send the router to reparation, the router will be fixed and sent back
2. Send the router in original package back and Pixmania will send me a credit note for a purchase of a new product

Both options offered me spending a lot of my time for solving problems with one cheap item - about 125 EUR.

1. Finding a box and packing the router in the box. Driving to the post office, parking the car. Waiting in the post office in the cue, delivering and paying for postage. Driving back home. All together about 90 minutes of my time.
2. When getting back the router (or a new router), the same procedure again, extra 90 minutes of my life spent.
3. The biggest inconveniance is not having a router between 1. and 2. Not having it for 1 month? Not having wifi internet at home when we have 6 iphone's, 3 PS3-s, 6 pc/laptops, 1 apple tv, 3 TV-s using wifi internet constantly - not funny at all.

So I made a proposition - send me a new router, I will receive it and pack the old one in the same package and send it back. One visit to the post office and only a couple of hours without wifi at home.

Answer from the customer service - this is not possible. Their solution for the problem with the defect router demands 3 hours of my time and disabling wifi possibility for our family for about 1 month. It is much cheaper for me to go and buy a new router in the nearest electronic store - costs only 125 EUR + about 30 minutes of my time.

What I proposed, was a modification of option 2. I would have sent the router back in original package, received a new one for a credit note. I would have been satisfied with service and stayed a potential customer even in the future. Pixmania would have served a customer without extra costs the most convenient way for a customer. Only win-win situation.

Now it is vice versa. Pixmania have earned a little bit from the sale, spared costs of reparation/replacemant, but they will never ever sell anything to me or to my family.

I got a valuable experience at little price - I will never ever buy anything from Pixmania and I will never ever have any trouble with Pixmania's customer service, I will spare lot of my time and energy in the future when I will not spend my money in the company which is not valuing me as a customer.

Everyone can do mistakes. Shit happens. But when it happens, it is very important that you do not have to deal with a company which is known for a not-flexible customer service which is not valuing the conveniance of customers even when it does not cost anything extra.

Have a nice day!

søndag 18. desember 2011

Tallinna lennujaama hiilgus ja viletsus

Kuna ma lõpetasin täna öösel Enn Vetemaa raamatu "Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus" lugemise, siis sobib just selline päälkiri tänast blogi päädistama. Eks Enn Vetemaa ole omakorda kasutand Honore de Balzac'i "Kurtisaanide hiilgus ja viletsus" päälkirja, aga see selleks. Olen lugend mõlemaid, kuid kuna Enn Vetemaa raamat on umbes 37 aastat värskemalt loet, siis olgu just tema raamatu päälkiri tänase blogi päälkirja inspiratsiooniks.

Kõrvalpõikena ka mõni sõna Enn Vetemaa raamatust. Oli huvitavalt kirjutet, teema kui selline on minuvanusele inimesele põnev, seda enam, et olen isikliselt akadeemik Naanu kaks korda kaheksakümnendatel aastatel kohand. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et kirjanikuhärra on oma uue raamatu kirjutamisel teind pool sammu nõndanimetet eesti kirjakeele mant Johannes Aaviku kirjakeele poole. Raamatu sisu ja teostus on hää, ainukeseks negatiivseks märkuseks oleks ehk ühe laensõna kasutamine. Kui laename sõnu (tavaliselt ikka ladina keelest, kas siis otse või mõne teise keele kaudu - varem saksa, siis rootsi, vahepääl ka vene ning viimati inglise keele vahendusel), siis tuleks nimisõnad laenata nimisõnadest ning tegusõnad tegusõnadest. Paraku esineb palju juhtumeid, mil nimisõna laenutisest on juba tuletet tegusõna eesti keeles. Kõige tuntumaks on repressioon ja reprimeerimine, kus valdav enamus eestlasi ei kasuta mitte tegusõnast tuletet laensõna reprimeerima, vaid risustavad oma nii kirja- kui ka kõnekeelt vormiga, mida ma ei taha isegi mitte näitena siin kirja panna. Samas aga kasutavad samad inimesed tegusõna komprimeerima. Saa siis aru, miks osad vigased vormid nii jonnakalt nii paljude suud risustavad.

Kui meditsiini juurde minna, siis rääkides ruptuurist tuleb meeles pidada, et katki mineku korrektne laensõnaline vorm on rumpeerumine. Avulsioon aga tekib abvelleerumise tagajärjel.

Raamatus kasutet silma lõikavaks laensõnaks oli ühe nimisõnalise laensõna kasutamine tegusõna tuletamiseks. Tulemuseks oligi ühe äärmiselt ebaõnnestund tegusõna tekitamine. Ei hakka seda valevormi siin eraldi välja tooma, mainin vaid korrektseid vorme - kollaps kui tulemus tekib kollabeerumise kui protsessi tagajärjel.

Nii palju siis grammatikast, nüüd on aga aeg minna tänase hiilguse ja viletsuse manu Tallinna lennujaamas, kõrvalpõike teema lõpetuseks ütlen veel kord, et Enn Vetemaa raamat on põnev ning huvitavalt kirjutet, soovitan soojalt kõigile.

Tuleb kohe öelda, et hiilgus Lennart Meri nimelise Tallinna Rahvusvahelise Lennujaama juures on seot vaid tema nimega ning sellega, et tegemist on EV lennundusliku vitriiniga välisilma suunas. Sellega see hiilgus paraku piirdubki. Nimega ja staatusega. Ei vähem, ega rohkem.

Olen Tallinna Lennujaamas kogetust juba varem oma blogis kirjutand. Tänases blogis jagan seega värskeid muljeid. Miks mind Tallinna Lennujaamas valitsevad ebaolud üldse häirivad? Põhjuseks on see, et EV kodanikuna tunnen end osaliselt vastutavana selle eest, kuidas meie ise ning meie riik toimime ning välja paistame. Pikemat aega Skandinaavias elanuna julgen väita, et ma näen neid asju (konkreetselt siis Tallinna Lennujaamas toimivaid) sama moodi kui skandinaavlased. Vahe on vaid selles, et mina võtan nähtu hinge ning jagan oma muljeid nii selle blogi lugejaiga kui ka nende untsantsakatega, kes on otseselt vastutavad selle eest, et meie vitriini vaatamine ja kasutamine kõigile külalistele meeldiv ning mugav oleks. Vahe skandinaavlaste ja minu vahel ongi vaid selles, et nemad näevad asju ning teevad järeldusi tulevikuks, aga ei viitsi samas anda tagasisidet negatiivsete elamuste suhtes neile ülalpool mainit bürokraatidele, kelle palgas kajastub ka vastutus Tallinna Lennujaama hää toimimise pärast. Ka mina ei viitsi välismaal olles võtta ühendust bürokraatidega, kelle töö halb korraldus mõjutab minu kui külalise ja kunde hääolu. Ühendust ei võta, aga edaspidiseid reise plaanides võtan seniseid kogemusi arvesse.

Lennart Meri sai presidendina sellest aru ning tegi kõik selleks, et meie visiitkaardid muutuksid võimalikult tsiviliseerituks ning ei pidand end ka liiga uhkeks selleks, et mitte aidata asjade paranemisele kaasa kasvõi pressikonverentsi pidamisega lennujaama peldikus (nüüd, pääle Lennart Meri surma tuleb paraku taas lennujaama tualettruumi üsna tihti peldikuks kutsuda, kuna sellisena näeb see ruum välja. Hr Parts, kelle vastutusvaldkonda kuulub ka Tallinna Lennujaamas toimuv, peab aga tõenäoliselt oma väärikust alandavaks vastamist isegi temale teht kirjalikule järelpärimisele ning seda vaatamata kehtivatele säädustele, mille kohaselt tuleb igale kirjale vastata).

Kirjeldan siis oma tänaseid elamusi.

Esimene huvitav kogemus oli boarding card'ide välja printimine. Kirjutasin sisse ref. nr. ning minu suurimaks imestuseks kerkis arvuti ekraanile menüü, kus kästi valida kahe optsiooni vahel - kas tahan lennata Oslo'sse või siis Varssavisse. Pilet oli ostet Oslo'sse, pääle selle valiku kasutamist tuli veelkord nähtavale menüü Oslo nimega ning kästi valikut kinnitada. Polegi varem kusagil mujal saand check in'i tegemisel lennujaama arvutis küsimust selle kohta, kas ma mitte kusagile mujale sõita ei tahaks. Huvitav kogemus, huvitav.

Omapäraseks oli ka see, et prinditi välja vaid boarding card, aga mitte pagasi kleepriba, mida printis välja juba pagasi vastuvõtu luugi töötaja. Selle töötajaga oli samuti omalaadne kogemus. Näoilme kui nõukogude kaubandustöötajal tühja vitriini taga. Pagasi vastu võtmise - kahe reisija kaks kohvrit - pääle kulus ei rohkem ega vähem kui 14 minutit. Need luugid, kus teostati nii reisijate check in'i kui ka pagasi vastuvõttu ning mis oleksid pidand loogiliselt võttes aeglasemalt töötama kui vaid pagasi vastuvõtu luuk, need kulutasid iga reisija pääle umbes 2 minutit, aga pagasiluugi töötajal kulus kahe koos reisiva inimese ning nende kahe kohvri pääle 14 minutit. Kummagi käe nimetissõrmega kirjutati taas ja taas midagi arvutisse ning midagi ei sündind. Midagi ei selgitet, vabanduste pääle suud ei kulutet. Mingil hetkel tekkis juba arvamus, et ei jõuagi pagasit ära anda enne lennuki väljumist, aga õnneks lahenes pagasi ära andmine 14 minuti pärast. "Gate 16!" ning sellega oligi meie audients läbi.

Ma ei mäleta, millal juhtus varem selline lugu, et teenindaja juurest lahkudes ma ei soovind talle hääd päeva, aga kõige viimase sellise juhtumi fikseerin ma nüüd tänases blogis. See juhtus täna kell 10.16 Tallinna Lennujaamas pagasi ära andmise luugi juures. Kuidagi imelik oli soovida hääd päeva inimesele, kes ei ütle oma maksvatele kundele ei hääd päeva ega ei soovi neile ka hääd lendu. "Gate 16!"

Edasi aga läks asi aga lausa imelikuks. Security control. Kõigepäält üks naisturvaja, kes skannib Boarding card'id ning vaatab ID-kaarte. Edasi turvaväravad. Selleks, et õhukesed Boarding card'id ära ei kaoks, tuleb need pista kotti taskusse. Laptop kotist välja ning eraldi kasti. Kell, püksirihm, rahakott, mobiilid, võtmed, jakk. "Boarding card!" - sellist nõuet pole varem kusagil mujal kohand, ka mitte Tallinna lennujaama turvakontrollis mitte.

"Kas Te oma 5 meetri kaugusel istuvat kolleegi ei usalda?" - "Ei!"

Ning tulebki uuesti kastist otsida välja kott, teha lahti tasku ning näidata nõut pabereid. Turvakontrollist läbi. Rahakott, võtmed, mobiilid, püksirihm, arvuti kotti, jakk selga. Seejärel tunnen huvi, kust võiks leida turvajate ülemust. Juhatatakse naisülemuse juurde. Küsin, miks erinevalt teiste EL-i riikide lennujaamadest küsitakse Tallinnas sama paberit 5 meetrise vahega. Vastuseks on, et Lennuamet nõudvat. Seega tuleb siis Lennuametist küsida, mis mõte on selles korralduses, mis kõigele lisaks tekitab reisijale (kes muuseas maksavad palka nii pagasiluugi töötajaile, kui ka turvatöötajatele kui ka muudele untsantsakaile - ka Lennuametist) vaid tüli ja ebamugavust.

Check in'is tuleb piletit ja ID pabereid küsida. Kui lennukiga peaks midagi juhtuma (kolm korda üle õla!), siis on lihtne näha, kes siis lennukil olid. Turvakontrolli juures - OK. Muidu mõni piletita inimene läheb ning tekitab lisajärjekordi ning segadust. Lennukile minekul - OK. Selliselt on näha, kes on lennukile registreerund reisijaist jäänd liiga kauaks mõnda söögikohta või poodi ning teda saab hõigata lennukile.

Aga pääle turva sissepääsu veel 5 meetri kaugusel? Selliselt saab üles leida vaid neid, kes on oma pileti kaotand just selle 5 meetri jooksul. Aga turvariske - piletiteta reisijaid üles leida küll ei saa - neid nii kaugele ei lasta. Vaid lisatüli on võimalik tekitada. Seega oleks minu tänase päeva küsimus Lennuametile: miks on vaja küsida 5 meetrise vahega sama paberit? Kas see tähendab seda, et security töötajad on ebausaldatavad? Miks siis vaid kaks korda? Miks mitte lasta kõik reisijad turvatöötajate kadalipu vahelt läbi, nii et kõik turvatöötajad saaksid nii kõiki reisijaid kui ka oma kolleege kontrollida? Miks on selline nõue vaid Tallinna lennujaamas?

Mis siis edasi sai? Edasi jõudis veel süüa ühes kohvikus. Salat ja leib pakendis mille kaanel "parim enne" tähtaeg - homseni. Täiesti OK. Aga minu tütre kohupiimatasku - see oli kindlasti väga hää, tõsi küll, veidi raske öelda, millal. Kindlasti vähemalt 3-4 päeva tagasi. Õnneks ei murdund ükski hammas. Aga väljanägemine oli kena. Olekski pidand müüma hoiatusega nagu muuseumis - eksponaate mitte puutuda!

Norwegian'i lennuki pardal tegeles meiega naeratav pardadaam. Lennuk väljus õigel ajal ning saabus õigel ajal. Isegi pagas tuli kohale. Ning lennurongile jõudsime 5 sekundit enne uste sulgumist.

Eestis on minu subjektiivse hinnangu kohaselt kaheks kõige halvemaks firmaks Tallink ja Kalev. Neist mõlemast on võimalik hoiduda. Reisida üle Soome ning mitte osta Kalevi komme. Reaalsed alternatiivid on olemas. Ka Estonian Air'ile ja SAS'ile tervikuna on hääd ja tõhusad alternatiivid olemas. Aga minna lennuki pääle Tallinnas ümber lennujaama nurga pole kuidagi võimalik. Aed on ees, puudub alternatiiv. Selle pärast ongi nii tähtis, et ainus olemasolev valik toimiks normaalselt.

Ilusaid Jõule ning hääd uut aastat kõigile!

mandag 21. november 2011

Aadlimehed hinges

Nagu ma eelmise blogiga valmis sain, nii helistas mulle kolleeg, kelle kohta võib öelda, et tegemist on tõelise aadlimehega - nii käitumiselt, kommetelt kui ka vastutustundelt. Kui ma varem kutsusin teda ikka vabahärraks, siis pool aastat tagasi, kui ta omal algatusel leidis lahenduse ühele veale, mille olid konstrueerind nooblid ratsamehed valgetel hobustel ühest tarkvara firmast ning mida sama firma jalamehed ei olnd suut eemaldada juba üle aasta, olin sunnit oma suurimaks rõõmuks tema tiitli ülendama krahviks. Greve av Stavland nagu siinmail on kombeks öelda.

Nüüdki oli tal mulle pakkuda üks lahendus probleemile - pääle üheküsimuselist probleemi olemuse diagnostikat. Nii õpetaski ta mulle selgeks ühe kõrvalukse kasutamise, mille kaudu programmi sisenedes funktsib see nagu ennegi.

Tänu sellele sain teha ära selle töö, mis oli jäänd reedest ning lisaks veel ühe kolleegi tegemata jätmised reedest. Selle kolleegi puhul on tegemist inimesega, kes omaenese hinnangus on vähemalt printsi tiitliga. Paraku ei saa mina teda kuidagi selle tiitliga kutsuda. Mind on looduse poolt õnnistet paljude vigade kõrval ka mõne üksiku hää omadusega. Üheks hääks omaduseks on mul üldise kadedustunde puudumine. Aga pole reegleid eranditega. Olen siiski kade nimelt kahe asja pääle selles maapäälses elus. Esiteks olen kade oma selle kolleegi pääle, kes end oma hinges tõenäoliselt vähemalt printsiks peab. Ning teiseks olen ma kade nende inimeste pääle, kes sadat meetrit kiiremini kui kümne sekundiga jooksevad. Ja siis pole ma mitte kade selle pääle, et nad kiiresti jooksevad, vaid selle pääle, et kui nad finishisse jõuavad, siis on nende suud kinni. Jooksevad sada meetrit kiiremini kui kümme sekundit ilma suud lahti tegemata. Igal õhtul kui heidan voodisse ning tunnen, kuidas nina õhukesed käigud on jälle kas ühelt poolt või lausa mõlemalt poolt kinni, valdab mind kadedustunne nende kiirjooksjate pääle.

Kolleegi pääle olen kade, kuna tema alustab oma tööd igal hommikul kell kaheksa puhta lehe päält. Kas ta eelmisel tööpäeval on mahti saand oma tööd teha või mitte, ikka on hommikul kell kaheksa tema virtuaalne kirjutuslaud puhas ning ta võib oma tööpäeva alustada kas kohvi joomisest, tähtsate vestluste arendamisest või siis kaebekirjade kirjutamisest. Neid viimaseid kirjutab ta kui järjejuttu ning saadab osakonna päälikule kirjeldamaks viimasele seda, kui madalas arvamuses on kolleeg pääliku tööst ning osakonna töökorralduse üldisest ülesehitusest. Ning seletab iga kord, et tänu sellele töökorraldusele on tal nii palju tööd, et seda ei ole võimalik tööpäeva hariliku kaheksa tunni jooksul mitte kuidagi kohe ära teha.

