Kui ma 1990. aasta suvel esimest korda Oslos olin, siis üheks paljudest positiivsetest elamustest oli tõdemus, et Oslo kesklinnas polnd inetuid maju. Silma torkas erinevus Stockholmi kesklinnast, mille ilme rikuvad kolm hästi koledat kõrgmaja Hötorget'i piirkonnas. Need majad olid ehitet kunagi möödund sajandi (ehk) 50. aastail. Siis, kui moes olid neljakandilised kõrghooned - mida kõrgemad need olid, seda ilusamateks neid peeti.
Oslo kesklinnas selliseid risttahukaist monstrumeid ei olnd. Asja üle järgi mõeldes jõudsin järeldusele, et küll on ikka Norral vedand, et nemad said rikkaks alles siis, kui arhitektid ja tellijad olid juba vabanend maitse(tuse)st, mis nõudis selliste koledate majade püstitamist.
Paraku kehtib eesti vanasõna "Ära hõiska enne õhtut!" ka Norras. Oslo Sentralstasjon'i (Keskraudteejaama) kõrval on kesklinna tagahoovis (narkomaanide süstimiskohtade läheduses) üks väike lahesopp, mida kutsutakse Bjørvika'ks. Selle kaldal seistes avaneb üks kõige koledamaid vaateid Oslos - tsemenditornid ja muud koledad sadama/tööstus hooned, rääkimata sellest, et sinna minekuks tuleb mööda minna end tänaval süstivatest narkomaanidest. Selle lahesopi äärde on juba ehitet üks omapärane ehitus - uus Oslo Ooperiteater. Ooperiteater seisab oma vundamendiga servapidi merevees, kusjuures ehitamisel kasutati sellist raudbetooni, mille spetsifikatsioonides puudub vajadus taluda merevett. Juba ehitamise ajal teht veealused filmimised näitasid, et kasutet raudarmatuur roostetas ja betoon murenes. Kui kaua selline vundament vastu peab, on raske ennustada, aga ma millegipärast kahtlen, et vundamendi vahetamise vajaduse ilmnemisel on seda võimalik vahetada ilma päälishoone lammutamiseta. Selline protsess tundub olevat tunduvalt kallim kui oli see ehk paarikümne tuhandene rahaline võit tavabetooni kasutamisest. Senine ehitusmaksumus on nelja miljardi NOK-i ringis.
Ooperiteater on kaet väga ilusa itaalia valge marmoriga, mis on näidand, et see näeb itaalia ehitistes väga kaunis välja. Põhjamaades pole selline marmor majade kattematerjalina veel mitte kusagil suut paarikümnest aastast kauem vastu pidada, siis on päälispind siinse niiske kliima toimel murenend ja koledaks läind. Kuigi seda hoiatasid nii mitmedki spetsialistid, sülitati nende arvamuse pääle suure kaarega. Raske on ennustada, mis Ooperiteatri kattemarmoriga juhtub ja kuna, aga elame-näeme.
Ooperiteatri sees on kunsti nimel teht nii mitmeidki kompromisse. Üheks on see, et enamustes ridades on tooliridade vahel 62 cm ruumi, mis ilmselgelt ei soodusta minusugustes inimestes soovi neil toolidel istuda, aga see ei takista loomulikult väksemat kasvu inimestel neil istudes oopereid nautimast.
Aga see selleks, tänane blog pole mitte Ooperiteatrist.
Samasse Bjørvika piirkonda plaanitakse veel paljude teiste ehitiste püstitamist. Osad juba seisavad, teisi võib näha alles joonistelt, mida aeg-ajalt avaldatakse ajalehtedes. Üks selline joonis oli ka tänases Aftenposten'is, mis ongi tänase blogi kirjutamise põhjuseks.
Kolm maja on juba valmis. Neid ehitati nii, et kõigepäält valati õige kõrged betoontornid, paar tükki igale majale. Ma pole neis majades käind, aga ma kahtlustan, et nendes tornides asuvad trepikoda ja liftid. Siis ehitati tornide ümber raudriiulid. Riiulid kaeti klaaspindadega, mille tulemusena seisavad sääl nüüd klaasiga kaet monotoonsed risttahukad, umbes nagu Stockholmi Hötorget'il, ainult et klaaspinda on rohkem. Aga kõik muu on sama. Kuna kõik välisseinad on klaasist, siis kuuldavasti kaebavat neis majades töötavad inimesed suvel kuumuse üle ja talvel külma üle. Ärge virisege! Kunst (ilu??) nõuab ohvreid!
Jooniste järgi otsustades on ehitusjärge alles ootavad majad sama tüüpi. Ma kujutan ette, et sellele kohale patendi võtmise järel oleks võimalik osa ehituskuludest tagasi saada müües sellest piirkonnast teht aerofotosid Lego firmale reklaami tegemiseks.
Aga õnneks on tegemist siiski vaid kesklinna tagahooviga, midagi pole lahti ka siis, kui sellest kohast kaarega ümber käia. Sellisel juhul võib nautida selle koha serva jäävaid maju, näituseks umbes sada aastat tagasi ehitet juugendstiilis Tollihoonet. Või teisi endiselt ja alati ilusaks jäävaid maju, ükskõik, milline mood parasjagu ka valitsemas poleks.
Hää, et kõikvõimalikud targad juhid ja õpetajad just selle koha valisid oma maitse materialiseerimiseks. Nii et endiselt võib käia Oslo "päris" kesklinnas ning visuaalset rahuldust saada.
Muidu on täna hästi ilus ja päikeseline päev, lumi sillerdab. Ilusat nädalavahetust!
Maja kandilisus üksi ei näita veel temas olemise võimatust.
SvarSlettTöötan ühes päris ilusa arhitektuuriga klaasmajas, mis on pigem kandiline, kuid kui kevadel päike kütab, siis ei suudeta päikesepoolset külge jahutada ja vastaskülge samal ajal kütta. Tulemuseks on see, et terves majas on halb olla.
Suve poole läheb asi ühtlaselt hulluks. Lisaks klaasidele ja nendetagustele tubadele köetakse üles ka metallist aknaraamid, mis on nii tulised, et kätt vastu panna ei saa.
Seega elagu inseneriharidus ja oleks vaja õpetada lastele juba maast madalast reaalaineid et kasvaksid spetsialistid kes suudavad teha arvutusi.