Läks kuidagi mõte ühe kunagise eksami pääle. Kuna ainuüksi ülikoolis sai sooritet umbes 115 eksamit ja hindelist arvestust, lisaks veel koolis ja terve rida eksameid ka pääle ülikooli, siis on juhtund eksamitel ja nende eelselt/järgselt terve rida eriskummalisi asju, mida siis aeg-ajalt on huvitav meelde tuletada.
Kuna vanust juba üksjagu ja mälu paremaks kohe kindlasti enam ei lähe, siis panen siia kirja lood mõnedest eriliselt mällu jäänd eksamitest.
Algkoolis eksameid ei olnd. Eksamid tulid alates 5. klassist. Pääle 5. klassi 1 eksam, pääle 6. klassi 1 eksam, pääle 7. klassi 2 eksamit, pääle 8. klassi 3 eksamit, pääle 9. klassi 1 eksam, pääle 10. klassi 1 eksam ning pääle 11 klassi 6 (lõpu)eksamit. Minu elu oli tunduvalt kergem kui mu vanematel, kes minu ema jutu kohaselt tegid eksameid juba esimesest klassist pääle: pääle esimest klassi 1 eksam, pääle 2 klassi 2 eksamit ja nii edasi kuni keskkooli lõpuni, mil oli juba 11 eksamit. Ütlen vaid seda edasi, mida mu ema mulle ütli, varandust panti ei pane, kuna ema hilisemas elus tihtipääle kippus asju utreerima. Millega ostsin, sellega müüngi.
Viiendast kuni kaheksanda klassini ma ei oleks pidand eksameid tegema, kuna need, kes õppisid neljadele-viitele, olid eksamite tegemisest vabastet. Ja kuigi mina olin ainuke A. H. Tammsaare nimelise Tartu 1. Keskkooli meie C-klassis, kes õppis neljadele-viitele, ei pääst see mind mitte kuidagi eksamitest, kuna ema käskis mul eksameid teha, kuna see andvat nende sooritamise kogemust, mille vastu ei saagi argumenteerida.
Kõige huvitavam eksam (sedakord kadund Tartu 10.) keskkoolis oli keemia lõpueksam. Viimasel veerandil enam uusi asju ei õpit, korrati vaid vanu asju teada olevate eksamipiletite kaupa. Kodus kästi kirjutada vihikusse vastused mingile arvule eksamipileteile. Esimesel tunnil küsis õpetaja Ehrlich minul näha kodus valmiks kirjutet vastuseid eksamipileteile. Vastasin, et pole teind, kuna see materjal on õpikus olemas ning ma saan eksamiks sama hästi õpikust õppida. Sellise vastuse pääle kirjutati päevikusse "kaks".
Järgmises tunnis küsiti uuesti mult näha eksamipiletite vastuseid. Kuna vastus oli sama, siis oli ka hinne sama. Ja nii iga kord kuni viimase tunnini. Veerandi hindeks "kaks" ning lisaks teatas õptaja Ehrlich, et kukutab mu eksamil läbi, mistõttu mul jääb keskkool lõpetamata.
Õppisin siis hirmsat moodi eksamiks, tervelt kolm päeva. Kui eksami kõik küsimused olid ära vastat, kirjutati protokolli "viis" ja sellega saigi keskkool läbi. Muidu juhtus sel keemia eksamil üks teine ütlemata omapärane lugu ühe minu klassikaaslasega, aga see lugu pole minu jutustada, vähemasti siin mitte.
Ülikooli esimeseks eksamiks pääle sügissemestrit oli jällegi keemia, sel korral konkreetselt orgaaniline keemia (kokku oli arstiteaduskonna ravi osakonna õppeplaanis kogunisti 5 erinevat keemiat - orgaaniline, anorgaaniline, analüütiline, füüsikaline keemia ja biokeemia).