Meie kliinikusse kuuluvad oskonnad meie maakonna neljast haiglast. Varem kuulus vaid kolm haiglat ning see neljas oli eraldiseisev. Meie kliiniku päälik võitles ihu ja hingega selle eest, et ka neljandas haiglas asuv osakond meie kliinikusse arvataks. Võitluse põhjuseks oli tema arusaam sellest, et kui ka neljanda haigla osakond meie vennaliku pere rüppe maandub, siis saab selles neljandas haiglas töötav kolleeg aidata interneti vahendusel kirjeldada meie kliiniku põhihaiglas teht uuringuid, mida ühtelugu on rohkem kui selle töö tegijaid ehk teiste sõnadega leevendada sääl haiglas olevat arstide puudust.

Olin veidi skeptiline selle võitluse mõttekuse pärast, aga kuna mina ei ole noobel ratsanik valgel hobusel, vaid lihtne jalamees, siis see probleem mind ei puudutand.

Kaks aastat tagasi toimuski neljanda haigla osakonna ühinemine meie kliinikuga. Pääle esimest kuud sattus meie päälik ahastusse kui sai signeerimiseks uue kolleegi ületundide lehe. Selgus, et kolleeg on igal päeval pääle tööd koju läind, söönd kõhu täis ning siis tulnd haiglasse tagasi ning asund päeva jooksul teht uuringuid kirjeldama. Tulemuseks oli üüratu ületundide arv tohutu ületunnitasuga.

Päälik signeeris ületunnid ning teatas kolleegile, et sellest hetkest oli kolleegil keelat töötada väljaspool tööaega ilma seda eelnevalt päälikuga kooskõlastamata ning ilma vastava loa saamiseta. Kuna minu kui tavalise jalamehe töölepingus on punkt, mille kohaselt kuuluvad minu töökohustustesse need ülesanded, mida mulle annab päälik, siis laheneski probleem lihtsalt - mul kästi kõik kolleegi eelmisel päeval tegemata jäänd töö ära teha järgmise päeva kella kaheksaks. Lähen igal hommikul veidi enne seitset tööle ning teen algatuseks kolleegi virtuaalse töölaua lahti ja teen sääl vedeleva töö ära. On juhtund, et töölaud on puhas olnd, aga neid päevi viimase kahe aasta jooksul võib ühe käe pääl kokku lugeda. Tavalisem on olukord, kus 90% tööst on tegemata ning siis olen olnd sunnit selle töö pääle kulutama kuni ühe tunni oma tööajast. Aga kell kaheksa on plats puhas olnd. Kui võrdlen kolleegi olukorda enda omaga, kus isegi kahe nädalase ära oleku korral ei tee keegi minu kolleegidest minu tööd, nii et pääle äraolekut on mu virtuaalne töölaud tegemata töö alla mattund, siis tuleb küll kadedususs hinge.

Aga ega ma oma töölepingu pääle nurise, sellist kohustuste punkti tasakaalustavad mitmed teised õige magusad punktid, nii et pole sel elul häda miskit.

Eriti veel siis, kui oled arvestand ühe teise kolleegi töö tegemisega pikema aja jooksul (lisaks oma tavalistele kohustustele) nagu seda oli viimase kuu jooksul, aga äkitselt helistab kolleeg ning teatab, et vaatamata autoõnnetuses saad multiplitele roidemurdudele mõlemal pool rindkeres, on ta nüüd nii kõbus, et on otsustand tänasest uuesti tööle tulla ning et mina ei pea tänasest enam tema tööd tegema. Mõned aadlimehed on kohe päris tugevad nii kehalt kui ka vaimult.

Mis puutub tarkvara firmasse, siis nemad saatsid mulle teate, et minu probleemi pääle on case avat. Eks me siis näe, mitu päeva/nädalat/kuud/aastat neil seekord kulub probleemi lahendamiseks. Õnneks saan seni kasutada kolleegist krahvihärra poolt paotet kõrvalust.

Aga nüüd tuleb jälle tööd teha.

Ilusat päeva kõigile ilma toimivate tarkvarade update'ideta Teie arvutites!

Jalameeste probleemid

Kirjutasin kord varasemalt uhketest ratsameestest valgetel hobustel ning jalameestest. Jalamehed - need oleme mina ja teised minusugused.

Kogu nädalavahetus toimus järjekordne arvutiprogrammi update. Seekord on tegemist RIS-ga, mis meie arvutites kannab nime DIPS. Täna hommikul kell kaheksa oli siis update teht. Tulemus - voice recognition online ei tööta. Uuringuid vaadata saab, aga kirjeldada neid ei saa. Ilmatusuur plakat üle kogu ekraani veateatega. Nii suurt plakatit (nii pika vea kirjeldusega) polegi varem näind, ei tööl, ega ka kodus privaatasjade ja privaatprogrammide hulgas.

Olen juba rääkind esimese tädiga, kes on tõenäoliselt IKT meeskonnas jalameheks. Pääle tulutut pusimist lubas asjast edasi teatada. Ootame siis. Eelmine kord võttis vist kaks päeva. Eks näeb, kui kõrgeks kujub seekordne tegemata töö hunnik, kui ükskord jälle tööle saab hakata. Minu isikliseks hädaks sel nädalal on, et kuna üks minu kolleeg paar nädalat tagasi õnnetul kombel sattus autoõnnetusse (kiiret ning hääd paranemist talle!), siis on minul praegu kahekordne töö teha - seega kuhjub tegemata töö topeltkiirusega.

Teoreetiliselt on pensionini viisteist ja pool aastat.

Leplikku meelt kõigile jalameestele!

lørdag 29. oktober 2011

Firmadest ning nende kundesõbralikkusest

Eestis on kasutusel üks kõigile hästi mõistetav lühend - JOKK. Mõnikord olen näind seda kirjutatavat ka vormina J.O.K.K. Juriidiliselt On Kõik Korras (Korrektne?). Ning tavaliselt kasutatakse seda olukorras, kus juriidiliselt oskuslikult vormistet asja puhul ragisevad kõik asja moraalsed õmblused.

Kui mõni firma käib oma kundedega ümber JOKK, aga puhtinimlikult on tegemist inimese pääle sülitamisega, siis kuigi asi võib olla korras juriidiliselt, ei armasta inimesed neid firmasid, kes nende pääle kas otse sülitavad või siis näitavad välja lihtsalt hoolimatust oma kundede vastu.

Lisaks ärimaailmale on JOKK hästi levind ka poliitilises elus, kus pea iga skandaali järgi tõdetakse küüniliselt, et asi oli JOKK. Aga surprise-surprise, täna pole mul plaanis poliitikutest kirjutada.

Tänane lugu on hoiatuseks neile, kes käituvad nii nagu minu armastet abikaasa tegi paar nädalat tagasi meie tütrele Estonian Air'i koduleheküljel lennukipileteid ostes - ei loe kribukirjas olevat teksti teenuse tellimisel internetis.

Kõrvalepõikena tuleb öelda, et see on loomulikult (juriidiliselt) meie eneste süü, kui me iga kord mingit tehingut tehes ei loe kribukirjas olevaid tingimusi. Ning kui asi läheks juriidilisse ekspertiisi, siis kaotaksime me suure mürinaga.  Aga kui üks kunde satub JOKK olukorra ohvriks, siis mitte miski ei keela tal pääd vangutada ning mõelda, et tegemist on kundedesse hoolimatult suhtuva firmaga ning selle teadmisega teha tulevikus korrektsioone nende firmade valikul, kelle käest teenust ostetakse.

Eriti lihtne on sellisele järeldusele jõuda sellistel juhtudel, kus firma, kelle käest teenust ostetakse, on teind selliseid muutusi oma interneti lehel, mis mõjutavad ostetava teenuse sisu. Kui teenuse kvaliteedi ja/või kvantiteedi muutumist tähistatakse vaid kribukirjas oleva teksti sõnastuse muutmisega, siis on kundel väga keeruline avastada, et loodet teenuse/kauba asemel saadakse selle teenuse/kauba tunduvalt lahjem versioon.

Isegi need inimesed, kes loevad kribukirjas olevat teksti, ei tee seda enam neil kordadel, kui minnakse ostma juba varasemast tuttavat teenust/kaupa. Kui me loeksime tänapäevase elu kiires voolus iga kord läbi kogu kributeksti (tihtipääle kümned leheküljed tihedat juriidilist sõnastust!) enne korduvat teenuse/kauba ostu kinnitavale nupule vajutamist, siis kulutaksime kogu oma aja ostulepingute lugemise pääle ning ostet asjade tarbimise pääle enam aega ei jääkski.

Millega siis Estonian Air on JOKK-moel hakkama saand? Nad on muut tellimuste lehekülge nii, et lisaks varasematele piletite kategooriatele on lisandund veel üks, mille nimeks on "light ECO". Tabelis on seega nüüd (pääle 26. septembrit) neli erinevat hinda, light ECO on neist odavaim. Kui nüüd kunde (eriti veel selline, kes ei pruugi varasematest kordadest mäletada, et varem oli vaid kolm erinevat pileti hinda ning et nüüdne hinnatabel erineb seega varasematest) otsustab osta kõige odavama pileti, siis ta valib loomulikult light ECO variandi ning tasub pileti eest. Pileti tasumise eelselt/järgselt ei tule mingit eraldi teadet selle kohta, et tegemist on erilise piletiga. Ja nii tababki kundet üllatus lennujaamas pagasit ära andes kui talle teatatakse, et pagasisse antava koti/kohvri eest tuleb tasuda veel 40 EUR. Kusjuures tasumiseks tuleb minna lennujaama teises otsas asuvasse kassasse ning pääle tasumist tuleb tulla tagasi check in'i kviitungit näitama.

Asja ei tee sugugi lõbusamaks asjaolu, et kott, mille lennutamise eest tasuti sel moel 40 EUR, lõhuti selle lennutamise käigus ära (mingil kummalisel põhjusel tõmmati puruks kotti sulgevad tõmblukud - ei tea, kas kott oli lennuki katusele rihmaga kinni tõmmat?) ning see tuli kodus lihtsalt prügikasti visata. Kuna mu 17 aastane tütar on väga tagasihoidlik inimene, siis tuli ta kotiräbalate vahele surut isikliste asjadega tollist läbi ning ei läind vormistama pagasi lõhkumise protokolli vastava teenistuse lauas. Ehk teiste sõnadega - Estonian Air'ile nagu kaks korda maast leit raha - esimene kord 30 EUR ekstra (40 - 10 EUR, mis maksis odavuselt järgmine pilet koos ühe kuni 23 kg pagasiühiku eest) ning teine kord siis, kui lõhut koti eest ei mind raha nõudma - umbes 600.- NOK ostuhind. Kahjuks võib veel lisanduda ka kolmas kord, seda juhul, kui lähiajal mingit riideeset kapist otsides selgub, et see on kõige kaduva teed läind pääle tõmblukkude purunemist Estonian Air'i valduses. Kuna ma tean, millistes poodides teeb mu tütar sisseoste, siis võib see kahju olla talle eelmise kahe ekstra väljaminekuga võrreldes tunduvalt suurem.

Muutused Estonian Air'i rutiinides on kõigele lisaks sellised, et olles (rumala pääga ostet) kõige odavama pileti omanik, pole võimalik pagasikohta ei internetis, ega ka telefonitsi juurde osta. Tean seda, kuna üritasin seda täna teha. Selgus, et ainuke võimalus pagasi eest tasumiseks on lennujaamas. Kõigepäält check in, siis minna lennujaama teises otsas asuvasse kassasse ning tasuda 40 EUR, saada tasu eest kviitung ning minna sellega uuesti check in'i ning sooritada lõplik pagasi ära andmine. See edasi-tagasi jooksutamine on küll kundede narrimine. See, et inimene muutund reeglitest ei suut ise aru saada, on üks asi, aga milleks inimesi jooksutada? Kas tõesti pole võimalik tasuda pagasi eest lisatehinguna internetis või siis telefonitsi kaardiga?

Seda, et kundedesse võib ka sõbralikumalt suhtuda, näitab ilmekalt Estonian Air'i konkurent Eesti-Norra otselendudel Norwegian (http://www.norwegian.no/). Pean tunnistama, et varasemalt lendasimegi põhiliselt selle firma lendudega Eestisse. Pääle masu algust andsime võimaluse ka Estonian Air'ile lootes sellega aidata parandada oma kodumaa majanduslikku olukorda.  Aga kuna nüüdseks on selgund, et nende puhul on samuti tegemist JOKK-firmaga, siis tuleb vist oma valikuid edaspidi korrigeerida. See pole mitte eriti raske otsus, kuna Estonian Air'i ühe omaniku - SAS teenuseid ei kasuta mu pere juba aastaid põhimõtteliselt. Olen sellest lähemalt kirjutand oma raamatus "Norra - ausalt ja avameelselt", kellel asja vastu huvi, võivad raamatukogust raamatu laenata ning põhjuse kohta säält lugeda.

Norwegian'i piletit tellides tuleb menüüs/ostujadas eraldi valik pagasi kohta, kust siis 60 NOK eest on võimalik endale pagasikoht osta. Kui peaks enne lendu selguma, et ühest kohast ei piisand, siis on võimalik osta sama raha eest lisakoht, ostmine on väga lihtsalt teostatav internetis.

Miks siis Norwegian saab, aga Estonian Air ei saa? Vastus on lihtne - Norwegian'il on omanik, aga Estonian Air'il pole. Õigem oleks küll täpsustada, et Estonian Air'il on nii palju omanikke, et tal pole ühtegi konkreetset omanikku, kes oleks firma käekäigust otseselt isikliselt huvitet. Olukorras, kus firmal on nii palju omanikke, et õiget omanikku polegi, on firma juhtimine juhatuse käes, ehk teiste sõnadega on tegemist bürokraatliku juhtimisega, kus otsuseid teevad need inimesed, kes ise ei tee pääle koosolekutel istumise mitte midagi muud ning kes kõigele lisaks teavad, et bürokraati ei karistata "ei" ütlemise eest, küll aga võidakse seda teha "ja" ütlemise eest.

Kõrvalepõikena - pääle seda kui Norras kõik haiglad läksid riigi omandusse, on norra tervishoid pehmelt öeldes läind - kuidas seda pehmelt öeldagi? - polegi võimalik öelda, aga te saite loodetavasti aru, mida ma lause algusega mõtli. Kõige halvemaks omanikuks ongi riik, kuna siis on juhtimisprotsessi kaasat poliitikud - inimesed, kes ei vastuta mitte mingil moel oma tegevuse/ebakompetentsuse eest. Oops! Lubasin, et jutt ei tule poliitikuist, aga paraku viib jutt alati kui on vaja rääkida, miks nii mitmedki asjad on untsu läind, poliitikuteni. Sorry!

Teise kõrvalepõikena tahaksin mainida ühte (vähest!) hääd reeglit norra teede haldamises. Kui muudetakse tee korraldust või/ja liiklust korraldavaid märke, siis pannakse tee äärde suured sildid, mis teatavad, et liikluskorraldus on muutund ning tänu sellele on juhid liikluses tähelepanelikumad ning jätavad muutund liikluskorraldusest tingit võimalikud sõiduvead tegemata. Aga Estonian Air ei pea vajalikuks eriliselt rõhutada seda, et pileti tellimises on teht põhimõttelisi muudatusi.

Tänu riigi omandusele/poliitikute juhtimisele otsustavad ka arvutiprogrammide kasutamise üle riigi omandusega/osalusega firmades inimesed, kes neid programme ise tõenäoliselt kunagi ei kasuta. Nii nagu mina iga päev maadlen oma töös programmidega, mille on koostand inimesed, kel pole ei meditsiinist ega ka meie ( - kasutajate) reaalsetest vajadustest mitte mingit aimu, nii on ka Estonian Air'i interneti lehekülg tõenäoliselt kujundet ning selle kujundus hääks kiidet inimeste poolt, kes ise seda lehekülge ei pea tõenäoliselt mitte kunagi kasutama.

Tulemus on lihtne. Estonian Air'ile JOKK ning meile kvalifitseerit hindamisalus tulevikuotsuste tegemiseks.

Blog blogiks, aga millest ma siiralt puudust tunnen, on üks interneti leht tarbijaile, kus me saaksime oma kogemusi teistega jagada. Nii häid kui ka halbu. Tähtis on, et see jagamine saaks toimuda vaid oma õige nime all ning et kritiseeritavail firmadel oleks võimalik tulla vastusega kriitikale. Loeksin hää meelega teiste arvamusi ja jagaksin ka oma kogemusi erinevate firmade kasutamisest. Ehk oleks siis loota, et tulevikus jäävad alles vaid need firmad, kes saavad aru, et nende tegevuse hindamise kõige tähtsamaks kriteeriumiks on kundede rahulolu.

Siin Oslos on täna ilus päev. Homme lendavad mu naine ja tütar Eestisse. Loodetavasti viimast korda narritakse ja jooksutatakse neid lennujaamas. Järgmisel pühapäeval tuleb mu lemmiknaine koju juba Norwegian'iga.

