Pankadest ja
pangandusest
Kui rääkida
kommertspankadest Norras ja võrrelda neid Eestis tegutsevate pankadega, siis
sellest kirjutades tuleb ära tuua üks hää uudis ja üks halb uudis. Hää uudis on
Norra pankade kundedele, et nad on kunded Norras, aga mitte Eestis. Halb uudis
on Eestis tegutsevate pankade kundedele, et nad on kunded Eestis, aga mitte
Norras. Et ilma pikemalt keerutamata asja võimalikult paremini illustreerida, siis
toon siinkohal ära minu asjakohase kirjavahetuse EV Rahandusministeeriumiga:
Jaanus Kaljusto
<jaanus.kaljusto@gmail.com>
|
15. juli 2009 11.32
|
Til:
Xxx.Yyyyyy@fin.ee
|
|
Kopi:
info@consumer.ee, info@epbe.ee
|
|
Svar | Svar til alle | Videresend | Skriv ut
| Slett | Vis original
|
|
Tervist!
Käesolevaga avaldan oma sügavat lugupidamist nii EV Rahandusministeeriumi kui ka EV Valitsuse vastu ning palun aidata mind (ning sellega kaasnevalt ka teisi EV kodanikke/püsielanikkejärgneva pangandusprobleemi lahendamisega. Olen EV kodanik, alaline elukoht Norra Kuningriik. Oman suvilat EV-s ning kuna meie perekond veedab igal aastal suve Eestis, siis on mul Eestis ka pangaarve. Sellel aastal selgus, et iga sularaha väljamakse puhul võetakse mult 0,4% teenustasu. Vahetasin oma senise panga SEB ära Nordea vastu, kus vastav teenustasu on 0,25%. Seoses uue panga valimisega selgus, et kõik EV-s tegutsevad pangad koormavad oma kundesid mitmete selliste teenustasudega, mis on täiesti tundmatud Skandinaavias tegutsevate pankade skandinaavia kundedele (paradoksina kuuluvad kõik EV-s tegutsevad pangad Skandinaavia emapankadele!) Hinnakirju võrreldes selgub, et kunded EV-s on tunduvalt halvemas seisus pangateenuste ostmisel kui skandinaavia kolleegid, mis on eriliselt ebaõiglane, kuna sissetulekud Eestis jäävad tunduvalt maha sissetulekutest Skandinaavias. Kui EV-s tegutseks kasvõi üks Skandinaavia pank samasuguste reeglite ja tavade järgi nagu emamaal, siis oleks lahendus lihtne - tuleks minna üle sellise panga kundeks, mis omakorda sunniks ka teisi panku rakendama edaspidi kundesõbralikku teenuspoliitikat. Kahjuks pole selline lahendus EV-s võimalik, kuna siin puuduva hää alternatiivi tõttu pole tegemist valikuga hää ja halva vahel, vaid valikuga suurema ja väiksema halva vahel. Ka pole tõenäoliselt võimalik kasutada administratiivseid vahendeid EV Valitsuse poolt pankade mõjutamiseks turumajanduslikus ühiskonnas, kui siis vaid Valitsuse (Rahandusministeeriumi) autoriteeti sõbralike soovituste näol. Teen ettepaneku, et EV Valitsus võiks järgmisel korral panga valimisel eelarveliste asutuste töötajate palkade maksmiseks esitada konkursi võitmisest huvitet pankadele terve rea kundesõbralikke nõudeid, kus sisalduksid sama hääd tingimused kundedele nagu Skandinaavias toimivates pankades. Kui sellise riigi poolt läbi viid konkursi abil tekiks pretsedent/kaasus eesti panganduses, siis oleks edaspidine jää murdmine kundedele/EV kodanikele/püsielanikele juba lihtsam. Toon lõpetuseks mõned näited Norrast. Minu põhipank on Sparebanken Sogn og Fjordane, kus mul on kõikvõimalikud soodustused. Aga isegi minu lisapangas DnB NOR, kus mul on vaid arve ja nii VISA kui ka MasterCard (kuna minu põhipangal varem ei olnd MasterCardi programmi, mis omakorda oli vajalik nii era- kui ka töösõitudel välismaal), ei võeta mul mitte mingit aastamaksu ( 0.-) kummagi kaardi eest, samuti ei maksa ma mingit tasu sularaha välja võtmise eest oma arvelt ning seda nii kaardiga kui ka otse pangakontoris telleri käest raha välja võttes. Loodan, et saate midagi ette võtta pangakundede abistamiseks EV-s. Tervitades, lugupidamisega ning ilusat suve soovides Jaanus Kaljusto |
Ja siin on vastus
minu kirjale:
Fra:
" Aaaaa.Bbbbbb@fin.ee
Dato: 6. august 2009 12.54.57 GMT+02.00
Til: <jaanus.kaljusto@gmail.com>
Kopi: kuuele erinevale ametnikule
Emne: RE: pankadest EV-s
Dato: 6. august 2009 12.54.57 GMT+02.00
Til: <jaanus.kaljusto@gmail.com>
Kopi: kuuele erinevale ametnikule
Emne: RE: pankadest EV-s
Lp.
