lørdag 24. september 2011

Riigist ja bürokraatiast ning inimestest ja inimlikkusest

Ma olen eland neljas erinevas riigis. Esimesed 31 eluaastat elasin ühes feodaalses riigis, mille nimeks oli NSVL. Seejärel 6 aastat vaheldumisi Rootsi Kuningriigis ja Eesti Vabariigis. Viimased 14 aastat olen eland Norra Kuningriigis.

Igal riigil omad tavad ja kombed. Igal riigil on omad säädused, mis reguleerivad põhiliselt selle riigi suhet oma kodanikega, kes on osa oma õigustest ja kohustustest delegeerind riigile, kuna mitte ükski kodanik ei suuda üksinda kaitsta ei enda, ega ka oma lähedaste elu ja hääolu selles tänapäevases keerulises ilmas. Kui tegemist on feodaalriigiga (nagu oli seda NSVL ja nagu on seda praegune VF), siis ei oma tähtsust, mida säädused ütlevad, kuna feodaalriigi säädused pole väärt isegi seda paberit, millele nad on trükit. Feodaalriigi sääduste puhul on tegemist vaid tähtede kombinatsiooniga erineva pikkusega sõnades, tegelikus elus maksab feodaali tahe ja suva.

Igal riigil on oma bürokraatia. Feodaalriigis moodustab bürokraatia osa aadlist, kus, tõsi küll, iga ametnik on oma suhetes temast kõrgemal positsioonil oleva bürokraadiga sama õigusetus olukorras, kui on selle feodaalriigi orjad oma suhetes feodaalidega.

Demokraatlikus ning vabas riigis on ka kodanikud vabad. Bürokraatideks on kodanikud, kellel on sama palju vabadusi, õigusi ja kohustusi kui millisel iganes kaaskodanikul. Kuid ka vabades riikides võib kodanike suhe oma riigiga olla küllalt komplitseerit ning selle komplikatsiooniastme määrab ära bürokraatia, õigemini bürokraatiasse kuuluvate inimeste inimlikud omadused.

Oma isiklistele kogemustele toetudes võin ma võrrelda bürokraatiat neljas erinevas riigis. 31 aastane kogemus NSVL nimelisest feodaalriigist on tekitand arusaama sellisest elust, millist ei soovita ka oma vaenlastele. Olen küllalt üksipulki võrrelnd NSVL juriidilise ja moraalse järeltulija VF-i saavutusi EV omadega; kes loeb vene keeles ning tunneb huvi minu poolt väljendet võrdluste vastu, saab leida lingid minu artikli juurde ühest minu varasemast blogist ( http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/03/blog-post.html ), minu ühes teises blogis on link ühe diskussiooni juurde kodanike ja riigi vahelistest suhetest, ka see arutelu on vene keeles ( http://jaanuskaljusto.blogspot.com/2011/09/ida-suunaline-arutelu.html ).

Kui EV ja selle bürokraatia võrdlus NSVL (VF) omaga on nagu male võrdlus kettaheitega, siis meie bürokraatia võrdlus rootsi ja norra bürokraatiatega on tunduvalt kohasem. Kuigi meie bürokraatiad on erinevad, saab siiski nendest rääkida samu sõnu kasutades, milliste kasutamine feodaalriigi bürokraatiast rääkides oleks samas täiesti kohatu.

Algatuseks sellest, milline vahe on rootsi ja norra bürokraatial. Olen mõlema riigi bürokraatiaga tublisti kokku puutund, osaliselt võib selle kohta lugeda ka minu raamatust "Norra ausalt ja avameelselt" (kavatsen lugeda oma lepingut lulu.com'ga tähelepanelikumalt; kui ükskord rohkem aega on, siis teen seda, et teada saada, kas võiksin selle raamatu avaldada siinses blogis päätükkide kaupa ilma et peaksin lulu.com'ile mingeid trahve maksma. Siis saaksid huvilised raamatut lugeda ilma raha kulutamiseta selle ostmise pääle või aja kulutamiseta raamatukokku minemise pääle).

Norra ja rootsi bürokraatial on kõikide sarnasuste kõrval ka üks põhimõtteline ja väga suur erinevus, see puudutab nõndanimetet halli tsooni jäävaid probleeme. Halli tsooni jäävad need probleemid, mille kohta pole üheselt mõistetavaid säädusi. Ühelt poolt pole mingid lahendused säädustega otseselt keelat, aga teiselt poolt pole ka säädusi, mis üheselt ütleksid, kuidas selliseid probleeme tuleks lahendada. Hall tsoon on meie keerulises ilmaelus küllaltki suur, kuna ka parima tahtmise korral pole võimalik säädustega reguleerida kõiki hüpoteetilisi situatsioone, mis võivad üles kerkida ühe riigi ja selle kodanike elus.

