søndag 8. april 2018

Võim, vaim ja kodanikud. Mina, meie ja me riik



Mõtted ja meenutused auto rooli taga sõites Tallinnast Tartu päev enne ning tagasi päev pääle Eesti Vabariigi väljakuulutamise sajandat aastapäeva


Sõitsin üüriautoga Tallinnast Tartu päev enne oma onu juubeli tähistamist. Onu Peeter on sündind 24. veebruaril, seega Eesti Vabariigi välja kuulutamise aastapäevaga samal päeval. Tallinna lennujaamas üüriautosse istumise järgselt ei õnnestund mul oma mobiiltelefoni autoga ühendada, seega olin sunnit igavuse peletamiseks kuulama raadiot.

Tavaliselt hoidun ma Eestis raadio kuulamisest. Kui muud võimalust pole, siis eelistan kuulata Vikerraadiot, kuna säält saab veel endiselt inimlikult mõistlikku juttu kuulata. Aga üüriauto eelhäälestet raadiojaamade nimekirjas polnd seekord Vikerraadiot, sõidu ajal ei soovind ka oma tähelepanu killustada võõra auto häälestuste näppimisega – meesterahvana ei suuda ma korralikult tegelda rohkem kui ühe asjaga korraga. Eelhäälestet jaamade nimekirjast tundus kõige inimsõbralikum olevat Kuku raadio, ja nii ma siis sattusingi seda jaama kuulama.

14.30 algasid uudised ning nende kuulamine täitis oma eesmärgi – kõik teoreetiliselt võimalikud ohud sõidu ajal roolis tukastama jääda kadusid pääle uudiste esimesi lauseid. Pähe kerkind mõtted algasid diktori haridustaseme hindamisega, järgmisena kandusid mõtted haridusvaldkonnast Eesti Vabariigi välja kuulutamise sajanda aastapäeva tähistamise juurde ning säält oli juba kerge siirduda Eesti Vabariigi ja minu kui kodaniku vaheliste suhete hetkeseisu ning nende suhete arengu meenutuste manu.

Uudised algasid omavahel seostamata sõnade jadaga. Uudiseid edasi kuulates selgus, et diktor oli monotoonse häälega lugend algatuseks ette kõne artikuleerimise instrumente kasutamata kolm uudiste põhiteemat. Kuna diktori jutus puudusid hääletõusud ja –langused, samuti pausid, rõhud ning rütmivaheldus, siis sulandusid kolm erinevat teemat üheks sõnajadaks, millest mõtte üles leidmine oli kuulaja tööks jäet. Kuna ma omal ajal olen algkoolis käind ning koos teistega õppind ilmekat valju häälega lugemist kogu klassi ees, siis tundsin uudistesaate kuulamisel puudust artikuleerit kõnest, millest muidu neutraalse hääletämbriga naisdiktor polnd tõenäoliselt (tema poolt loet uudiste kuulamisele baseerudes) kunagi isegi mitte und näind. 

Uudiseid kuulates tekkis ka mulje, et diktor polnd uudiseid eelnevalt ise läbi lugend, mis seletanuks lisaks artikuleerimata monotoonsele häälele ära ka eksimused nii paljude võõrnimede ette lugemisel. Võib juhtuda, et ma olen diktori suhtes ebaõiglane ning diktor luges ette täpselt seda, mis talle anti. Võib juhtuda, et uudised maha lugemiseks oli kirja pand inimene, kes kasutas kahe tuhande aasta tagust ladina keele grammatikat, kus kõik sõnad kirjutati kokku ilma komasid, punkte ning muid kirjavahemärke kasutamata. Võis juhtuda, aga ei pruugi.

Enne selle mõtiskluse põhiteema juurde suundumist tahan veel mainida mõne sõnaga uudiste viimast osa – ilmateadet. Ilmateate kohaselt oli oodata, et senine põhjatuul pidi pöörduma kirdesse. Kuna tuulesuunda kirjeldatakse ilmakaarega, kust tuul puhub, siis pidanuks ilmateatest aru saama nii, et varem põhjast puhund tuul pidanuks asenduma nüüd edelatuulega, mis puhub edelast kirdesse. Julgen arvata, et ilmateate mõte oli siiski selles, et põhjatuul pidanuks asenduma kirdetuulega ja muutma seega oma suunda 45 kraadi võrra, aga mitte 135 kraadi võrra, mida ilmateate grammatiline konstruktsioon tähendas.

Ükskõik, millist keelt inimene kasutab, tuleks seda teha võimalikult korrektselt. Eestis on keelt korralikult kasutada raske isegi eestlastel, kuna nõndanimetet kirjakeel on omal ajal kõvasti kohitseda saand ning selle tulemusena on eesti keeles ja selle grammatikas rikkalikult erandeid ning ebaloogilisusi. Kunagi koostas keeleteadlane Johannes Aavik süsteemse omavahel haakuvail osil baseeruva uuendusliku eesti keele grammatika, mis paraku aga ei läind ametlikult kasutusse, kuna otsustajad kartsid Aaviku (eesti) keele teket, kus au ja kuulsus oleks kuulund vaid selle loojale. Selle tõttu võeti Aaviku poolt välja pakut umbes 23 grammatilisest põhimõttest kasutusele vaid 17 ning ülejäänd 6 põhimõtet asendati muudega, mis üldsüsteemiga ei haakund enam sugugi nii kenaste. Tulemuseks ongi erandeist kubisev grammatika. Vastupidiselt otsuse teind untsantsakate soovile on aga Aaviku keel läind käiku mitte ainult terminina, vaid ka reaalsesse kasutusse paljude inimeste poolt (muu hulgas ka selle mõtiskluse kirjapanija poolt, tõsi küll – väheste kohendustega).

Ma loen iga päev kolme infoallikat: err.ee, nrk.no (Norra vaste ERR-le – Norsk rikskringkasting) ja echo.msk.ru (viimane vaba väljaanne VF-s, mis avaldab arvamusi erinevate vaadetega inimestelt, muu hulgas osa saateid/artikleid ka rezhiimivastaseilt ajakirjanikeilt ja poliitikuilt VF-s). Esimesed kaks meeldivad mulle selle tõttu, et nad vahendavad uudiseid mulle tähtsais ilmaosis ning ei ürita mulle selgeks teha, mis ma neist uudistest pean arvama. Kui avaldatakse kellegi arvamus, siis öeldaksegi, et tegemist on selle väljaütleja isiklise arvamusega. Echo.msk.ru aga loen selle tõttu, et see on ainuke infoallikas VF-s, kes edastab veel teateid ja arvamusi sündmustest selliselt nagu nad juhtuvad, ilma VF propaganda masinat läbimata. See on mu jaoks ainuke allikas, mida lugedes tekib arusaam sellest, mis VF-s toimub ja võimaldab mul subjektiivselt hinnata kui ohtlik on sääl toimuv nii mulle kui ka mu riigile.