Jaanus Kaljusto,
Rahandusministeerium tänab Teid edastatud informatsiooni eest, milles käsitlete krediidiasutuste hinnakirjade temaatikat. Sellega seoses leiame, et Eesti riigis toimivad vaba turu tingimused ning riik ei ole pidanud vajalikuks aktiivselt sekkuda erasektori ettevõtjate sh pankade äritegevusse, samuti eraõiguslikesse lepingulistesse suhetesse ning pangateenuste hinnakirjade kujundamisesse. Ühtlasi on see, millises pangas on riigitöötaja oma konto avanud, tema isiklik valik ning Eesti Vabariigi valitsus ei korralda eelarveliste asutuste töötajate palkade maksmiseks konkursse.
Juhime Teie tähelepanu sellele, et erinevates Euroopa liikmesriikides on pangad hinnakirjade kujundamisel lähtunud oma turul kujunenud tavadest. Näiteks kui Eesti pangad võimaldavad sularaha välja võtmist automaadist kliendile tasuta ning sularaha töötluse eest väljamakse tegemisel teenindaja vahendusel teenustasu kogutakse, siis Põhjamaade pankades on sularaha töötlemisega seotud kulutused kasseeritud klientidelt teiste teenustasude näol - näiteks fikseeritud summa või aastatasuna. Seega ei tulene hinnakirjade erinevast kujundamisest see, et ühe riigi kodanikud oleksid teenustasude maksmise poole pealt halvemas või paremas seisus kui teise riigi kodanikud. Täname Teid ettepaneku eest ja loodame, et leiate endale ka Eestis sobiva teenusepakkuja.
Parimate tervitustega,
A.B.
Rahandusministeerium
Finantsturgude osakond
Rahandusministeerium tänab Teid edastatud informatsiooni eest, milles käsitlete krediidiasutuste hinnakirjade temaatikat. Sellega seoses leiame, et Eesti riigis toimivad vaba turu tingimused ning riik ei ole pidanud vajalikuks aktiivselt sekkuda erasektori ettevõtjate sh pankade äritegevusse, samuti eraõiguslikesse lepingulistesse suhetesse ning pangateenuste hinnakirjade kujundamisesse. Ühtlasi on see, millises pangas on riigitöötaja oma konto avanud, tema isiklik valik ning Eesti Vabariigi valitsus ei korralda eelarveliste asutuste töötajate palkade maksmiseks konkursse.
Juhime Teie tähelepanu sellele, et erinevates Euroopa liikmesriikides on pangad hinnakirjade kujundamisel lähtunud oma turul kujunenud tavadest. Näiteks kui Eesti pangad võimaldavad sularaha välja võtmist automaadist kliendile tasuta ning sularaha töötluse eest väljamakse tegemisel teenindaja vahendusel teenustasu kogutakse, siis Põhjamaade pankades on sularaha töötlemisega seotud kulutused kasseeritud klientidelt teiste teenustasude näol - näiteks fikseeritud summa või aastatasuna. Seega ei tulene hinnakirjade erinevast kujundamisest see, et ühe riigi kodanikud oleksid teenustasude maksmise poole pealt halvemas või paremas seisus kui teise riigi kodanikud. Täname Teid ettepaneku eest ja loodame, et leiate endale ka Eestis sobiva teenusepakkuja.
Parimate tervitustega,
A.B.
Rahandusministeerium
Finantsturgude osakond
Selliste argumentide
vastu pole mõtet vaielda. Piisab faktidest. Ei minu põhipangas Sparebanken Sogn
og Fjordane ega ka mulle krediitkaardid väljastand DnB NOR hinnakirjas pole
olemas teenustasu sularaha välja võtmise eest (lihtsalt pole ühegi panga
töötajad tulnd selle pääle, et nii iseenesest mõistetavat asja nagu oma raha
tasuta välja võtmine oma pangast, tuleks eraldi reklaamida).
Kõigepäält
Sparebanken Sogn og Fjordane hinnakiri:
Nettbank
|
|
Årspris nettbank
(internetipanga aastatasu)
|
kr 0
|
Girobetaling (giroga maksmine)
|
kr 0
|
Overføring mellom eigne konti (ülekanne oma
kontode vahel)
|
kr 0
|
Faste betalingsoppdrag (püsimaksekorraldused)
|
kr 0
|
SMS tenester (varslingstenester/mobilbank) (SMS teadete
kasutamine)
|
kr 2
|
Visa - kort
|
|
Varekjøp (kauba ostmise vahendustasu)
|
kr 0
|
Lading av kontantkort i minibank (telefoni
Kontantkaardi laadimine minipangas)
|
kr 0
|
Minibankuttak i våre minibankar (sularaha
välja võtmine meie minipangaautomaatides)
|
kr 0
|
Minibankuttak i andre norske minibankar (sularaha
välja võtmine teistes Norra minibankades)
|
kr 5
|
Minibankuttak i euro i våre minibankar (sularaha
välja võtmine EURO’des meie minipangas)
|
kr 20
|
Minibankuttak i utlandet (sularaha välja võtmine
välismaal)
|
kr 30
|
Valutapåslag ved kjøp/uttak i utlandet
(vahendustasu sularaha väljavõtmisel välismaal)
|
1,75 %
|
Årspris Visa Classic (VISA Classic kaardi
aastatasu)
|
kr 250
|
Seega – kõik
ülekanded Norras tasuta. Tasu ainult välisvaluuta välja võtmise eest, 1,75% lisaks keskpankade ametlikule kursile.
