torsdag 26. mai 2011

Ideaalpresident

Juhtusin eile õhtul vaatama ETV päält ühte saadet, kus arutelu käis EV Presidendi valimisega seonduvast. Osalesid neli poliitikut - üks igast Riigikogus esindet erakonnast või parteist ning lisaks üks saatejuht.

Ei hakka juttu ümber jutustama, kes nägi - see nägi. Kui siinkohal tuua ära midagi positiivset nähtuga seonduvast, siis Sven Mikser jättis minule isikliselt väga hää mulje. Ma ei saa midagi parata, aga tarkade ning hääde maneeridega inimeste juttu on alati hää ja huvitav kuulata. Lausa kahju, et ta on astmelise tulumaksu poolt (nagu mina olen sellest aru saand). Kui ta muudaks oma seisukohta tulumaksu suhtes, siis oleks minusugusel inimesel olemas reaalne valikuvõimalus mingitel tulevastel valimistel, tingimusel muidugi, et ma koliksin selleks ajaks Eestisse elama.

Kuni ma Eestis ei ela, pole mul õnneks vaja pääd vaja vaevata selle üle, kas jätta valimata või minna ja teha valik Peltsebuli, Mefisto või Luciferi vahel.

Olen siiski käind kaks korda valimas - pääle taasiseseisvumist. Esimene kord Lennart Meri Presidendiks ning Lauri Vahtret Riigikokku. Teine kord Lauri Vahtret Riigikokku. Seejärel aga toimusid Isamaaliidus aadete pragmaatilised matused ning valikud saidki otsa.

See selleks. Aga eilse saate vaatamise järel hakkasin mõtlema selle üle, milline oleks minu ideaalpresident. Ning tulemust tahan ka teile tutvustada - saate siis oma ideaalpresidendiga võrrelda.

Minu ideaalpresident oleks ametis ühe aasta. Pääle ametisse valimist kuulutaks ta välja plebitsiidi teemal: kas soovite, et EV President valitaks rahva poolt otsestel valimistel? Ma arvan, et sellele küsimusele vastaks valdav enamus EV kodanikest jaatavalt, mille järgselt tuleks muuta EV Põhisäädust ning EV Presidendi valimissäädust.

Umbes aastaga peaks see protseduur olema lõplikult vormistet, mille järgselt võiks ideaalpresident kuulutada rahva tahtele toetudes välja uue Presidendi valimised.

Plebitsiidile ja sääduste muutmisele kuluva aja jooksul kuni uue Presidendi ametisse vannutamiseni saaks ideaalpresident näidata oma hääd eeskuju nii mitmeski muus aspektis.

Esiteks saaks ta muuta EV aastapäeva tähistamise traditsioone. Pidulikule aastapäevaballile kutsuks ta väärikaid kodanikke kogu riigist, kusjuures valik toimuks nagu Norra Kuningriigi taasiseseisvumise 100. aastapäevale pühendet üritusel 2005. aastal: ei ühtegi poliitikut ega kõrgemat riigiametnikku.

Lisaks saaks ta näidata, et riiklikke autasusid antakse vaid väljapaistvate tegude eest, aga mitte selle eest, et oled mingi arvu aastaid riigiametis olnd või siis poliitikas osalend. Mina isikliselt tean viimase 20 aasta jooksul kogunisti kahte inimest, kellele ma oleksin and riikliku autasu. Nimelt rammisid Millenniumi vahetuse paiku kaks liiklusjulgestuse politseinikku oma mootorratastega  (kaks sarnast, aga eri ajal toimund juhtu) vastutulevate roolijoodikute autosid blokeerides ära nende otsasõidu jalgratastel matkajatele (roolijoodikute autod olid kaldund vastassõidusuunda, signaalid ei aidand ning halvima ära hoidmiseks keerasid need vaprad mehed oma mootorrattad sõiduautodele kiiluks ette, mille järgselt autode hoog vaibus ning matkajatest üle sõitmine jäi toimumata). Kindlasti on sama väärikaid inimesi teisigi olnd, aga mina isikliselt pole ühestki nii kangelaslikust teost rohkem lugend/kuulnd. Ma pole ka kuulnd sellest, kas nende meeste kangelastegusid hinnati ka ordenitega või mitte. Kui ei, siis ei pane see mind aga imestama. Kahjuks.

Ja kui mõni aasta polegi mõnda kõige väärikamat leida, siis ega autasu väärtus sellest ei kahane, et sellel aastal ei anta seda üldse välja. Igal juhul parem variant kui senine autasude sadade ja tuhandete kaupa jagamine ametkohtadele.

Ka paraadi asemel oleks võimalik leida mingi teine alternatiiv - hää teema ajurünnakuks. Need riigid, kus aastapäevadel tuuakse sõjavägi tänavatele, pole teiste riikidega võrreldes seni küll midagi positiivset näidand. Ehk oleks ka meil aeg lõpetada relvadega vehkimine pidupäevadel?

Ja lisaks muidugi kasutaks ideaalpresident oma riigis liikumiseks (kui just Eestis riigivisiidil viibivate riigipääde võõrustamisega seot protokollinõuetega tegemist pole) ühiskondlikku transporti. Buss ja tramm ja rong ning konts ja varvas. Väike riik, väikesed vahemaad ja hää eeskuju kulub alati marjaks ära.

Mina isikliselt tunnen õige mitut inimest, kes saaksid ideaalpresidendi ametis väärikalt hakkama, nendest paari puhul poleks isegi vaja mitte mingit erilist sisseelamisaega. Ja mitte keegi neist ei armasta seltskonnas viibides ohjeldamatult nätsu mäluda.

Ilusaid unistusi ja unenägusid ka teile!