ERR kohta tuleb öelda, et ka neil on aeg-ajalt probleeme grammatikaga, kus uudise koostand kaastöötaja on uudise tõlkind sõna sõnalt, mistõttu teate mõte muutub. Teate mõttest aru saamiseks tuleb lisaks vigasele päälkirjale lugeda läbi kogu teade, et teada saada, mis siis tegelikult öelda taheti.

Üks kõige rohkem silma ja kõrva lõikav teade seondub Eesti Vabariigi välja kuulutamise sajanda aastapäeva ja sellega seonduva tähistamisega. Tihtipääle (eriti massimeedias ja poliitikute kõnedes) on kuulda sõna sünnipäev. Eesti keeles tähistab sündimine kindlat füsioloogilist protsessi, mille tagajärjel ilmub siia ilma (kui kõik läheb hästi) uus elusolend, kellel (mitte millel!) on see päev sünni päevaks, mida siis aasta/te möödudes saab sünnipäevana tähistada. Pääle asjaosalise surma saab seda päeva meenutada kui sünniaastapäeva.

Ehk teiste sõnadega – sünnipäev on vaid kellelgi. Kui tegemist on millegagi, siis saab tähistada selle millegagi seoses ajalises perspektiivis vaid möödund aega ja aastapäevi. Eesti Vabariigi puhul seega selle välja kuulutamise aastapäeva, sel aastal tähistasime Eesti Vabariigi välja kuulutamise sajandat aastapäeva.

Ja siit läkski mu mõte edasi minu ja mu riigi vahelistele seostele ja vahekordadele. 2017. aastal pidas Eesti Vabariigi välja kuulutamise 99. aastapäeval Eesti Vabariigi President proua Kaljulaid kõne, kus ta nimetas aastapäeva sünnipäevaks. Eesti Vabariigi Presidendi ametlikus portaalis on võimalus kirjutada presidendile – nii selle nimi ongi «Kirjuta presidendile» - https://www.president.ee/et/kysi/index.html. Seda võimalust kasutada soovides ilmub valikule vajutades nähtavale kast, kuhu saab kirjutada sõnumi, lisaks on samal lehel järgmine teade:

Veebibrauseri kaudu Vabariigi Presidendile kirja saatmisel käsitletakse seda sarnaselt tavapostiga tulnud pöördumisega - see kuulub registreerimisele Vabariigi Presidendi Kantselei kui Vabariigi Presidendi asjaajamist korraldava asutuse dokumendiregistris. Juhime Teie tähelepanu asjaolule, et avaliku teabe seaduse kohaselt on Vabariigi Presidendi Kantselei dokumendiregister avalikustatud kantselei veebilehel ning Teie saadetav kiri võib selle kaudu olla avalikkusele kättesaadav.

Kasutasingi mineval aastal seda võimalust ning saatsin austet proua presidendile kirja, kus seletasin sündimise füsioloogilise terminoloogia seost grammatikaga ning palusin härdalt proua presidenti ühelt poolt mitte kasutada Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäevaga seoses sõna sünnipäev ning teiselt poolt näidata oma edaspidise korrektse sõnakasutusega hääd eeskuju teistelegi, kes sel teemal sõna võtavad.

Minu vanuses inimene pole nii naiivne, et arvaks, et Eesti Vabariigi President loeks kõiki kirju, mis talle saadetakse. Ei, kohe kindlasti mitte. Aga ma arvan, et Eesti Vabariigi Presidendi Kantselei peab lugema läbi kõik kirjad, mis EV Presidendile saadetakse ning vastama neile Presidendi poolt ant volituste kohaselt ning seda vastavalt Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise säädus’ele: viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul (§6). Iseenesest huvitav sõnastus – nagu operetis: suurepärane, aga mitte lootusetu. Kuna ma ei ole oma märgukirjale senini vastust saand (üle aasta on möödund märgukirja saatmisest), siis pean tunnistama, et minu riigi Presidendi Kantselei töö on puudulik, ehk teiste sõnadega – säädust rikkuv. Kui Kantselei töö on puudulik, siis tuleb puudulikuks tunnistada ka selle Kantselei direktori töö ning selle ametiisiku töö, kes selle direktori ametisse nimetas. Kui ma ei eksi, siis nimetas Kantselei direktori ametisse Eesti Vabariigi President. Kuigi president ei loe kõiki kirju, peab Kantselei edastama talle kokkuvõtte kirjavahetusest, kus muu hulgas oleks mainit ära ka põhimõttelised ettepanekud, mis puudutavad Eesti Vabariigi Presidendi tööd.

Nii nagu igas perekonnas kasvavad lapsed koos vanematega ja vanemad koos lastega, nii arenevad ka meie esindajad riigiameteis, loodetavasti meile kõigile vajalikus / kasulikus suunas. Proua president on muidu hää väljendusoskusega inimene, kes on saand praktilist koolitust kõrge bürokraadina EU masinavärgis, loodetavasti on tal tema praeguses ametis võimalik areneda ka selles suunas, mida riigivõimu kõrgeim kandja – rahvas temalt ootab.

Ühe proua presidendi ütelusega olen ma aga täiesti ühel nõul. Mineval sügisel ilmus proua presidendi kommentaar küsimusele presidendi otsevalimisest rahva poolt. Proua president teatas, et tema teada pole Eestis ühtegi huvigruppi, kes oleks huvitet presidendi otse valimisest. Ka mina arvan, et Eestis pole ühtegi huvigruppi, kes oleks huvitet presidendi otse valimisest. Pean paraku tunnistama, et ma ei tea kuigi paljusid huvigruppe. Kui oleks vaja kohe üles loetleda mulle teada olevad huvigrupid, siis nimetaks esimesena poliitikuid. Teisena ehk neid ärimehi, kes oma avalikes pöördumistes tunduvad rohkem VF huvide eest väljas olevat kui arvestavad EV huvisid. Kui lugeda huvigrupi / huvirühma erinevaid definitsioone, siis ei õnnestu mul kusagilt leida sellist seletust, et kogu rahvast võiks kutsuda huvigrupiks. Kui panna Eesti Vabariigi Presidendi otsevalimise võimalus rahvahääletusele, siis arvan, et positiivse hääle andjate protsent võiks olla kõrgem kui hiljutistel VF presidendi valimiste nimelise ürituse nime all välja kuulutet tulemuste protsent. 