Kui ma puutusin halli tsooni jäävate probleemidega kokku Rootsis, siis lahenesid asjad tavaliselt küllalt lihtsalt. Helistasin asjaomasele bürokraadile ning seletasin talle oma probleemi lahti. Probleemi ära kuulamise järgi bürokraat mõtli veidi ning teatas, et kuna pole säädust, mis keelaks asja lahendamist minu kasuks, siis on võimalik lahendada asi valutult. Tihtipääle pidin saatma kirjaliku taotluse asja lahendamiseks, kusjuures bürokraat seletas veel üksipulgi, kuidas taotlus peaks olema vormistet selleks, et tal oleks hiljem asja kergem minu kasuks lahendada. Tulemus: kõik asjad lahenesid minu kasuks.

Norras on asi tunduvalt keerulisem. Kui probleemi lahendus pole keelat, aga samas kirjalikult ka mitte lubat, siis üritab bürokraat kasutada mingit asjalähedast säädust ning järgida seda täht-tähelt. Kui säädus ütleb, et mingid asjad pole üldjuhul üheselt lubat, aga et samas võib kasutada probleemi käsitlemisel parimat arusaama (beste skjønn), siis seda (parimat) arusaama ei kasutata, vaid asi keelatakse lihtsalt ära. Tundub, et norra bürokraadid järgivad põhimõtet, mille kohaselt mitte kedagi (bürokraati) ei karistata "ei" ütlemise eest, aga võidakse karistada "ja" ütlemise eest.

Tihtipääle võetakse Norras asju üle Rootsist ja vastupidi, tavaliselt paraku vaid neid asju ja asjade korraldusi, mis teises riigis on juba untsu läind ning sellest untsu minekust teavad isegi rinnalapsed (mõlemas riigis!). See selleks. Aga bürokraatia on kahes kuningriigis täiesti erinev. Olen mõtisklend põhjuste üle ning jõund järeldusele, et siin võib tegemist olla traditsiooniga ja/või selle puudumisega.

Norra on iseseisev bürokraatiaga Kuningriik olnd vaid veidi üle saja aasta. Varasemad ajad ei lähe arvesse, kuna ürgse iseseisvuse ajal polnd bürokraatiat kui sellist olemas, hilisemad bürokraadid olid aga pärit kas Taanist või Rootsist. Kuna Norras puuduvad bürokraatia pikaajalised traditsioonid/dünastiad, kus lapsed astuvad tihtipääle vanemate jälgedes, siis on puudu ajalooline kogemus isiklisel/perekondlikul tasandil, kus seda kogemust saaks kasutada oma töös halli tsooni jäävate probleemide inimlikul lahendamisel kaaskodanike kasuks (kes on tegelikult riigivõimu kõrgeima kandjana delegeerind läbi esinduskogu ja valitsuse nende probleemidega tegelemise bürokraatidele - eeldusega, et neid probleeme lahendataks võimalikult tihti delegeerijate kasuks).

Rootsi bürokraatia ajalugu/traditsioon on kordades pikem norra omast, mistõttu rootsi bürokraatideks on tihtipääle/valdavas enamuses (?) isiklise/perekondliku kogemusega inimesed, mistõttu oma otsuste tegemises bürokraadina ollakse tunduvalt inimlikum ja vabam ning ei kardeta seetõttu teha otsuseid nende kasuks, kes maksavad bürokraatidele palka (maksumaksjad - kui mõni lugeja juhtumisi ei mäleta).