Ilusat päeva ka teile!

mandag 17. oktober 2011

Tagasiside

Kirjutasin blogi bürokraatiast ja inimlikkusest ning saatsin asjakohase kirja EV Pääministrile (tema kantseleile). Olen saand vastuse pääministri nõunikult hr. Henri Arras'e käest, liimin siia tema vastuse viimase lõigu:

"Olles nüüd PPA spetsialistidega antud küsimuses suhelnud, usaldan ma ametnikke ning nende otsustusvõimet. Lisaks sellele, et nende otsus on olnud ainuõige juriidiliselt leian, et ei ole eksitud ka moraalses mõttes. Seega, kui olete minuga nõus, usaldaksin selle juhtumi ka edaspidi nende hoolde. "

Ei hakkagi siia oma kommentaari lisama, kõik, mis mul öelda oli, ütli juba oma eelmises blogis.

Kirjutasin ka ühe blogi häbitundest, mis mind valdas Lennart Meri nimelise Tallinna Rahvusvahelise Lennujaama tualetti külastades. Saatsin lingi EV Majandus- ja Kommunikatsiooni ministrile. Üle kuu on mööda läind, vastust pole ei austet ministrilt ega ka mitte tema kantseleist. Ju siis pole see teema piisavalt tähtis ministrihärrale, et sellele vastama peaks. Lohutan end mõttega, et pääle minu on see teema ka Lennart Meri'le väga tähtis olnd, nii et olen austusväärses seltskonnas.

Sõber Raivo saatis aga lingi minu blogiaadressiga Lennujaama juhatusse, säält vastati küllalt kiiresti, liimin siia kogu vastuse:

"Austatud härra Jaanus Kaljusto !

Täname Teid meid teavitamast 18. septembri kahetsusväärsest juhtumist, mis valmistas Teile õigustatult pahameelt.
Vahetasime hiljuti koristusfirmat  ( OÜ Kunnisvarateenindus )ning seoses reisijate arvu kiire kasvuga ei piisa neil inimressurssi ning nad peavad kiiremas korraslisatööjõudu palkama. Kõiki meie  tualette peavad nad koristama iga tunni tagant ning vajadusel ka tihemini. Kontakteerusime koheselt pärast Teie teate saamist nende juhtkonnaga ning meile lubati kõik puudused likvideerida. 

Omalt poolt oleme me väga huvitatud, et Lennart Meri Tallinna Lennujaam oleks puhas ja hubane ning ka pidevalt kontrollime seda.
Kohtusime ka reisiterminalikoostööpartneritega, kes rendivad meilt äripindu ning selgitasime neile vajadust koheselt ühendust võtta Tallinna lennujaama töötajatega, kui keegi klientidest mingi mure või märkusega nende poole pöördub. Lubamatu on anda klientidele selline vastus, millise Teie kahjuks saite.
Soovime Teile kaunist sügise algust ning veelkord vabandades loodame, et Teie järgmine külaskäikEestisse on igati positiivsete emotsioonidega!    
Lugupidamisega


Mati Sillak
Terminal Manager / Terminali juhataja "


Minu kommentaariks on vaid mulje (kontroll)külaskäigust lennujaama tualetti 7. oktoobri hilisõhtul. Koristamisest oli möödund 2,5 tundi, tualett ei olnd puhas, aga ka mitte nii räpane, et selle seisukorda oleks pidand iseloomustama sõnaga "rõve".

Millal elu Eestis jõuab nii kaugele, et korra ja puhtuse eest hoolitsetakse pidevalt, aga mitte ainult üleriigiliste ühepäevaste kampaaniate käigus (mis iseenesest on ka väga tähtsad)?

Oslos sajab täna, sompus ilm peegeldub ka tänasest blogist. Ehk läheb homme ilusamaks?

lørdag 24. september 2011

Riigist ja bürokraatiast ning inimestest ja inimlikkusest

Ma olen eland neljas erinevas riigis. Esimesed 31 eluaastat elasin ühes feodaalses riigis, mille nimeks oli NSVL. Seejärel 6 aastat vaheldumisi Rootsi Kuningriigis ja Eesti Vabariigis. Viimased 14 aastat olen eland Norra Kuningriigis.

Igal riigil omad tavad ja kombed. Igal riigil on omad säädused, mis reguleerivad põhiliselt selle riigi suhet oma kodanikega, kes on osa oma õigustest ja kohustustest delegeerind riigile, kuna mitte ükski kodanik ei suuda üksinda kaitsta ei enda, ega ka oma lähedaste elu ja hääolu selles tänapäevases keerulises ilmas. Kui tegemist on feodaalriigiga (nagu oli seda NSVL ja nagu on seda praegune VF), siis ei oma tähtsust, mida säädused ütlevad, kuna feodaalriigi säädused pole väärt isegi seda paberit, millele nad on trükit. Feodaalriigi sääduste puhul on tegemist vaid tähtede kombinatsiooniga erineva pikkusega sõnades, tegelikus elus maksab feodaali tahe ja suva.

Igal riigil on oma bürokraatia. Feodaalriigis moodustab bürokraatia osa aadlist, kus, tõsi küll, iga ametnik on oma suhetes temast kõrgemal positsioonil oleva bürokraadiga sama õigusetus olukorras, kui on selle feodaalriigi orjad oma suhetes feodaalidega.

Demokraatlikus ning vabas riigis on ka kodanikud vabad. Bürokraatideks on kodanikud, kellel on sama palju vabadusi, õigusi ja kohustusi kui millisel iganes kaaskodanikul. Kuid ka vabades riikides võib kodanike suhe oma riigiga olla küllalt komplitseerit ning selle komplikatsiooniastme määrab ära bürokraatia, õigemini bürokraatiasse kuuluvate inimeste inimlikud omadused.

Oma isiklistele kogemustele toetudes võin ma võrrelda bürokraatiat neljas erinevas riigis. 31 aastane kogemus NSVL nimelisest feodaalriigist on tekitand arusaama sellisest elust, millist ei soovita ka oma vaenlastele. Olen küllalt üksipulki võrrelnd NSVL juriidilise ja moraalse järeltulija VF-i saavutusi EV omadega; kes loeb vene keeles ning tunneb huvi minu poolt väljendet võrdluste vastu, saab leida lingid minu artikli juurde ühest minu varasemast blogist ( http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/03/blog-post.html ), minu ühes teises blogis on link ühe diskussiooni juurde kodanike ja riigi vahelistest suhetest, ka see arutelu on vene keeles ( http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/09/ida-suunaline-arutelu.html ).

Kui EV ja selle bürokraatia võrdlus NSVL (VF) omaga on nagu male võrdlus kettaheitega, siis meie bürokraatia võrdlus rootsi ja norra bürokraatiatega on tunduvalt kohasem. Kuigi meie bürokraatiad on erinevad, saab siiski nendest rääkida samu sõnu kasutades, milliste kasutamine feodaalriigi bürokraatiast rääkides oleks samas täiesti kohatu.

Algatuseks sellest, milline vahe on rootsi ja norra bürokraatial. Olen mõlema riigi bürokraatiaga tublisti kokku puutund, osaliselt võib selle kohta lugeda ka minu raamatust "Norra ausalt ja avameelselt" (kavatsen lugeda oma lepingut lulu.com'ga tähelepanelikumalt; kui ükskord rohkem aega on, siis teen seda, et teada saada, kas võiksin selle raamatu avaldada siinses blogis päätükkide kaupa ilma et peaksin lulu.com'ile mingeid trahve maksma. Siis saaksid huvilised raamatut lugeda ilma raha kulutamiseta selle ostmise pääle või aja kulutamiseta raamatukokku minemise pääle).

Norra ja rootsi bürokraatial on kõikide sarnasuste kõrval ka üks põhimõtteline ja väga suur erinevus, see puudutab nõndanimetet halli tsooni jäävaid probleeme. Halli tsooni jäävad need probleemid, mille kohta pole üheselt mõistetavaid säädusi. Ühelt poolt pole mingid lahendused säädustega otseselt keelat, aga teiselt poolt pole ka säädusi, mis üheselt ütleksid, kuidas selliseid probleeme tuleks lahendada. Hall tsoon on meie keerulises ilmaelus küllaltki suur, kuna ka parima tahtmise korral pole võimalik säädustega reguleerida kõiki hüpoteetilisi situatsioone, mis võivad üles kerkida ühe riigi ja selle kodanike elus.

Kui ma puutusin halli tsooni jäävate probleemidega kokku Rootsis, siis lahenesid asjad tavaliselt küllalt lihtsalt. Helistasin asjaomasele bürokraadile ning seletasin talle oma probleemi lahti. Probleemi ära kuulamise järgi bürokraat mõtli veidi ning teatas, et kuna pole säädust, mis keelaks asja lahendamist minu kasuks, siis on võimalik lahendada asi valutult. Tihtipääle pidin saatma kirjaliku taotluse asja lahendamiseks, kusjuures bürokraat seletas veel üksipulgi, kuidas taotlus peaks olema vormistet selleks, et tal oleks hiljem asja kergem minu kasuks lahendada. Tulemus: kõik asjad lahenesid minu kasuks.

Norras on asi tunduvalt keerulisem. Kui probleemi lahendus pole keelat, aga samas kirjalikult ka mitte lubat, siis üritab bürokraat kasutada mingit asjalähedast säädust ning järgida seda täht-tähelt. Kui säädus ütleb, et mingid asjad pole üldjuhul üheselt lubat, aga et samas võib kasutada probleemi käsitlemisel parimat arusaama (beste skjønn), siis seda (parimat) arusaama ei kasutata, vaid asi keelatakse lihtsalt ära. Tundub, et norra bürokraadid järgivad põhimõtet, mille kohaselt mitte kedagi (bürokraati) ei karistata "ei" ütlemise eest, aga võidakse karistada "ja" ütlemise eest.

Tihtipääle võetakse Norras asju üle Rootsist ja vastupidi, tavaliselt paraku vaid neid asju ja asjade korraldusi, mis teises riigis on juba untsu läind ning sellest untsu minekust teavad isegi rinnalapsed (mõlemas riigis!). See selleks. Aga bürokraatia on kahes kuningriigis täiesti erinev. Olen mõtisklend põhjuste üle ning jõund järeldusele, et siin võib tegemist olla traditsiooniga ja/või selle puudumisega.

Norra on iseseisev bürokraatiaga Kuningriik olnd vaid veidi üle saja aasta. Varasemad ajad ei lähe arvesse, kuna ürgse iseseisvuse ajal polnd bürokraatiat kui sellist olemas, hilisemad bürokraadid olid aga pärit kas Taanist või Rootsist. Kuna Norras puuduvad bürokraatia pikaajalised traditsioonid/dünastiad, kus lapsed astuvad tihtipääle vanemate jälgedes, siis on puudu ajalooline kogemus isiklisel/perekondlikul tasandil, kus seda kogemust saaks kasutada oma töös halli tsooni jäävate probleemide inimlikul lahendamisel kaaskodanike kasuks (kes on tegelikult riigivõimu kõrgeima kandjana delegeerind läbi esinduskogu ja valitsuse nende probleemidega tegelemise bürokraatidele - eeldusega, et neid probleeme lahendataks võimalikult tihti delegeerijate kasuks).

Rootsi bürokraatia ajalugu/traditsioon on kordades pikem norra omast, mistõttu rootsi bürokraatideks on tihtipääle/valdavas enamuses (?) isiklise/perekondliku kogemusega inimesed, mistõttu oma otsuste tegemises bürokraadina ollakse tunduvalt inimlikum ja vabam ning ei kardeta seetõttu teha otsuseid nende kasuks, kes maksavad bürokraatidele palka (maksumaksjad - kui mõni lugeja juhtumisi ei mäleta).

Samas on ka Norras võimalik teoreetiliselt asju lahendada parima arusaama põhimõttel, paraku eelneb selliste lahenduste otsimisele ja rakendamisele reeglina skandaal massimeedias. Nii kaua kui asjast ei kirjutata lehes, ei räägita raadios või ei näidata TV-s, nii kaua asi ka ei lahene kodaniku kasuks. Ilmekaks näiteks on lugu minu kunagise kolleegiga Førde's. Minu bulgaarlasest kolleeg vajas meie osakonda tööle asumiseks uut tööluba (asi toimus eelmise Millenniumi lõpus), mille väljastamine venis  ja venis. Probleemiks oli asjaolu, et kolleeg oli tulnd tööle Norrasse ühte teise haiglasse ülemarsti/spetsialisti kohale. Pääle keelekursuste läbimist selgus, et kolleegi oskused ei vastand kõikidele sellele ametikohale esitet nõuetele ning tema töölepingut ei pikendet enam. Kolleeg taotles assistentarsti ametikohta meie haiglas, millise koha pääle temaga ka tööleping sõlmiti. Tööleping näpus taotles kolleeg juba uut tööluba, mille alusel teda oleks saand vormistada meie osakonda assistentarsti kohale. Kuna kolleeg oli aga haiglat (tööandjat) vahetand, siis vastavalt säädustele ei tohtind ta tööle asuda enne uue tööloa väljastamist - samas haiglas jätkates (ka madalama ametikoha pääl) oleks ta võind edasi töötada alates tööloa pikendamise taotluse sisse andmise hetkest.

Kui töölepingu algushetk oli juba möödund ning asja kulu füüsikalis-keemilised omadused meenutasid üha rohkem ja rohkem kastreerit pulli saliivi keemilist koostist, tipsas meie osakonna juhtkond NRK (Norra Ringhääling) kohalikku toimetust, kes siis kohalike saadete rubriigis asjast mõneminutilise kokkuvõtte tegi lõpetades lubadusega asjade käigul edaspidi silma pääl hoida. Tööluba kleebiti kolleegi passi järgmisel päeval. The same procedure as every year, James!

Kuidas siis lood on EV-s? Arvan, et need, kes elavad Eestis, teavad bürokraatia olukorrast sääl tunduvalt rohkem kui mina, kes ma Eestis vaid käibemaksu maksan ning puude kasvukiiruse statistikaga tegelen. Aga see ei takista minul kui EV kodanikul püstitada küsimust teistele EV kodanikele selle bürokraatia arengu/kasvuga seonduvate probleemide kohta. Probleeme paraku on ning tundub, et tuleks tõsiselt mõtiskleda selle üle, millist riiki (ja bürokraatiat) meie, EV riigivõimu kõrgeimad kandjad, tahame.

EV bürokraatia on veel noorem kui Norra Kuningriigis. Mida kiiremini me endale teadvustame võimalike probleemide olemasolu, seda kergem on meil suunata meie bürokraatiat arenguristmikul Rootsi suunas ning hoiduda Norra tee käimisest. Haridus kui selline (probleemide teadvustamine ning võimalike alternatiivlahenduste uurimine) võib asendada piisava ajaloolise traditsiooni/kogemuse puudumist.

Ka kõrvalseisjale on näha, et eesti bürokraatial on tendentse norrastumiseks ning permanentse "ei" seisundiks, kuigi samas on ka teada päris palju "ja" näiteid, mistõttu on lootust, et üritame kasta (veel) kasvavat kapsast. On näiteid, kus "ja" on tulnd alles pääle ajakirjanduse sekkumist. Kaaskodanik Ethel Köök sattus Ghana's raskustesse, temalt varastati tema kott koos passiga. Ilma passita polnd võimalik riigist lahkuda maitsi, ajutise reisidokumendiga lennureisi takistas tervislik seisund. Kaks aastat (!) ei teind meie riik meie kaaskodaniku hääks mitte kui midagi. Alles pääle ajakirjanduse sekkumist leiti vajalikud 2500 EUR konsulaarametniku lähetamiseks Ghana'sse ning nüüdseks on kaaskodaniku probleemid loodetavasti lahendet. Ilmekas näide sellest, et riigi ülesandeks on suurte asjade lahendamine, aga riigi mainet kujundavad väikesed asjad, mille hind rahaliselt on tegelikult tühine. 2500 EUR koonerdamine rikkus Meie Riigi mainet meie silmis nii palju, et mitte mingist 2500 EUR ei piisa, et mainelangust olematuks teha. Üksikjuhtumi tuhandeline raha võib omada tunduvalt suuremaid tagajärgi kui riigi eelarvest kulutet miljardid nõndanimetet suurte asjade pääle.

EV säädused reguleerivad põhiliselt riigi suhet kodanikega ning kodanike omavahelisi suhteid. Lisaks reguleerivad EV säädused ka EV suhteid meie riigis viibivate/elavate teiste riikide kodanikega. Rahvusvahelised lepingud reguleerivad meie riigi suhteid teiste riikidega. Lisaks teiste riikide (põhiliselt VF) kodanikele, elab EV-s üle 100 000 sellise inimese, kes pole muretsend endale selle riigi kodakondsuse tunnistust, millise riigi kodanikeks nad sünnijärgselt on (põhiliselt VF: VF Konstitutsiooni kohaselt on VF kodanikeks kõik NSVL ajal VNFSV-s sündind isikud, VF Konstitutsioonikohtu otsuse kohaselt on VF kodanikeks ka kõik nende järeltulijad, ükskõik, mis riigis nad ka poleks sündind). Kuna EV ei saa neid sundida muretsema endale tunnistust sünnijärgsest kodakondsusest ning need inimesed pole soovind taotleda enestele EV kodakondsust naturalisatsiooni teel, siis loetakse neid nõndanimetet kodakondsuseta isikuteks.