Aastatasu Visa krediitkaardile, osade pangaprogrammide puhul on see hind
madalam või puudub üldse. Kui on tegemist vaid pangakaardiga (ilma VISA või
MasterCard’i osata), siis ei maksa see miskit. Isegi teiste pankade minipanga
automaatidest raha välja võtmine on vaid NOK 5.- vahendustasuga. Austet proua
EV Rahandusministeeriumist – palun näidake, millistes rubriikides varjatakse
ekstratasu selle eest, et ma võin oma enda raha oma pangast vahendustasu
maksmata välja võtta?
Teine näide on siis hinnakiri DnB NOR teenuste leheküljelt:
Kort:
(kaardid)
|
|
Visa
Gold og Visa Platinum
|
|
Årspris
(aastatasu)
|
250,00
|
Kontantuttak
i DnB NORs minibanker (sularaha välja võtmine oma panga minipangas)
|
0,00
|
Kontantuttak
i andre bankers minibanker (sularaha välja võtmine teiste pankade minipangas)
|
7,00
|
Varekjøp
i Norge og utlandet (vahendustasu kauba ostmise eest Norras ja välismaal)
|
0,00
|
Tilleggskort
(lisakaart)
|
250,00
|
Nødkort/nødkontanter
i utlandet (hädakaart, hädasularaha välja võtmine välismaal)
|
0,00
|
Uttak av
valuta i DnB NOR konsernets minibanker (valuuta välja võtmine oma
minipankades)
|
20,00
|
Visauttak
i annen bank i Norge (VISA’ga sularaha välja võtmine teistes Norra pankades)
|
25,00
|
Kontantuttak i utlandet
(minibank/bank) (sularaha välja võtmine välismaal nii pangas kui minipangas)
|
25,00
|
Erstatningskort
(asenduskaart)
|
100,00
|
MasterCard
Gold og MasterCard Platinum
|
|
Årspris
(aastahind)
|
0,00
|
Varekjøp
i Norge og i utlandet (vahendustasu kauba ostmisel Norras ja välismaal)
|
0,00
|
Betalingstjenester:
(maksmisteenused)
|
|
Nettbank
(internetipank)
|
|
Etablerings-
og månedpris (etableerimine ja kuutasu)
|
0,00
|
Nettgiro,
eFaktura, AvtaleGiro, per betaling (ülekanded ja maksed teistele arvetele)
|
0,00
|
Overføring
mellom egne kontoer i program (ülekanded oma arvete vahel)
|
0,00
|
Overføring
fra MasterCard til konto (ülekanne MasterCard’ilt kontole 1% ülekantavast
summast)
|
1% av beløpet
|
Tilsendt
kvittering, oblat (makse sooritamist tõendav liimitav oblaat, mida tuleb
soovi korral eraldi tellida)
|
10,00
|
Mistet/ødelagt
kodebrikke, rebestilling (uus koodimasin rikut vana asemel)
|
100,00
|
Melding
om manglende dekning (teade arvel puuduva rahalise katte kohta)
|
12,00
|
Ma pean tunnistama,
et meie pangaprogrammi raames (VISA ja MasterCard Platinum Arstide Liidu
liikmetena) ei maksa meie nende kaartide omamise eest midagi. Lisaks saame
ostmisel DnB NOR Platinum kaartidega automaatselt tasuta ostukindlustused,
reisikindlustused, lisaks veel palju muid tasuta teenuseid ja soodustusi. Seega
– kõik ülekanded tasuta, sularaha välja võtmine oma pangas ja selle
minipankades tasuta. Kordan oma küsimust austet prouale EV
Rahandusministeeriumist – kus on varjat tasud, mis pidavat kompenseerima tasuta
sularaha välja võtmist pangakontoris?
Sellised vastused
nagu kõrgelt austet proua EV Rahandusministeeriumist mulle kirjutas, näitavad
kas ignorantsust või arrogantsust (kui asja sisu jätta lihtsas maakeeles välja
ütlemata ning kasutada selle asemel asja ilustamiseks laensõnu – ehk kõlab
inetu sisu vähemalt veidigi paremini).