Samas on ka Norras võimalik teoreetiliselt asju lahendada parima arusaama põhimõttel, paraku eelneb selliste lahenduste otsimisele ja rakendamisele reeglina skandaal massimeedias. Nii kaua kui asjast ei kirjutata lehes, ei räägita raadios või ei näidata TV-s, nii kaua asi ka ei lahene kodaniku kasuks. Ilmekaks näiteks on lugu minu kunagise kolleegiga Førde's. Minu bulgaarlasest kolleeg vajas meie osakonda tööle asumiseks uut tööluba (asi toimus eelmise Millenniumi lõpus), mille väljastamine venis  ja venis. Probleemiks oli asjaolu, et kolleeg oli tulnd tööle Norrasse ühte teise haiglasse ülemarsti/spetsialisti kohale. Pääle keelekursuste läbimist selgus, et kolleegi oskused ei vastand kõikidele sellele ametikohale esitet nõuetele ning tema töölepingut ei pikendet enam. Kolleeg taotles assistentarsti ametikohta meie haiglas, millise koha pääle temaga ka tööleping sõlmiti. Tööleping näpus taotles kolleeg juba uut tööluba, mille alusel teda oleks saand vormistada meie osakonda assistentarsti kohale. Kuna kolleeg oli aga haiglat (tööandjat) vahetand, siis vastavalt säädustele ei tohtind ta tööle asuda enne uue tööloa väljastamist - samas haiglas jätkates (ka madalama ametikoha pääl) oleks ta võind edasi töötada alates tööloa pikendamise taotluse sisse andmise hetkest.

Kui töölepingu algushetk oli juba möödund ning asja kulu füüsikalis-keemilised omadused meenutasid üha rohkem ja rohkem kastreerit pulli saliivi keemilist koostist, tipsas meie osakonna juhtkond NRK (Norra Ringhääling) kohalikku toimetust, kes siis kohalike saadete rubriigis asjast mõneminutilise kokkuvõtte tegi lõpetades lubadusega asjade käigul edaspidi silma pääl hoida. Tööluba kleebiti kolleegi passi järgmisel päeval. The same procedure as every year, James!

Kuidas siis lood on EV-s? Arvan, et need, kes elavad Eestis, teavad bürokraatia olukorrast sääl tunduvalt rohkem kui mina, kes ma Eestis vaid käibemaksu maksan ning puude kasvukiiruse statistikaga tegelen. Aga see ei takista minul kui EV kodanikul püstitada küsimust teistele EV kodanikele selle bürokraatia arengu/kasvuga seonduvate probleemide kohta. Probleeme paraku on ning tundub, et tuleks tõsiselt mõtiskleda selle üle, millist riiki (ja bürokraatiat) meie, EV riigivõimu kõrgeimad kandjad, tahame.

EV bürokraatia on veel noorem kui Norra Kuningriigis. Mida kiiremini me endale teadvustame võimalike probleemide olemasolu, seda kergem on meil suunata meie bürokraatiat arenguristmikul Rootsi suunas ning hoiduda Norra tee käimisest. Haridus kui selline (probleemide teadvustamine ning võimalike alternatiivlahenduste uurimine) võib asendada piisava ajaloolise traditsiooni/kogemuse puudumist.

Ka kõrvalseisjale on näha, et eesti bürokraatial on tendentse norrastumiseks ning permanentse "ei" seisundiks, kuigi samas on ka teada päris palju "ja" näiteid, mistõttu on lootust, et üritame kasta (veel) kasvavat kapsast. On näiteid, kus "ja" on tulnd alles pääle ajakirjanduse sekkumist. Kaaskodanik Ethel Köök sattus Ghana's raskustesse, temalt varastati tema kott koos passiga. Ilma passita polnd võimalik riigist lahkuda maitsi, ajutise reisidokumendiga lennureisi takistas tervislik seisund. Kaks aastat (!) ei teind meie riik meie kaaskodaniku hääks mitte kui midagi. Alles pääle ajakirjanduse sekkumist leiti vajalikud 2500 EUR konsulaarametniku lähetamiseks Ghana'sse ning nüüdseks on kaaskodaniku probleemid loodetavasti lahendet. Ilmekas näide sellest, et riigi ülesandeks on suurte asjade lahendamine, aga riigi mainet kujundavad väikesed asjad, mille hind rahaliselt on tegelikult tühine. 2500 EUR koonerdamine rikkus Meie Riigi mainet meie silmis nii palju, et mitte mingist 2500 EUR ei piisa, et mainelangust olematuks teha. Üksikjuhtumi tuhandeline raha võib omada tunduvalt suuremaid tagajärgi kui riigi eelarvest kulutet miljardid nõndanimetet suurte asjade pääle.