EV kohuseks on oma kodanike õiguste eest seismine, lisaks on rida õigusi ant EV mittekodanikest püsielanikele. Igapäevases elus jookseb suur lõhe meie ühiskonnast läbi. Vaatamata suurtele kulutustele riigi poolt, on seda lõhet raske vähendada. Seetõttu on kurb, et meie riik ei kasuta kättesaadavaid odavaid võimalusi lõhe vähendamiseks ning riigi maine parandamiseks nende hulgas, kes siin püsivalt elavad, aga kes on mingitel isiklistel põhjustel otsustand EV kodakondsust mitte taotleda.

Suured isiksused (mitte sama, mis kõrged ametnikud või kõikvõimalikud tunt isikud!) ajaloos on meile õpetand, et tuleb olla oma vigade suhtes tunduvalt kriitilisem kui teiste vigade suhtes ning suuremeelsust tuleb näidata endast nõrgemate suhtes ka siis, kui nõrgemal pole õigus. Kui võrrelda riiki inimesega, siis on inimene alati nõrgem kui riik. Alati. Seetõttu peaks riik inimestega ümber käima suuremeelselt, mida ta ei saa paraku iga kord teha teiste riikidega suheldes. Kui EV ei saa näituseks teha ühele oma riiakale naabrile pidevalt (ühepoolseid) järeleandmisi, kuna need toovad endaga kaasa vaid uusi nõudmisi ja uut tüli (1000 aastat vastavat kogemust), siis seda suuremeelsem peaks olema inimeste suhtes.

Lugesin eile juhtumit 26 aastasest VF kodanikust Vitali Sorokin'ist. Ta on sündind EV territooriumil NSVL okupatsiooni ajal. Eland püsivalt siin kuni ta kaks aastat tagasi asus elama/tööle Madalmaade Kuningriiki. Sääl sai ta elada ja töötada EV elamisloa alusel. Ma pole vastava vajaduse puudumisel kursis EV elu- ja töölubade sääduste ja korraga, aga analoogiaid teistest riikidest üle kandes kahtlustan, et elamisluba aegub mingi aja jooksul ka siis, kui tegemist on püsielamisloaga (kui tal see nüüd oli), seda juhul kui püsiloa omanik pole riigis viibind mingi kindla aja jooksul (kaks aastat?). Elamisloa pikendamise taotlus tuleb anda sisse vastavalt säädusele õiges kohas ja õigel ajal. Hr. Sorokin jäi oma taotluse sisse andmisega hiljaks ligi kaks kuud. Sääduste mitte tundmine ei vabasta sääduste täitmisest ning säädust hr. Sorokin rikkus.

Kuna EV kirjutas paar päeva tagasi alla leppele VF-ga isikute tagasi võtmise kohta (mis nime all see nüüd täpselt oli?), siis plaanib EV Migratsiooniamet kuuldavasti (lasta?) arreteerida hr. Sorokin pääle hr. Sorokin'ile ettekirjutet riigist lahkumise aja möödumist ning saata ta välja VF-i. Probleem on selles, et hr. Sorokin pole kunagi VF-s eland ning tal pole sääl ka omakseid. Teine probleem on selles, et kui ta taotleb uut elamisluba VF-s, siis pole tal ka piisavalt alust selleks, et EV talle võiks vastava loa anda.

Ma ei propageeri sääduste rikkumisi. Küll aga kutsun ma üles suuremeelsusele ning parima arusaama rakendamisele. Võin tuua paralleeli norra bürokraatiast, mis saatis Norra Kuningriigist VF-i välja ühe noore ja harit Maria Amelie nimelise daami, kelle süü oli selles, et tema vanemad olid asüüli taotlemisel esitand valeandmeid. Ei aidand ei see, et neid andmeid esitasid tema vanemad ning et Maria ise oli asüüli taotlemise ajal alaealine, ei aidand ei norra haridus ega ka norra elukaaslane. Välja ta saadeti ning rahulolematus UDI ja valitsuse tegevusega/tegematusega oli elanikkonna seas suur.

Hr. Sorokin'i puhul on tegemist inimese suhtega riigiga. Inimene on rikkund säädust, aga ta pole kriminaalne. Ta on võõrriigi kodanik, aga ta on siin sündind ja eland siin sisuliselt kogu senise elu. Ta on teind oma saatust mõjutavaid otsuseid (kodakondsus) ja vigu (taotluse esitamise aeg) ning need on ta ise teind. Aga EV võiks siiski olla suuremeelne.

Riik on suurte asjade otsustamiseks ja tegemiseks, aga riigi maine üle otsustavad väikesed igapäevased sammud. Nagu ma kirjutasin oma eelmises blogis, võib riigi mainet mõjutada välismaiste turistide ja investorite silmis selline pisiasi nagu lennujaama tualeti puhtus tunduvalt rohkem kui 20 aasta jooksul teht ränkraske töö. Samuti võib meie riigi mainet meie oma riigis ning eriti lõhest sinnapoole jääjate silmis mõjutada selline rahaliselt mitte midagi maksev asi nagu ühe siin sündind ja kasvand inimese elamisluba ja selle väljastamine.

Oma kodakondsuse järgsest riigist võib ta saada reaalselt vaid seda sorti abi, millist ei meie ega ka EV näha-kuulda-lugeda ei soovi ning mida on tunduvalt kergem ära hoida kui on sellise (propaganda)abi tulemuste neutraliseerimiseks tehtavate vajalike pingutuste hulk ja nende hind.

Kuidas lahendaks sellise olukorra minu rootslasest ideaalametnik/otsustaja? Ei oska seda öelda, aga loodan, et ta leiaks ühe inimliku lahenduse. Milline oleks minu nägemus asja lahendamisest? Kasutada parimat arusaama. EV on seda juba teind, toon siinkohal näite hr. Evhen Tsybulenko tööloaga. EV andis hr. Tsybulenko'le eriliste teenete eest EV kodakondsuse, otsus, millega ma olen täiesti ühel nõul. Paraku viivitas Ukraina hr. Tsybulenko vabastamisega Ukraina kodakondsusest. Seetõttu oli tal vaja taotleda uut tööluba, kuna kodakondsuse tunnistuse sai talle väljastada alles pääle Ukraina kodakondsusest vabastamist. Vastavalt säädusele jäi ka tema hiljaks uue tööloa taotluse esitamisega ning teda ähvardas absurdne situatsioon - pääle eriliste teenete eest kodakondsuse saamist välja saatmine tööloa taotluse reeglite rikkumise pärast. Õnneks on meie bürokraatide hulgas siiski piisavalt palju talupojalikku kainet mõistust ning asi lahendati parima arusaama kohaselt.

Kui rakendada parimat arusaama nii, et ei rikuks otseselt säädusi, siis peaks olema võimalik lahendada ka hr. Sorokin'i olukord. Kui seda ei saa lahendada EV-i pinnal, siis tuleks kõik teha selleks, et hr. Sorokin'il oleks juba teada, kuidas ja kuhu anda sisse uus elamisloa taotlus, selles Konsulaadis peaks olema teada nimeliselt konkreetne ametnik, kes saadaks koheselt taotluse edasi Kodakondsuse- ja Migratsiooniametisse, kus elamisluba väljastataks siis ka koheselt. Ärge rikkuge säädust, aga kasutage parimat arusaama. Kui hr. Sorokin saaks pääle elamisloa taotluse esitamist (juhul kui seda tõesti on vaja teha Moskvas, Pihkvas või St. Peterburis) uue elamisloa järgmisel päeval, siis oleks ka lõhe meie ühiskonnas homme ehk millimeetri võrra väiksem kui eile. Maine algab ja lõpeb pisiasjadega. On aeg võtta vastu otsus, milleks ja milliseks peab saama Meie Riik edaspidi, kuhu me läheme ja kuidas me käitume. Asi pole mitte niivõrd hr. Sorokin'i juhtumis kui sellises, vaid selles, et selle juhtumi lahendamine annab nii meie otsustajaile võimaluse mõelda, millist teed peaks EV ja meie bürokraatia liikuma/arenema, kui ka meile näha selle otsustamise tulemusi ja võrrelda neid tulemusi meie oma arusaamade ja nägemustega meist endast ja meie riigist.

Mida saaksin mina teha sellise situatsiooni lahendamiseks? Ma saan saata lingi oma blogiga ning selles kajastuva probleemikäsitlusega EV Pääministrile küsimusega, milline on tema nägemus EV tulevikust ning selle maine dünaamikast. Loodan, et Pääminister (tema kantselei) leiab võimaluse seda nii lugeda, kui ka sellele reageerida/vastata ning seda erinevalt minu esimesest/eelmisest kirjast Pääministrile aasta tagasi ühe teise probleemiga, millele ma pole vastust senini veel saand.

Aga eks ma annan teile teada, kuidas seekord läheb.

Siin Oslos on täna ilus ilm, soovin seda teilegi!

søndag 18. september 2011

Häbi

Jälle on mul häbi. Ma tean, et inimesed on erinevad, aga siiski - miks just mina olen nende häbelike hulka sattund? Miks need, kelle tööülesannete hulka kuulub teat asjade lahendamine ning nende asjade tõrgeteta toimimise eest vastutamine, miks nemad häbi ei tunne?

Tulin täna (18.septembril) Tallinnast lennukiga koju. Tualeti külastamine enne lennukisse sisenemist on alati hästi kulutet aeg, aga Lennart Meri nimelises rahvusvahelises Tallinna Lennujaamas on see paraku vaid häbitunnet põhjustav tegevus. Ma pole selle lennujaama teenuste mitte just eriti tihe kasutaja, aga kätt südamele pannes ei tule mul meelde ühtegi korda, kui selles lennujaamas tualettruumi sisenemine poleks esile kutsund vaid negatiivseid elamusi.

Seekordset hinnangut tualeti puhtusele võiks iseloomustada tabava eestikeelse sõnaga - rõve. Detailidesse ei taha minna, aga selline see tualeti väljanägemine täna oli.

Lennart Meri keeraks end hauas ringi kui vurrkann kui ta vaid teaks, milline olukord valitseb tema nimelises lennujaamas. Eriti kui meelde tuletada tema omaaegset pressikonverentsi Tallinna lennujaama tualetis.

Tualeti seinal oli kenaste silt, et Larissa oli tualeti puhastand kell 15.35, aga minu sisenemisel oli kell juba 16.55 ning puhtusest polnd tualetis enam jälgegi.

Mis muljega Eesti Vabariigi päälinnast Tallinnast lahkusid sama tualetti külastand turistid, ei taha ennustada, aga kahtlustan, et see mulje ei saand olla parem minu omast.

Kõige kurvem on see, et ei õnnestund leida ühtegi lennujaama töötajat, kes võinuksid teha midagi selleks, et külastajate mulje lennujaamast olnuks parem.

Infolaua sarnase moodustise taga istuvad neiud väitsid, et nende asi oli tutvustada messi- ja näituste võimalusi Tallinnas ning et neisse ei puutund tualettruumide seisukord lennujaamas - majas, kus nad töötavad üritades turiste veenda selles, et just Tallinn on see koht, kuhu tuleb messile ja näitustele tulla.

Järgmisena kohtasin gate'ide juures seisvaid näitsikuid, kelle rinnas olnd sildid algasid sõnadega Tallinna lennujaam. Selgus, et ka neid ei huvitand Tallinna ühe olulisema visiitkaardi ühe vajalikema ruumi seisund. Nemad pidid vaid tutvustama neid imelisi võimalusi, mis meile pidid avanema Tallinna lennujaamast lennates kõikvõimalikesse suundadesse Finnairi vahendusel.

Mina lennujaama teenuste kasutajana ei saa siiski aru, miks ma peaksin olema huvitet sellest lennujaamast kusagile lendamisest, kui mul lennujaamale mõeldes tuleb esimese eestikeelse sõnana pähe vaid peldik.

Inimesed on loomulikult erinevad. Aga miks just minul on eestlasena ja EV kodanikuna häbi selle pärast, et Lennart Meri nimelise rahvusvahelise Tallinna lennujaama tualett on sõna otses mõttes peldik? Miks pole häbi neil, kes sääl majas töötavad, rääkimata juba neist, kelle tööülesannete hulka kuulub lennujaama puhtuse eest hoolitsemine ning selle eest vastutamine? Kas tõesti on lugu vaid selles, et nende jaoks on lennujaama räpane tualett vaid üks räpane ruum ning minu jaoks, kes ma Eestis ei ela, on see ruum minu kodumaa esimeseks/viimaseks palgeks välisilma suunas. Palgeks, mille väljanägemise eest ma eestlasena end samuti vastutavaks pean, kuigi minu tööülesannete hulka ei kuulu ei selle tualeti koristamine ega ka selle koristamise organiseerimine? Võib-olla tuleks keelata neil, kes vastutavad lennujaama tualeti puhtuse eest, kasutada oma teenistustualette ning kohustama neid kasutama vaid üldkasutatavat tualetti,  nii et neil oleks reaalne võimalus hinnata oma töö tulemust?

Tundub, et asjapulki ei huvita nende töö tulemus. Ja nii häbenemegi eesti firmade kehva töö pärast meie, kes me Eestis ei elagi. Aga nii see on, et kui midagi Eestimaaga seonduvat on jälle korrast ära, siis peame meie aru andma oma sõpradele, tuttavatele, töökaaslastele ja naabritele, et miks just meie oleme asjadel Eestimaal last üle käte minna.

Mida saaksime me teha, et meie kodumaa visiitkaardiks poleks peldik? On teil häid soovitusi?

Soovin teile ainult ilusat ja kaunist teie ümber ja ka sees!

tirsdag 13. september 2011

Hääd uudised ja halvad uudised

Kurb lugu on selles, et häid uudiseid pole. Uusimaks halvaks uudiseks siinmail on eile toimund kommunaalvalimised Norras, õigemini nende valimiste tulemus. Nagu ikka võitsid poliitikud ja kaotas rahvas. Kui kõvasti rahvas kaotas sel korral, saab olema näha lähemate aastate jooksul. Ehk teiste sõnadega, tulemus nagu alati. Suleliste ja karvaste ning puulaste ja tohtlaste vahekord muutub, aga kaotaja on alati sama.

Kuna ainult halbade uudistega ei saa piirduda - päälkiri sai juba nii rumalalt valmis kirjutet, siis tuleb jagada mingit positiivset elamust oma elust. Ning kuna kõiksugused reisikirjad on ääretult popid, eriti need, milles ei räägita mitte niivõrd oma reisist ja maast, mida külastati, kuivõrd oma enese või oma armastatu isikust ja suhetest, siis üritan ka mina sellise jutu teile rääkida.

Ma olen nimelt Vatikanis Sixtuse Kabelis 12 minutit üksinda istund ja korduvate tsensuuride käigus muudet laemaalinguid imetlend. Ning seejärel olen ma ihuüksinda jalutand piki mitmesajameetriseid Vatikani koridore väljapääsuni. Arvan, et selliseid inimesi, kes on ihuüksi Sixtuse Kabelis olnd ning seejärel üksinda mööda Vatikani koridore jalutand, päris vähe. Eriti minusuguste lihtsurelike seas. Kui järele mõtlema hakata, siis ega ka nõndanimetet väljapaistvuste seas (ükskõik, mis põhjusel nad silma ei peaks ka torkama) ei saa olla palju neid, kes samasugust olukorda on kogend. Sest kindlasti on neil kaasas alati seltskond, ilma kelleta nad ei pruugikski niivõrd silma paista.

Minuga juhtus selline õnnelik lugu 2005. aasta septembris. Viibisin Roomas Euroopa õla- ja küünarliigese kirurgia kongressil. Nagu alati, oli ka sel kongressil oma sotsiaalne programm, mille raames sai erinevatest üritustest osa võtta. Üheks punktiks oli Vatikani ja Sixtuse Kabeli külastamine. Kuna kongress toimus päeval, siis olid kongressi korraldajad kokku leppind kongressil osalejaile privaatse tuuri õhtuseks ajaks, mil Sixtuse Kabel oli tavakülastajaile juba sulet.

Kella seitsmeks õhtul kogunesimegi Vatikani Sixtuse Kabeli tuuri sissepääsu juurde. Silma järgi on rahvahulka raske hinnata, aga paarsada võis meid küll olla. Vahetult enne tuuri algust ronis ühe tooli otsa üks korraldaja, kes teatas, et kuna meie hulgas on ka need, kes lisaks Sixtuse Kabeli külastamisele on end kirja pand ka Rooma linnapää poolt korraldatavale õhtusöögile ning kuna see õhtusöök algab kell kaheksa, siis lastakse kõigepäält sisse need, kes pääle Sixtuse Kabelit linnapää õhtusöögile lähevad, kuna muidu nad ei jõua õigeks ajaks kohale.

Õhtusööjad kogunesidki väravate ette ning esimene grupp lastigi sisse. Kuna aga selgus, et õhtusöögile minejaid oli 29 ning iga grupi suuruseks oli 30, siis võeti sellesse gruppi lisaks üks selline inimene, kes õhtusöögile ei plaanind minna. Kuna mina seisin säälsamas kõrval, siis selleks inimeseks osutusin mina.