Ja nii jõuamegi ühe suure probleemi juurde. Kõige suuremaks ei julge seda probleemi kutsuda, kuna tegemist on vaid abivahendiga, aga mitte eesmärgiga iseeneses. Rahvahääletus ehk referendum ehk plebitsiit. Ega ilma asjata ei öelda, et hääl lapsel mitu nime. 

Eesti Vabariigi Põhisääduses on nii kenaste kirjutet:

§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas.(…)

§ 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:
  1. Riigikogu valimisega;
  2. Rahvahääletusega.

§ 105. Riigikogul on õigus panna sääduseelnõu või muu riigielu küsimus rahvahääletusele.
Rahvahääletusel vastuvõet sääduse kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja. Rahvahääletuse otsus on riigiorganeile kohustuslik. (…)

§ 106. (…) Rahvahääletuse korra sätestab rahvahääletuse säädus.

Ja siit läheb asi juba keeruliseks. Rahvahääletuse sääduses on kirjutet:

§ 5. Rahvahääletuse algatamine

Õigus algatada rahvahääletus sätestatakse Riigikogu kodukorra sääduses.

Riigikogu kodukorra sääduses on kirjutet:

§ 128. Rahvahääletuse algatamine

  1. Rahvahääletuse algatamise õigus sääduseelnõu vastuvõtmiseks või muu riigieluküsimuse otsustamiseks on:
  1. Riigikogu liikmel
  2. Riigikogu fraktsioonil
  3. Riigikogu komisjonil (…)

§ 129. Sääduse vastuvõtmiseks rahvahääletuse korraldamise otsustamine

Selle paragrafi kohaselt peab sääduseelnõu, mida soovitakse rahvahääletusele panna, läbima edukalt kolm lugemist (saama iga lugemise järgsel hääletusel poolthäälteenamuse). Otsuse-eelnõu vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus.

Seega ei saa riigivõimu kõrgeim kandja ise algatada rahvahääletust, samuti ei saa otsustada selle korraldamist. Algatamine ja otsustamine on Riigikogu pädevuses. Paul-Eerik Rummo esitas kord omas näidendis Tuhkatriinumäng küsimuse, mida Mikk Mikiver kordas nõndanimetet laulva revolutsiooni käigus: Kui võim kuulub rahvale, siis kelle käes on tegelik võim?

Mineva sajandi üheksakümnendate aastate keskel jõudsin riigivõimu tegevust jälgides järeldusele, et võimu Eesti Vabariigis on haarand enda kätte umbes kahesajapääline poliitikute ja kõrgemate riigiametnike rühm (võiks julgelt kutsuda huvigrupiks), kellest tegeliku otsustamisega tegelevad umbes kakskümmend inimest. Nii kahesajalise kui ka kahekümnelise grupi koosseis vaheldub aeg-ajalt, aga nende huviks tundub olevat vaid oma eneste ja oma lähikondlaste huvide eest seismine ja võitlemine. Erinevused ja hõõrumised selle huvigrupi sees on sõltuvad vaid nõndanimetet persoonkeemiast (mõnikord isikute vahelisest sümpaatiast tingit või siis enamasti antipaatiast mõjutet ajutised kooslused).

Uut verd huvigruppi kaasatakse tavaliselt nõndanimetet poliitbroilerite vabrikute kaudu, kus üha enam leiab selliseid elukutselisi poliitikud, kes pole kunagi teenind elatist mingi muu tööga, kui poliitilistes ameteis. Sellest lähtuvalt on ka huvigrupi liikmete arusaam reaalsest elust üha eluvõõram. Tulemuseks on otsustajad, kes otsustavad asjade üle, mis neid eneseid ei puuduta. Loota, et selline kooslus paneks rahvahääletusele sellise Põhisääduse muutmise, mille kohaselt tegelik võim läheks tagasi riigivõimu kõrgeima kandja kätte, oleks mõneti naiivne.

Kunagi panin kirja enese jaoks oma nägemuse ideaalpresidendist (http://jaanuskaljusto.blogspot.no/2011/05/ideaalpresident.html). Eelmisel sügisel selgus siis, et ka sel korral pole tegemist ideaalpresidendiga, kuna tema vastusest presidendi otsevalimisest otse rahva poolt võis aru saada nii, et ka proua president pole huvitet otseste presidendivalimiste korraldamisest. Vastasel korral olnuks tal võimalik väljendada oma toetust otsestele presidendivalimistele.

Kui mõte läks juba valimiste juurde, siis pean tunnistama, et ma ei näe mingit põhjust, miks peaks Eesti Vabariigi Põhisäädus lubama võimalust valida Vabariigi Presidendiks sama inimest korduvalt. Praegu ütleb Põhisäädus järgmist:

§ 80. Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks. Kedagi ei tohi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku. (…)

Sõnastus on iseenesest lausa imelik, mida on võimalik tõlgendada mitmeti. Riigikohus võib ju küll otsustada, et sellega mõeldakse maksimaalselt kahte korda, aga kui lauseehitus Põhisääduses on selline mitmeti mõistetav, siis pole ime, et grammatilise tõlgenduse kohaselt lubaks säädus olla samal inimesel presidendiks rohkem kui kaks korda, jättes iga kord pääle kahte järjestikust ametiaega sisse pausi oma presidentluses (näiteid pole vaja kaugelt otsida). Mina pooldaksin mitte ainult sõna järjestikku eemaldamiseks, vaid kirjutaks kogu lause ümber: Kedagi ei tohi valida Presidendiks korduvalt (rohkem kui üks kord).

Ükskõik, millist riiki vaadata, langeb selle riigi presidendi töö efektiivsus esimese ametiaja teises pooles, kus enam ei teha mitte oma tööd, vaid tegeldakse (taas)valimisvõitlusega. Kui eemaldada võimalus saada uuesti tagasi valit, saaksid presidendid teha oma tööd kellast kellani. Ja ärge öelge mulle, palun, et meil pole olemas alternatiive, kelle vahel valida! Ma tunnen isegi oma tutvusringis õige mitut, kes saaksid selles ametis hakkama mitte halvemini kui senine nõndanimetet Harju keskmine.