EV säädused reguleerivad põhiliselt riigi suhet kodanikega ning kodanike omavahelisi suhteid. Lisaks reguleerivad EV säädused ka EV suhteid meie riigis viibivate/elavate teiste riikide kodanikega. Rahvusvahelised lepingud reguleerivad meie riigi suhteid teiste riikidega. Lisaks teiste riikide (põhiliselt VF) kodanikele, elab EV-s üle 100 000 sellise inimese, kes pole muretsend endale selle riigi kodakondsuse tunnistust, millise riigi kodanikeks nad sünnijärgselt on (põhiliselt VF: VF Konstitutsiooni kohaselt on VF kodanikeks kõik NSVL ajal VNFSV-s sündind isikud, VF Konstitutsioonikohtu otsuse kohaselt on VF kodanikeks ka kõik nende järeltulijad, ükskõik, mis riigis nad ka poleks sündind). Kuna EV ei saa neid sundida muretsema endale tunnistust sünnijärgsest kodakondsusest ning need inimesed pole soovind taotleda enestele EV kodakondsust naturalisatsiooni teel, siis loetakse neid nõndanimetet kodakondsuseta isikuteks.

EV kohuseks on oma kodanike õiguste eest seismine, lisaks on rida õigusi ant EV mittekodanikest püsielanikele. Igapäevases elus jookseb suur lõhe meie ühiskonnast läbi. Vaatamata suurtele kulutustele riigi poolt, on seda lõhet raske vähendada. Seetõttu on kurb, et meie riik ei kasuta kättesaadavaid odavaid võimalusi lõhe vähendamiseks ning riigi maine parandamiseks nende hulgas, kes siin püsivalt elavad, aga kes on mingitel isiklistel põhjustel otsustand EV kodakondsust mitte taotleda.

Suured isiksused (mitte sama, mis kõrged ametnikud või kõikvõimalikud tunt isikud!) ajaloos on meile õpetand, et tuleb olla oma vigade suhtes tunduvalt kriitilisem kui teiste vigade suhtes ning suuremeelsust tuleb näidata endast nõrgemate suhtes ka siis, kui nõrgemal pole õigus. Kui võrrelda riiki inimesega, siis on inimene alati nõrgem kui riik. Alati. Seetõttu peaks riik inimestega ümber käima suuremeelselt, mida ta ei saa paraku iga kord teha teiste riikidega suheldes. Kui EV ei saa näituseks teha ühele oma riiakale naabrile pidevalt (ühepoolseid) järeleandmisi, kuna need toovad endaga kaasa vaid uusi nõudmisi ja uut tüli (1000 aastat vastavat kogemust), siis seda suuremeelsem peaks olema inimeste suhtes.

Lugesin eile juhtumit 26 aastasest VF kodanikust Vitali Sorokin'ist. Ta on sündind EV territooriumil NSVL okupatsiooni ajal. Eland püsivalt siin kuni ta kaks aastat tagasi asus elama/tööle Madalmaade Kuningriiki. Sääl sai ta elada ja töötada EV elamisloa alusel. Ma pole vastava vajaduse puudumisel kursis EV elu- ja töölubade sääduste ja korraga, aga analoogiaid teistest riikidest üle kandes kahtlustan, et elamisluba aegub mingi aja jooksul ka siis, kui tegemist on püsielamisloaga (kui tal see nüüd oli), seda juhul kui püsiloa omanik pole riigis viibind mingi kindla aja jooksul (kaks aastat?). Elamisloa pikendamise taotlus tuleb anda sisse vastavalt säädusele õiges kohas ja õigel ajal. Hr. Sorokin jäi oma taotluse sisse andmisega hiljaks ligi kaks kuud. Sääduste mitte tundmine ei vabasta sääduste täitmisest ning säädust hr. Sorokin rikkus.

Kuna EV kirjutas paar päeva tagasi alla leppele VF-ga isikute tagasi võtmise kohta (mis nime all see nüüd täpselt oli?), siis plaanib EV Migratsiooniamet kuuldavasti (lasta?) arreteerida hr. Sorokin pääle hr. Sorokin'ile ettekirjutet riigist lahkumise aja möödumist ning saata ta välja VF-i. Probleem on selles, et hr. Sorokin pole kunagi VF-s eland ning tal pole sääl ka omakseid. Teine probleem on selles, et kui ta taotleb uut elamisluba VF-s, siis pole tal ka piisavalt alust selleks, et EV talle võiks vastava loa anda.

Ma ei propageeri sääduste rikkumisi. Küll aga kutsun ma üles suuremeelsusele ning parima arusaama rakendamisele. Võin tuua paralleeli norra bürokraatiast, mis saatis Norra Kuningriigist VF-i välja ühe noore ja harit Maria Amelie nimelise daami, kelle süü oli selles, et tema vanemad olid asüüli taotlemisel esitand valeandmeid. Ei aidand ei see, et neid andmeid esitasid tema vanemad ning et Maria ise oli asüüli taotlemise ajal alaealine, ei aidand ei norra haridus ega ka norra elukaaslane. Välja ta saadeti ning rahulolematus UDI ja valitsuse tegevusega/tegematusega oli elanikkonna seas suur.

