Kurb lugu on selles, et häid uudiseid pole. Uusimaks halvaks uudiseks siinmail on eile toimund kommunaalvalimised Norras, õigemini nende valimiste tulemus. Nagu ikka võitsid poliitikud ja kaotas rahvas. Kui kõvasti rahvas kaotas sel korral, saab olema näha lähemate aastate jooksul. Ehk teiste sõnadega, tulemus nagu alati. Suleliste ja karvaste ning puulaste ja tohtlaste vahekord muutub, aga kaotaja on alati sama.
Kuna ainult halbade uudistega ei saa piirduda - päälkiri sai juba nii rumalalt valmis kirjutet, siis tuleb jagada mingit positiivset elamust oma elust. Ning kuna kõiksugused reisikirjad on ääretult popid, eriti need, milles ei räägita mitte niivõrd oma reisist ja maast, mida külastati, kuivõrd oma enese või oma armastatu isikust ja suhetest, siis üritan ka mina sellise jutu teile rääkida.
Ma olen nimelt Vatikanis Sixtuse Kabelis 12 minutit üksinda istund ja korduvate tsensuuride käigus muudet laemaalinguid imetlend. Ning seejärel olen ma ihuüksinda jalutand piki mitmesajameetriseid Vatikani koridore väljapääsuni. Arvan, et selliseid inimesi, kes on ihuüksi Sixtuse Kabelis olnd ning seejärel üksinda mööda Vatikani koridore jalutand, päris vähe. Eriti minusuguste lihtsurelike seas. Kui järele mõtlema hakata, siis ega ka nõndanimetet väljapaistvuste seas (ükskõik, mis põhjusel nad silma ei peaks ka torkama) ei saa olla palju neid, kes samasugust olukorda on kogend. Sest kindlasti on neil kaasas alati seltskond, ilma kelleta nad ei pruugikski niivõrd silma paista.
Minuga juhtus selline õnnelik lugu 2005. aasta septembris. Viibisin Roomas Euroopa õla- ja küünarliigese kirurgia kongressil. Nagu alati, oli ka sel kongressil oma sotsiaalne programm, mille raames sai erinevatest üritustest osa võtta. Üheks punktiks oli Vatikani ja Sixtuse Kabeli külastamine. Kuna kongress toimus päeval, siis olid kongressi korraldajad kokku leppind kongressil osalejaile privaatse tuuri õhtuseks ajaks, mil Sixtuse Kabel oli tavakülastajaile juba sulet.
Kella seitsmeks õhtul kogunesimegi Vatikani Sixtuse Kabeli tuuri sissepääsu juurde. Silma järgi on rahvahulka raske hinnata, aga paarsada võis meid küll olla. Vahetult enne tuuri algust ronis ühe tooli otsa üks korraldaja, kes teatas, et kuna meie hulgas on ka need, kes lisaks Sixtuse Kabeli külastamisele on end kirja pand ka Rooma linnapää poolt korraldatavale õhtusöögile ning kuna see õhtusöök algab kell kaheksa, siis lastakse kõigepäält sisse need, kes pääle Sixtuse Kabelit linnapää õhtusöögile lähevad, kuna muidu nad ei jõua õigeks ajaks kohale.
Õhtusööjad kogunesidki väravate ette ning esimene grupp lastigi sisse. Kuna aga selgus, et õhtusöögile minejaid oli 29 ning iga grupi suuruseks oli 30, siis võeti sellesse gruppi lisaks üks selline inimene, kes õhtusöögile ei plaanind minna. Kuna mina seisin säälsamas kõrval, siis selleks inimeseks osutusin mina.
Tuur oli üles ehitet selliselt, et iga grupiga läks kaasa üks giid, kes siis liikus oma grupiga läbi koridoride Sixtuse Kabeli poole, tehes iga 50 meetri tagant peatuse ning jutustades lugusid seintel rippuvate vaatamisväärsuste kohta. Iga uus grupp startis iga 5 minuti tagant, nii et kui ühes kohas sai jutt otsa ning oli aeg edasi liikuda, tuli uus grupp sõna otseses mõttes eelmisele grupile selga.
Ja nii me pendeldasimegi lõõtsmooniku moodi kuni ühel hetkel giid avastas, et kell on juba pool kaheksa läbi ning me pole veel Sixtuse Kabeli lähedalgi. Grupi nõusolekul jätsime seejärel õige mitmed peatused tegemata ning saabusimegi Sixtuse Kabelisse. Pääle 10 minutilist juttu kabelist ja laemaalingutest teatas giid, et tema jutt on seega läbi ning et nüüd võivad kõik veel mälestuseks pilte teha ning pääle seda teise ukse kaudu teiste koridoride kaudu väljapääsu poole liikuda ning õhtusöögile suunduda. Nende sõnadega jättis ta meid Sixtuse Kabelisse.
Kuna minul kiiret polnd, siis istusin seina ääres olevale pingile kabeli selles osas, kus kardinalid istuvad paavsti valimise ajal ning jäin laemaalinguid imetlema. Pääle kõva pildistamist lahkusid teised grupi liikmed, kes pidid õhtusöögile kiirustama.
Läks õige mitu minutit, enne kui ma avastasin, et olen kabelis üksinda. Sellest hetkest ei pakkund laemaalingud enam sellist huvi kui tõdemine, et olin kabelis ihuüksinda. Ei külastajaid, ei valvureid, ei giidi (kes teadis, et teised grupid tulevad nagunii kohe järgi).
Kui möödund oli juba 12 minutit üksinduse nautimist, tuli kabelisse järgmine grupp, kes polnd koridorides kiirustand nagu meie grupp, kel oli järgmine üritus juba ootamas.
Kuna ma olin kabelit ja oma üksindust selles piisavalt imetlend, siis oli aeg lahkuda. Lonkisin üksinda mööda tühje koridore väljapääsu poole seisatades iga koridori keskel ning vaadates tühja koridori mõlemas suunas. Ning igal sammul väljapääsu poole nautisin oma üksindust ja väiksust taustsüsteemi suhtes.
Kuivõrd suure vedamisega tegemist oli, sain veelkord kinnitust järgmisel päeval Toomkirikus, kus minu suhet tunduvalt suurema Toomkiriku saaliga võib võrrelda kui suhet ühe silgu ja silke täis tünni vahel.
Olen hiljem üritand teoreetiliselt välja mõelda olukorda, kus minusugune inimene võiks üksinda Sixtuse Kabelis ja Vatikani koridorides olla, aga see pole õnnestund. Liiga palju faktoreid, mis peavad klappima. Võib-olla on selline tõenäosus isegi väiksem kui loto päävõidu saamine.
Aga ilus ja omapärane juhtum meelde tuletamiseks kogu eluks.
Ilusat päeva ning ainult häid uudiseid teistelegi!
Ingen kommentarer:
Legg inn en kommentar