Tallinna lennujaama hiilgus ja viletsus

Kuna ma lõpetasin täna öösel Enn Vetemaa raamatu "Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus" lugemise, siis sobib just selline päälkiri tänast blogi päädistama. Eks Enn Vetemaa ole omakorda kasutand Honore de Balzac'i "Kurtisaanide hiilgus ja viletsus" päälkirja, aga see selleks. Olen lugend mõlemaid, kuid kuna Enn Vetemaa raamat on umbes 37 aastat värskemalt loet, siis olgu just tema raamatu päälkiri tänase blogi päälkirja inspiratsiooniks.

Kõrvalpõikena ka mõni sõna Enn Vetemaa raamatust. Oli huvitavalt kirjutet, teema kui selline on minuvanusele inimesele põnev, seda enam, et olen isikliselt akadeemik Naanu kaks korda kaheksakümnendatel aastatel kohand. Rõõmu valmistas ka asjaolu, et kirjanikuhärra on oma uue raamatu kirjutamisel teind pool sammu nõndanimetet eesti kirjakeele mant Johannes Aaviku kirjakeele poole. Raamatu sisu ja teostus on hää, ainukeseks negatiivseks märkuseks oleks ehk ühe laensõna kasutamine. Kui laename sõnu (tavaliselt ikka ladina keelest, kas siis otse või mõne teise keele kaudu - varem saksa, siis rootsi, vahepääl ka vene ning viimati inglise keele vahendusel), siis tuleks nimisõnad laenata nimisõnadest ning tegusõnad tegusõnadest. Paraku esineb palju juhtumeid, mil nimisõna laenutisest on juba tuletet tegusõna eesti keeles. Kõige tuntumaks on repressioon ja reprimeerimine, kus valdav enamus eestlasi ei kasuta mitte tegusõnast tuletet laensõna reprimeerima, vaid risustavad oma nii kirja- kui ka kõnekeelt vormiga, mida ma ei taha isegi mitte näitena siin kirja panna. Samas aga kasutavad samad inimesed tegusõna komprimeerima. Saa siis aru, miks osad vigased vormid nii jonnakalt nii paljude suud risustavad.

Kui meditsiini juurde minna, siis rääkides ruptuurist tuleb meeles pidada, et katki mineku korrektne laensõnaline vorm on rumpeerumine. Avulsioon aga tekib abvelleerumise tagajärjel.

Raamatus kasutet silma lõikavaks laensõnaks oli ühe nimisõnalise laensõna kasutamine tegusõna tuletamiseks. Tulemuseks oligi ühe äärmiselt ebaõnnestund tegusõna tekitamine. Ei hakka seda valevormi siin eraldi välja tooma, mainin vaid korrektseid vorme - kollaps kui tulemus tekib kollabeerumise kui protsessi tagajärjel.

Nii palju siis grammatikast, nüüd on aga aeg minna tänase hiilguse ja viletsuse manu Tallinna lennujaamas, kõrvalpõike teema lõpetuseks ütlen veel kord, et Enn Vetemaa raamat on põnev ning huvitavalt kirjutet, soovitan soojalt kõigile.

Tuleb kohe öelda, et hiilgus Lennart Meri nimelise Tallinna Rahvusvahelise Lennujaama juures on seot vaid tema nimega ning sellega, et tegemist on EV lennundusliku vitriiniga välisilma suunas. Sellega see hiilgus paraku piirdubki. Nimega ja staatusega. Ei vähem, ega rohkem.

Olen Tallinna Lennujaamas kogetust juba varem oma blogis kirjutand. Tänases blogis jagan seega värskeid muljeid. Miks mind Tallinna Lennujaamas valitsevad ebaolud üldse häirivad? Põhjuseks on see, et EV kodanikuna tunnen end osaliselt vastutavana selle eest, kuidas meie ise ning meie riik toimime ning välja paistame. Pikemat aega Skandinaavias elanuna julgen väita, et ma näen neid asju (konkreetselt siis Tallinna Lennujaamas toimivaid) sama moodi kui skandinaavlased. Vahe on vaid selles, et mina võtan nähtu hinge ning jagan oma muljeid nii selle blogi lugejaiga kui ka nende untsantsakatega, kes on otseselt vastutavad selle eest, et meie vitriini vaatamine ja kasutamine kõigile külalistele meeldiv ning mugav oleks. Vahe skandinaavlaste ja minu vahel ongi vaid selles, et nemad näevad asju ning teevad järeldusi tulevikuks, aga ei viitsi samas anda tagasisidet negatiivsete elamuste suhtes neile ülalpool mainit bürokraatidele, kelle palgas kajastub ka vastutus Tallinna Lennujaama hää toimimise pärast. Ka mina ei viitsi välismaal olles võtta ühendust bürokraatidega, kelle töö halb korraldus mõjutab minu kui külalise ja kunde hääolu. Ühendust ei võta, aga edaspidiseid reise plaanides võtan seniseid kogemusi arvesse.