Hr. Sorokin'i puhul on tegemist inimese suhtega riigiga. Inimene on rikkund säädust, aga ta pole kriminaalne. Ta on võõrriigi kodanik, aga ta on siin sündind ja eland siin sisuliselt kogu senise elu. Ta on teind oma saatust mõjutavaid otsuseid (kodakondsus) ja vigu (taotluse esitamise aeg) ning need on ta ise teind. Aga EV võiks siiski olla suuremeelne.

Riik on suurte asjade otsustamiseks ja tegemiseks, aga riigi maine üle otsustavad väikesed igapäevased sammud. Nagu ma kirjutasin oma eelmises blogis, võib riigi mainet mõjutada välismaiste turistide ja investorite silmis selline pisiasi nagu lennujaama tualeti puhtus tunduvalt rohkem kui 20 aasta jooksul teht ränkraske töö. Samuti võib meie riigi mainet meie oma riigis ning eriti lõhest sinnapoole jääjate silmis mõjutada selline rahaliselt mitte midagi maksev asi nagu ühe siin sündind ja kasvand inimese elamisluba ja selle väljastamine.

Oma kodakondsuse järgsest riigist võib ta saada reaalselt vaid seda sorti abi, millist ei meie ega ka EV näha-kuulda-lugeda ei soovi ning mida on tunduvalt kergem ära hoida kui on sellise (propaganda)abi tulemuste neutraliseerimiseks tehtavate vajalike pingutuste hulk ja nende hind.

Kuidas lahendaks sellise olukorra minu rootslasest ideaalametnik/otsustaja? Ei oska seda öelda, aga loodan, et ta leiaks ühe inimliku lahenduse. Milline oleks minu nägemus asja lahendamisest? Kasutada parimat arusaama. EV on seda juba teind, toon siinkohal näite hr. Evhen Tsybulenko tööloaga. EV andis hr. Tsybulenko'le eriliste teenete eest EV kodakondsuse, otsus, millega ma olen täiesti ühel nõul. Paraku viivitas Ukraina hr. Tsybulenko vabastamisega Ukraina kodakondsusest. Seetõttu oli tal vaja taotleda uut tööluba, kuna kodakondsuse tunnistuse sai talle väljastada alles pääle Ukraina kodakondsusest vabastamist. Vastavalt säädusele jäi ka tema hiljaks uue tööloa taotluse esitamisega ning teda ähvardas absurdne situatsioon - pääle eriliste teenete eest kodakondsuse saamist välja saatmine tööloa taotluse reeglite rikkumise pärast. Õnneks on meie bürokraatide hulgas siiski piisavalt palju talupojalikku kainet mõistust ning asi lahendati parima arusaama kohaselt.

Kui rakendada parimat arusaama nii, et ei rikuks otseselt säädusi, siis peaks olema võimalik lahendada ka hr. Sorokin'i olukord. Kui seda ei saa lahendada EV-i pinnal, siis tuleks kõik teha selleks, et hr. Sorokin'il oleks juba teada, kuidas ja kuhu anda sisse uus elamisloa taotlus, selles Konsulaadis peaks olema teada nimeliselt konkreetne ametnik, kes saadaks koheselt taotluse edasi Kodakondsuse- ja Migratsiooniametisse, kus elamisluba väljastataks siis ka koheselt. Ärge rikkuge säädust, aga kasutage parimat arusaama. Kui hr. Sorokin saaks pääle elamisloa taotluse esitamist (juhul kui seda tõesti on vaja teha Moskvas, Pihkvas või St. Peterburis) uue elamisloa järgmisel päeval, siis oleks ka lõhe meie ühiskonnas homme ehk millimeetri võrra väiksem kui eile. Maine algab ja lõpeb pisiasjadega. On aeg võtta vastu otsus, milleks ja milliseks peab saama Meie Riik edaspidi, kuhu me läheme ja kuidas me käitume. Asi pole mitte niivõrd hr. Sorokin'i juhtumis kui sellises, vaid selles, et selle juhtumi lahendamine annab nii meie otsustajaile võimaluse mõelda, millist teed peaks EV ja meie bürokraatia liikuma/arenema, kui ka meile näha selle otsustamise tulemusi ja võrrelda neid tulemusi meie oma arusaamade ja nägemustega meist endast ja meie riigist.