Esimesed kolm aastat ülikoolis ei osand ma õppida eksamiteks (nagu ka mitte keskkoolis). Seega seisnes õppimine lihtlabases teksti pähe õppimises/tuupimises, mis näituseks anatoomia õppimisel oli tähtis - kuidas muidu võõrkeelseid sõnu meelde jätta?
Läksin orgaanilise keemia eksamile dotsent Laine Villako juurde juba kell 8.00, seega esimeses grupis. Ta pakkus pääle piletite tõmbamist ette valmistamise ajal tudengitele kohvi ja suitsu (sellised ajad olid!). Suitsu võtsin vastu, aga kohvist keeldusin öeldes, et jõua enam kohvi juua, kuna olin kogu öö kohvi joond.
"Mis, kas Te polegi magand öösel?" - "Ei, õppisin kogu öö." - "Minge kohe koju magama, õhtul tehke üks jalutuskäik ja tulge siis homme hommikul välja puhanuna uuesti eksamit tegema, tulge kohe kell 8."
Läksin siis järgmisel hommikul välja puhanuna uuesti eksamile. Kui olin pilti tõmmand, küsis dotsent Villako, kuidas pilet oli. Vastasin, et hää pilet.
"Hästi, siis kirjutamegi nii", kostis dotsent Villako ja kirjutas mulle ilma mult eksamipileti sisulist vastust küsimata hindeks 4 (hea).
Kolmanda kursuse lõpus oli patoloogilise füsioloogia eksam kurikuulsale professor Robert Loogale. Tema eksam on läbi aegade jäänd viimaseks eksamiks paljudele arstiteaduskonna tudengitele, sellest ka see tiitel "kurikuulus".
Igal nädalal oli üks professori poolt loeng kogule kursusele keemiahoone auditooriumis, lisaks gruppide kaupa praktikumid, kus iga kord tuli veel kirjutada kontrolltöö. Kuna mu klassikaaslased olid minust aasta eespool, siis sain neil iga õppeaasta alguses laenata loengute konspekte, mida nad kirjutasid minust tunduvalt paremini ja ilusama käekirjaga. Kuna konspektid olid olemas, siis ei vaevund ma loengutel käimisega.
Ühel päeval tuli minu juurde minu rühmavanem ning teatas, et professor Looga soovivat mind näha. Läksingi siis professori juurde teatega, et mina olengi see tudeng, keda ta oli soovind näha. Professor läks kohe asja juurde ja küsis, miks mulle patoloogiline füsioloogia ei meeldi. Vastasin, et meeldib küll, kuna mul kõik senised kontrolltööd olid vaid viied.
"Kontrolltööd ei oma mingit tähtsust, loengus käimine on tähtis!". Teatasin, et mul on kõik loengud konspektidena olemas, mille pääle professor sai veel vihasemaks. Tuligi hakata loengutel käima.
Esimesel loengul avastasin, et kõik patoloogilise füsioloogia õppejõud istusid tagumises reas ning kirjutasid üles professori juttu. Kaasa arvat näituseks dotsent Mart Kull, kes oli kateedris pikemalt töötand kui professor. Seega oli selle kateedri kohustuslikuks töökorralduseks see, et kõik õppeõud (rääkimata juba tudengeist!) pidid igal aastal istuma igal loengul ja kirjutama uuesti sama juttu üles, kui hinnata mu klassiõe poolt üles kirjutet teksti konspektis, siis sõna sõnalt, ikka sama. Kuna ma ei leind mingit mõtet sama teksti uuesti kirjutada, siis ajasin loengut kuulates vaid jutujärge taga konspektist sama juttu lugedes.
Kui siis kevadel eksamile läksin ning oma õpinguraamatu professorile ulatasin, siis andis ta selle mulle tagasi ja teatas, et ei lase mind eksamile. Ülikooli sääduste kohaselt ei tohtind üliõpilast eksamile mitte lubada, kui eksami aines oli vaid eksam ning ei olnd arvestusi eksami eelselt (arvestust ei olnd selles aines). Puudut (loengu)tundide kohta võis lisaks eksamipiletile esitada lisaküsimusi, aga eksamile mitte lubada ei tohtind.
