Jalamehed ja nooblid ratsamehed uhketel valgetel hobustel

Sotsiaaldemokraatlikus ühiskonnas on kirjade järgi kõik võrdsed, aga tegelik elu on nagu ikka - julm, aga õnneks ebaõiglane. Erandiks pole ka Norra Kuningriik.

Vastavalt säädusele tuleb oma eluaseme ümberehitamisel esitada ümberehituse plaanid kõigile naabritele ning võtta neilt allkiri selle kohta, et neil pole vastuväiteid ümberehituste suhtes. Seejärel tuleb naabrite allkirjadega minna linna ehitus- ja plaaniosakonda ametlikku luba taotlema.

Meie oleme sellisel allkirjaringil käind kaks korda, esimest korda enne sissekolimist oma praegusesse korterisse, päämiseks kooskõlastuseks olid plaanitavad katuseaknad. Teine kord aga vajas kooskõlastust aeda ehitatav garaazh.

Õnneks saime loa kõigilt meie ametlikelt naabritelt, kaasa arvat Tema Majesteedilt Norra Kuningalt, kelle talumaad ja metsad piirnevad meie maja krundiga, mistõttu ka tema meie naabrite nimekirjas seisab.

Mõni aasta tagasi oli parlamendis (Stortinget) arutelu, millist remonti teha Kuninga talus (Kongsgården) ja kui suure summa eest - kas umbes 250 või siis 700 miljoni NOK eest. Ehitustööd hakkasid varsti pihta ning nüüdseks on jäänd (vist) vaid garaazhi ehituse lõpetamine. Ei enne tööde algust, ega ka nende ajal ei käind keegi meile näitamas ümberehituste jooniseid ega meilt kooskõlastuse allkirju küsimas. Quod licet Jovi, non licet bovi. Selline see elu on.

Minul isikliselt pole midagi selle vastu, et Kuninga talus remonti tehakse ning talu krundile ka uus garaazh ehitatakse ning mina oleksin oma allkirja vajalikele paberitele ilma mingi nurinata and. Aga seda ei küsind mitte keegi. Ehk teiste sõnadega - osad on lihtsad jalamehed ning teised on nooblid ratsamehed uhketel valgetel hobustel.

Selline jagunemine jalameesteks ning noobliteks ratsameesteks toimub paraku ka muudes eluvaldkondades, ka sääl, kus noobliteks ratsameesteks on sellised, kellel muude parameetrite kohaselt lausa punane veri soontes peaks voolama.

Üheks selliseks valdkonnaks on arvutiprogrammide loomine. Minu erialal tuleb kasutada lisaks muudele tavaprogrammidele veel ka RIS-i (Radiology Information System) ja PACS-i (Picture Archiving and Communication System). Nende programmide ülesanne on minu kui tarbija elu kergendamine. Tegelikkuses pole kõik nii lihtne.

Täna on juba teine päev, mil ma ei saa oma tööd teha. Põhjuseks on see, et kogu nädalavahetus toimus RIS upgrade. Pääle upgrade'i tuleb RIS-ile tuletada meelde kõik senised säädistused, mis tal upgrade'i käigus meelest on läind. Kui kõik senised säädistused on taastet, siis ilmnevad lõpuks kõik vead, mis on kaasnend uue upgrade'iga ning mis ei lase tööd enne jätkata kui need uued vead on kõrvaldet. Mul ei tule meelde mitte ühtegi upgrade'i, millega poleks kaasnend varem olematute probleemide esile kerkimine. Ehk teiste sõnadega - iga upgrade'i järgselt läheb töö tegemine raskemaks ja keerukamaks, osad vajalikud funktsioonid kaovad upgrade'i käigus ning ei tule mitte kunagi tagasi.

Minule kui tarbijale pole neid upgrade'e vaja - kui asi funktsib, siis hoia näpud eemal. Aga paraku ei mõtle mitte kõik nii, eelkõige minu enda kõige kõrgemad ülemused, kes tegelevad vaid administreerimisega ning ise neid programme ei kasuta ning kellel seetõttu pole vähimatki aimu nende programmide kasutussõbralikkusest või vajalikkusest minusugustele tegelikele tarbijaile. Kuna neil ei ole vähimatki aimu, kuidas on nende programmidega iga päev töötada, siis neile tundubki vist, et iga upgrade on progressi tunnuseks, seega täielik hädavajadus.

Teiselt poolt on väga aldid uute upgrade'ide loomiseks ning kasutusele võtmiseks neid programme loovad ja meile lõpp-produkti müüvad firmad, kellele me loomulikult maksame iga upgrade eest. Ka nendes firmades on olemas jalamehed ja nooblid ratsamehed uhketel valgetel hobustel. Programme loovad nooblid ratsamehed, kusjuures ei enne tarkvaraprogrammide loomist ega ka loomise ajal ei alanda nad end mitte kunagi sellega, et tuleksid ja küsiksid minusugustelt eesliinimeestelt, milliseid nõudeid me esitame kasutatavale tarkvarale ja kuidas see toimima peaks.

Kui upgrade on juurutet, siis ei ärata see versioon nooblite ratsameeste hulgas enam mitte vähimatki huvi ning nad võivad rahulikult pühenduda järgmise upgrade'i loomisele.

Aga kuna uus (kuidas seda küll viisakamalt öelda - rämps?) ei tööta, siis saadab tarkvarafirma eesliinile seda tarkvara kohendama oma firma jalamehed, kes siis palehigis töötavad selle nimel, et kui produkt ei maitse kui kompvek, siis vähemalt oleks söödav mingilgi moel. Step by step kohendatakse siis uhkete ratsameeste loomingut nii, et sellega on võimalik töötada, eriti kui mitte liiga kõrgeid nõudeid esitada. Ja kui asi töötab juba päris normaalselt, siis on aeg uus upgrade installida. Ja kõik algab otsast pääle. Kusjuures kõige hullem on see, et vähe sellest, et tarkvarafirma nooblid ratsamehed ei räägi mitte kunagi minusuguste eesliinimeestega, nad tõenäoliselt ei räägi ka oma firma jalameestega mitte kunagi. Ma kahtlustan, et igasugune kommunikatsioon nende vahel on kategooriliselt keelat. Milleks vaevata aadlimeeste päid matside probleemidega?

Ja selline rutiin pole tavapäraseks mitte ainult norra firmade hulgas (kes meile RIS-i müüvad), vaid ka saksa firmade hulgas (kes müüvad meile PACS-i). Ja ma kahtlustan, et kumbki firma peab end noobliks ratsameheks ning teist firmat labaseks jalameheks, mistõttu ka nende omavaheline kommunikatsioon on pehmelt öeldes puudulik. Ning lõpptulemusena on see vaid minu enda isikline viga ja õnnetus, et need kaks tarkvaraprogrammi omavahel haakuma ja koos töötama peaksid.

Loodan, et teie poolt kasutatava tarkvara upgrade'ini on jäänd rohkem aega kui teil endal pensionini.