Häbi

Jälle on mul häbi. Ma tean, et inimesed on erinevad, aga siiski - miks just mina olen nende häbelike hulka sattund? Miks need, kelle tööülesannete hulka kuulub teat asjade lahendamine ning nende asjade tõrgeteta toimimise eest vastutamine, miks nemad häbi ei tunne?

Tulin täna (18.septembril) Tallinnast lennukiga koju. Tualeti külastamine enne lennukisse sisenemist on alati hästi kulutet aeg, aga Lennart Meri nimelises rahvusvahelises Tallinna Lennujaamas on see paraku vaid häbitunnet põhjustav tegevus. Ma pole selle lennujaama teenuste mitte just eriti tihe kasutaja, aga kätt südamele pannes ei tule mul meelde ühtegi korda, kui selles lennujaamas tualettruumi sisenemine poleks esile kutsund vaid negatiivseid elamusi.

Seekordset hinnangut tualeti puhtusele võiks iseloomustada tabava eestikeelse sõnaga - rõve. Detailidesse ei taha minna, aga selline see tualeti väljanägemine täna oli.

Lennart Meri keeraks end hauas ringi kui vurrkann kui ta vaid teaks, milline olukord valitseb tema nimelises lennujaamas. Eriti kui meelde tuletada tema omaaegset pressikonverentsi Tallinna lennujaama tualetis.

Tualeti seinal oli kenaste silt, et Larissa oli tualeti puhastand kell 15.35, aga minu sisenemisel oli kell juba 16.55 ning puhtusest polnd tualetis enam jälgegi.

Mis muljega Eesti Vabariigi päälinnast Tallinnast lahkusid sama tualetti külastand turistid, ei taha ennustada, aga kahtlustan, et see mulje ei saand olla parem minu omast.

Kõige kurvem on see, et ei õnnestund leida ühtegi lennujaama töötajat, kes võinuksid teha midagi selleks, et külastajate mulje lennujaamast olnuks parem.

Infolaua sarnase moodustise taga istuvad neiud väitsid, et nende asi oli tutvustada messi- ja näituste võimalusi Tallinnas ning et neisse ei puutund tualettruumide seisukord lennujaamas - majas, kus nad töötavad üritades turiste veenda selles, et just Tallinn on see koht, kuhu tuleb messile ja näitustele tulla.

Järgmisena kohtasin gate'ide juures seisvaid näitsikuid, kelle rinnas olnd sildid algasid sõnadega Tallinna lennujaam. Selgus, et ka neid ei huvitand Tallinna ühe olulisema visiitkaardi ühe vajalikema ruumi seisund. Nemad pidid vaid tutvustama neid imelisi võimalusi, mis meile pidid avanema Tallinna lennujaamast lennates kõikvõimalikesse suundadesse Finnairi vahendusel.

Mina lennujaama teenuste kasutajana ei saa siiski aru, miks ma peaksin olema huvitet sellest lennujaamast kusagile lendamisest, kui mul lennujaamale mõeldes tuleb esimese eestikeelse sõnana pähe vaid peldik.

Inimesed on loomulikult erinevad. Aga miks just minul on eestlasena ja EV kodanikuna häbi selle pärast, et Lennart Meri nimelise rahvusvahelise Tallinna lennujaama tualett on sõna otses mõttes peldik? Miks pole häbi neil, kes sääl majas töötavad, rääkimata juba neist, kelle tööülesannete hulka kuulub lennujaama puhtuse eest hoolitsemine ning selle eest vastutamine? Kas tõesti on lugu vaid selles, et nende jaoks on lennujaama räpane tualett vaid üks räpane ruum ning minu jaoks, kes ma Eestis ei ela, on see ruum minu kodumaa esimeseks/viimaseks palgeks välisilma suunas. Palgeks, mille väljanägemise eest ma eestlasena end samuti vastutavaks pean, kuigi minu tööülesannete hulka ei kuulu ei selle tualeti koristamine ega ka selle koristamise organiseerimine? Võib-olla tuleks keelata neil, kes vastutavad lennujaama tualeti puhtuse eest, kasutada oma teenistustualette ning kohustama neid kasutama vaid üldkasutatavat tualetti,  nii et neil oleks reaalne võimalus hinnata oma töö tulemust?

Tundub, et asjapulki ei huvita nende töö tulemus. Ja nii häbenemegi eesti firmade kehva töö pärast meie, kes me Eestis ei elagi. Aga nii see on, et kui midagi Eestimaaga seonduvat on jälle korrast ära, siis peame meie aru andma oma sõpradele, tuttavatele, töökaaslastele ja naabritele, et miks just meie oleme asjadel Eestimaal last üle käte minna.

Mida saaksime me teha, et meie kodumaa visiitkaardiks poleks peldik? On teil häid soovitusi?

Soovin teile ainult ilusat ja kaunist teie ümber ja ka sees!