Professor Looga muidugi sülitas selliste reeglite pääle ning keeldus mind eksamile lubamast. Oli (vist) võimalik kirjutada taotlus teaduskonna/ülikooli juhtkonnale, aga sellega ma ei viitsind tegelda. Tulemuseks oli eksmatrikuleerimine ning kutse Nõukogude Armeesse ajateenistusse.
Sõjaväes olles sain aeg-ajalt Tartu tollast lehte "Edasi", kust ma siis teisel ajateenistuse aastal lugesin, et professor Loogat oli autasustet Tööveterani medaliga. Kuna seda anti tavaliselt eesrindlikele nõukogude töötajatele pensionile minekul, siis saatsingi kohe suurima rõõmuga ülikooli kateedri aadressil venekeelse telegrammi, kus õnnitlesin professorit suure nõukogude kodumaa kõrge autasu Tööveterani medaliga autasustamise puhul. Alla kirjutasin oma nime ning tiitliks "Teie õpilane Nõukogude Armees".
Pääle ajateenistuse lõppu kirjutasin taotluse ennistamaks mind Tartu Riikliku Ülikooli Arstiteaduskonna ravi osakonda. Dekaan professor Lembit Allikmets andis mulle tagasi mu õpinguraamatu ning teatas, et võisin uuesti alustada kolmanda kursuse programmiga. Kuna ta nägi, et mu õpinguraamatus oli farmakoloogia eksami tulemuseks kolm (rahuldav), siis teatas ta, et ma pean ka farmakooliga kursuse uuesti tegema. Kui ma küsisin, et miks, et mu kolme põhjuseks oli olnd vaid asjaolu, et eksamil pääle minu poolt eksami küsimustele vastamist vaatas eksamit vastu võtt professor Leo Nurmand loengutel osalemise nimekirja ning avastas, et ma ei olnd üheski loengus käind (mul olid ju konspektid olemas). Ning et selle pääle esitas ta mulle nii kaua lisaküsimusi, et sai mu hinnet rahuldava pääle langetada. "Kolm on kolm", kostis selle pääle professor Allikmets, "peate uuesti farmakoloogia kursuse võtma".
Käsk on vanem kui meie. Nii käisingi uuesti farmakoloogi loengutes ja praktikumides, seekord siis absoluutselt kõikides ilma puudumata. Üles ei kirjutand miskit, konspektid olid olemas, kontrolltöödeks samuti ei õppind, vaid kirjutasin vana rasva pääle toetades, mida oli nüüd tõsi küll uuendet igal loengul ja praktikumis õppejõudude juttu kuulates ning sellele kaasa mõeldes.
Kuna hinded pole mulle kunagi tähtsam olnd (teadmine on tähtsam), siis läksin üks päev enne eksamit professor Allikmetsa juurde ning küsisin, et kas mul on vaja järgmisel päeval eksamile tulla, kuna mul on õpinguraamatus positiivne/sooritet rahuldav hinne olemas ning ma olen ka likvideerind põhjuse, miks mulle üleüldse esimene kord vaid kolm pandi, kuna nüüd olin kõikides loengutes käind.
"Tulge ikka", kostis professor Allikmets, "ehk saate seekord viie." Kui ma vastasin, et hinne pole mulle tähtis, ja teadmisi olen ma saand piisavalt kahekordse kursuse läbimise jooksul, kordas professor, et pean siiski eksamile tulema.
Järgmisel päeval läksin viimasena eksamile, andsin professor Allikmetsale oma õpinguraamatu ja võtsin pileti. Professor aga kirjutas juba õpinguraamatusse ilma minu vastust ootamata "väga hea(5)" ning tagastas mulle õpinguraamatu. Olin saand farmakoloogiaga ühele poole.