Lennart Meri sai presidendina sellest aru ning tegi kõik selleks, et meie visiitkaardid muutuksid võimalikult tsiviliseerituks ning ei pidand end ka liiga uhkeks selleks, et mitte aidata asjade paranemisele kaasa kasvõi pressikonverentsi pidamisega lennujaama peldikus (nüüd, pääle Lennart Meri surma tuleb paraku taas lennujaama tualettruumi üsna tihti peldikuks kutsuda, kuna sellisena näeb see ruum välja. Hr Parts, kelle vastutusvaldkonda kuulub ka Tallinna Lennujaamas toimuv, peab aga tõenäoliselt oma väärikust alandavaks vastamist isegi temale teht kirjalikule järelpärimisele ning seda vaatamata kehtivatele säädustele, mille kohaselt tuleb igale kirjale vastata).

Kirjeldan siis oma tänaseid elamusi.

Esimene huvitav kogemus oli boarding card'ide välja printimine. Kirjutasin sisse ref. nr. ning minu suurimaks imestuseks kerkis arvuti ekraanile menüü, kus kästi valida kahe optsiooni vahel - kas tahan lennata Oslo'sse või siis Varssavisse. Pilet oli ostet Oslo'sse, pääle selle valiku kasutamist tuli veelkord nähtavale menüü Oslo nimega ning kästi valikut kinnitada. Polegi varem kusagil mujal saand check in'i tegemisel lennujaama arvutis küsimust selle kohta, kas ma mitte kusagile mujale sõita ei tahaks. Huvitav kogemus, huvitav.

Omapäraseks oli ka see, et prinditi välja vaid boarding card, aga mitte pagasi kleepriba, mida printis välja juba pagasi vastuvõtu luugi töötaja. Selle töötajaga oli samuti omalaadne kogemus. Näoilme kui nõukogude kaubandustöötajal tühja vitriini taga. Pagasi vastu võtmise - kahe reisija kaks kohvrit - pääle kulus ei rohkem ega vähem kui 14 minutit. Need luugid, kus teostati nii reisijate check in'i kui ka pagasi vastuvõttu ning mis oleksid pidand loogiliselt võttes aeglasemalt töötama kui vaid pagasi vastuvõtu luuk, need kulutasid iga reisija pääle umbes 2 minutit, aga pagasiluugi töötajal kulus kahe koos reisiva inimese ning nende kahe kohvri pääle 14 minutit. Kummagi käe nimetissõrmega kirjutati taas ja taas midagi arvutisse ning midagi ei sündind. Midagi ei selgitet, vabanduste pääle suud ei kulutet. Mingil hetkel tekkis juba arvamus, et ei jõuagi pagasit ära anda enne lennuki väljumist, aga õnneks lahenes pagasi ära andmine 14 minuti pärast. "Gate 16!" ning sellega oligi meie audients läbi.

Ma ei mäleta, millal juhtus varem selline lugu, et teenindaja juurest lahkudes ma ei soovind talle hääd päeva, aga kõige viimase sellise juhtumi fikseerin ma nüüd tänases blogis. See juhtus täna kell 10.16 Tallinna Lennujaamas pagasi ära andmise luugi juures. Kuidagi imelik oli soovida hääd päeva inimesele, kes ei ütle oma maksvatele kundele ei hääd päeva ega ei soovi neile ka hääd lendu. "Gate 16!"