Oi-oi kui rumalaid
selgitusi võib elu jooksul lugeda. Toon siis kõrvalepõikena ära mälu järgi kas
siis Estline või Tallink’i (mis nimi sel pardipojal just tollal oli)
klienditeenindusest saadet vastuse minu küsimusele – millega nad seletavad
fakti, et nende laeval maksab Stockholmist Tallinna edasi-tagasi sõit kolm korda
rohkem kui samasugune sõit Helsingi kaudu, tollal veel nii Viking Line kui ka
Silja Line laevadel? Vastus oli siis selline: „Meie laeval on restoranid, kus on võimalik süüa, poed, kus
saab osta ning lastele on ka mängunurk – selle tõttu on ka meie hinnad
kallimad.“ Kommentaarid pole vajalikud –
I rest my case.
Vastused vastusteks,
aga kahjuks on need Eesti kodanikud, püsielanikud ja ka külalised, kes on tänu
sellele, et EV ametiasutused ei kaitse EV Põhisääduse kohaselt riigivõimu
kõrgeima kandja (ja sellega koos ka teiste) õigusi EV pinnal, ning kes peavad
maksma tunduvalt kõrgemat hinda selle eest, et nad oma kodumaal elavad kui
nende naabrid põhjas ja läänes.
Paraku kinnitab erand
reeglit ka Norra kommertspanganduses. Ka siin on üks kundevaenulik pank, kes
rikub säädust kundedega ümber käimisel. Tegemist on Nordea pangaga – nagu
Statoil’i puhul on ka Nordea puhul tegemist täiesti erineva kvaliteediga
kundedega ümber käimisel ning erinevalt Statoil’ist on Nordea puhul valutavaks
paiseks paraku just Norra filiaal. Pääle oma konto Ühispangast Nordea’sse üle
viimist üritasin minna kundeks ka Nordea Norra filiaali, kuna ülekanne Nordea
Norra kontolt Nordea Eesti kontole on
tasuta. Suur oli minu üllatus, kui uut arvet avama minnes ei soostund teller
aktseptima minu isikut tõendava dokumendina Norra juhiluba ning nõudis passi
esitamist. Üllatus üllatuseks, aga õnneks oli mul kaasas EV ID-kaart. Paraku ei
tunnistet ka seda arve avamiseks vajaliku dokumendina ning nõuti endiselt
passi. Esitasin oma Sparebank Sogn og Fjordane ja DnB NOR VISA kaardid, kus on
tagaküljel minu pilt ja isikukood ning tundsin huvi, kuidas teised pangad pole
kunagi passi küsimise pääle tulnd. Vastus oli, et ju ma olin need saand enne
2007. aastat, mil oli jõustund uus nõndanimetet rahapesemise säädus Norras ning
mille kohaselt olevat passi esitamine kohustuslik arve avamisel. Palusin neiul
võtta ühendus pääkontoriga ning küsida teadjamatelt järgi, milliseid dokumente
aktseptitakse arve avamisel isikut tõendava dokumendina. Neiu tegigi nii ning
küsis telefonitsi, et ega EV ID-kaarti ju ei tunnistata isikut tõendava
dokumendina arve avamisel? 3 sekundi jooksul kuuld vastus olla tema väidet
kinnitand. Ma ei saand aru, kuidas saab 3 sekundi jooksul järgi vaadata kehtiva
sääduse nõuded ja sõnastuse, aga nii see asi oli ja jäi. Arve jäi loomulikult
avamata põhimõttelisel kaalutlusel.
Võtsin samal päeval
ühendust Norra Finantsinspektsiooniga, kelle käes on ka kommertspankade
tegevuse järelvalve. Vastavalt Finantsinspektsiooni infole, mida kinnitati ka
viitega nende koduleheküljel oleva nõndanimetet rahapesu sääduse juurde,
tunnistatakse arve avamisel isikut tõendava dokumendina Norras Norra juhiluba,
Norra pankade kaarte pildi ja iskukoodiga, samuti Norra passi. Lisaks
tunnistatakse välismaiseid passe ja EL liikmesriikides väljastet ametlikke
ID-kaarte. Seega olin esitand Nordea pangas 4 (neli) kehtivat isikut tõendavat
dokumenti – Norra juhiloa, 2 Norra pangakaarti pildiga ning EV ID-kaardi. Norra
Finantsinspektsiooni töötaja väitel oli tegemist ilmselge kunde õiguste
rikkumisega.
Et selliseid
rikkumisi esineb, see ei pane paraku imestama, kuna mitte kõik inimesed, kes
ametnikena töötavad, pole kompetentsed isegi oma tegevusvaldkonnas. Kui vaadata
koolide lõpetajaid, siis mitte kõigi teadmised ja hinded ei vasta ülikooli
edasi õppima minekuks vajalikele nõuetele. Ka sellised inimesed, kes ei lähe
ülikooli õppima ning kes pole omandand mingit käsitöölise austavat elukutset
(ma olen alati oma lastele rääkind, et kui tahate elus hästi toime tulla, siis omandage
üks käsitöölise elukutse – elektrik, torumees, müürsepp, puusepp, mis iganes -
ning tehke seda hästi) või mingit muud kutseharidust – ka sellise erihariduseta
inimesed peavad ju kusagil töötama ja oma elatist teenima. Kuni tegemist on
standartsete olukordadega, saavad nad oma tööga kindlasti paremini hakkama kui
siis, kui üles kerkib ebastandartne olukord, mis nõuab paremat ettevalmistust.