Ja mis oleks kõige tähtsam, ühe ametiaja korral väheneks tunduvalt nõndanimetet huvigruppide surve presidendile, kuna jääks ära tagasi valimise võimaluse piits ja präänik, millega vähemalt teoreetiliselt oleks võimalik meie kõigi ühist presidenti mõjutada ühe väikese huvigrupi poolt. Miks mitte teha presidendi elu lihtsamaks?

Praegu kehtiva säädusandluse kohaselt ei saa me oma presidenti ise valida, samuti pole meil võimalust muuta kehtivat säädusandlust ühe väikese huvigrupi (loe: poliitikute) nõusolekuta. Eesti kodanikud on algatand allkirjade kogumise kampaania säädusandluse muutmiseks / kohandamiseks kõrgeima võimukandja soovidega vastavaks (http://terverahvas.ee/), aga senini pole sellest mingit käega katsutavat abi olnd.

Selleks, et võim naaseks kõrgeima võimukandja kätesse, tuleks teha nii mitmeidki muutusi säädusandluses. Eesti Vabariigi Presidendi otsevalimiste kehtestamisest oli juba juttu. Mina isikliselt eelistaksin võimalust valida Presidenti otse ning ainult üheks ametiajaks. Üks minu kõrgelt harit hää sõber aga arvab, et Eesti Vabariigist tuleks Presidendi institutsioon üldse ära kaotada, kuna nii väikesel riigil pole vaja nii palju ametiisikuid, kelle ülesandeks on meie kõigi (vähemasti paberil) teenimine. Huvitav on tema arvamuse mitte ainult sisuline külg, mis vajaks kindlasti arutamist, vaid ka vormiline, kuna sõber on oma isikuomadustelt selline inimene, keda julgeksin kindlasti vajadusel soovitada Eesti Vabariigi Presidendi ametisse.

Kindlasti tuleks arutada meie rahva kõrgeimate teenrite – Riigikogu valimise põhimõtteid.  Kui mõelda poliitikute nimelise huvigrupi, selle olemuse ja lätete ning eesmärkide pääle, siis julgeksin soovitada kapitaalset Riigikogu liikmete valimise korra muutust. Üheks võimaluseks oleks Riigikogu valimised ühes üle-eestilises ringkonnas, kus valituks osutuksid kõik need, kes saavad näituseks üle ühe protsendi (1%) valijate häältest. Tegemist oleks isikvalikuga, seega tuleks öelda hüvasti parteilisele valiksüsteemile. Me saaksime valida end esindama inimesi, kellest peame lugu ning kes saaksid ise oma ametis hakkama, ning ei peaks kasutama Riigikogus hääletamisel abivahendina grupivanema poolt eri värvi pastakate õhus viibutamist.

Mis kõige tähtsam, igal Riigikogu liikmel oleks nii palju hääli, kui ta sai valimistel. Kui said Riigikokku 10 000 häälega, siis kasutadki hääletamisel neid 10 tuhandet häält, mis moodustavad kindla protsendi kogu valijaskonnast. Kui 20 tuhat häält, siis kasutadki 20 tuhandet häält. Iga tema poolt ant hääl oleks ära kasutet ning ei läheks kaduma. Elektrooniliselt Riigikokku esindajaid valides jääks elektrooniline jälg valija ja tema esindaja vahele, millega oleks võimalik lasta nii oma huvisid esindada kui ka oma huvide esindaja tegevust kontrollida. Iga hääletuse eelselt oleks võimalik oma kodulehel seletada ära hääletamisele minevate sääduste mõte ja tähtsus, mille kohaselt saaks iga esindajaga seot valija anda soovi korral oma esindajale volitused hääletuseks, kusjuures esindaja / Riigikogu liige saaks hääletada diferentseeritult oma valijate poolt saad volitusi kasutades. 

Kui Riigikogu liikmel on 10 tuhat häält ning ta on oma valijaile seletand lahti hääletusele mineva sääduse, samuti oma isiklise vaate sääduse vastvõtmise suhtes, siis on valijail mitmed võimalused. Esindaja kodulehele üles riputet sääduseelnõule saaksid nad anda toetust, olla erapooletud või hääletada vastu. Lisaks saaksid valijad jätta konkreetse volituse andmata, mille järgselt vastavalt eelnevale kokkuleppele valijate ja nende esindaja vahel, jätaks esindaja sellised hääled kas kasutamata või siis hääletaks nende häältega oma veendumuste kohaselt. 10 tuhat häält võiksid reaalsel hääletusel Riigikogu saalis anda mingi sääduseelnõu hääletusel näituseks 6 tuhat poolt häält, 2 tuhat erapooletut, 1500 vastuhäält ning 500 jääksid vastavalt eelnevale kokkuleppele kas kasutamata, või siis hääletaks esindaja nii nagu ise õigeks peab.

Sellise korralduse korral saaks riigivõimu kõrgeim kandja olla kindel, et tema arvamust võetakse reaalselt arvesse. Iga valija saaks maksta oma esindajale otse palka. 1 Euro iga valija poolt kuus ei tohiks olla palju ei valijale, ega ka oma tööd hästi tegevale Riigikogu liikmele. Lisaks toetataks riigi eelarvest iga Riigikogu liikme abipersonali palgakulusid. Sel eesmärgil võiks samuti kulutada 1 Euro iga valija kohta kuus, selline summa peaks võimaldama leida abilisi nii kirjadele vastamiseks kui ka ekspertide kaasamiseks oma töösse. Kui valija annab oma hääle Riigikogu valimisel isikule, kes ei kogu maagilist 1% valijate koguhäältest, oleks võimalik oma hääl üle kanda mõnele teisele valituks osutund Riigikogu liikmekandidaadile, alternatiivselt saaks esindajata jäänd valija ise jälgida Riigikogus toimuvat ning anda oma otsehääl Riigikogu hääletusmasinasse. Mõnele võiks selline alternatiiv olla atraktiivseks, teised aga eelistaksid maksta oma kokku hoit aja eest 1 Euro kuus oma esindajale, keda nad usaldavad ja austavad. Riigikogu liikmel tuleks oma töö praegusega võrreldes tublisti ümber korraldada, tuleks teha rohkem sisulist tööd ning reaalselt aru saada sellest tööst, mida meie ülesandel Riikogu tegema peab. Palju aega uutmoodi töö tegemiseks tuleks vabanend ajast, mida senini kasutati siiani (säädusvastaselt) kõikvõimalikesse äriettevõtete nõukogudesse kuuludes.