Mida saaksin mina teha sellise situatsiooni lahendamiseks? Ma saan saata lingi oma blogiga ning selles kajastuva probleemikäsitlusega EV Pääministrile küsimusega, milline on tema nägemus EV tulevikust ning selle maine dünaamikast. Loodan, et Pääminister (tema kantselei) leiab võimaluse seda nii lugeda, kui ka sellele reageerida/vastata ning seda erinevalt minu esimesest/eelmisest kirjast Pääministrile aasta tagasi ühe teise probleemiga, millele ma pole vastust senini veel saand.

Aga eks ma annan teile teada, kuidas seekord läheb.

Siin Oslos on täna ilus ilm, soovin seda teilegi!

søndag 18. september 2011

Häbi

Jälle on mul häbi. Ma tean, et inimesed on erinevad, aga siiski - miks just mina olen nende häbelike hulka sattund? Miks need, kelle tööülesannete hulka kuulub teat asjade lahendamine ning nende asjade tõrgeteta toimimise eest vastutamine, miks nemad häbi ei tunne?

Tulin täna (18.septembril) Tallinnast lennukiga koju. Tualeti külastamine enne lennukisse sisenemist on alati hästi kulutet aeg, aga Lennart Meri nimelises rahvusvahelises Tallinna Lennujaamas on see paraku vaid häbitunnet põhjustav tegevus. Ma pole selle lennujaama teenuste mitte just eriti tihe kasutaja, aga kätt südamele pannes ei tule mul meelde ühtegi korda, kui selles lennujaamas tualettruumi sisenemine poleks esile kutsund vaid negatiivseid elamusi.

Seekordset hinnangut tualeti puhtusele võiks iseloomustada tabava eestikeelse sõnaga - rõve. Detailidesse ei taha minna, aga selline see tualeti väljanägemine täna oli.

Lennart Meri keeraks end hauas ringi kui vurrkann kui ta vaid teaks, milline olukord valitseb tema nimelises lennujaamas. Eriti kui meelde tuletada tema omaaegset pressikonverentsi Tallinna lennujaama tualetis.

Tualeti seinal oli kenaste silt, et Larissa oli tualeti puhastand kell 15.35, aga minu sisenemisel oli kell juba 16.55 ning puhtusest polnd tualetis enam jälgegi.

Mis muljega Eesti Vabariigi päälinnast Tallinnast lahkusid sama tualetti külastand turistid, ei taha ennustada, aga kahtlustan, et see mulje ei saand olla parem minu omast.

Kõige kurvem on see, et ei õnnestund leida ühtegi lennujaama töötajat, kes võinuksid teha midagi selleks, et külastajate mulje lennujaamast olnuks parem.

Infolaua sarnase moodustise taga istuvad neiud väitsid, et nende asi oli tutvustada messi- ja näituste võimalusi Tallinnas ning et neisse ei puutund tualettruumide seisukord lennujaamas - majas, kus nad töötavad üritades turiste veenda selles, et just Tallinn on see koht, kuhu tuleb messile ja näitustele tulla.

Järgmisena kohtasin gate'ide juures seisvaid näitsikuid, kelle rinnas olnd sildid algasid sõnadega Tallinna lennujaam. Selgus, et ka neid ei huvitand Tallinna ühe olulisema visiitkaardi ühe vajalikema ruumi seisund. Nemad pidid vaid tutvustama neid imelisi võimalusi, mis meile pidid avanema Tallinna lennujaamast lennates kõikvõimalikesse suundadesse Finnairi vahendusel.

Mina lennujaama teenuste kasutajana ei saa siiski aru, miks ma peaksin olema huvitet sellest lennujaamast kusagile lendamisest, kui mul lennujaamale mõeldes tuleb esimese eestikeelse sõnana pähe vaid peldik.