Edasi aga läks asi aga lausa imelikuks. Security control. Kõigepäält üks naisturvaja, kes skannib Boarding card'id ning vaatab ID-kaarte. Edasi turvaväravad. Selleks, et õhukesed Boarding card'id ära ei kaoks, tuleb need pista kotti taskusse. Laptop kotist välja ning eraldi kasti. Kell, püksirihm, rahakott, mobiilid, võtmed, jakk. "Boarding card!" - sellist nõuet pole varem kusagil mujal kohand, ka mitte Tallinna lennujaama turvakontrollis mitte.

"Kas Te oma 5 meetri kaugusel istuvat kolleegi ei usalda?" - "Ei!"

Ning tulebki uuesti kastist otsida välja kott, teha lahti tasku ning näidata nõut pabereid. Turvakontrollist läbi. Rahakott, võtmed, mobiilid, püksirihm, arvuti kotti, jakk selga. Seejärel tunnen huvi, kust võiks leida turvajate ülemust. Juhatatakse naisülemuse juurde. Küsin, miks erinevalt teiste EL-i riikide lennujaamadest küsitakse Tallinnas sama paberit 5 meetrise vahega. Vastuseks on, et Lennuamet nõudvat. Seega tuleb siis Lennuametist küsida, mis mõte on selles korralduses, mis kõigele lisaks tekitab reisijale (kes muuseas maksavad palka nii pagasiluugi töötajaile, kui ka turvatöötajatele kui ka muudele untsantsakaile - ka Lennuametist) vaid tüli ja ebamugavust.

Check in'is tuleb piletit ja ID pabereid küsida. Kui lennukiga peaks midagi juhtuma (kolm korda üle õla!), siis on lihtne näha, kes siis lennukil olid. Turvakontrolli juures - OK. Muidu mõni piletita inimene läheb ning tekitab lisajärjekordi ning segadust. Lennukile minekul - OK. Selliselt on näha, kes on lennukile registreerund reisijaist jäänd liiga kauaks mõnda söögikohta või poodi ning teda saab hõigata lennukile.

Aga pääle turva sissepääsu veel 5 meetri kaugusel? Selliselt saab üles leida vaid neid, kes on oma pileti kaotand just selle 5 meetri jooksul. Aga turvariske - piletiteta reisijaid üles leida küll ei saa - neid nii kaugele ei lasta. Vaid lisatüli on võimalik tekitada. Seega oleks minu tänase päeva küsimus Lennuametile: miks on vaja küsida 5 meetrise vahega sama paberit? Kas see tähendab seda, et security töötajad on ebausaldatavad? Miks siis vaid kaks korda? Miks mitte lasta kõik reisijad turvatöötajate kadalipu vahelt läbi, nii et kõik turvatöötajad saaksid nii kõiki reisijaid kui ka oma kolleege kontrollida? Miks on selline nõue vaid Tallinna lennujaamas?

Mis siis edasi sai? Edasi jõudis veel süüa ühes kohvikus. Salat ja leib pakendis mille kaanel "parim enne" tähtaeg - homseni. Täiesti OK. Aga minu tütre kohupiimatasku - see oli kindlasti väga hää, tõsi küll, veidi raske öelda, millal. Kindlasti vähemalt 3-4 päeva tagasi. Õnneks ei murdund ükski hammas. Aga väljanägemine oli kena. Olekski pidand müüma hoiatusega nagu muuseumis - eksponaate mitte puutuda!

Norwegian'i lennuki pardal tegeles meiega naeratav pardadaam. Lennuk väljus õigel ajal ning saabus õigel ajal. Isegi pagas tuli kohale. Ning lennurongile jõudsime 5 sekundit enne uste sulgumist.

Eestis on minu subjektiivse hinnangu kohaselt kaheks kõige halvemaks firmaks Tallink ja Kalev. Neist mõlemast on võimalik hoiduda. Reisida üle Soome ning mitte osta Kalevi komme. Reaalsed alternatiivid on olemas. Ka Estonian Air'ile ja SAS'ile tervikuna on hääd ja tõhusad alternatiivid olemas. Aga minna lennuki pääle Tallinnas ümber lennujaama nurga pole kuidagi võimalik. Aed on ees, puudub alternatiiv. Selle pärast ongi nii tähtis, et ainus olemasolev valik toimiks normaalselt.

Ilusaid Jõule ning hääd uut aastat kõigile!