Parteid aga võiksid soovi korral käia jätkuvalt koos ning arutada nende liikmeid erutavaid probleeme. Parteisid saaks endiselt asutada, neisse nii sisse kui ka välja astuda. Liikmete nõusolekul võiks nende juhtimist isegi legaalselt pärandada oma järeltulijaile. Parteide rahastamine toimuks liikmete taskust, mis tähendaks seda, et parteidesse kuuluksid vaid need inimesed, kes selles kuuluvuses mingi mõtte selles sõna otseses (aga mitte materiaalses) tähenduses leiavad.

Eesti Vabariigi ja minu kui kodaniku suhetest ei saa mõelda ning neist ka rääkida ilma täidesaatvat võimu nimetamata. Olen erinevate probleemidega seoses saat järelpärimisi Eesti Vabariigi Valitsusse ning pean kohe tunnistama, et vastused mu järelpärimistele on läbi aegade olnd erinevad. On olnd sisulisi vastuseid, on olnd vormilisi vastuseid, kus üks osapool räägib aiast ja teine aiaaugust, ning on vastuseid, mida ootan siiamaani. Viimasel puhul on tegemist samasuguse puudujäägiga Valitsuse töös nagu juba eelnevalt mainit Vabariigi Presidendi Kantselei töös. 

Rõhutan veelkord, et kirja pääministrile või ministrile saates ei oota ma seda, et austet pääminister või minister seda kirja loeksid (kindlasti on kirjade kogus suur ning nende lugemise ja vastamise kõrvalt ei jääks aega üle muude tööülesannetega tegelemiseks), aga ma eeldan seda, et pääministri või ministri kantselei / abilised peaksid läbi lugema kõik vabariigi kodanike poolt saadet kirjad ning neile ka vastama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul, vastasel korral on tegemist mitte lihtsalt ebaviisakusega, vaid ka säädusrikkumisega. Kirjad, kus tõstatakse üles probleeme, mille lahendamine võiks olla tähtis suurele hulgale meie riigi kodanikele/elanikele, tuleks eelneva instruktsiooni puudumisel esitada referaadina või originaalina seisukoha võtmiseks ametnikule, kellele kiri on adresseerit.

2016. aasta mais saatsin kirja EV Pääministrile koopiatega majandus- ja taristuministrile ja justiitsministeeriumi kantslerile (kantslerile, kuna justiitsministeeriumi kodulehel oleva info järgi otsustades oli hr. minister Urmas Reinsalu e-maili aadress salastet – ei taht sellise salastuse korral kasutada loogilist e-mail aadressi – kui on salastet, siis on salastet). Liimin siia juurde oma kirja:

Austet hr. Pääminister!

Käesolevaga avaldan oma sügavat lugupidamist Eesti Vabariigi Valitsusele ningTeile isikliselt, härra Pääminister! Loodan, et Te saate mind aidata ühele meile kõigi jaoks valulisele probleemile lahenduse leidmisega.

Ma ei soovi Teid tülitada mitte ühe banaalse olmeprobleemiga, vaid meie kõigi jaoks ühe põhimõttelise küsimusega: kas eestimeelseid Eesti Vabariigi elanikke (sõltumata nende rahvusest ja kodakondsusest) on õige sundida finantseerima eestivastast tegevust Eesti Vabariigis?
Saadan Teile edasi oma kirjavahetuse Telia Eesti klienditeenindusega.

Vastavalt Telia Eesti TV multimeedia ja hankejuhi hr. Toomas Luhatsi vastusele arvab Telia Eesti, et eestivastaste vene propagandakanalite tegevuse vahendamine ning finantseerimine Eesti Vabariigis Telia Eesti poolt kujutab puhtalt majandustegevust, millele olevat ka Eesti Vabariigi Valitsuse (vaikiv?) toetus: "Täna on Vabariigi valitsus seisukohal, et vene telekanaleid ei keelata Eesti territooriumil"

Telia Eesti on tekitand olukorra, kus nende (nii olemasolevaid kui ka potentsiaalseid) kundesid sunnitakse finantseerima eestivastaseid vene propagandakanaleid. Telekanaleid digiboksi kaudu on võimalik vaadata vaid nõndanimetet põhipaketi lepingu sõlmimisel, kusjuures põhipaketti kuuluvad õige mitu eestivastast vene propagandakanalit. Neid kanaleid pole võimalik paketist välja arvata, seega kaasneb sellise paketi kasutamise lepingu sõlmimisega paratamatult osalemine eestivastaste vene propagandakanalite finantseerimises, ehk teiste sõnadega - eestivastase tegevuse toetamine, ning seda sõltumata sellest, kas neid kanaleid vaadatakse või mitte.

Kuuldavasti on tegemist praktikaga, mida harrastab mitte ainult Telia Eesti, vaid ka teised teleteenust osutavad firmad Eestis. 

Hr. Toomas Luhatsi poolt Eesti Vabariigi Valitsusele omastatavat seiskohta: "Täna on Vabariigi valitsus seisukohal, et vene telekanaleid ei keelata Eesti territooriumil"  on samuti võimalik tõlgendada mitmeti. Kui väide on õige ning tegemist on tõepoolest Eesti Vabariigi Valitsuse seisukohaga (palun Teid, härra Pääminister, selgitada mulle EV Valitsuse seisukohta käesolevas küsimuses), siis on oluline erinevus selles, millisele variandile annab Eesti Vabariigi Valitsus oma ühese toetuse:

1. Vene telekanaleid ei keelata Eesti Vabariigis, aga neid võib vaadata vaid individuaalsete vastuvõtjate abil (antenn, satelliit) ning eestivastaste kanalite tegevuse vahendamine ning finantseerine Eesti Vabariigis tegutsevate firmade poolt pole lubat.

2. Vene telekanaleid ei keelata Eesti Vabariigis, aga nende vahendamine ja finantseerimine Eesti Vabariigis tegutsevate firmade poolt on lubat vaid vabatahtlikkuse alusel, kus ainult soovijad ostavad teenuse ning kus mittesoovijad ei pea finantseerima eestivastaste propagandakanalite tegevust. Teiste sõnadega - põhipakett ei tohi sisaldada eestivastaseid telekanaleid.

3. Vene telekanaleid ei keelata Eesti Vabariigis, lisaks soodustab Eesti Vabariigi Valitsus eestivastaste kanalite levitamist Eesti Vabariigis toetades olukorda, kus eestimeelseid (sõltumata rahvusest ja kodakondsusest) televaatajaid sunnitakse vägisi finantseerima eestivastaste telekanalite tegevust Eesti Vabariigis, kuna teleteenuste pakkujad ei võimalda mitte ühegi lepingu sõlmimist, kuhu ei kuuluks sunniviisiliselt ka eestivastased vene propagandakanalid - ehk teiste sõnadega praegu kehtiv praktika.

