torsdag 28. april 2011

Statistikast ja valikulisest ksenofoobiast

Täna ilmus vg nimelises norra õhtulehes artikkel http://www.vg.no/nyheter/utenriks/artikkel.php?artid=10084949 , kus teatati, et norra politseiliidul (Politiets fellesforbund) on kõrini Baltikumist Norrasse sissevoolavast kriminaliteedist, mistõttu politseiliit esitas eile esildise Norra justiitsministrile, kus nõuti vajalike sammude astumist piiride sulgemiseks Balti riikide ja EL-i vahel.  Artiklis tood väidetel olla Baltikumist pärit isikud vastutavad 80% organiseerit kriminaliteedi eest Põhjamaades.

EV suursaadik Norra Kuningriigis Tema Ekstsellents hr. Arti Hilpus leidis aga üles 2009. aasta (uuemat pole veel  avalikustet) kriminaalaruande, milles tood ametlikud andmed näitavad, et Norra vanglates istuvaist (ja mitte istuvaist) kurjategijaist on 76% norra kodakondsusega, mis aga Baltikumi puutub, siis leedulaste osakaal oli 3%, lätlaste oma 0,35% ja eestlaste oma 0,2%. Ma ei tea, kus õppis matemaatikat norra politseiliidu juht hr. Arne Johannessen, aga minu koolis õpetet matemaatika alusel küll ei õnnestu neid kolme protsentarvu kokku liites 80%-ni jõuda.


Eesti jagas 24. kohta, meist eespool olid näituseks Rootsi, Taani, Saksamaa ja Madalmaade kodanikud, Norra lähinaabritest lisaks veel ka VF kodanikud. Kuna nende maadega ei soovi norra politseiliit end müüri ja viisarezhiimiga eraldada, siis vähemalt minu silmis jätab hr. Arne Johannessen'i poolt juhitava politseiliidu poolt justiitsministrile esitet taotlus klassikalise valikulise ksenofoobia (või kui soovite, siis rassismi) kirjaliku väljenduse mulje.


Kuna aga rassism om norra sääduste kohaselt keelat, siis on politseiliidu ja selle juhi hr. Arne Johannessen'i avaldus ilmselgelt kriminaalse tegevuse maiguga. Hääks uudiseks hr. Arne Johannessen'ile oleks aga see, et kui teda peaks kriminaalvastutusele võetama võõrvaenu õhutamise eest, siis vanglakaristuse kandmisel aitaks ta isikliselt vähendada tema poolt vihat Baltikumist pärit kurjategijate protsenti Norra vanglais istuvate kurjategijate üldhulgast. Ning siia juurde tahaksin ühe tasuta õppetunni kooliprogrammist tuua - keemias võiks sellist nähtust lahustamiseks kutsuda.


Ehk see oligi hr. Arne Johannessen'i eesmärgiks? Ehk oli ta lapsepõlvest lugend raamatut punamadrus Matrossovi kangelasteost?


Hääd ööd kõigile!

New York

Sõber Raivo teatas mulle usalduslikult, et minu blogi leheküljel polevat juba pikemat aega olnd ühtegi uut sissekannet. Tõsi ta on. Ma kirjutan siis, kui on midagi hingele kerkind või kui olen saand selliseid emotsioone, mida tahaksin ka teistega jagada. Paraku on aprillis kõikvõimalikke sehkendusi nii palju olnd, et kirjutamisega on läind täpselt nii nagu ta on läind.

Käisime Lihavõtte ajal perega New York'is, kus olime ühe nädala. Linn nagu linn ikka, emotsioonid loomulikud tekkisid, kas nüüd täpselt samasugused nagu teistel esmakülastajail selles suures linnas, aga nad tekkisid. Üritan nüüd ka teistega jagada.

Kõige esimeseks ja suuremaks üllatuseks New York'is oli säälne tänavate seisukord. Kui te mäletate Tallinnas Tartu maanteed "Stalini maja" (viisnurgaga "kaunistet" maja Liivalaia ja Tartu maantee nurgal) ja bussijaama vahel enne selle tee remontimist, siis selline on tavatänav New York'is, esineb loomulikult kõrvalekaldeid nii siia kui ka sinna poole. Ja erandeiks pole ka avenüüd, kaasa arvat (the) Fifth Avenue, kus taksoga sõites on kontakt emakesega pidevalt tuntav vaatamata USA autode tunduvalt pehmemale vedrustusele Euroopas müüdavate autodega võrreldes.

Kui vaadata New York'i tänavate puhtust, siis see oli mitte ideaalne (eriti võrreldes näituseks Las Vegas'e päätänavatega), aga siiski täiesti normaalne. Siin-sääl oli näha üksikut prahti maas, aga siiski tunduvalt vähem kui võinuks oodata asfaltkatte kvaliteeti silmas pidades. Ning loomulikult puhtam kui Oslo kesklinn (mitte ainult pääle 17. mai rongkäiku, vaid ka enne seda).

Mis puutub asfaltkatte kvaliteeti ning selle võrdlusse Las Vegas'e omaga, siis tuleb meeles pidada ka seda, et New York'is on talvel miinuskraadid ning seega ka jää ja lumi, mis samuti aitab asfalti uuristada. Aga siiski, maailma metropolilt oleks siiski oodand paremaid tänavaid, eriti mõeldes sellele, kui suur osa maailma rahast Manhattan'ile kogunend on.