Aga ka siis peaks olema võimalik, et puuduvate teadmiste/kogemuste ilmnemisel
tuleb seda endale tunnistada ning küsida järgi kelleltki, kes on võimeline asja
lahendama.
Kõrvalpõikena
kirjeldan üht sellist piisava kompetentsi puudumist ühe näite varal sellest
ajast kui töötasin ühes erameditsiini asutuses Oslo’s. Ühel päeval kadus meie
arvutitel side piltide arhiiviga, mistõttu polnd võimalik enam tööd teha.
Koheselt võeti ühendust Siemens’i (kelle tarkvaral meie piltarhiiv töötas)
tehnilise osakonnaga. Säält kinnitati meile, et asjaga asutakse kohe tegelema
ning nagu viga on parandet, nii antakse meile sellest teada. Kui paari tunni
pärast side arhiiviga puudus endiselt, siis võtsime uuesti ühendust. Iga tunni
tagant kinnitati meile, et asjaga tegeldakse. Veidi enne tööpäeva lõppu
Siemens’isse helistades satuti ühe teise töötaja pääle, kes teatas, et tema
pole sellest probleemist midagi kuulnd, kuna ta just tuli Ullevål’i
Ülikoolihaiglast, kus ta kogu päev muid probleeme lahendas. Aga ei miskit, ta
kohe vaatab, mis lahti ning kõrvaldab vea. 3 (kolme) minuti pärast oli side
arhiiviga taastet.
Kaadrid otsustavad
kõik. See, kes oskas 3 minutiga asja lahendada, oli päev otsa teises kohas
tööl. Teised aga ei saand hakkama. Ise ei saand hakkama, aga samas ei tulnd
selle pääle, et helistada kellelegi, kes asja tunneb ja oskab ning küsida
sellelt nõu, mistõttu meie tööseisak (mis hiljem tuli palehigis tagasi teha)
venis 6 (kuue) tunni pääle.
Siinkohal lõpevad
hääd uudised Norra pangandusest ning järgnevalt jutustan Norra panganduse minu
arvates kõige valutavamast kohast – Norra Riigipangast (Norges Bank) või
õigemini selle panga juhist (riksbanksjef).
Kuna tegemist pole poliitikuga, siis ei hakka tema nime siin eraldi
välja tooma (nagu lugeja on ehk märgand, olen senini nimeliselt mainind
mitte-poliitikuist vaid neid, kelle kohta mul midagi hääd on öelda. Ei hakka
seda reeglit ka siin rikkuma), seda enam, et eesti lugejaile ei ütle tema nimi
midagi. Piisab tiitlist.
Norra Riigipank
tegeleb norra krooni (norsk krone – NOK) emissiooniga ning teostab täidesaatvat
ning nõuandvat tegevust raha-, krediidi- ja valuutapoliitikas. Norra elanikke
puudutavad igapäevases elus kõige rohkem Norra Riigipanga poolt kehtestatavad
intressimäärad (styringsrenter), mis mõjutavad kommertspankade laenude ja
hoiuste intresse, ehk teiste sõnadega mõjutavad intressimäärad kõiki neid, kes
hoiavad oma raha Norra kommertspankades ja/või neid, kes säält raha laenavad.
Erinevalt eesti
kroonist on norra krooni kurss teiste valuutadega kindlalt sidumata koos
sellest tulenevate plusside ja miinustega. Norra krooni kurss teiste valuutade
suhtes sõltub väga paljudest faktoritest, kusjuures üheks tähtsamaks on Norra
Riigipanga poolt kehtestet intressimäär. Mida kõrgem on intress, seda kõrgem on
ka kommertspankade hoiuste ja laenude intressimäär. Mida kõrgem on intress,
seda kasulikum on hoida oma raha norra kroonis mõnes Norra kommertspangas ning
seda kallim on laen, mis on võet Norra kommertspankadest. Selle Millenniumi
alguses oli olukord, kus kõige madalamaks elamuaseme laenu intressiks oli
Norras 9,5%, samaaegselt maksti hoiustelt 6,5%. Seoses üleilmse majanduskriisiga
on hetkel ka Norra Panga intressimäär madal, novembris 2009. aastal isegi pääle
intressimäära tõstmist vaid 1,5%, mis omakorda tähendab laenuintressi
kommertspankadest üle 3,5%. Seega makstakse praegu ühe miljoni suuruse laenu
puhul laenuintressi aastas umbes 35 000.-, samas kui Millenniumi alguses
tuli maksta vähemalt 95 000.- aastas iga laenat miljoni kohta. Paradoksina
tuleb mainida, et stabiilse majandusega riikidest oli Norra tollal üks
vähestest, kui mitte ainuke, mis hoidis nii kõrget intressi. Võrdluseks oli
samal ajal jaapani jeeni intressiks Jaapani Keskpanga poolt määrat 0,05% (veidi üle 2% kommertspankade poolt välja
laenatuna), shveitsi frank aga oli kommertspangast laenatuna veidi üle 3%, ehk
teiste sõnadega vaid kolmandik norra laenuintressist. Seega oli laenuvõtja elu
tollal Norras tunduvalt kehvem kui teistes arenend tööstusriikides elavail
laenuvõtjail.