Austet härra Pääminister!

Loodan, et Vabariigi Valitsus ja Teie isikliselt avaldate oma üheselt mõistetava seisukoha selles küsimuses. Loodan, et Teie abil muudetakse kehtivat praktikat selliselt, et Eesti Vabariigi elanikke enam ei sunnitaks finantseerima eestivastaste vene propagandakanalite tegevust Eesti Vabariigis!

EV Pääminister härra Rõivas (tema kantselei) jättis kirjale vastamata. Raske hinnata, mis võis olla vastamata jätmise põhjuseks (hoolimatus? halvasti korraldet töö?), aga ma olen ise mõelnd hiljem, et kuna härra Rõivas oli ainuke pääminister pääle EV taasiseseisvumist, kes minu mäletamist mööda ei tulnd kogu oma ametis oleku aja jooksul välja ühegi strateegilise ideega, kuidas Eesti Vabariiki edasi arendada, siis jõudsin järeldusele, et Pääministri Kantselei oli nii hõivat strateegilise arengukava leiutamisega, et neil ei jäänd aega üle mingite pisiasjadega tegelemiseks. Üheks võimaluseks oli ka see, et tema valitsusajal võis toimuda pidevalt mingite katastroofide lahendamine, mis lahendati enamasti nii hästi, et nende olemasolust ja eemaldamisest ei ilmund hiljem märkigi avalikkuse ette.

Taristu- ja majandusministeeriumist saadeti teade, et minu poolt püstitet probleemi lahendus kuulub Kultuuriministeeriumi valdkonda.

Kultuuriministeeriumist tuli vastus mu märgukirjale täpselt 5 kuud ja 1 päev pääle minu kirja saatmist. Vastus kuulub minu hinnangul valdkonda vestlusest aiast ja aiaaugust. Toon siinkohal näitena lõigu vastusest:

(…)Esiteks on tulenevalt üldisest lepinguvabaduse printsiibist teenuseosutajal, kelleks on Teie poolt viidatud kaasuses Telia Eesti AS, õigus määratleda millistel tingimustel ta lepinguid sõlmida soovib, välja arvatud kui seadusest tulenevad selleks piirangud. Käesoleval hetkel ei esine seaduses erisusi põhipaketi ja teiste pakettide kaudu meediateenuste osutamisel. Lepinguvabaduse piiramine selliselt, et mõningaid kanaleid keelatakse lisada teleteenuste põhipaketti, peab olema piisavalt põhjendatud ning meetme mõju soovitud tulemuse osas selge. Hetkel ei ole selge soovitud mõju ega meetme efektiivsus sellise mõju suhtes(…)

Hillar Sein
Kunstide asekantsler

Seega minu soov, et teenuseosutajad Eesti Vabariigis ei tohiks lülitada kohustuslikku põhipaketti kanaleid, mille vaatamiseks sõlmit lepingu kaudu rahastataks Eesti Vabariigi vastast propagandat, ei olnd piisavaks põhjenduseks (kas probleemile või soovile või mõlemale). Kui põhipaketist eestivastaste propagandakanalite väljaarvamise soovile vastutulek oleks lahendand minu soovi välistada olukord, kus lepingu sõlmijad oleksid sunnit rahastama eestivastast propagandat edastavaid kanaleid, siis härra asekantsleri vastuse kohaselt polnd mu soov piisavalt põhjendet ning meetme mõju soovit tulemuse suhtes (hoiduda eestivastase propagandakanalite rahastamisest) polnd selge. Mulle (aga mitte härra asekantslerile) tundus, et kui ma ei taha maksta eestivastase propaganda eest, siis lepingu sõlmimise võimaldamine sellise põhipaketi vaatamiseks, mis ei sisaldaks eestivastase propaganda kanaleid, lahendanukski minu soovi. 

Käesoleval aastal kuuluvad eestivastast propagandat edastavad telekanalid endiselt kõikide teleteenust vahendavate firmade põhipaketti ning seega rahastavad kõik nende vaatamiseks lepingu sõlmind Eesti elanikud sõltumata nende rahvusest, meelsusest ja kodakondsusest selliste kanalite tööd ja levikut. Hiljuti tõstatus küsimus, kas on õige osta reklaamiaega sellistelt kanalitelt, aga sinna see arutelu jäigi. Seega, austet kaaskodanikud, rahastatakse sellise propaganda tootmist ja levikut teie eneste poolt! Kuna ma ütli oma sateliidilepingu üles, siis ma ei pea kasutama selles lauses sõna meie. Mina enam ei rahasta. Aga see näitab, kuidas minu riik riigivõimu täidesaatvate asutuste kaudu ei tee midagi selleks, et riigi kodanikud ei peaks sunniviisiliselt maksma oma enda riigi vastu suunat propaganda rahastamist. Miks? Kas rumaluse tõttu? Hoolimatuse tõttu? Või on see neile (mitte)tegijaile kuidagi kasulik? Kuidas?

Elades alaliselt välismaal (Oslos), puutun aeg-ajalt kokku sellise infoga Eesti kohta, mis pole päris tõene. Sellistel puhkudel olen kontakti võtt valeinfot sisaldava artikli autoriga ning juhtind tema tähelepanu vigadele. Enamasti on tegemist teadmatusega selle kohta, millest kirjutatakse. Üheks ebameeldivamaks näiteks on Eesti Vabariigi päälinna kirjutamine ühe -n abil sõna lõpus, ning siinkohal mõtlen ma eriti kirjapilti ladina tähtedega. Tallinn kirjutatakse nii eesti kui inglise keeles, kui ka skandinaavia keeltes ühesuguse kirjapildiga. Mineva aasta septembris ilmus norra suurimas lehes Aftenposten artikkel Eestist ja Baltikumist ning meie suhetest VF-ga. Jutt ilus ja õige, aga juures oleval pildil oli Tallinna nimi valesti kirjutet. Helistasin loo autorile, kes teatas, et viga pole temalt pärit, kuna tekstis oli Tallinn korrektselt kirjutet (mis oli ka tõsi) ning et tema ei osand arvata, miks sellise vigase kirjaga kaart artikli juurde pandi. Kaardi all servas märge, et kaart on pärit Kartagen/Statens Kartverk nimelisest asutusest, tõlkes riigi kaardiametist. Helistasin neile ja küsisin, kes neil vastutab kaartidel olevate nimede korrektse kasutamise eest. Oma suurimaks üllatuseks sain teada, et sellist isikut polegi. Võeti mu info teadmiseks ning lubati arutada, kuidas edaspidi sellistest vigadest hoiduda. Andsin loost teada ka EV Suursaatkonnale Oslos, kes lubas ka omaltpoolt edaspidi silma sellistel vigadel pääl hoida ning vajadusel omapoolsete protestidega esineda.