Inimesed on loomulikult erinevad. Aga miks just minul on eestlasena ja EV kodanikuna häbi selle pärast, et Lennart Meri nimelise rahvusvahelise Tallinna lennujaama tualett on sõna otses mõttes peldik? Miks pole häbi neil, kes sääl majas töötavad, rääkimata juba neist, kelle tööülesannete hulka kuulub lennujaama puhtuse eest hoolitsemine ning selle eest vastutamine? Kas tõesti on lugu vaid selles, et nende jaoks on lennujaama räpane tualett vaid üks räpane ruum ning minu jaoks, kes ma Eestis ei ela, on see ruum minu kodumaa esimeseks/viimaseks palgeks välisilma suunas. Palgeks, mille väljanägemise eest ma eestlasena end samuti vastutavaks pean, kuigi minu tööülesannete hulka ei kuulu ei selle tualeti koristamine ega ka selle koristamise organiseerimine? Võib-olla tuleks keelata neil, kes vastutavad lennujaama tualeti puhtuse eest, kasutada oma teenistustualette ning kohustama neid kasutama vaid üldkasutatavat tualetti,  nii et neil oleks reaalne võimalus hinnata oma töö tulemust?

Tundub, et asjapulki ei huvita nende töö tulemus. Ja nii häbenemegi eesti firmade kehva töö pärast meie, kes me Eestis ei elagi. Aga nii see on, et kui midagi Eestimaaga seonduvat on jälle korrast ära, siis peame meie aru andma oma sõpradele, tuttavatele, töökaaslastele ja naabritele, et miks just meie oleme asjadel Eestimaal last üle käte minna.

Mida saaksime me teha, et meie kodumaa visiitkaardiks poleks peldik? On teil häid soovitusi?

Soovin teile ainult ilusat ja kaunist teie ümber ja ka sees!

tirsdag 13. september 2011

Hääd uudised ja halvad uudised

Kurb lugu on selles, et häid uudiseid pole. Uusimaks halvaks uudiseks siinmail on eile toimund kommunaalvalimised Norras, õigemini nende valimiste tulemus. Nagu ikka võitsid poliitikud ja kaotas rahvas. Kui kõvasti rahvas kaotas sel korral, saab olema näha lähemate aastate jooksul. Ehk teiste sõnadega, tulemus nagu alati. Suleliste ja karvaste ning puulaste ja tohtlaste vahekord muutub, aga kaotaja on alati sama.

Kuna ainult halbade uudistega ei saa piirduda - päälkiri sai juba nii rumalalt valmis kirjutet, siis tuleb jagada mingit positiivset elamust oma elust. Ning kuna kõiksugused reisikirjad on ääretult popid, eriti need, milles ei räägita mitte niivõrd oma reisist ja maast, mida külastati, kuivõrd oma enese või oma armastatu isikust ja suhetest, siis üritan ka mina sellise jutu teile rääkida.

Ma olen nimelt Vatikanis Sixtuse Kabelis 12 minutit üksinda istund ja korduvate tsensuuride käigus muudet laemaalinguid imetlend. Ning seejärel olen ma ihuüksinda jalutand piki mitmesajameetriseid Vatikani koridore väljapääsuni. Arvan, et selliseid inimesi, kes on ihuüksi Sixtuse Kabelis olnd ning seejärel üksinda mööda Vatikani koridore jalutand, päris vähe. Eriti minusuguste lihtsurelike seas. Kui järele mõtlema hakata, siis ega ka nõndanimetet väljapaistvuste seas (ükskõik, mis põhjusel nad silma ei peaks ka torkama) ei saa olla palju neid, kes samasugust olukorda on kogend. Sest kindlasti on neil kaasas alati seltskond, ilma kelleta nad ei pruugikski niivõrd silma paista.

Minuga juhtus selline õnnelik lugu 2005. aasta septembris. Viibisin Roomas Euroopa õla- ja küünarliigese kirurgia kongressil. Nagu alati, oli ka sel kongressil oma sotsiaalne programm, mille raames sai erinevatest üritustest osa võtta. Üheks punktiks oli Vatikani ja Sixtuse Kabeli külastamine. Kuna kongress toimus päeval, siis olid kongressi korraldajad kokku leppind kongressil osalejaile privaatse tuuri õhtuseks ajaks, mil Sixtuse Kabel oli tavakülastajaile juba sulet.

Kella seitsmeks õhtul kogunesimegi Vatikani Sixtuse Kabeli tuuri sissepääsu juurde. Silma järgi on rahvahulka raske hinnata, aga paarsada võis meid küll olla. Vahetult enne tuuri algust ronis ühe tooli otsa üks korraldaja, kes teatas, et kuna meie hulgas on ka need, kes lisaks Sixtuse Kabeli külastamisele on end kirja pand ka Rooma linnapää poolt korraldatavale õhtusöögile ning kuna see õhtusöök algab kell kaheksa, siis lastakse kõigepäält sisse need, kes pääle Sixtuse Kabelit linnapää õhtusöögile lähevad, kuna muidu nad ei jõua õigeks ajaks kohale.