Norras kui ühes
põhjamaises valdavalt sotsiaaldemokraatlikus riigis armastatakse rääkida selle
üle kui tähtis on võrdõiguslikkus. Aga reaalses elus on nagu Orwell’i romaanis
„Loomade farm“ – mõni loom metsas on teisest võrdsem ja lõvi on kõige võrdsem.
Kui muud valdkonnad kõrvale jätta ning rääkida vaid pangandusest ning
panganduse mõjust sotsiaaldemokraatlikule ulmemudelile, siis selline kõrge
laenuintress tabab põhiliselt just vaesemaid inimesi – neid, kel on vaja raha
laenata ning kellel pole olemas eelnevatelt põlvkondadelt pärinevat rahalist
rasvakihti (nagu ka selle raamatu vaesel autoril, kelle eelkäijate võimalikku
rasvakihti aitasid kommunistliku okupatsiooni aastad tõhusalt hävitada – piisas
vaid esimesest kümnest aastast). Samas on kõrge intress kasulik neile, kes
hoiavad raha pangas (ning kes ei spekuleeri aktsiatega) ning rahulduvad
suhteliselt madala, kuid siiski kindla kasumiga hoiuse intressi näol.
Samal ajal kui
enamusele elamuaseme laenu võtjaile oli laenuintressiks 9,5%, said mõned
laenata raha oma Norra kommertspanga vahendusel välismaalt kõigest 2,3% eest, kusjuures sellise laenu
tingimuseks oli see, et kursi järsul muutumisel oleksid nad talund muutund
kursi tõttu suurenend laenusumma tagasi maksmist – teiste sõnadega sellistel
inimestel, kellel vaatamata vajadusele laenu võtta oli stabiilselt kõrge
sissetulek ehk jällegi – suhteliselt jõukatel inimestel. Selle tõttu oli tagasi
makstav raha neile tunduvalt „odavam“ kui neile, kes pidid Norra laenuintressi
tasuma ning kellel oli majanduslik olukord isegi pingestet kõrge laenuintressi
tõttu.
Miks Norra Riigipanga
juht nii kõrget intressi hoidis seletas ta korduvalt, kusjuures ükskõik kui
ilusat juttu ta ka ei rääkind, polnd see minusugusele profaanile (kuid teiste
inimeste jutu üle mõtlema harjund inimesele) kuigi veenev. Mul tekkis mulje, et
pangajuhi tegevust oleks võind iseloomustada selle anekdoodi kangelasega (andke
mulle andeks nii labane võrdlus, aga paraku on see näide kõige ilmekam
iseloomustamaks valitsevat pangapoliitikat), kes talvisel ajal üritas jalgu
soendada püksi kusemisega. Kiiresti jalad soojaks - see, et poole minuti pärast
on olukord tunduvalt halvem, sellele oli liiga vara mõelda. Ükskõik, mis
argumente austet pangajuht ka ei toond, iga kord jäi mulje, et ka tema ei
mõelnd kaugemale kui pool minutit ette ning ei saand aru, et majanduses ja
eriti rahanduses valitsevad väga komplitseerit säädused, kus pole võimalik
öelda vaid „A“, ilma et sellele järgneks „B“ ning pikkamööda ka kogu muu
tähestik, kusjuures viimase täheni jõudes on kogu esialgselt „A“ ütlemise mõjud
kas siis täiesti ära nullit või on siis ilmnend soovitule täiesti vastupidine
tulemus.
Enamasti toimus
intressi tõstmine pääle uute töötasude tariiflepete tegemist. Kui keskmine
palgatõus oli 3%, siis tuli reaalpalga
tõus ära nullida inflatsiooni ja laenuintressiga, mis kokkuvõttes põhjustasid
reaaltulu vähenemise ning seda eelkõige väiksema sissetuleku ja suhteliselt suurema laenuga perekondadel.