Sama teema on ka Eestis Google maps kasutamisel, kus samuti on Tallinna nimi valesti kirjutet. Olin varemgi lugend, et Google üldiselt sülitab sellise kriitika pääle. Saatsin siis kirja EV välisministrile härra Mikserile, kus juhtisin tema tähelepanu Tallinna nime valele kirjapildile Google maps kaartidel. Palusin tal saata Eesti Vabariigi Välisministeeriumi / Valitsuse nimel kiri Google firmale ning juhtida Google tähelepanu probleemile lootusega, et Google parandab oma vea kaartidel ära. Tänaseks on austet välisministrile saadet kirjast möödund 7 kuud. Vastust ei ole endiselt saand. Seega tuleb tunnistada, et ka härra välisministri abilised ei tee oma tööd nii nagu peaksid. Ükskõik kui kompetentne on minister oma ametis, ei saa öelda, et ta teeb oma tööd veatult kui temale saadet kirjad jäävad vastamata. Ja nii kirjutabki Google oma kaartidel jätkuvalt meie päälinna nime valesti. Tundub, et austet härra välisministril on poliitikuna tunduvalt tugevam nahk meie riiki halvustavate nähtuste suhtes kui minusugusel õrnahingelisel.

Eesti Vabariigi Välisministeeriumiga on siiski meenutada ka midagi positiivset. Lugesin 2011. aasta juunis artiklit sellest, kuidas ühel EV kodanikul tekkisid probleemid kadund passi tõttu Ghana’s ning et välisministeerium loobus abi asutamisest kulude tõttu, mis kulunuks ametniku saatmiseks Ghana’sse. Võtsin ühendust EV välisministeeriumiga ning arvasin, et selline olukord, kus Eesti Vabariik jätab abi vajava kodaniku välismaal hätta, on meie riigi prestiizhile halvasti mõjuv nii meie kodanike hulgas kui ka välismaal. Küsisin ka, kui palju läinuks maksma ametniku lähetamine Ghana’sse ning arvasin, et ehk meie pere oleks saand aidata vajaliku summa leidmisega. Vastus saabus kiiresti: 

Vastuseks Teie küsimusele teatan, et orienteeruv maksumus ühe ametniku lähetamiseks Ghanasse on 2500 eurot

Paraku puudus vastusest arve number, kuhu saanuks raha üle kanda. Tuli saata uus e-mail küsmusega arve numbrist. Vastus oli omamoodi huvitav: 

(…)Tänan Teid veel kord osavõtlikkuse eest. Samas pean Teile teatama, et Välisministeerium ei saa eraisikutelt ja ettevõtetelt vastu võtta riigiametnike tööülesannete täitmiseks annetusi. Maailmas on hinnanguliselt enam kui 100 000 Eesti kodanikku, kellele konsulaarteenuste osutamine on välisministeeriumi konsulaarosakonna töökavas võimaluste piires alati planeeritud. Seepärast lubage kinnitada, et ka üksikjuhtumite lahendamine on meile oluline ning konsulaarosakond on võtnud oma tegevuskavva ka ametniku lähetamise Ghanasse.(…)

Ei saandki aru, miks austet asekantsler härra Lauri Bambus ei teatand sellest kohe oma esimeses kirjas, et välisministeerium ei saa eraisikutelt vastu võtta annetusi riigiametnike tööülesannete täitmiseks. Peres asja arutades leidsime, et ehk sooviti summa mainimisega meie huvi asja lahenduse leidmiseks summutada ning kui selgus, et olime selle summa nõus tasuma, siis ei jäändki miskit muud üle kui teatada annetuste võimatusest. Suureks plussiks oli minu silmis see, et lahendus leiti ning EV kodanik sai abi. Vaevalt, et meie sekkumine asja kuidagi mõjutas, aga kui asja vastu huvi üles näitavate kodanike ja massimeedia hulk ületab kriitilise massi hulga, on ka ametnikel kergem teha häid otsuseid.

Kõige positiivsem kogemus tagasisidest ühelt poliitikult on mu kiri EV toonasele rahandusministrile härra Sesterile 2015. aasta juulis. Tegemist oli minu poolt ühe ettepaneku / mõtte saatmisega ühel tol hetkel valulise probleemi kohta. Tegemist oli teoreetilise mõttega, millele ei oodandki mingit sisulist vastust:

Austet hr. minister!

Kreeka välisvõlg on nii suur, et selle kustutamisega tuleb Kreeka vaevalt toime, isegi kui neil tahtmist oleks, hetkel on suur tegemine isegi võla intressi kätte saamisega.

 Kas poleks õigem teha Kreekale ettepanek loobuda võla katteks osadest oma saartest - neil neid umbes 1400 ning ainult paarsada on asustet.

 Näituseks võiks  EV saada võla katteks ühe saare (eeldusel, et saar on piisavalt suur - võimalik luua lennuväli ning laevatatav sadam) selleks, et EV võiks sinna ehitada korralikud kuurortid, mida suviti saaksid kasutada turistid ning talviti soojemat kliimat vajavad pensionärid, miks mitte ka vanadekodud, lisaks vajaliku infrastruktuuri.

 Teoreetiliselt oleks Kreekal võimalik saar(ed) tagasi osta mingi aja jooksul, praktiliselt poleks neist tõenäliselt nende saarte tagasi ostjat..

 Võlausaldajad saaksid kena kinnisvara ning Kreeka oma kolossaalsetest võlgadest lahti - lihtsam alustada puhtalt lehelt.

 Kindlasti käiks see Kreeka enesetunde pihta, aga kui see kõrvale jätta, siis peaks tegemist olema vaid win-win situatsiooniga. Pole suurt vahet, kellele mingi saar Euroopa Liidus kuulub, vaba liikumine nagunii.

Loodan, et võtate mu ettepaneku kaalumisele ühe võimaliku variandina Kreeka võlakriisi lahendamiseks.

Edu läbirääkimistel!