Õhtusööjad kogunesidki väravate ette ning esimene grupp lastigi sisse. Kuna aga selgus, et õhtusöögile minejaid oli 29 ning iga grupi suuruseks oli 30, siis võeti sellesse gruppi lisaks üks selline inimene, kes õhtusöögile ei plaanind minna. Kuna mina seisin säälsamas kõrval, siis selleks inimeseks osutusin mina.

Tuur oli üles ehitet selliselt, et iga grupiga läks kaasa üks giid, kes siis liikus oma grupiga läbi koridoride Sixtuse Kabeli poole, tehes iga 50 meetri tagant peatuse ning jutustades lugusid seintel rippuvate vaatamisväärsuste kohta. Iga uus grupp startis iga 5 minuti tagant, nii et kui ühes kohas sai jutt otsa ning oli aeg edasi liikuda, tuli uus grupp sõna otseses mõttes eelmisele grupile selga.

Ja nii me pendeldasimegi lõõtsmooniku moodi kuni ühel hetkel giid avastas, et kell on juba pool kaheksa läbi ning me pole veel Sixtuse Kabeli lähedalgi. Grupi nõusolekul jätsime seejärel õige mitmed peatused tegemata ning saabusimegi Sixtuse Kabelisse. Pääle 10 minutilist juttu kabelist ja laemaalingutest teatas giid, et tema jutt on seega läbi ning et nüüd võivad kõik veel mälestuseks pilte teha ning pääle seda teise ukse kaudu teiste koridoride kaudu väljapääsu poole liikuda ning õhtusöögile suunduda. Nende sõnadega jättis ta meid Sixtuse Kabelisse.

Kuna minul kiiret polnd, siis istusin seina ääres olevale pingile kabeli selles osas, kus kardinalid istuvad paavsti valimise ajal ning jäin laemaalinguid imetlema. Pääle kõva pildistamist lahkusid teised grupi liikmed, kes pidid õhtusöögile kiirustama.

Läks õige mitu minutit, enne kui ma avastasin, et olen kabelis üksinda. Sellest hetkest ei pakkund laemaalingud enam sellist huvi kui tõdemine, et olin kabelis ihuüksinda. Ei külastajaid, ei valvureid, ei giidi (kes teadis, et teised grupid tulevad nagunii kohe järgi).

Kui möödund oli juba 12 minutit üksinduse nautimist, tuli kabelisse järgmine grupp, kes polnd koridorides kiirustand nagu meie grupp, kel oli järgmine üritus juba ootamas.

Kuna ma olin kabelit ja oma üksindust selles piisavalt imetlend, siis oli aeg lahkuda. Lonkisin üksinda mööda tühje koridore väljapääsu poole seisatades iga koridori keskel ning vaadates tühja koridori mõlemas suunas. Ning igal sammul väljapääsu poole nautisin oma üksindust ja väiksust taustsüsteemi suhtes.

Kuivõrd suure vedamisega tegemist oli, sain veelkord kinnitust järgmisel päeval Toomkirikus, kus minu suhet tunduvalt suurema Toomkiriku saaliga võib võrrelda kui suhet ühe silgu ja silke täis tünni vahel.

Olen hiljem üritand teoreetiliselt välja mõelda olukorda, kus minusugune inimene võiks üksinda Sixtuse Kabelis ja Vatikani koridorides olla, aga see pole õnnestund. Liiga palju faktoreid, mis peavad klappima. Võib-olla on selline tõenäosus isegi väiksem kui loto päävõidu saamine.

Aga ilus ja omapärane juhtum meelde tuletamiseks kogu eluks.

Ilusat päeva ning ainult häid uudiseid teistelegi!

tirsdag 6. september 2011

Ida-suunaline arutelu

Sattusin mõned päevad tagasi lugema ühte venekeelset saiti, kus oli iseloomustet olukorda kõikides endistes NSVL-i osades.

Kommenteerisin Eesti kohta käivat artiklit, kommentaarist on nüüd välja kasvand arutelu. Autori viimastele kommentaaridele on mul veel vastamata, teen seda õhtul kui olen taas klaviatuuri juures, millega saab venekeelseid vastuseid kirjutada.

Kui kellelgi peaks huvi olema sellise arutelu lugemise vastu või soovib ka oma sõna sekka öelda, siis saab seda teha vastaval lingil:

http://www.globuss.info/archives/1198/comment-page-1#comment-623

Seniks ilusat päeva kõigile!