Tuur oli üles ehitet selliselt, et iga grupiga läks kaasa üks giid, kes siis liikus oma grupiga läbi koridoride Sixtuse Kabeli poole, tehes iga 50 meetri tagant peatuse ning jutustades lugusid seintel rippuvate vaatamisväärsuste kohta. Iga uus grupp startis iga 5 minuti tagant, nii et kui ühes kohas sai jutt otsa ning oli aeg edasi liikuda, tuli uus grupp sõna otseses mõttes eelmisele grupile selga.

Ja nii me pendeldasimegi lõõtsmooniku moodi kuni ühel hetkel giid avastas, et kell on juba pool kaheksa läbi ning me pole veel Sixtuse Kabeli lähedalgi. Grupi nõusolekul jätsime seejärel õige mitmed peatused tegemata ning saabusimegi Sixtuse Kabelisse. Pääle 10 minutilist juttu kabelist ja laemaalingutest teatas giid, et tema jutt on seega läbi ning et nüüd võivad kõik veel mälestuseks pilte teha ning pääle seda teise ukse kaudu teiste koridoride kaudu väljapääsu poole liikuda ning õhtusöögile suunduda. Nende sõnadega jättis ta meid Sixtuse Kabelisse.

Kuna minul kiiret polnd, siis istusin seina ääres olevale pingile kabeli selles osas, kus kardinalid istuvad paavsti valimise ajal ning jäin laemaalinguid imetlema. Pääle kõva pildistamist lahkusid teised grupi liikmed, kes pidid õhtusöögile kiirustama.

Läks õige mitu minutit, enne kui ma avastasin, et olen kabelis üksinda. Sellest hetkest ei pakkund laemaalingud enam sellist huvi kui tõdemine, et olin kabelis ihuüksinda. Ei külastajaid, ei valvureid, ei giidi (kes teadis, et teised grupid tulevad nagunii kohe järgi).

Kui möödund oli juba 12 minutit üksinduse nautimist, tuli kabelisse järgmine grupp, kes polnd koridorides kiirustand nagu meie grupp, kel oli järgmine üritus juba ootamas.

Kuna ma olin kabelit ja oma üksindust selles piisavalt imetlend, siis oli aeg lahkuda. Lonkisin üksinda mööda tühje koridore väljapääsu poole seisatades iga koridori keskel ning vaadates tühja koridori mõlemas suunas. Ning igal sammul väljapääsu poole nautisin oma üksindust ja väiksust taustsüsteemi suhtes.

Kuivõrd suure vedamisega tegemist oli, sain veelkord kinnitust järgmisel päeval Toomkirikus, kus minu suhet tunduvalt suurema Toomkiriku saaliga võib võrrelda kui suhet ühe silgu ja silke täis tünni vahel.

Olen hiljem üritand teoreetiliselt välja mõelda olukorda, kus minusugune inimene võiks üksinda Sixtuse Kabelis ja Vatikani koridorides olla, aga see pole õnnestund. Liiga palju faktoreid, mis peavad klappima. Võib-olla on selline tõenäosus isegi väiksem kui loto päävõidu saamine.

Aga ilus ja omapärane juhtum meelde tuletamiseks kogu eluks.

Ilusat päeva ning ainult häid uudiseid teistelegi!

tirsdag 6. september 2011

Ida-suunaline arutelu

Sattusin mõned päevad tagasi lugema ühte venekeelset saiti, kus oli iseloomustet olukorda kõikides endistes NSVL-i osades.

Kommenteerisin Eesti kohta käivat artiklit, kommentaarist on nüüd välja kasvand arutelu. Autori viimastele kommentaaridele on mul veel vastamata, teen seda õhtul kui olen taas klaviatuuri juures, millega saab venekeelseid vastuseid kirjutada.

Kui kellelgi peaks huvi olema sellise arutelu lugemise vastu või soovib ka oma sõna sekka öelda, siis saab seda teha vastaval lingil:

http://www.globuss.info/archives/1198/comment-page-1#comment-623

Seniks ilusat päeva kõigile!

lørdag 23. juli 2011

Kondolanse

Mange ble drept og skadet i terrorangrep i går i Oslo og på Utøya. Vår familie vil uttrykke vår dypeste medfølelse med alle direkte berørte og pårørende.

Paljud hukkusid ja said vigastada terrorirünnakus Oslos ja Utøya'l. Meie perekonna sügav kaastunne kõigile kannatanuile ning hukkunute omastele.

mandag 4. juli 2011

Link õpetliku raamatu juurde

Lugesin ühte väga huvitavat raamatut, mis sobib minu eelmise blogi illustreerimiseks. Link on siin: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/50_aastat_saatana_embuses/649483

See raamat peaks lausa kohustuslik olema neile, kes nostalgitsevad NSVL järgi. Hää raamat meelde tuletamaks, mis riik see selline oli, mille järgi paljud jätkuvalt nõukogude mentaliteediga inimesed puudust tunnevad. Ning hoiatus teistele - eriti noortele, kes seda aega ja riiki ise pole üle eland.

onsdag 29. juni 2011

Ikka see õnnetu lugu

Lugesin täna ühte huvitavat intervjuud, siin on link neile, kes loevad vene keeles: http://www.myestonia.ru/publ/nemcov_russkij_medved_vas_ne_sest/13-1-0-646. Vaatamata oma respektile Boris Nemtsovi kui vene opositsioonipoliitiku vastu, ei saa ma paraku olla nõus kõige sellega, mida ta pakub välja Eesti-Vene majanduselu elavdamiseks.

Kui minu arvamus suruda kokku ühte lausesse, siis tulemuseks oleks, et autoritaarse ning feodaalse Vene Föderatsiooniga tuleks hoiduda igasuguseist majandussidemeist. Ning seda nii riigi tasemel kui ka eraettevõtluses. Ohte, mis kerkivad esile majandussuhtluses VF-ga, on tunduvalt rohkem kui oletatavaid kasusid. Ning ohud majandussuhtluses VF-ga ei peitu mitte ainult ettevõtete tasandil, vaid kahjuks ka riiklikul tasemel.

Kõige värskemaks näiteks ajaloolises plaanis on 1998. aasta kriis VF-s, mille tagajärjel pankrotistusid ka väga paljud eesti ettevõtted. Kriisi tagajärjel sai eesti ettevõtlus õppetunni, mida paljud (nende hulgas ka nüüdseks juba endised) ettevõtjad mäletavad siiani.

Pääle VF-i pöördumist Vladimir Putini valitsemise all tagasi feodalismi, on paraku majandustegevus VF-s taas politiseerit ning on suuresti feodaalidele nende eesmärkide saavutamise poliitiliseks abivahendiks. Ning seda nii siseriiklikult VF-s kui ka välismaal.

Kahjuks ei ole Saksa Liitvabariigi endine kantsler Schröder ainuke näide VF-i eriteenistuste koolitustegevuse efektiivsusest. Selliseid schrödereid võib leida praktiliselt igalt poolt maailmas, paraku ka Eestis.

Kui ühe vene turule läind eesti ettevõtja puhul on tegemist vaid tema isiklise riisikoga, kus tema võimalik vene feodalismi hammasrataste vahele jäämine mõjutab vaid tema enda ning tema ettevõtte töötajate saatust, siis riiklikul tasemel on selline hammasrataste vahele jäämine traagiline kogu riigile. Ja ka selliseid näiteid on meil kahjuks meie enda ajaloost teada.

Kui üks eesti ettevõtja võib lihtsalt pankrotti minna, kui VF alfafeodaal ning tema lähikond võib otsustada poliitilisel eesmärgil karistada EV-i ja meie ettevõtjaid keelates ära eesti toodete impordi (ükskõik mis nime all - otsene impordikeeld, VF pääsanitaararsti korraldus, raudtee remont, vagunite puudus, tollitöötajate/piirivalve töökorraldus, kus iga veoauto kontrollile tuleb kulutada mingi kindel hulk aega vms.), siis lisaks on ettevõtja riskiks veel riiklik reiderlus/bandiitlus VF-s, kus tema käest võidakse tema ettevõte lihtsalt ära võtta (kui see asub VF territooriumil) ning teda ennast kas pikaks ajaks vangi panna või siis füüsiliselt ära hävitada.

Ma arvan, et nende eesti ettevõtjate hulgas, kes tegutsevad VF-s, pole enam nii naiivseid inimesi, kes ei tea neid riskifaktoreid tunduvalt paremini kui mina. Kui nad aga teavad neid riskifaktoreid ning tegutsevad endiselt edasi VF-s, siis on tegemist kas äärmiselt hulljulgete inimestega, kes naudivad  kõrgendet adrenaliinitaset veres või siis inimestega, kes on valmis sooritama või on juba sooritand selliseid kokkuleppeid (kui kauaks ja mis tingimusil?), mis tagavad neile soosingu vene feodaalide silmis.

Ei tahaks olla selliste ettevõtjate nahas, kes oma ettevõtte tegutsemise ja ellu jäämise nimel on sunnit sooritama üha suuremaid alatusi, mis kokkuvõttes kahjustavad tema maad ja kaaskodanikke. Väga ilusti on selline situatsioon kajastet eesti seriaalis "Tuulepäälne maa" - õppetund igale ettevõtjale ilusti puust ette tehtuna.

Juust hiirelõksus pole sugugi nii tasuta lõuna kui see paistab. Ja mul on siiralt kahju neist ettevõtjaist, kes on selle juustu kallale naiivsusest läind. Aga lisaks neile on kindlasti ka selliseid, kes on hetketulu nimel nõus ka oma perekonna maha müüma. Ja lisaks veel meid teisi tänitama, kuidas meie ikka aru ei saa kui tähtis on eesti majandusele suunatus VF-i turule.

Olen paar korda mõelnd, et mis küll võinuks juhtuda feodaalses NSVL-s kui Lenini ja Stalini lähimad kaasvõitlejad oleksid teand, kuidas nende poolt lood vägivalla aparaat ka neid endid hiljem hävitab. Ning minu mõtiskluste tulemuseks on olnd tõdemus, et tõenäoliselt poleks muutund midagi. Arvestades kogu selle kommunistliku feodaalsüsteemi ja selle juhtide moraalset ebardlikkust oleksid ka hiljem ise tapalavale sattund punafeodaalid oma jäledad teod siiski sooritand ning sellega aidand seda koletuslikku riiki kehtestada - ehk vast veel võikamalt kui tegelikus elus, kuna võimalused olid ajaliselt piirat. Kahjuks on olemas inimesed, kes on teistele kurja tegemiseks nõus ükskõik millega, ainult et saaks oma verejanu rahuldada. Kasvõi hetkeks, aga siiski!

Kui jutu lõpetuseks veidi teistest asjadest kirjutada, siis on huvitav vaadata, kuidas need, kes võitlevad Eestimaa venekeelsete elanike õiguse eest Eestis vaid vene keeles suhelda, kuidas nende sõnad ja teod üksteisest lahku lähevad.

See, et Savisaare juhitav Jedinaja Rossija sõpruspartei EV-s pole pääle jutu ühegi sisulise teoga nõndanimetet (loe: ainult) venekeelse elanikkonna kasuks hakkama saand, pole kellelegi uudiseks. Aga see, et ka VF-i ametnikud ja esindajad käituvad nii, et jääb mulje, et nende arvates on nende rahvuskaaslased rumalad inimesed, on nendest küll inetu. Sest kuidas muidu tõlgendada kogu nende juttu, mille essentsiks on see, et nende rahvuskaaslased EV-s polevat võimelised kogu elu jooksul siinset riigikeelt ära õppima.

Mina isikliselt arvan küll, et iga inimene, kes on lugemise ja kirjutamise selgeks õppind, on võimeline lisaks oma emakeelele ka riigikeele ära õppima. Aga minu selline arvamus ei paista ühtivat VF-i ametlike ja mitteametlike esindajate arvamusega, kes tunduvad olevat oma rahvuskaaslaste vaimsetest võimetest küllalt viletsal arvamusel. Ning paistab, et nad jagavad oma rahvuskaaslasi veel erinevatesse klassidesse, kusjuures EV-s elavate rahvuskaaslaste vaimsed võimeid hindavad nad tunduvalt madalamalt kui näituseks Saksamaal elavatel rahvuskaaslastel, kus riigikeele selgeks õppimise vajadusest ei tehta mingit numbrit.

Kahjuks on sellisel arvamusel ka mitmed EV-s tegutsevad riigiasutused ja ettevõtted, kes samuti hindavad nõndanimetet venekeelset elanikkonda madalalt. Selliste asutuste hulka kuulub ETV, mis nii mitmeidki eestikeelseid saateid ei varusta mitte eestikeelsete subtiitritega, mis kergendaksid eesti keele õppimist, vaid venekeelsete subtiitritega, mis hõlbustavad vene keelse teksti lugemise õppimist.

Lisaks veel Tele2, kus pääle eestikeelset teadet järgneb vene keelne teade selle kohta, et telefon on välja lülitet või asub väljaspool levipiirkonda. Pääle sellise teate kuulmist paar päeva tagasi on minu plaanis nüüd leida üks teine mobiilside firma, mis ei diskrimineeri üht osa elanikkonnast sellega, et arvab, et nad pole riigikeeles võimelised aru saama ühest lihtsast ning tihti korduvast lausest. Või siis Tartu Cinemon kino, mis sunnib Tartu elanikke vaatama filme lisaks riigikeelseile subtiitritele veel ka võõrkeelsete subtiitritega, mistõttu suur osa ekraanist on kaet tekstiga, kusjuures võõrkeeli valdavad inimesed ei saa normaalselt vaadata filmi, kuna nad automaatselt loevad tõlkeid nii riigikeeles kui ka võõrkeeles ning võrdlevad originaaljutu vastavust kõikide tõlgetega, mistõttu pääle filmi vaatamist on neil tunne nagu nad oleksid toimetaja tööd teind, aga mitte filmi nautind.

Kui nüüd lõpetuseks jutu alguse juurde tagasi tulla, siis arvan, et Eesti-Vene majandussuhted arenevad hästi ja mõlemasuunaliselt ilma vahelesekkumiseta poliitiliste jõudude poolt tingimusel, et mõlemad riigid on sarnased vabad ja demokraatlikud riigid. Ja siin on hr. Nemtsovil vaatamata tema senisele suurele panusele veel suur töö ees ootamas.

Siin Sangaste metsas on täna ilus päikeseline ja soe ilm. Sellist ka teile kõigile!

fredag 3. juni 2011

Oslo

Kirjutasin mõni aeg tagasi siin blogis ühe jutu päälkirjaga Oslo, Oslo, Oslo.

Selle jutu ilmestamiseks liimin täna siia ühe lingi Aftenposten'ist, kus lingistet artikli juures on ka pilt nende Legotaoliste majakuubikute kohta, millest minu blogis juttu oli.

Rasedatel ning muidu kergesti erutuvatel inimestel ei soovita linki avada!

Muidu on täna ilus päikseline päev siin, soovin sellist ka teile!

http://oslopuls.aftenposten.no/aktivitet_friluft/article548222.ece

torsdag 26. mai 2011

Ideaalpresident

Juhtusin eile õhtul vaatama ETV päält ühte saadet, kus arutelu käis EV Presidendi valimisega seonduvast. Osalesid neli poliitikut - üks igast Riigikogus esindet erakonnast või parteist ning lisaks üks saatejuht.

Ei hakka juttu ümber jutustama, kes nägi - see nägi. Kui siinkohal tuua ära midagi positiivset nähtuga seonduvast, siis Sven Mikser jättis minule isikliselt väga hää mulje. Ma ei saa midagi parata, aga tarkade ning hääde maneeridega inimeste juttu on alati hää ja huvitav kuulata. Lausa kahju, et ta on astmelise tulumaksu poolt (nagu mina olen sellest aru saand). Kui ta muudaks oma seisukohta tulumaksu suhtes, siis oleks minusugusel inimesel olemas reaalne valikuvõimalus mingitel tulevastel valimistel, tingimusel muidugi, et ma koliksin selleks ajaks Eestisse elama.

Kuni ma Eestis ei ela, pole mul õnneks vaja pääd vaja vaevata selle üle, kas jätta valimata või minna ja teha valik Peltsebuli, Mefisto või Luciferi vahel.

Olen siiski käind kaks korda valimas - pääle taasiseseisvumist. Esimene kord Lennart Meri Presidendiks ning Lauri Vahtret Riigikokku. Teine kord Lauri Vahtret Riigikokku. Seejärel aga toimusid Isamaaliidus aadete pragmaatilised matused ning valikud saidki otsa.

See selleks. Aga eilse saate vaatamise järel hakkasin mõtlema selle üle, milline oleks minu ideaalpresident. Ning tulemust tahan ka teile tutvustada - saate siis oma ideaalpresidendiga võrrelda.

Minu ideaalpresident oleks ametis ühe aasta. Pääle ametisse valimist kuulutaks ta välja plebitsiidi teemal: kas soovite, et EV President valitaks rahva poolt otsestel valimistel? Ma arvan, et sellele küsimusele vastaks valdav enamus EV kodanikest jaatavalt, mille järgselt tuleks muuta EV Põhisäädust ning EV Presidendi valimissäädust.

Umbes aastaga peaks see protseduur olema lõplikult vormistet, mille järgselt võiks ideaalpresident kuulutada rahva tahtele toetudes välja uue Presidendi valimised.

Plebitsiidile ja sääduste muutmisele kuluva aja jooksul kuni uue Presidendi ametisse vannutamiseni saaks ideaalpresident näidata oma hääd eeskuju nii mitmeski muus aspektis.