Minu suurimaks üllatuseks sain sisulise vastuse ministrihärra enese käest juba kaks tundi ja 15 minutit pääle oma kirja saatmist:

Tere hr. Kaljusto,
Tänud mõtete eest! Hetkel töötame selle kallal, et Kreeka viiks ellu programmid, millest tulenevalt finantsiline jätkusuutlikus võimaldaks oma igapäevaseid kulusid katta ning tekkiks ka primaarülejääk, mille arvelt saaks ka võlausaldajatele laenud tagasi maksta. Eelmise aasta lõpus oli Kreeka päris lähedal programmi lõpetamisele, paraku valimised pöörasid poliitilise juhtimise teisele rajale.

Vaatame, kuhu läbirääkimistega jõuame.

Lugupidamisega,

Sven Sester

Teiste sõnadega tõestus sellele, et Eestis on üks tavaütelus puhta vastupidi. It’s not business, just personal! Kui muud kontaktid poliitikutega andsid põhjuse arvata, et sisulisest vastusest ühelt poliitikult võis vaid unistada, siis juhul kui tegemist on korraliku inimesega, pole ka viisaka sisulise vastuse kiire saamine mingiks imeks.

Minu kui kodaniku ja minu riigi suhete häädus pannakse proovile mitte ainult suheldes poliitikutega, vaid ka ametnikega. Mu poeg Jüri oli 2015. aastal vabatahtlikult eesti kaitseväes ajateenistuses. Ajateenistuse lõpupoole sai ta oma vabal ajal sooritada B-kategooria juhiloa taotlemiseks harilikud (mitte sõjaväelised) sõidukursused (ta oli sõjaväes nooremallohvitseride kursusel, aga mitte autojuhtide kursusel) e-õppe kaudu, kus suur osa teooriast omandati iseseisvalt interneti vahendusel ning sõidutunde sai sooritada vabadel nädalavahetustel. Kursustele registreerimiseks tuli esitada tõend sissekirjutusest Eesti Vabariigis, mida pidi nõutama hiljem ka eksamile minekul. Kuna Jüri oli endiselt Norra elanike nimekirjas ning Eestis kehtiv säädusandlus lubas eksameid sooritada vaid Eesti elanikel, lisaks tudengeil, kes suutsid tõestada vähemalt 6 kuu elamist Eestis, siis tekkis probleem sellisele kursusele ja hiljem eksamile saamisega.

Võtsin ühendust maanteeametiga ning kurtsin probleemi. Küsisin, kuidas lastakse inimestel olla kaitseväes ning vajadusel kaitsta kodumaad, aga juhiloa saamiseks ei luba säädusandlus ei kursusele ega hiljem ka eksamile minna. Infoteenistuses tunti kaasa ning teatati, et selline on säädus, nemad ei saavat kuidagi meid aidata. Õnneks oskasin paluda end ühendada ülemusega, kellega soovisin asja sisulist ning mitte ainult vormilist külge arutada. Pääle asja arutamist maanteameti pääspetsialistiga sain järgmise vastuse:

Edastan Teile lubatud kirjaliku kinnituse selle kohta, et isik, kes elab alaliselt välismaal ning kes tuleb Eesti sõjaväkke, saab Eestis taotleda või vahetada juhiluba. 

Hetkel kehtiva liiklusseaduse § 100 lg 1 kohaselt antakse mootorsõiduki juhtimisõigus isikule, kelle alaline elukoht on Eestis või kes suudab tõendada, et ta on Eestis õppinud vähemalt kuus kuud, kelle vanus ja terviseseisund vastavad kehtivatele nõuetele ja kes on omandanud mootorsõidukijuhi kvalifikatsiooni. Seda sätet saame tõlgendada selliselt, et õppija all mõeldakse ka isikut, kes elab alaliselt välisriigis ning kes asub Eesti kaitseväes. Seega Eesti kaitseväes asuv Eesti kodanik, kelle alaline elukoht on välismaal, saab taotleda Eestis juhtimisõigust ja juhiluba.

Teie palvel teeme ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ettepaneku lisada liiklusseadusesse vastav säte, mis lubab taotleda Eestis juhiluba ja juhtimisõigust isikutel, kes alaliselt elavad välismaal ning kes tulevad Eesti kaitseväkke.

Veelkord tänan Teid kõne ja ettepaneku eest!

Lugupidamisega ning kõike parimat soovides

Jekaterina Nesterenko
Maanteeameti eksamiosakonna peaspetsialist

Üks ilmekas näide selle kohta, et probleeme on võimalik arutada ning neile mõistlikke (mitte korruptiivseid) lahendusi leida ning vajadusel ka algatada säädusandluse muutmist EV kodanike huvides. Olen sellist suhtumist ametnikelt kohand tunduvalt sagedamini, kui massimeedia artikleid lugedes või siis ministri tasemel poliitikutega suhelda üritades arvata (karta) võiks.

Eesti Vabariigi väljakuulutamisest on möödund 100 aastat. Sellest sajast aastast on meie rahvas ja meie riik olnd vaba päätselt juba 44 aastat. Sellest ajast küllalt täpselt 20 aastat jäi kahe ilmasõja vahele, septembris täitub aga 24 aastat sellest hetkest kui viimane kutsumata võõrsõdur meie pinnalt lahkus. 

Kõrgeima võimu kandjaks Eesti Vabariigis oleme meie kõik – Eesti kodanikud. 2018. aastal oleme oleme paraku olukorras, kus võim, mis kuulub meile, pole enam meie kätes, ning seda juba üle viimase 20 aasta. Usaldus huvigrupi vastu, kelle käes on võim – poliitikute vastu, on olematu. Poliitiline süsteem kui selline toimib, aga mitte meie huvides. Selleks, et saada meile kuuluv võim ka meie kätesse, on vaja muuta säädusandlust, eelkõige Põhisäädust. Me peame muutma võimu delegeerimise põhimõtteid, jättes enda kätesse võimaluse väljendada soovi korral oma tahet otse.

Selline on minu arvamus ja kokkuvõte minu riigi ja minu suhetest, mille üle sain mõtiskleda auto roolis teel Tallinnast Tartusse päev enne ja tagasi päev pääle Eesti Vabariigi välja kuulutamise sajandat aastapäeva. Mina üksinda ei saa teha midagi. Kui aga peaks selguma, et kodanikke, kes tunnevad puudust otsustusõigusest meie elu puudutavates asjades, on palju ning neil on soov ja tahe väljendada oma arvamust, leiame ühises arutelus ka viisid, kuidas oma tahe maksvusele pöörata.



Ingen kommentarer:

Legg inn en kommentar