Võib-olla farmakoloogia kursuse kahekordse sooritamise eest olen hilisemas elus õige mitu korda unes näind, et olen ülikooli lõpetand, eksamid kõik sooritet ja siis on mulle teatet, et pean ülikooli kursuse uuesti tegema, millegipärast teisest kursusest pääle. Viimati nägin sellist unenägu paar ööd tagasi, mille pääle läkski mõte selle ja ka teiste eksamite pääle.
Tagasi patoloogilise füsioloogia juurde. Pääle sõjaväest tulekut esimesele loengule minnes avastasin, et mu lootused olid olnd põhjendamatud, professor Looga oli endiselt aktsioonis ning luges loengut. Ei mingit raske tööga välja teenit pensionäripõlve.
Käisin sel korral siis kõikides loengutes ja praktikumides (kõikides praktikumides olin ma juba esimesel katsel käind). Konspektid olid endisel vett pidavad, sõna sõnalt.
Eksamile läksin teadmisega, et professor kukutab mind läbi, lisaks veel ka teisel korral sügisel, ükskõik kui hästi ma seda ainet ka ei oskaks. Aga kuna ma nüüd olin käind kõikides loengutes ja kõikides praktikumides (kontrolltööd endiselt kõik viied), siis ei saand ta mul keelata eksamile tulekut, pileti võtmist ja vastamist. Ja kui oled kaks korda eksamil läbi kukkund, siis oli sügisel kolmas eksam, kus lisaks professorile pidi osalema reeglite kohaselt veel kaks õppejõudu teistest kateedritest arstiteaduskonnas. Ning kui ma siis oskasin vastata küsimustele, siis ei saand professor mind oma suva järgi läbi kukutada, vaid oli võimalus, et komisjoneksami teised kaks eksaminaatorit said mul eksami lugeda sooritatuks lihtsa häälteenamuse järgi.
Võtsin siis pileti, valmistasin ette ning kui järjekord jõudis minuni, siis asusin vastama. Minust eespool vastand grupikaaslasele oli professor just teatand, et grupikaaslane oli valind vale eriala ülikoolis. Ta pidanuks minema õppima sinna, kus need kirjanikud ja need - noh - luuletajad õpivad.
Vastasin oma pileti punktid ära, mingeid eksimusi ei olnd. Kõikidele lisaküsimustele oskasin vastata. Pääle piletiküsimuste kohta käivate lisaküsimuste ära kuulamist siirdus professor oma küsimustega edasi teiste teemade juurde. Tund aega vastasin tema kõikvõimalikele küsimustele ilma vigadeta. Minu kaks grupikaaslast, kes valmistasid oma eksamipiletitele vastamist, said üles kirjutada minu vastused, mis käisid nende piletite kohta (ja sooritasid eksami ilma probleemideta).
Kui kõikvõimalikud küsimused olid esitet ning nendele ka vastused saad, siis lasi professor mul joonistada ühe skeemi, mida muidu peeti raskeks, ning seda ka lahti seletada. Tegin seda. Paraku teatas aga professor, et olin eksind ühe noole joonistamisega skeemil. Teatasin, et ei ole eksind, et skeem on korrektne, nii nagu tema abivahendis/õpperaamatus oli seda kujutet. "Ei," vastas professor, "Te eksisite".
Mul oli kotis kaasas tema õppevahend, oleks saand selle välja võtta, panna kaks skeemi kõrvuti ning näidata, et ei olnd eksind. Aga ma ei teind seda, kuna arvasin, et kui ma võtan selle kotist välja, siis ütleb professor, et mul on abivahendid kaasas ning süüdistab mind maha kirjutamises. Ma ei olnd maha kirjutand, õppematerjalid võeti alati eksamile kaasa, et enne eksamile minekut oleks võimalik vajadusel mingit kohta materjalides üle lugeda. Aga seekord arvasin, et ei saa seda välja võtta, kuna siis on professoril võimalik mind spikerdamise süüdistusel läbi kukutada. Miks teha talle elu lihtsamaks?