Taksod. Neid on New York'is tõesti palju ning neid sai pidevalt ka kasutet, kusjuures hinnad olid samuti odavad. Taksosid (kollaseid) on New York'is 13 750 (ühe taksojuhi andmeil), lisaks veel umbes tuhat nn. reservtaksot, mis asendavad remondis olevaid. Igal taksol on välislakil takso litsentsi number, kusjuures selle sama taksojuhi ütlusel maksvat ühe takso litsents (surprise-surprise!) USD 900 000.- (üheksasada tuhat USD). Sellise hinna juures on raske aru saada, kuidas hinnad taksosõidul nii odavad on. Kusjuures takso hinnast tahavad oma osa saada nii juht, litsentsi omanik kui ka linn. Taksosse istudes taksomeetri käivitumisel lüüakse ette hind (sõidu alustamistasu) vastavalt kellaajale USD 0.50 kuni 3.00, kusjuures see tasu minevat otse linna taskusse.

Meie elasime Manhattan'i keskel, kõige suurem arve taksoga sõidul (saare lõunatippu) oli ehk umbes USD 16.00, enamus sõite jäi aga alla USD 10.00. Kui keegi peaks piraattaksoga vahele jääma (võltsides litsentsi ja selle numbrit), siis pidi karistuseks olema pikaajaline vangistus.

Lisaks kollastele taksodele on veel umbes 20 000 erineva pikkusega musta limusiini, mida tellitakse juba telefonitsi või hotelli/firma concierge service kaudu. Ühe sellisega (hästi pika variandiga) sõitsime me Empire State Building'u vaatetorni külastamiselt südaööl oma hotelli - hind oli USD 35.00, mis auto pikkusmeetri kohta oli tunduvalt odavam kui olnuks sõidu hind kollase taksoga sõites selle takso pikkusmeetri pääle ümber arvestades.

Hinnad. Need olid meie silmis odavad. Kõige kallimaks poeks väideti olevat Saks Fith Avenue, kus shopingul käies torkas silma, et hinnad olid parimate Oslo poodide omadest tubli kolmandiku võrra odavamad, samas raske ennustada, mitme aasta pärast samad mudelid Oslos müüki tulevad, seega on hinnad New York'is veelgi atraktiivsemad. Kaasa aitab ka praegune USD madal kurss NOK suhtes.

Julgeolek. Politsei oli vägagi nähtav. Lisaks veel automaatkarabiinidega laigulistes mundrites mehed strateegilistes kohtades. Juba pimedal ajal kesklinnas liikudes ei tekkind ühtegi ohtlikku olukorda, samuti ei tekkind sisemist ohutunnet, kuigi silm sai lahti hoit (igaks juhuks) - see poleks loomulikult mitte kuidagi aidand kui olukord oleks tõesti hapuks läind.

Viisakus. Rahvast on tänavail palju, muuseumides samuti. Järjekorrad, järjekorrad. Juhusliku müksamise puhul vabandatakse mitu korda vastastikku. Muuseumides on muidugi kitsas, päris kitsas kohe. Muuseumid ehitati siis, kui New York'i elanike arv oli ehk veerand praegusest. Lisaks ei toimund tol ajal ei massilist siseturismi (sõit oli suhteliselt kallis) ega ka välisturismi - transatlantilisi lende ei toimund ning laevadega tuli vaid käputäis turiste praegusega võrreldes. Aga toad ja uksed pole tollest ajast suuremaks paisund. Seega - järjekorrad, järjekorrad ning inimesed, inimesed, inimesed. Aga siiski on võimalik ka muuseume ja atraktsioone külastada, eriti kui küsida asjatundjatelt nõu, milline kellaaeg selleks kõige paremini peaks sobima.

Nagu üks linnatuuri giid mainis, et elu on teistsugune kui see, mida Hollywood oma filmides näitab. Ja nii ta oligi seninähtust erinev. Kuulsas Metropolitan Museum of Art ei olnd näha neid häire korral automaatselt sulguvaid terasuksi, mida võisime näha filmis The Thomas Crown Affair - mäletate seda filmi Pierce Brosnan'i ja Rene Russo'ga? Ju siis olid meie tuleku puhuks asendet tavaustega. Jne., jne.

Minusuguse vana ja laisa inimese pääs tekkis muuseumide külastamisel päris palju mõtteid. Kõige korduvamaks oli see kujutelm, kuidas võiks oma kodus olles külastada kõikvõimalikke maailma muuseume ja loodusimesid. Seisad/(istud) keset ühte tuba kodus, kus kõik kuus suunda kajastavad 3D (4D?) tehnikas pilti ja häält (ja lõhnu?), kus käies toa keskel mööda liikuvat sensorrulli/ketast/kera oleks võimalik külastada (reaalselt kõndides) kõikvõimalikke paiku ja maju kogu maailmas ilma kodunt väljumata. Lisaks veel kontserdid ja spordiüritused. Kuna meie meeled kajastavad seda, mida me kogeme meie ümber, siis ei tohiks elamus oluliselt erineda sellest, mida kogetaks reaalselt selles paigas viibides. Siiski - poleks vaja veeta tunde lennukites, lasta end alandada security check'ides ning pidevalt vabandada nende inimeste eest, keda  ülerahvastet kohtades ühtelugu müksama peaks.

Kui mõelda vajaliku tehnika arengu kiiruse pääle, siis pole miskit, mis takistaks sellist tehnikat loomast juba täna ning kusjuures lõpp-produkti hind võiks olla täiesti taskukohane. Kas siin on miski, millega meie austet Skype geeniused võiksid hakata rinda pistma? Vajaliku tehnika erinevus praegu televiisori ees seisvast veloergomeetrist on suur, aga tuletage meelde, millised olid mobiiltelefonid 20 aastat tagasi ja võrrelge neid praegustega!

Ilusat ilma ja rõõmsat meelt kõigile!