Nagu ma olen juba
mainind, on norra rahvas üldiselt leplik ning nii talusid nad kõrget
intressimäära vaikides püksirihma pingutamisega. Tänu kõrgele intressimäärale
oli ka norra krooni kurss teiste valuutade suhtes kõrge, mistõttu importkaubad
olid suhteliselt odavad, kuid siiski kallimad kui nad võinuksid olla ainult
rahakurssi aluseks võttes. Tugev norra kroon tegi importööride elu ilusaks,
kuna odavad hulgihinnad võimaldasid neil suuremat kasumit teenida. Samas olid
näguripäevad eksportööridel, sest et nende kasumimarginaalid olid tavalisest
väiksemad, kuna USD ja Euro (milles tavaliselt sõlmitakse rahvusvaheliste
firmade vahel arvelduslepingud) olid norra krooni suhtes nii odavad, et
teenistus jäi väikseks, kuna tootmiskulud tulid tasuda norra kroonis.
Kõrge intressimääraga
kaasnend kallis norra kroon tegi juba mõne aastaga Norra eksportööride elu nii
raskeks, et ühed Norra ettevõtted hakkasid oma tegevust Norrast välja viima
ning teised olid pankroti äärel. Asi läks nii hulluks, et Norra valitsus oli
sunnit asjasse sekkuma ning Norra Riigipank alustas intressimäärade
vähendamist, mis tõi kaasa norra krooni odavnemise ning eksportööride elu
kergenemise. Laenuintresside vähendamine tõi kaasa ka laenuvõtjate elu
kergenemise, mis, nagu mina sellest aru saan, oli Norra Riigipanga juhtkonnale
täiesti soovimatu kõrvalnäht.
2004. aastal arutati USA presidendivalimisi pidevalt ka
Norras, kusjuures väga paljud minu töökaaslastest teatasid, et nad ei võind silma
otsaski sallida George W. Bush’i ning et nad lootsid, et valimised võidab
Demokraatliku Partei presidendikandidaat. Kui päris aus olla, siis minul ei
olnd eriti ei sooja ega ka külma sellest, kes pidi valimised võitma, aga
selline töökaaslaste viha tollase USA presidendi vastu pani mind üllatuma.
Küsisin töökaaslastelt, kas nende viha George W. Bush’i vastu on tõesti nii
suur, et nad on nõus selle nimel, et ta valimised kaotab, maksma iga kuu iga
oma laenumiljoni päält NOK 4000.- rohkem. Sellise küsimuse pääle jäid kolleegid
vaikseks ning küsisid, miks nad peaksid selle nimel rohkem maksma.
Selgitasin neile, et
minu mäletamist mööda (mida on kinnitand ka NOK ja USD vahetuskursi tabel Norra
Riigipanga koduleheküljel, kus on NOK igapäevased kursid teiste valuutade
suhtes alates 1982. aastast) kaasneb iga Vabariikliku Partei liikmete hulgast
valit USA presidendiga USD odavnemine teiste valuutade suhtes, mis soodustab
tunduvalt USA majandust, kuna odav USD annab USA kaupadele välismaal tugevad
eelistused ning langetab välismaiste kaupade konkurentsivõimet USA turul, kuna
kõik arveldused toimuvad USD-s. Nagu ma olen aru saand, ongi vabariiklastest
presidentide eesmärk omaette langetada USD kurssi mitmete meetmete abil, mis
ühelt poolt vähendab USA välisvõlga (vähemalt pooled USA sularahadollaritest on
välismaalaste taskus – mida odavam USD, seda väiksemad kohustused) ning teiselt
poolt elavdab USA majandust selle parema konkurentsivõime tõttu koos kõigi
sellest tulenevate plussidega. Samal ajal on aga Demokraatlikust Parteist
pärinevate presidentide ajal toimund alati USD kallinemine, mis on põhjustand
USA kaupade konkurentsivõime langust nii välisturgudel kui ka siseturul, kus
tänu kallile USD-le on suur konkurentsieelis odava valuutaga maadest impordit
kaupadel. Rääkimata juba ka sellisest asjast, et tugeva USD puhul langevad ka
tulud turismilt, kuna välismaalastel on kallim nii USA-sse tulla kui ka sääl
raha kulutada.
Kuna odav USD tekitab
pikemas perspektiivis probleeme teiste maade majandusele (väheneb eksport
USA-sse), siis peavad teiste maade Keskpangad kas ühekaupa või kollektiivselt
üritama langetada oma maade valuutade kursse USD suhtes, põhiliselt ostes
suures koguses kokku USD (äkiliselt suurenend nõudluse tõttu kerkib USD kurss
ning alaneb nende valuutade kurss, mida paisatakse massiliselt müüki USD
ostmiseks), mis, tõsi küll, võib olla küllalt lühiaegse kasuteguriga.