Professor võttis mu õpinguraamatu kätte, sain aru, et nagu arvata oli, kukutas ta mind läbi ning tuli sügisel minna uuele katsele enne kui oli võimalus minna komisjoneksamile.
Professor vaatas mu õpinguraamatut ja ütli: "Ma olen sunnit Teile panema ... (arvasin, et nüüd järgneb sõna "mitterahuldav) ... "rahuldava". Aga selle "rahuldava" pärast ei pea Te häbi tundma, see on väga tugev rahuldav".
Oi-oi, ei oodand, et saan ühe katsega eksami sooritet. Pidu meie tänaval!
Võtsin õpinguraamatu, tänasin ning soovisin hääd päeva.
Kui jõudsin ukse juurde, siis kostis professorilt: "Kaljusto! Ma arvasin, et tulete mu juurde vabandama, aga Te ei tulnd."
Ei osand arvata, mille eest oleks pidand vabandama (kas venekeelse telegrammi saatmise eest õnnitlusega Tõõveterani medali saamise puhul - vihjega pensionile minekule?). Vaatasin professorile otsa, mõtli endamisi, et see-eest sain ta ainest sirge seljaga läbi, vaikisin ning väljusin uksest. Patoloogilise füsioloogiaga asi ühel pool.
Huvitav kogemus oli ka sotsiaalmeditsiini kursusega ja selle eksamiga viiendal kursusel dotsent Vahulale. Aine oli nagu oli. Istusin kõikides loengutes, kuulasin ja mõtli kaasa, lisaks veel praktikumides. Eksamiks lugesin sotsiaalmeditsiini õpiku läbi nii, et sain kõigest aru, ehk nagu ka teisteks eksamiteks pääle sõjaväest naasmist. Kuna olin loengutes kaasa mõeld, praktikumides samuti, siis piisas materjali mõttega läbi lugemisest. Polnd vaja miskit pähe õppida, kuna asjast aru saades oli võimalik eksamipileti küsimustele vastata arusaamisega ja loogiliselt.
Läksin nagu oli tavaks saand eksamile päeva lõpu poole, pääle korralikku magamist. Võtsin pileti, istusin laua taha, tegin koti lahti, et säält kirjutusvahendit võtta ning nägin dotsendi terast pilku. Panin kotti kinni, asetasin koti põrandale ning asusin vastuseid küsimustele kirja panema. Dotsent Vahula ei rahuldund ainult minu poole vaatamisega, tõusis püsti ja tuli minu juurde, vaatas mind üleni üle, samuti ka laua alla. Midagi kahtlast leidmata (sain aru, et arvas millegi pärast, et plaanisin spikerdada) läks tagasi eksamilaua juurde jälgides mind valvsalt kogu mu ettevalmistuse aja.
Kui minu kord oli vastata, siis istusin tema ette toolile ning esitasin oma vastused küsimustele. Pääle küsimustele vastuste saamist asus dotsent Vahula mind pommitama lisaküsimustega, millele vastamine samuti ei valmistand mulle raskusi. Lõpuks palus ta kirjutada valemi haiglate palatite mõõtmete vahekordadest ja haiglapalatite akende suuruste suhtest palati kubatuuri suhtes.
Olin seda valemit raamatus vaadand (ainum valem sotsiaalmeditsiini õpikus) ja mõelnd, et kas tasub pähe õppida või mitte. Kuna tegemist ei olnd loogilise valemiga, vaid valemis pidid olema ka hetkel kehtivate normatiivide kohased numbrid, siis olin otsustand, et ei hakka valemit pähe õppima, kuna kui mul pidanuks mingil põhjusel seda valemit edaspidises arstielus vaja minema, siis oleks seda valemit raamatus vaadand nagunii, kuna sellised valemid (mida õpitakse pähe) tavaliselt lihtsalt niisama kauaks mällu ei jää.