Esiteks saaks ta muuta EV aastapäeva tähistamise traditsioone. Pidulikule aastapäevaballile kutsuks ta väärikaid kodanikke kogu riigist, kusjuures valik toimuks nagu Norra Kuningriigi taasiseseisvumise 100. aastapäevale pühendet üritusel 2005. aastal: ei ühtegi poliitikut ega kõrgemat riigiametnikku.

Lisaks saaks ta näidata, et riiklikke autasusid antakse vaid väljapaistvate tegude eest, aga mitte selle eest, et oled mingi arvu aastaid riigiametis olnd või siis poliitikas osalend. Mina isikliselt tean viimase 20 aasta jooksul kogunisti kahte inimest, kellele ma oleksin and riikliku autasu. Nimelt rammisid Millenniumi vahetuse paiku kaks liiklusjulgestuse politseinikku oma mootorratastega  (kaks sarnast, aga eri ajal toimund juhtu) vastutulevate roolijoodikute autosid blokeerides ära nende otsasõidu jalgratastel matkajatele (roolijoodikute autod olid kaldund vastassõidusuunda, signaalid ei aidand ning halvima ära hoidmiseks keerasid need vaprad mehed oma mootorrattad sõiduautodele kiiluks ette, mille järgselt autode hoog vaibus ning matkajatest üle sõitmine jäi toimumata). Kindlasti on sama väärikaid inimesi teisigi olnd, aga mina isikliselt pole ühestki nii kangelaslikust teost rohkem lugend/kuulnd. Ma pole ka kuulnd sellest, kas nende meeste kangelastegusid hinnati ka ordenitega või mitte. Kui ei, siis ei pane see mind aga imestama. Kahjuks.

Ja kui mõni aasta polegi mõnda kõige väärikamat leida, siis ega autasu väärtus sellest ei kahane, et sellel aastal ei anta seda üldse välja. Igal juhul parem variant kui senine autasude sadade ja tuhandete kaupa jagamine ametkohtadele.

Ka paraadi asemel oleks võimalik leida mingi teine alternatiiv - hää teema ajurünnakuks. Need riigid, kus aastapäevadel tuuakse sõjavägi tänavatele, pole teiste riikidega võrreldes seni küll midagi positiivset näidand. Ehk oleks ka meil aeg lõpetada relvadega vehkimine pidupäevadel?

Ja lisaks muidugi kasutaks ideaalpresident oma riigis liikumiseks (kui just Eestis riigivisiidil viibivate riigipääde võõrustamisega seot protokollinõuetega tegemist pole) ühiskondlikku transporti. Buss ja tramm ja rong ning konts ja varvas. Väike riik, väikesed vahemaad ja hää eeskuju kulub alati marjaks ära.

Mina isikliselt tunnen õige mitut inimest, kes saaksid ideaalpresidendi ametis väärikalt hakkama, nendest paari puhul poleks isegi vaja mitte mingit erilist sisseelamisaega. Ja mitte keegi neist ei armasta seltskonnas viibides ohjeldamatult nätsu mäluda.

Ilusaid unistusi ja unenägusid ka teile!

torsdag 28. april 2011

Statistikast ja valikulisest ksenofoobiast

Täna ilmus vg nimelises norra õhtulehes artikkel http://www.vg.no/nyheter/utenriks/artikkel.php?artid=10084949 , kus teatati, et norra politseiliidul (Politiets fellesforbund) on kõrini Baltikumist Norrasse sissevoolavast kriminaliteedist, mistõttu politseiliit esitas eile esildise Norra justiitsministrile, kus nõuti vajalike sammude astumist piiride sulgemiseks Balti riikide ja EL-i vahel.  Artiklis tood väidetel olla Baltikumist pärit isikud vastutavad 80% organiseerit kriminaliteedi eest Põhjamaades.

EV suursaadik Norra Kuningriigis Tema Ekstsellents hr. Arti Hilpus leidis aga üles 2009. aasta (uuemat pole veel  avalikustet) kriminaalaruande, milles tood ametlikud andmed näitavad, et Norra vanglates istuvaist (ja mitte istuvaist) kurjategijaist on 76% norra kodakondsusega, mis aga Baltikumi puutub, siis leedulaste osakaal oli 3%, lätlaste oma 0,35% ja eestlaste oma 0,2%. Ma ei tea, kus õppis matemaatikat norra politseiliidu juht hr. Arne Johannessen, aga minu koolis õpetet matemaatika alusel küll ei õnnestu neid kolme protsentarvu kokku liites 80%-ni jõuda.


Eesti jagas 24. kohta, meist eespool olid näituseks Rootsi, Taani, Saksamaa ja Madalmaade kodanikud, Norra lähinaabritest lisaks veel ka VF kodanikud. Kuna nende maadega ei soovi norra politseiliit end müüri ja viisarezhiimiga eraldada, siis vähemalt minu silmis jätab hr. Arne Johannessen'i poolt juhitava politseiliidu poolt justiitsministrile esitet taotlus klassikalise valikulise ksenofoobia (või kui soovite, siis rassismi) kirjaliku väljenduse mulje.


Kuna aga rassism om norra sääduste kohaselt keelat, siis on politseiliidu ja selle juhi hr. Arne Johannessen'i avaldus ilmselgelt kriminaalse tegevuse maiguga. Hääks uudiseks hr. Arne Johannessen'ile oleks aga see, et kui teda peaks kriminaalvastutusele võetama võõrvaenu õhutamise eest, siis vanglakaristuse kandmisel aitaks ta isikliselt vähendada tema poolt vihat Baltikumist pärit kurjategijate protsenti Norra vanglais istuvate kurjategijate üldhulgast. Ning siia juurde tahaksin ühe tasuta õppetunni kooliprogrammist tuua - keemias võiks sellist nähtust lahustamiseks kutsuda.


Ehk see oligi hr. Arne Johannessen'i eesmärgiks? Ehk oli ta lapsepõlvest lugend raamatut punamadrus Matrossovi kangelasteost?


Hääd ööd kõigile!

New York

Sõber Raivo teatas mulle usalduslikult, et minu blogi leheküljel polevat juba pikemat aega olnd ühtegi uut sissekannet. Tõsi ta on. Ma kirjutan siis, kui on midagi hingele kerkind või kui olen saand selliseid emotsioone, mida tahaksin ka teistega jagada. Paraku on aprillis kõikvõimalikke sehkendusi nii palju olnd, et kirjutamisega on läind täpselt nii nagu ta on läind.

Käisime Lihavõtte ajal perega New York'is, kus olime ühe nädala. Linn nagu linn ikka, emotsioonid loomulikud tekkisid, kas nüüd täpselt samasugused nagu teistel esmakülastajail selles suures linnas, aga nad tekkisid. Üritan nüüd ka teistega jagada.

Kõige esimeseks ja suuremaks üllatuseks New York'is oli säälne tänavate seisukord. Kui te mäletate Tallinnas Tartu maanteed "Stalini maja" (viisnurgaga "kaunistet" maja Liivalaia ja Tartu maantee nurgal) ja bussijaama vahel enne selle tee remontimist, siis selline on tavatänav New York'is, esineb loomulikult kõrvalekaldeid nii siia kui ka sinna poole. Ja erandeiks pole ka avenüüd, kaasa arvat (the) Fifth Avenue, kus taksoga sõites on kontakt emakesega pidevalt tuntav vaatamata USA autode tunduvalt pehmemale vedrustusele Euroopas müüdavate autodega võrreldes.

Kui vaadata New York'i tänavate puhtust, siis see oli mitte ideaalne (eriti võrreldes näituseks Las Vegas'e päätänavatega), aga siiski täiesti normaalne. Siin-sääl oli näha üksikut prahti maas, aga siiski tunduvalt vähem kui võinuks oodata asfaltkatte kvaliteeti silmas pidades. Ning loomulikult puhtam kui Oslo kesklinn (mitte ainult pääle 17. mai rongkäiku, vaid ka enne seda).

Mis puutub asfaltkatte kvaliteeti ning selle võrdlusse Las Vegas'e omaga, siis tuleb meeles pidada ka seda, et New York'is on talvel miinuskraadid ning seega ka jää ja lumi, mis samuti aitab asfalti uuristada. Aga siiski, maailma metropolilt oleks siiski oodand paremaid tänavaid, eriti mõeldes sellele, kui suur osa maailma rahast Manhattan'ile kogunend on.

Taksod. Neid on New York'is tõesti palju ning neid sai pidevalt ka kasutet, kusjuures hinnad olid samuti odavad. Taksosid (kollaseid) on New York'is 13 750 (ühe taksojuhi andmeil), lisaks veel umbes tuhat nn. reservtaksot, mis asendavad remondis olevaid. Igal taksol on välislakil takso litsentsi number, kusjuures selle sama taksojuhi ütlusel maksvat ühe takso litsents (surprise-surprise!) USD 900 000.- (üheksasada tuhat USD). Sellise hinna juures on raske aru saada, kuidas hinnad taksosõidul nii odavad on. Kusjuures takso hinnast tahavad oma osa saada nii juht, litsentsi omanik kui ka linn. Taksosse istudes taksomeetri käivitumisel lüüakse ette hind (sõidu alustamistasu) vastavalt kellaajale USD 0.50 kuni 3.00, kusjuures see tasu minevat otse linna taskusse.

Meie elasime Manhattan'i keskel, kõige suurem arve taksoga sõidul (saare lõunatippu) oli ehk umbes USD 16.00, enamus sõite jäi aga alla USD 10.00. Kui keegi peaks piraattaksoga vahele jääma (võltsides litsentsi ja selle numbrit), siis pidi karistuseks olema pikaajaline vangistus.

Lisaks kollastele taksodele on veel umbes 20 000 erineva pikkusega musta limusiini, mida tellitakse juba telefonitsi või hotelli/firma concierge service kaudu. Ühe sellisega (hästi pika variandiga) sõitsime me Empire State Building'u vaatetorni külastamiselt südaööl oma hotelli - hind oli USD 35.00, mis auto pikkusmeetri kohta oli tunduvalt odavam kui olnuks sõidu hind kollase taksoga sõites selle takso pikkusmeetri pääle ümber arvestades.

Hinnad. Need olid meie silmis odavad. Kõige kallimaks poeks väideti olevat Saks Fith Avenue, kus shopingul käies torkas silma, et hinnad olid parimate Oslo poodide omadest tubli kolmandiku võrra odavamad, samas raske ennustada, mitme aasta pärast samad mudelid Oslos müüki tulevad, seega on hinnad New York'is veelgi atraktiivsemad. Kaasa aitab ka praegune USD madal kurss NOK suhtes.

Julgeolek. Politsei oli vägagi nähtav. Lisaks veel automaatkarabiinidega laigulistes mundrites mehed strateegilistes kohtades. Juba pimedal ajal kesklinnas liikudes ei tekkind ühtegi ohtlikku olukorda, samuti ei tekkind sisemist ohutunnet, kuigi silm sai lahti hoit (igaks juhuks) - see poleks loomulikult mitte kuidagi aidand kui olukord oleks tõesti hapuks läind.

Viisakus. Rahvast on tänavail palju, muuseumides samuti. Järjekorrad, järjekorrad. Juhusliku müksamise puhul vabandatakse mitu korda vastastikku. Muuseumides on muidugi kitsas, päris kitsas kohe. Muuseumid ehitati siis, kui New York'i elanike arv oli ehk veerand praegusest. Lisaks ei toimund tol ajal ei massilist siseturismi (sõit oli suhteliselt kallis) ega ka välisturismi - transatlantilisi lende ei toimund ning laevadega tuli vaid käputäis turiste praegusega võrreldes. Aga toad ja uksed pole tollest ajast suuremaks paisund. Seega - järjekorrad, järjekorrad ning inimesed, inimesed, inimesed. Aga siiski on võimalik ka muuseume ja atraktsioone külastada, eriti kui küsida asjatundjatelt nõu, milline kellaaeg selleks kõige paremini peaks sobima.

Nagu üks linnatuuri giid mainis, et elu on teistsugune kui see, mida Hollywood oma filmides näitab. Ja nii ta oligi seninähtust erinev. Kuulsas Metropolitan Museum of Art ei olnd näha neid häire korral automaatselt sulguvaid terasuksi, mida võisime näha filmis The Thomas Crown Affair - mäletate seda filmi Pierce Brosnan'i ja Rene Russo'ga? Ju siis olid meie tuleku puhuks asendet tavaustega. Jne., jne.

Minusuguse vana ja laisa inimese pääs tekkis muuseumide külastamisel päris palju mõtteid. Kõige korduvamaks oli see kujutelm, kuidas võiks oma kodus olles külastada kõikvõimalikke maailma muuseume ja loodusimesid. Seisad/(istud) keset ühte tuba kodus, kus kõik kuus suunda kajastavad 3D (4D?) tehnikas pilti ja häält (ja lõhnu?), kus käies toa keskel mööda liikuvat sensorrulli/ketast/kera oleks võimalik külastada (reaalselt kõndides) kõikvõimalikke paiku ja maju kogu maailmas ilma kodunt väljumata. Lisaks veel kontserdid ja spordiüritused. Kuna meie meeled kajastavad seda, mida me kogeme meie ümber, siis ei tohiks elamus oluliselt erineda sellest, mida kogetaks reaalselt selles paigas viibides. Siiski - poleks vaja veeta tunde lennukites, lasta end alandada security check'ides ning pidevalt vabandada nende inimeste eest, keda  ülerahvastet kohtades ühtelugu müksama peaks.

Kui mõelda vajaliku tehnika arengu kiiruse pääle, siis pole miskit, mis takistaks sellist tehnikat loomast juba täna ning kusjuures lõpp-produkti hind võiks olla täiesti taskukohane. Kas siin on miski, millega meie austet Skype geeniused võiksid hakata rinda pistma? Vajaliku tehnika erinevus praegu televiisori ees seisvast veloergomeetrist on suur, aga tuletage meelde, millised olid mobiiltelefonid 20 aastat tagasi ja võrrelge neid praegustega!

Ilusat ilma ja rõõmsat meelt kõigile!

onsdag 23. mars 2011

Эстония и Россия. Честно и без эмоций

Üheks väga huvitavaks interneti saidiks on http://www.myestonia.ru/, mida toimetatakse entusiastide poolt VF-st, kes soovivad soodustada Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni paremat läbisaamist oma tegevusega nõndanimetet rohujuure tasandil.

Ajaloohuvilisena loen ma pidevalt erinevaid saite nõndanimetet venekeelsetes internetiavarustes. Tihtipääle loen ma nendel saitidel ka kommentaare mitmesugustele sündmustele Eestis, kusjuures pääle asjalike kommentaaride leidub ka palju pahatahtlikke kommentaare, mis ei baseeru mitte niivõrd kainel ja asjatundlikul analüüsil, vaid soovil halvustada ja maha teha kõike, mis seondub Eesti Vabariigiga ning selle kodanikega.

Ma pole senini kunagi osalend "diskussioonides" selliste kommentaaride ümber, kuid ajapikku tekkis minus soov kirjutada üks venekeelne artikkel, kus ma võiksin esitada omapoolse nägemuse EV ja VF vahelistest suhetest, nende suhete ajaloost ning perspektiividest.

http://www.myestonia.ru/ oli lahkesti nõus avaldama minu artikli oma saidil. Kuna artikkel on pikk, siis ilmub ta mitmes osas. Toon siin ära lingi(d) artikli (osade) juurde:

http://www.myestonia.ru/publ/mnenie/ehstonija_i_rossija_chestno_i_bez_ehmocij_chast_i/39-1-0-519

http://www.myestonia.ru/publ/mnenie/ehstonija_i_rossija_chestno_i_bez_ehmocij_chast_ii/39-1-0-521

http://www.myestonia.ru/publ/mnenie/ehstonija_i_rossija_chestno_i_bez_ehmocij_chast_iii/39-1-0-522


Kuna vahepääl on www.myestonia.ru lõpetand tegevuse, siis liimin artikli siia.

                                                     x          x          x


Эстония и Россия. Честно и без эмоций.
 
Уже почти два десятилетия живут Эстонская Республика (ЭР)  и Российская Федерация (РФ) сами по себе – почти столько же, сколько в прошлый раз, когда в период между двумя мировыми войнами Эстония была самостоятельной республикой. Отношения между нашими государствами являются, мягко говоря, довольно холодными. На человеческом уровне дела обстоят гораздо сложнее, так как разные люди в разной степени осведомлены не только о том, как устроена жизнь в стране соседа, но и по-разному оценивают жизнь и события в своей стране. Проведенные в РФ  в разные времена опросы показывают довольно четко, что большинство россиян считает ЭР не только одним из самых враждебных государств, но довольно часто самым что ни на есть враждебным государством для РФ во всем  мире.

Если в то же время обратить внимание на то, какие государства являются, по мнению россиян, самыми дружественными для РФ, судя  по высказываниям официальных представителей РФ в особенности, то мне как гражданину Эстонской Республики становится ясно, что несмотря на то, как я как гражданин в разной степени оцениваю деятельность правительств Эстонской Республики в разные времена, надо констатировать, что в общем  эти правительства справились со своей работой хорошо.  Когда в список «врагов» РФ входят государства, где целью и смыслом государства является служение своим гражданам, а в список «друзей» РФ  входят государства, где авторитарным руководителям граждане своей страны приходятся в разной степени рабами, то становится ясно, гражданином государства, входящего в какой список, лучше быть.

