Vaba inimene

Lugesin täna huvitavat artiklit Eesti Päevalehest, siin on link: http://www.epl.ee/artikkel/594194. Artikliks on intervjuu ühe eesti daamiga, kelle nimi on Katrin Laur, ning kes on filmitegija kõikvõimalikes erinevates rollides. Katrin Laur on õppind Moskva Kinematograafia Instituudis ning pääle selle lõpetamist 1982. aastal emigreerus Saksamaale ning naases Eestisse 2007. aastal.

Minu jaoks on huvitav just see, kuidas tema näeb elu kaasaegses Eestis just nimelt oma 25 aastase välismaal elamise kogemuse taustal. Liimin siia ühe lõigu Külli-Riin Tigassoni artiklist:

"•• Millega teil tagasi tulles kõige raskem harjuda oli?
Elementaarse viisakuse puudumisega. Sellega, et inimesed ei ütle tere, ei ütle, mis on nende nimi. Telefonile vastatakse sõnadega „jaa”, seda ka suures firmas büroo ametlikul telefonil. Kui bussis seistes keegi tahab sinust mööduda, siis ta ei ütle ei eesti ega vene keeles, et tahaks välja saada, vaid hakkab kõhuga trügima. Mulle tundub, et nõuka-ajalgi oli viisakust rohkem, kui istusid kohvikus võõra inimesega ühes lauas ja ta läks varem ära, siis ta ütles sulle „head istumist” või midagi sellist. „Tänan”, „palun”, „kas soovite mööduda”, „tulge siia”, „palun istuge” on väljendid, mida peaks justkui õppima."

Pean tunnistama, et ka minu enda tähelepanekud inimlikust viisakusest või selle puudumisest Eestis ühtivad austet Katrin Lauri omadega.

Kui ma alustasin töötamist 1991. aastal Uppsala Akademiska Sjukhuset'is (Uppsala Ülikooli Haigla), siis kõige esimese asjana ma õppisin selgeks, et haige juurde minnes koputatakse uksele ning seejärel öeldakse tere ning tutvustatakse ennast andes selleks kätt nii patsiendile kui ka tema saatjatele/sugulastele, kes ruumis peaksid viibima. Teise asjana õppisin, et enne uuringu alustamist tuleb patsiendile seletada, milleks seda uuringut tehakse ning kuidas uuring toimub. Pääle uuringut seletasin patsiendile, mida ma olin avastand, kui seda ei olnd võimalik koheselt teha ilma uuringu jooksul teht ülesvõtete täiendava uurimiseta ning nende võrdlemiseta eelmiste uuringutega, siis teatasin aja, kuna on oodata uuringu vastust.

Kõigest sellisest olin ma ilma jäänd Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi osakonnas õppides, selliseid elementaarseid kombeid polnd mulle kahjuks õpetand ka minu kolleegid Tartu Kliinilises Haiglas, kuhu asusin tööle pääle internatuuri lõpetamist. Põhjuseks oli see, et mitte keegi minu varasematest õppejõududest ning hilisematest kolleegidest ei käitund nii nagu mulle õpetasid selgeks minu hilisemad kolleegid Rootsis. Kui ma pääle aastast töötamist Rootsis naasin Tartu Kliinilisse Haiglasse, siis jätkasin sääl patsientide kohtlemist sellisel moel nagu olin seda õppind Rootsis. Väga üllatav oli sääljuures eesti patsientide reaktsioon. Kui pääle tere ütlemist andsin neile kätt ja tutvustasin end, siis kuulsin valdavas enamikus vastuseks "aitäh!". Niivõrd harjumatu oli neile situatsioon, kus arst end neile tutvustas.

Loomulikult oli selline olukord tekkind järjepidevuse katkemise tõttu. Kuna pääle Eesti Vabariigi okupeerimist NSVL poolt 1940. aastal hävitas uus võim kõigepäält osa eliidist ning valdav osa esimese okupatsiooniaasta jooksul ellujäänd rahvuseliidist põgenes 1944. aastal naasva nõukogude võimu eest läände, siis pääle Teist Ilmasõda ülikoolihariduse saand inimesed said küll palju ja vajalikke teadmisi, kuid puudu jäi just viisakast käitumisest, sellistest maneeridest, mida omandatakse kui iseenesest mõistetav käitumine pääle kolme põlve akadeemilist haridust. Just sellest jäigi puudu meie hariduses tingimustes, kus neid, kes oleksid meile selliseid asju õpetada, lihtsalt ei olnd.

Selline oli olukord professionaalse viisakusega, mida paraku ei olnd võimalik õppida õpikutest, eriti nõukogude ajal, mil õpikutele esitati teisi nõudeid. Hoopis teistsugune lugu oli mitteprofessionaalse ehk lihtinimliku viisakusega. Sellisega, mida oma intervjuus toob näiteks Katrin Laur. Selline inimlik viisakus oli olnd omane ühes ennesõjaaegses vabas riigis enamusele vabadest inimestest. Lisaks oli sellist inimviisakust võimalik õppida ka ilukirjanduslikest teostest. Ning nii johtuski, et totalitaarse ühiskonna  inimvaenulikus keskkonnas üritati leevendada oma kuulumist tähtsusetute ühenäoliste mutrikeste hulka sellega, et ei last unarusse vajuda puhtinimlikul viisakusel, mis andis meile tihtipääle ainukese võimaluse tunda end selles totalitaarühiskonnas kasvõi osaliselt vaba inimesena. Ilma selleta oleks elu sellises ühiskonnas võind muutuda täiesti võimatuks. Viisakus oligi ehk see viimane päästerõngas, mis meid hoidis muutumast nõukogude inimeseks.

Nüüd on meie riik taas vaba, ka inimesed on vabad. Kurb on selle juures asjaolu, et füüsilise vabaduse saavutamise järgselt on nii paljudel unarusse jäänd asjaolu, et vabadus peab olema nii füüsiline kui ka vaimne ja ideeline. Ning ka see, et vabas inimsootsiumis on väärilisema elukvaliteedi saavutamiseks vajalik järgida vabatahtlikult üht osa enesepiirangutest - tuleb loobuda õigusest olla mühakas ja ebaviisakas inimene. Ehk teiste sõnadega, käitu teistega nii nagu sa tahaksid, et sinuga käitutaks ja õpeta seda ka oma lastele. Ja ma kohe kindlasti ei usu, et nii paljud inimesed tänases Eestis tahavad, et teised nende vastu peaksid pidevalt ebaviisakad olema.

Ilusat nädalavahetust kõigile!