Teatasin dotsent Vahulale, et valemit ma ei olnd pähe õppind, kuna mul oli edaspidises elus võimalik alati vaadata vajadusel hetkel kehtivaile normatiividele sobilikku valemit.
Vastus sobis dotsent Vahulale hästi, kuna ta sai nüüd öelda, et mu eksamihindeks on "rahuldav". Hinne oli muidugi ebaõiglane, aga ei hakand temaga hinde üle vaidlema, kuna mulle kunagi ei olnd tähtis eksami hinne, vaid see, kas ma olin aine omandand või mitte. Kui oled omandand, siis pole teadmised väiksemad ka rahuldava hinde puhul, kui aga ei ole omandand, siis ei aita ka väga hää eksamihinne, mis ei tee ju reaalseid teadmisi paremaks.
Probleem tekkis aga siis, kui dotsent hakkas hinnet mulle hinnet õpinguraamatusse kirjutama. "Oi, Teil on kõik teised hinded viied!" Ning pääle paari eelmise eksamisessiooni hinnete vaatamist: "Ja varem ka! Ja nüüd tulete eksamile ja saate rahuldava hinde!"
Vastasin dotsent Vahulale, et hinne oli tema panna, aga et mulle isikliselt ei omand hinne tähtsust, kuna ma väärtustasin rohkem seda, kas ma teadsin ainet või mitte. Ning sotsiaalmeditsiini ma oskasin, vaatamata sellele, et ei olnd ühte valemit pähe õppind. Võtsin oma õpinguraamatu ning väljusin.
Dotsent Vahula päev oli aga ilmselgelt rikut. Järgmisel vastajal palus ta mitu korda uuesti rääkida, kuna ta mõtted olid endiselt eelmise vastaja juures. Ühel hetkel ütli ta mu eksamil olnd rühmakaaslastele, et kui ma oleks hinde üle probleemi tekitand, siis teised, kes mu vastuse ajal ruumis olid, pidid kinnitama, et mu "rahuldav" vastas mu vastusele. Arvan, et ta ei arvand oma hinnet olevat ebaõiglast, vaid kartis, et ma plaanisin minna kaebama dekaani juurde hinde üle.
Omapärane oli ka psühhiaatria eksam. Istusin eksamil ning vastasin eksamipileti küsimustele. Olin kaks küsimust juba vastand kui eksamiruumi sisenes kateedri juhataja dotsent Mehilane ning küsis eksaminaatorilt (lisaks psühhiaatri ametile veel ka kuulus kirjanikuhärra) dr. Vaino Vahingult, kuidas eksamiga läheb. Kui dr. Vahing teatas, et puhta viielised vastused, siis teatas kateedri juhataja, et viite limiit olla läbi ning pangu edaspidi hindeid rangemalt.
Selle pääle tõusin mina püsti ja teatasin, et siis ei ole mul vaja komandat punkti enam vastata. Mõlemad psühhiaatrid vaatasin mulle küsivalt otsa. "Ma olen kaks punkti juba vastand. Nagu ma näen dr. Vahingu paberilt, on ta hinnand esimese punkti vastust 5+, teise vastust 5. Seega, kui ma jätan kolmanda punkti vastamata, siis saab selle eest mulle panna kahe ning aritmeetilise keskmise järgi võib siis eksami hindeks panna nelja. Aga arvestades, et üks punkt on puhta kaks, siis oleks võimalik hindeks panna kolm ning austet kateedri juhataja saaks olla rahul, kuna viite limiit on läbi."
Selle pääle kostis kateedri juhataja, et istugu ma maha tagasi ning vastaku ikka kolmas punkt ka ära. Istusin maha, vastasin kolmanda punkti, millele dr. Vahing kirjutas oma märkmetesse hindeks 5 ning mu õpinguraamatusse "väga hea". Viite limiit läks lõplikult lõhki.