Если читать на пространствах интернета разные комментарии большей части (но далеко не всех!) так называемой русскоязычной аудитории к статьям о жизни в Эстонии или просто к новостям из Эстонии, то становится ясно, что многие комментаторы высказываются, не имея ни малейшего представления о том, как дела обстоят на самом деле. В таких комментариях часто отражены не то что квалифицированные знания комментаторов, а, скорее всего отсутствие таковых, корни таких комментариев находятся в области фантазий.

Несмотря на то, что в течение многих лет я постоянно читаю прессу на русском языке о событиях как в ЭР, так и в РФ (а иногда также комментарии к этим статьям), я до сих пор не участвовал активно в этих обсуждениях. В течение этих лет у меня выработалось довольно четкое представление о тех фантазиях, которые заполняют думы многих граждан Российской Федерации. В то же время я не буду обсуждать высказывания (а точнее выражения) тех, которых обыкновенные комментаторы называют «троллями» и которых я сам называю «профессиональными комментаторами». Не буду тратить на это время, так как считаю бессмысленным дискуссию с работниками невидимого фронта, выражающими не свое личное мнение, а выполняющими распоряжения работодателя.

В этой статье я постараюсь прокомментировать то, как обстоят дела в нынешней Эстонской Республике, какими являются достижения ЭР к началу 2011 года, основываясь не столько на эмоциях, сколько на статистике. Также я постараюсь дать оценку и тому, как видится РФ с нашей стороны.  Так как многие так называемые русскоязычные комментаторы часто высказывают свои предложения насчет того, как надо переустроить жизнь и дела в ЭР, то я хочу со своей стороны отблагодарить их усердие тем, что дам совет, как по моему мнению (IMHO), можно устроить дела в РФ так, что бы престиж Российской Федерации  вырос в государствах, входящих в список «врагов» официальной РФ.


Экономическая статистика

Начну с общего обзора и со статистики. На  текущий, 2011-й год Эстонская Республика является членом Евросоюза и Еврозоны. ЭР член NATO, WTO, OECD. ЭР входит в Шенгенскую зону. Граждане и постоянные жители ЭР могут свободно передвигаться по всей Западной и Средней Европе. Граждане ЭР могут без визы путешествовать по всему так называемому западному миру и не только. Нам не нужна виза для въезда, например, в США, Канаду, Японию и Австралию.

Как правило, нам нужна виза для въезда в страны с авторитарными режимами, в страны, которые являются по официальному мнению РФ дружественными государствами для РФ. Нам нужна также виза для въезда в РФ.

Так как в странах, для въезда в которые нам нужна виза, очень часто царит хаос и идет война, визовый режим с ними не имеет для нас фактически никакого значения. Просто потому, что путешествие в такие страны не является ни радостным, ни жизнеутверждающим занятием, а скорее наоборот.

По списку человеческого развития по итогам 2010 года ЭР находится на 34-м месте (http://hdr.undp.org/en/statistics/), занимая прочное место в списке стран с особо высоким уровнем человеческого развития. РФ занимает в этом списке 65-е место как государство с  высоким уровнем развития.

По данным Международного валютного фонда (http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_countries_by_GDP_(nominal)_per_capita) в Эстонии ВНП на одного человека составлял в 2010-м году USD  14 416 (42-е место в мире), в то же время в РФ тот же показатель равнялся USD 10 521 (54-е место в мире).

Экономический кризис сильно повлиял на экономику Эстонии,  так как до кризиса этот показатель в Эстонии был свыше USD 20 000, и в этом отношении Эстония обгоняла Португалию. После двух лет экономического спада в Эстонии в 2010-м году опять наблюдается экономический подъем.

Для большей объективности можно вернуться к статистике времен до мирового экономического кризиса и посмотреть сравнение продуктивности на одного работающего, например, 2006-го года. В некотором смысле очень трудно сравнивать такие данные в кризисные годы, так как в условиях низкого спроса такие показатели не отражают того, на что рабочие способны и какова их продуктивность, поэтому данные 2006-го года кажутся мне более объективными. В 2006-м году на первом месте по продуктивности на одного работающего были США – USD 63 000. На втором месте была Норвегия – USD 57 000. В Норвегии по этому поводу существовало мнение о том, что поскольку  в США очень многие работают (чтобы прокормить семью) не только на одном рабочем месте, а подрабатывают еще и на других рабочих местах, то если брать продуктивность в течение 40-часовой рабочей недели, то Норвегия находится на первом месте. В таком утверждении есть свой резон. Следующие места в списке занимали страны Западной Европы.

На первом месте среди стран бывшего, так называемого социалистического блока, была Эстония – продуктивность на одного работающего USD 43 000. Следующей за ней страной из бывшего социалистического блока шла Словения – USD 31 000. Если посмотреть на эстонскую продуктивность и сравнить с норвежской, то надо учитывать то, что в стоимость продукции входит зарплата работающего. А средняя зарплата в 2006-м году в Эстонии составляла примерно EEK 144 000 (USD 12 000) за год, а в Норвегии примерно  NOK 360 000 (USD 60 000) за год.  Другими словами, пятикратная разница.

Для сравнения можно назвать продуктивность на одного работающего в 2006-м году в РФ – USD  10 000 и в Китае – USD 6000. Если я не ошибаюсь, то в сумму продуктивности РФ входит также цена того газа и нефти, добываемого рабочими.

Если сравнивать процент инвестиций в высокие технологии, то этот показатель в Эстонии равен примерно 70%, а в РФ примерно 9%. Как выяснилось из речи министра иностранных дел Швеции Карла Бильдта во время государственного визита президента Эстонской Республики  Тоомаса Хендрика Ильвеса в Швецию в январе 2011-го года, то в Эстонии сейчас производится больше мобильных телефонов марки Ericsson, чем в самой Швеции.

По индексу коррупции ЭР занимает 26-е место в мире (1-е место - с наименьшей коррупцией), а РФ 154-е место.  По индексу экономической свободы ЭР на 14-м месте и РФ на 143-м месте.  По индексу свободы СМИ ЭР на 9-м месте, РФ на 140-м месте. Государственный долг ЭР является одним из самых низких в мире – в 2009-м году около 7,2% от ВВП.

То, что задачей и целью Эстонской Республики является служение своим гражданам, показывают высокие цифры доверия среди населения к полиции и вооруженным силам –около 80%, что гораздо выше, чем к своим политикам.

Здесь существенная разница между ЭР и РФ. Милиции в РФ не доверяет даже сама милиция, а единственному политику у власти доверяет более чем половина населения (если отталкиваться от результатов официальных опросов). Кроме одного политика, во власти сейчас никого больше нет – остальные находятся  в оппозиции и по официальным опросам, к ним доверия гораздо меньше.


Феодализм и русская душа

Самая главная разница между РФ и ЭР заключается, на мой взгляд, в том, что РФ по своей сути является феодальной страной, а ЭР демократической республикой. Если в ЭР задачей государства является служение своим гражданам, то в РФ  все граждане являются рабами своих феодалов, которые могут распоряжаться их жизнью и здоровьем по своему велению и усмотрению, несмотря на уровень образования, культуры или профессиональных навыков этих рабов. Как почти всегда во все времена своего существования (кроме последнего десятилетия прошлого тысячелетия) феодализм в РФ  отличается от (давно ушедшего в историю) западно-европейского феодализма.

Если в Западной Европе все феодалы являлись главными хозяевами в своих владениях, и те, у которых владения были меньшей величины, были связаны с более крупными феодалами договорами, которые регулировали как обязательства, так и права сторон этих договоров, то в России все феодалы меньшего калибра являлись и являются сами рабами самого большого феодала, который мог и может единолично решать их судьбу.

Когда-то самым главным феодалом был царь, в советские времена самый главный феодал носил разные титулы – самый продолжительный промежуток советского времени этим титулом являлся "генеральный секретарь ЦК КПСС". В последние 10 лет после восстановления феодального государственного построения, самого главного феодала можно условно именовать альфа-феодалом.

В феодальном государстве многое зависит от феодала на самой верхушке властной пирамиды-вертикали. Когда таким феодалом является просвещенный и прогрессивный властелин, при котором все органы власти соблюдают законы и правила, установленные этой властью, то жизнь всех может являться довольно сносной – надо только соблюдать правила и законы.

Гораздо худшей является ситуация, при которой сама феодальная власть не придерживается законов, ею же изданных. Тут можно наблюдать бесправие всех представителей вертикали феодальной власти.

Феодальная Россия (или СССР или нынче РФ) постоянно осуществляла как внешнюю, так и внутреннюю агрессию. Внешнюю, по мере возможности ко всем и везде – больше всего страдали и страдают соседи. Внутренняя агрессия направлена на своих  рабов  – чтобы не посмели бунтовать.

Характерно то, что успешность своей деятельности (альфа)-феодалы измеряют миллионами подвластных  квадратных километров и миллионами людей. Как правило, качество пользования не столь важно. Главное, что они есть, что они «мои», и что их много.

Если верить результатам официальных опросов, то разница между гражданами ЭР и РФ столь же велика, как разница между нашими странами. Мы, эстонцы, терпеть не можем, когда за нас старается кто-то решать, как и где нам жить. Мы можем делать ошибки, но мы должны их делать сами, и мы не любим тех, кто хочет навязать нам свои нравы и обычаи.

В России много говорилось и говорится об особой русской душе. Не является ли особенностью этой души и то, что в России рабы любят своего рабовладельца, несмотря на то, что последний презирает и не ценит их здоровья, благосостояния и жизни? Коллективный "стокгольмский синдром" (состояние, испытываемое заложниками, когда они начинают испытывать сочувствие и симпатию к захватившим их преступникам)?

Что касается истории взаимоотношений между нашими странами, то объективная история официально заменена в РФ - если постараться выразиться дипломатичнее - мифами и фантазиями. Первую агрессию против ЭР СССР осуществил уже в 1924-м году, эта агрессия кончилась провалом намерении агрессора. Вторая агрессия СССР против ЭР в начале второй мировой войны окончилась оккупацией и затем аннексией ЭР со стороны СССР.

В эти годы СССР являлся агрессором не только по отношению к Эстонии, Латвии, Литве, Польше и Румынии (о чем знают многие даже в РФ), но и к Норвегии, о чем знают не многие даже в самой Норвегии.

По определению http://www.un.org/ru/documents/decl_conv/conventions/aggression.shtml (подписанному официальным представителем СССР, правопреемником которого является, в свою очередь, РФ) является агрессией:

f) действие государства, позволяющего, чтобы его территория, которую оно предоставило в распоряжение другого государства, использовалась этим другим государством для совершения акта агрессии против третьего государства;

СССР предоставил свою военно-морскую базу у границы с Норвегией войскам своего тогдашнего союзника – Третьего Рейха для нападения на Норвегию, следовательно, СССР являлся агрессором и по отношению к Норвегии.

Много мифов распространяется в РФ насчет фашизма и нацизма в ЭР. В ЭР ни фашизм, ни нацизм никогда не являлись государственной идеологией, также они никогда не были распространены и среди жителей ЭР. Единственным исключением было время, когда Эстония находилась под оккупацией СССР или Третьего Рейха. В годы оккупации Третий Рейх осуществлял в оккупированной Эстонии нацистскую политику, а СССР осуществлял коммунистическую политику. Поскольку коммунистическая оккупация длилась в десять раз дольше, чем нацистская, и поскольку коммунистическую идеологию по своей античеловечности можно сравнить с нацизмом и фашизмом в квадрате, то последствия советской оккупации являлись, как минимум, на целый порядок более чудовищными для Эстонии и ее граждан.

Преступления, совершенные оккупационными режимами в Эстонии, лежат на совести этих режимов и распространяются только на тех граждан ЭР, которые активно участвовали в преступлениях. В годы коммунистической оккупации число таких людей тоже, как минимум, на порядок выше, чем в годы нацистской оккупации.

Смехотворным по форме и невероятно глупым по существу является миф о том, как народ Эстонии в 1940-м году как будто бы «добровольно присоединился» к СССР. Согласно этому мифу, все эстонцы были вроде-бы фашистами, ненавидящими СССР. В 1940-м году эстонские «фашисты» вдруг все сразу одновременно сильно «захотели вступить» в СССР (при этом введенные в Эстонию части РККА - один боец на восемь жителей ЭР – были якобы ни при чем). После присоединения к СССР все эстонцы поголовно опять превратились в «фашистов», которые ненавидели СССР и все, что было с ним связано. Против последнего заявления мне трудно спорить, так как после агрессии-оккупации-аннексии ЭР СССР, с одной стороны, большинство жителей Эстонии действительно ненавидели оккупационный режим, а с другой стороны, маленькая часть граждан ЭР вступила в коллаборацию с коммунистическим режимом. А в коммунистической идеологий некоторые компоненты совпадают как с фашистской, так и с нацистской идеологией, так что эстонские коммунисты по сути являлись по совместительству и фашистами, и нацистами. Здесь надо подчеркнуть, что вина пользования античеловечных идеологий лежит только на оккупационном режиме и персонально на коллаборационистах, а ни в коем случае не на оставшейся большей части граждан ЭР, которые не пошли на активное пособничество оккупационному режиму.
Мифом являются и заявления о том, что Эстонию необходимо было «присоединить» к СССР для повышения обороноспособности СССР. Такое утверждение по смыслу и по сути можно сравнить с убийством соседа в автобусе для того, чтобы лучше полюбоваться пейзажами за окном, или, чтобы при аварии сосед не уменьшил шансы удариться о защитную стенку автобуса.

Напоминаю, что Верховный Совет СССР осудил и признал недействительным Пакт Молотова-Риббентроппа со всеми его приложениями. Осудил и признал, а извиниться – этого не делал никто и никогда – ни во время СССР, ни во времена постсоветской РФ. Чтобы быть в курсе ситуации в нынешней РФ достаточно каждый день читать заголовки главных новостей. Пока нет новости о том, что правопреемник СССР на высочайшем уровне извинился перед ЭР за все злодеяния, сделанные СССР в ЭР, можно с полной уверенностью сказать, что в РФ ничего не изменилось. Такая своеобразная лакмусовая бумага.

Очень много говорится сейчас на пространствах интернета РФ о том, что не РФ должна что-то ЭР, а РФ должен предъявить ЭР счет за все инвестиции, сделанные Советским Союзом в экономику Эстонии. Напоминаю, что в процессе восстановления нормальной жизни и экономики в Эстонии была так же проделана огромная работа по расчету стоимости вреда, причиненного СССР как жителям, так и экономике и природе Эстонии, во время советской оккупации. Мы приблизительно знаем, сколько нам стоила вынужденная близость к «коммунистическому солнцу». И хотя мы знаем ответ на этот вопрос, никакого счета правопреемнику СССР мы не предъявляли, и, насколько мне известно, никакого предъявления счетов в будущем не предусматривается. Но в то же время хорошо знать и помнить, сколько такой коммунистический «эксперимент» нам стоил.

Возвращаясь к инвестициям СССР в Эстонию, надо отметить, что они были, мягко говоря, бессмысленные. Например, были построены заводы, которые работали на сырье, привезенном из Сибири, а готовая продукция отправлялась на Камчатку. Такой завод имел бы какой-то смысл в Сибири или непосредственно на Камчатке… но такой завод в Эстонии только создавал дополнительную нагрузку на эстонскую природу, а также на природу вокруг железной дороги между Сибирью и Эстонией. Но такие заводы в Эстонии давали московским феодалам возможность переселить из России в Эстонию множество рабочих, которые попутно должны были держать под контролем демографическую ситуацию в Эстонии. И они держали. В 1945-м году доля эстонцев в Эстонии была около 95% (несмотря на то, что абсолютное число эстонцев уменьшилось с начала оккупации почти на четверть – кого убили коммунисты, кого нацисты, кто погиб на войне, кто был выслан в ГУЛАГ, а кому удалось сбежать на Запад), к 1989-му году доля эстонцев упала до 62%.

После восстановления независимости Эстонии эти заводы являлись только нагрузкой для экономики ЭР, так как потребности в продукции таких заводов не было, а для производства других товаров оборудование было непригодно. Заводы надо было ликвидировать, на это ушло много дополнительного труда и денег. Еще раз – инвестиции СССР в экономику Эстонии являлись дважды расходами – первый раз для экономики СССР и второй раз для экономики ЭР после распада СССР.

Насчет доноров и реципиентов в экономике СССР тоже распространяется много мифов. Для тех, кто ностальгирует по СССР и уже не помнит реальной ситуации в СССР, или родились после распада СССР, должен напомнить и объяснить, что СССР являлся закрытой феодальной системой с плановой экономикой. В условиях тотальной плановой экономики при поддержке штыков можно было играть в хозяйственность так, что при желании можно доказать (при помощи ценовой игры), что единственным донором в экономике СССР являлся буфет ЦК КПСС, а все остальные были реципиентами, которым буфет ЦК КПСС доплачивал за их деятельность.

На самом деле реципиентом являлась вертикаль феодальной коммунистической власти, включая армию. Все остальные были донорами, которые, к сожалению, поддерживали своей работой мечту феодалов о покорении всего мира. После этого можно было бы играть в плановую экономику везде, не говоря уже о возможности физически уничтожать всех, кто не нравился.