Dotsent Mehilasega oli mul hilisemas elus väga omapärane kokku puutumine. Umbes 1989. aastal, kui ma juba töötasin arstina Toome Kliinikus, helistas mulle dotsent Mehilane ning kurtis mulle oma probleemi. Ta pidi nimelt sama päeva õhtul sõitma laevaga (Georg Ots) Soome, kuhu teda oli kutsut mingile psühhiaatria sümpoosiumile. Kuna oli nõukogude aja (väga vaene) lõpp, siis ei olnd tal raha ei elamiseks, transpordiks ega ka söömiseks ning ta lootis, et ehk soomlased kui sümpoosiumi korraldjad maksavad tema kulud kinni. Minule helistas ta selle tõttu, et ta oli kusagilt kuulnd, et ma olin bridge kamraat soome psühhiaatria professori Ranan Rimoniga. Dotsent Mehilane palus mul helistada professor Rimonile ning paluda sel organiseerida öömaja, transport ja toitlustamine. Kuna ta ise pidi juba laevale minema (ning tollal ei olnd kellelgi mobiiltelefone), siis oli vaja, et keegi oleks läind sadamasse vastu samal õhtul (õigemini juba öösel, kuna laev maabus südaöösel) instruktsioonidega, kuhu ja kuidas dotsent Mehilane pidi minema.
Tollal ei olnd nüüdsel ajal tavaline välismaale helistamine lihtne (ega ka odav). Õnneks tundsin ühte kena daami, kes töötas väljamaa kõnede osakonnas ning tänu temale sain ühenduse professor Rimoniga. Professor lubas asjad korda ajada ning saata oma sekretäri dotsent Mehilasele sadamasse vastu. Probleem lahendet.
Paar nädalat hiljem hilistas mulle kergelt ärritund professor Rimon ja küsis, miks ma tema kirjale ei ole vastand. Kui ma küsisin, et mis kirjale (kuna ma ei olnd talt mitte mingit kirja saand), siis teatas professor, et ta oli dotsent Mehilasega mulle ühe kirja saat ning et ta nüüd ootab ta vastust. Pidin talle tunnistama, et dotsent Mehilane ei olnd mulle mitte mingit kirja edasi toimetand ning et dotsent Mehilane ei olnd minuga isegi mitte telefonitsi kontaktis olnd.
Helistasin siis ise dotsent Mehilasele ja küsisin, kus on kiri, mille professor Rimon mulle saatis. Dotsent Mehilane vastas kuidagi tõrksalt, et ta täpselt ei tea, et otsib kirja ning helistagu ma talle järgmisel päeval uuesti. Mingit tänu tema suust abi eest tema reisimurede lahendamisel ei tulnd.
Helistasin järgmisel päeval uuesti. Dotsent Mehilane teatas, et ta ei leind kirja üles, aga et ega sääl kirjas midagi erilist ei olndki (sic!). Nõukogude aegsed psühhiaatrid olid tihtipääle KGB juhtnööride kuulekad täitjad (väga paljusid nõukogude rezhiimi vastaseid tembeldati vaimuhaigeteks ning sundraviti kõivõimaliku keemiaga kinnistes psühhiaatria osakondades - miski ei tohtind ju tumestada kommunismi päikest!). Aga siiski tundus selline vastus olevat kummaline. Tagantjärgi selle pääle mõeldes on üheks versiooniks see, et dotsent Mehilane andis selle kirja edasi "kellele vaja", et valvsad organid saaksid kontrollida ka sellist kirjavahetust, mis ei liikund üle piiri postiga.
Professor Rimon saatis mulle faksiga koopia oma kirjast, kus oli üks konkreetne küsimus, millele ma siis talle ka vastata sain. Kas see küsimus oli "mitte eriline" või hoopis "eriline" ei omandki tähtsust.
Sellised eksamid siis olid.
Ingen kommentarer:
Legg inn en kommentar