Очень много говорят в РФ об участи тех людей, которых советская власть переселила из РСФСР в Эстонию в годы оккупации. По широко распространенному мифу после восстановления независимости ЭР эстонцы якобы отняли гражданство у граждан ЭССР неэстонской национальности и что эти несчастные люди вдруг оказались негражданами. Эта тема так важна, что здесь надо подробнее обсудить положения о гражданстве ЭР, а также припомнить законы о гражданстве РФ.

Когда независимость ЭР была восстановлена, свидетельство о гражданстве Эстонской Республики получили все те, кто являлись по закону гражданами ЭР – то есть те, кто являлись гражданами ЭР в момент оккупации Эстонской Республики Советским Союзом, а также все потомки граждан, независимо от их национальной принадлежности (в момент оккупации примерно 12% граждан ЭР были неэстонской национальности). Они получили свидетельство о гражданстве потому, что они были гражданами ЭР, и на их гражданство не повлиял факт, владели ли они эстонским языком или нет, и к какой национальности они принадлежали.
Право на гражданство имеют все граждане и все потомки граждан ЭР независимо от того, где они родились, и где они живут. Этим можно объяснить тот факт, что многие жители приграничных районов РФ имеют гражданство ЭР, даже если они русской национальности и эстонским не владеют. Так как их предки были гражданами ЭР (когда эти районы входили в состав ЭР), то они являются сами гражданами ЭР. Здесь существенная разница с практикой РФ в Абхазии и Южной Осетии, где в политических целях гражданство РФ было выдано всем желающим, несмотря на то, что по законам РФ жители тех регионов не имели право на гражданство РФ.

В СССР не существовало гражданства ЭССР. Было гражданство СССР, кто говорил иначе, очень быстро обнаруживал себя на продолжительном пребывании в ГУЛАГ-е. Все те, кто были переселены в Эстонию в годы оккупации, являлись гражданами СССР и у них не было гражданства ЭР. По Конституции РФ гражданами РФ являются все бывшие граждане СССР, которые в советские времена родились на территории РСФСР. По постановлению Конституционного Суда РФ гражданами РФ являются так же все их потомки (потомки граждан СССР, родившихся на территории РСФСР), несмотря на то, где они родились. То есть, по законам РФ гражданами РФ являются большинство тех граждан СССР, которые были переселены из РСФСР в Эстонию в годы оккупации.

Таким образом, во время восстановления независимости ЭР в Эстонии жили как те, кто по закону являлись гражданами ЭР, так и те, кто гражданами ЭР не являлись – то есть, при восстановлении независимости ЭР власти Эстонии ни у кого гражданства не отнимали. По законам ЭР власти не могут отнимать гражданство у тех, кто являются гражданами ЭР по рождению. Отнимать гражданство других стран власти ЭР тоже не имеют права. Так что говорить о том, что власти ЭР отняли гражданство или оставили кого-то таким образом без гражданства, глупо и неграмотно.

Для тех жителей ЭР, которые не являлись гражданами ЭР при восстановлении независимости, существовали альтернативы. Во-первых, они могли получить свидетельство гражданства этого государства, гражданами которого они являлись по закону. После того они могли уехать к себе на родину или ходатайствовать о виде на жительство в ЭР. При желании можно было подать заявление о получении гражданства ЭР по натурализации – для этого понадобилось определенное время законного проживания в Эстонии, сдача экзамена эстонского языка и знания Конституции ЭР, а также клятвы верности ЭР. Тем жителям, кто не являлись гражданами Эстонии, но которые во времена СССР подписались под требованием о восстановлении государственной независимости ЭР, было предоставлено гражданство по упрощенным правилам.

Что же случилось на самом деле с жителями, которые не являлись гражданами ЭР или не стали ими по натурализации? Одни получили свидетельство о гражданстве своей родины и ходатайствовали о виде на жительство в ЭР. Другие уехали к себе на родину. Третьи продолжали жить как раньше, не обращаясь за паспортом в Консульство государства, гражданами которого они являлись (в основном РФ). Почему они этого не сделали, они сами знают лучше. Они так же не подали заявления на получение гражданства ЭР. ЭР не может дать гражданства людям, которые этого не хотят. Так как у таких людей не было свидетельства о гражданстве, то им пришлось выдать так называемые «серые паспорта», как лицам без определенного гражданства, хотя было ясно, гражданами какой страны они в основном являлись. ЭР не может заставлять людей против их воли пойти за свидетельством о гражданстве в Консульство государства, гражданами которого они являются.

Очень много говорится в РФ о том, как несправедлива ЭР, где надо сдать экзамен на знание эстонского языка, чтобы получить гражданство. В то же время РФ требует знания русского языка даже при ходатайстве о виде на жительство (ЭР не требует знание языка для вида на жительство) и этот факт в РФ никого не возмущает. Для меня лично очень странным является то обстоятельство, что РФ постоянно требует у ЭР предоставления гражданства тем жителям, которые являются гражданами РФ (со свидетельством о гражданстве РФ или без такого свидетельства). Все другие государства заинтересованы в том, чтобы их граждане оставались их гражданами, а РФ борется, получается, за совершенно противоположное. Почему? Политические выгоды? В настоящее время довольно типична ситуация, когда жители ЭР с гражданством РФ подают заявление на гражданство ЭР, проходят все формальности и им остается только получить подтверждение из Консульства РФ о том, что их освободили от гражданства РФ (двойное гражданство по законам ЭР не позволено). Но этого подтверждения нет. Годы проходят, а РФ не освобождает их от гражданства. Когда надо скандалить, что ЭР дискриминирует и не дает гражданства, РФ тут как тут, а когда надо сделать что-то по существу самой, тогда РФ не видно и не слышно.

Еще одна разница между «Юпитером и быком». В РФ граждан арестовывают за участие в санкционированных митингах в поддержку Конституции РФ. Не дай бог, чтобы кто-нибудь участвовал бы в несанкционированных выступлениях, особенно, когда эти участники не являются гражданами РФ. Но когда в ЭР иностранные граждане выкрикивают антигосударственные лозунги, обещания убить руководителей ЭР и призывают к реоккупации ЭР, по мнению официальных лиц РФ это является нормальным.

Хочу еще уточнить, кто являются для меня оккупантами ЭР. Для меня являются оккупантами ЭР оккупационные режимы - как СССР, так и Третьий Рейх. У оккупационных режимов были подсобники, при активной или пассивной, сознательной или несознательной помощи которых была осуществлена реальная оккупация и аннекция. Еще были идеологи оккупации, которых сегодня уже нет в живых. Из живых подсобников у меня нет никаких претензий к тем людам, которые осознали вину СССР и Третьего Рейха за оккупацию Эстонской Республики, и осуждают эти режимы за их противочеловечные преступления. Но у меня нет ни малейшего уважения к людям, которые оправдывают противочеловечные злодеяния этих оккупационных режимов. И здесь не важно, участвовали эти люди сами подсобниками оккупации или нет. Они являются для меня сообщниками этих преступлении, некоторые - подсобники - физическими, а большинство моральными сообщниками. Надо только сожалеть, что людей с такими моральными качествами все еще можно встретить в 2011-м году - как среди жителей ЭР, а так-же среди жителей РФ и среди официальной власти РФ.


О бронзовом солдате

О так называемом «бронзовым солдате». Когда Эстонская Республика была оккупирована СССР, то очень быстро убили не только политическую элиту ЭР, а также «убили» памятники эстонской истории и культуры. После восстановления независимости (и частично перед восстановлением) в ЭР убрали памятники, изображавших конкретных коммунистических преступников. В то же время памятники так называемой ВОВ были оставлены на своем месте. Мы не любили этих памятников, так как для нас они были символами реоккупации ЭР. Но поскольку эти памятники в общем и целом были памятниками павшим в войне, а не конкретным преступникам, то мы оставили их на месте с текстами о том, что памятники является памятью погибшим жертвам войны.

Проблема с «бронзовым солдатом» возникла уже после того, как РФ возвратилась в ряды феодальных стран и этот памятник в центре Таллинна понадобился, чтобы постоянно нам напоминать об убеждениях феодалов - при помощи их профессиональных (нельзя отрицать и возможность участия их официальных) представителей в ЭР - о том, что государственная независимость ЭР является, по их мнению, ошибкой, которую надо «исправить». Представьте себе ситуацию, когда в Москве у Кремля постоянно собираются граждане ФРГ и выкрикивают антироссийские лозунги о том, что РФ надо присоединить к Третьему Рейху. Не можете представить? Я тоже не могу. Потому что в Германии произошла денацификация на всех уровнях, а в РФ до сих пор не произошла десталинизация и осуждение коммунистического режима в целом.

В центре Таллинна такого рода собрания происходили постоянно. Наконец нам это надоело, и мы сообщили, что памятник будет перемещен на военное кладбище. Об этом уведомили и Посольство РФ. Но цивилизованного переноса не получилось, поскольку как по щучьему велению в центре города появилась бушующая толпа, которая громила магазины и выкрикивала антигосударственные лозунги. По сложившимся (кем-то созданным?) обстоятельствам памятник перенесли ночью. Но открытие памятника на военном кладбище было торжественным и теперь в центре Таллинна гораздо спокойнее. Кажется, что на новом месте политические возможности памятника резко потухли и памятник может выполнять свою памятную функцию.

Несколько слов о так называемой тематике SS. Эстония была под властью немецких баронов в течение семи веков, в течение этого времени эстонцы немцев прямо сказать, не любили. За один год оккупации ЭР со стороны СССР в начале второй мировой войны карательные органы СССР успели наделать столько зла в Эстонии, что когда войска Третьего Рейха в 1941-м году захватили Эстонию, их приветствовали как освободителей. Понадобился всего один (!) год под игом СССР, чтобы позабыть о семи веках, проведенных под властью немецких баронов.

Когда в 1944-м году линия фронта приблизилась к Прибалтике,  в Эстонии произвели призыв эстонцев в Waffen-SS.  Таким же образом, против их воли был произведен призыв эстонцев в РККА в 1941-м году. По Женевскому договору запрещено призывать на службу в оккупационную армию граждан оккупированных стран, но на это было как нацистам, так и коммунистам наплевать. Насчет Waffen-SS могу сказать, что, как правило (с исключениями, конечно), лица ненемецкой национальности не могли служить в Вермахте, другими словами Waffen-SS был формированием, куда вербовали лиц ненемецкой национальности. В принципе Waffen-SS был добровольным, но ближе к концу войны добровольный компонент уступил принудительной вербовке. В Эстонии в Waffen-SS вступили так же многие добровольцы, которые видели в этом единственную возможность активно препятствовать возврату ненавистной советской власти, так как раны, причиненные этой властью, были еще свежи в памяти.

Когда немецкие войска покинули Эстонию, из эстонцев был сформирован 20-й Легион Waffen-SS, который был последним формированием Waffen-SS, который защищал Эстонию от реоккупации СССР.

Они держали фронт в течение нескольких месяцев и дали возможность многим мирным жителям Эстонии сбежать от советской реоккупации на запад, где, до восстановления независимости ЭР, они поддерживали эстонскую культуру жизнеспособной. Благодаря этому, к бойцам 20-го Легиона в Эстонии относятся как бойцам освободительного движения. По мнению западных стран, 20-й Легион не являлся военным преступником, о чем свидетельствует и то обстоятельство, что во время Нюрнбергского процесса бывшие бойцы 20-го Легиона служили в качестве охраны в составе объединенных союзнических войск.

В годовщину битв на Синих горах (Sinimäed) в Эстонии бывшие бойцы 20-го Легиона вспоминают о своих павших товарищах по обеим сторонам фронта. Никакая нацистская пропаганда там не проводится, призраки таковой пропаганды сидят только в головах корреспондентов разных телеканалов, приехавших на эти слеты из РФ, с четко определенной задачей рапортовать о неслыханных фашистских маршах. Кто платит, тот и заказывает музыку.

Last but not least. Пришло время округлить обсуждение и под конец я хочу, как обещано, отблагодарить всех тех в РФ, кто в разных статьях и комментариях не поленились раздавать Эстонской Республике и ее гражданам разные «полезные» советы и пожелания.

Что же сделать в РФ так, чтобы граждане ЭР (а может и других демократических стран) начали уважать РФ? Однажды одна дама в комментариях к событиям, связанными с переносом «бронзового солдата» написала, что «если они нас (РФ) не уважают, то пусть хотя бы боятся». Наблюдая за событиями в РФ и поведением РФ на международной арене, зачастую кажется, что такой лейтмотив является главной идеей не только для этой дамы, но и для официальных представителей РФ.

Когда РФ станет не просто большой страной, а превратится в великое государство, где все люди свободны, где государство существует для граждан, а граждане любят друг друга и свою страну, гордятся всем хорошим, но в то же время не закрывают глаза на плохое, стараясь изменить его и превратить в хорошее, когда РФ начнет уважать право своих соседей жить так, как им хочется и нравится, тогда появится шанс, что любовь к своим и уважение к другим превратится во взаимоуважение.

Это может случиться только тогда, когда все скажут, что они больше не хотят быть рабами, а хотят быть свободными людьми, строящими в своей стране достойную жизнь для себя и своих потомков. Такая возможность появится (при условии, что официальные результаты совпадают с действительными и что вы на самом деле хотите перемен) уже в следующем году, когда вам нужно будет решать, хотите вы себе альфа-феодала, или президента для будущей демократической страны, в основное образование которого входит не только искусство смотреть в глаза и манипулировать людьми.

Теоретически ЭР может послать космический корабль на Марс. Можно все точно высчитать. А практически это, как вы сами понимаете, совсем немыслимо. Также мне кажется теоретически невозможным то, что вы в следующем году станете свободными. Надеюсь, что я ошибаюсь.

Если захотите перемен, то для того, чтобы построить новую достойную жизнь, у вас есть один могучий козырь в рукаве. Имя этого козыря Михаил Ходорковский. Я не думаю, что ему удастся самому стать кандидатом в президенты на следующих выборах, но если вы изберете нового президента из оппозиционеров, которые не входят в феодальную вертикаль власти, то на посту премьер-министра господин Ходорковский был бы самым лучшим вариантом.

Новый президент мог бы помиловать господина Ходорковского и назначить его на пост премьер-министра с задачей превратить феодальную страну в демократическое процветающее государство. Мне кажется, что в таком случае вы получили бы реформатора, который владеет нужными экономическими познаниями, который честный и не ворует, который умеет ценить достоинство каждого согражданина. Всем, кто наблюдал за двумя судебными процессами против господина Ходорковского, ясно, что приговоры на самом деле являются приговорами всей феодальной системе. Помнится, что перед провозглашением приговора, многие либеральные комментаторы выразили надежду, что справедливость победит и строили надежды на порядочность судьи господина Данилкина. Если подумать, что из всех судов РФ феодальная власть выбрала именно этот суд и из всех судей именно господина Данилкина, то такие надежды были, мягко говоря, наивными.

Спрашивается, как же перестроить судебную систему, как перестроить милицию/полицию, как перестроить армию? Как мог бы новый президент переломить феодальную вертикаль? При желании все возможно.

Можно и нужно уволить всех судей и всю прокуратуру. Нынешняя система такая гнилая, что отсутствие судебной системы менее вредно, чем она в сегодняшнем состоянии. Назначить молодых юристов, только окончивших вузы, судьями и прокурорами. Неопытных, но зато неиспорченных взяточничеством и феодальной вертикалью. Назначить хорошие зарплаты и гнать в шею (с уголовной ответственностью) всех тех из новых, кто берет взятки. Всем феодальным судьям и прокурорам оставить старую зарплату, пока не устроятся на новую работу (хоть до пенсии) или пока не совершат что-нибудь уголовное. Дешевле платить им даже до пенсии нынешнюю зарплату, чем иметь такое количество безработных моральных бандитов. Если зарплаты мало, то живите на старые жиры или устраивайтесь на новую работу.

В армии надо покончить с дедовщиной. Набрать части по призывам. В одной части только один призыв. Призывать только здоровых нормальных парней. Лучше один полк нормальных, чем дивизия уголовников и больных. В начале боеспособность мала, но на самом деле не хуже, чем в частях, где одни издеваются над другими, а другие их ненавидят. Пока не вырастили новых профессиональных сержантов, пусть солдатами занимаются офицеры – кто не справится, пора увольняться.

Через полгода можно всех, кто прослужили полгода без дедовщины, передислоцировать в полицию (вместо поголовно уволенных старых милиционеров) и поставить им задачу защищать сограждан от бандитов. Всю бывшую милицию уволить на тех же принципах, как судей и прокуроров. Пока новую работу не нашли, платить бывшую зарплату. Кто найдет новую работу, тому больше не платить, также как и тем, кто пошел по криминальному пути. В случае криминальной деятельности посмотреть и на бывшую «службу» в милиции, иначе условная амнистия. Если сидят мирно дома, то и прошлого не проверять и не напоминать.

Мне кажется, что для полиции будет больше пользы от нормальных (поначалу неопытных) парней, чем от старых милиционеров-бандитов. Через год предложить хорошим остаться, а самим лучшим пойти учиться за счет государства. Но в основу всех перемен должно лечь желание покончить с феодальным рабством, без этого ничего не выйдет.

Со всеми наилучшими пожеланиями на будущее,  
Jaanus Kaljusto,
 гражданин Эстонской Республики