Pikemaajalise efekti saamiseks peavad teiste maade Keskpangad langetama oma
intressimääru, mis toob kaasa raha väljavoolu nende riikide majandustest ning
sellega kaasnevalt nende valuutade odavnemise. Kuna Norra on maailma majanduse
seisukohalt nii väike riik, siis tekivad tal küllalt kiiresti probleemid iga
kord kui norra kroon on USD ja Euro suhtes pikemat aega kallis. Selle tõttu
tulebki iga vabariiklasest presidendi valitsemisega kaasneva USD odavnemise
tingimusis oluliselt langetada intressimääru Norras, mis toob norralastele
kaasa madalamad laenuprotsendid. Kui President Clinton’i valitsemise
lõpuaegadel oli elamuasemelaenu intressiks vähemalt 9,5%, siis 2004. aasta USA
presidendivalimiste kampaania kõrgpunktiks oli see langend juba 4%-ni, ehk
teiste sõnadega umbes 4000-5000.- krooni kuus vähem makseid iga laenumiljoni
eest. Quod erat demonstrandum.
Lisasin ka juurde, et
minusugusel on tegelikult majanduslikult soodne, kui USA-s on presidendiks
nõndanimetet demokraat, kuna minu laenud olid välisvaluutas ning minu
laenuintress oli nagunii 2-3% vahel. Samas aga oli mulle kasulik kallis norra
kroon ja kõrge laenuintress norra kroonis laenajatele, kuna mina ei makst oma
valuutalaenu tagasi, vaid kogusin seda hoiukontole, kus mulle selle eest maksti
6,5%, ehk tunduvalt rohkem kui see raha mulle laenuna ise maksma läks. Teatasin
ka, et kuigi mulle on ükskõik, kas George W. Bush on presidendiks või mitte,
aga et siiski üllatas mind see fakt, et mu austet kolleegid vihkasid teda nii
hullusti, et olid nõus temast lahti saamise korral maksma iga kuu oma
isiklisest rahakotist nii suuri summasid.
Mis puutub USA
hiljutistesse presidentidesse, siis tuleks mainida, et objektiivselt võttes
tegi George W. Bush näituseks Aafrika maade jaoks rohkem kui kõik eelmised
presidendid kokku ning seda on tunnistand ka teda muidu vihkavad poliitilised
vaatlejad.
Selle päätüki
lõpetuseks veel mõni sõna praegusest üleilmsest majanduskriisist. Kui President
Clinton’i valitsemise ajal oli kurb, et üks arvatavalt edukas ja karismaatiline
inimene pidi ajalukku minema mitte kui üks kõige väljapaistvamaid USA
presidente läbi aegade vaid kui üks segase eraeluga kogu ameerika rahvale
teleriekraanilt ilmselgelt valetand inimesena. Vähemalt minule jäi mulje, et
tema eraelulised otsused olid vastu võet mitte suuraju poolkerades vaid ühtedes
teistes keha paarisorganites. Nüüdseks on ka selgund, et praegune majanduskriis
on suure tõenäosusega põhjustet tema valitsemise ajal teht majanduspoliitilistest
otsustest.
President Clinton ja
tema administratsioon sundisid nimelt kahte suurimat riikliku osalusega USA
elamupanka (mille pankrottidest algaski praegune majanduskriis) muutma oma
senist laenupoliitikat, ning millega muudeti ära seni vajalikud kolm
kohustuslikku punkti kõigile laenajatele. Nendeks punktideks olid:
1. Omakapitali
olemasolu laenamisel
2. Laitmatu
isikline laenuajalugu
3. Püsisissetulekute
olemasolu
President Clinton’i
administratsioon sundis elamupanku neid nõudeid tühistama, mis andis
miljonitele ameeriklastele võimaluse osta endale isikline kinnisvara ka siis,
kui neil ei olnd ei omakapitali, kindlat sissetulekut ega ka laitmatut
finantskohustuste täitmise minevikku. Tulemuseks oli järsult kasvand nõudluse
tõttu kiirelt kasvavad kinnisvara hinnad. Kuna kaks kõige suuremat riikliku
osalusega elamulaenu institutsiooni olid muut oma laenureegleid, siis olid ka
kommertspangad ühelt poolt konkurentsis püsimise vajaduses ning teiselt poolt
Clinton’i administratsiooni tungivate soovituste tõttu sunnit oma
laenupoliitikat muutma, mis omakorda aitas veelgi suurendada kinnisvara mulli.
Sama poliitika laienes tasapisi ka teistesse maadesse, kus kommertspangad olid
nagunii juba osalised USA kinnisvara mullis tänu oma investeeringutele USA
kinnisvaraturgudel, laenutingimuste muutmine aga ka oma pankade lokaalses
tegevuses soodustas hilisemat lokaalsete kinnisvara mullide tekitamist teistes
maades.
Kuna nii palju laenu
oli ant inimestele, kes polnd võimelised laenu tagasi maksma, siis kasvas ka
nõndanimetet halbade laenude osakaal, mille tagajärjel pangad pidid üle võtma
kinnisvara, mille müügiväärtus oli madalam kui laenusumma, mis omakorda tekitas
pankadele suuri kahjumeid ning tegevusraskusi – ilmekaks näiteks on Islandi
pangad, mille saatuseks oli pankrott.
See kõik aga ei
takista President Clinton’il jätkuvalt sõitmas mööda ilma ringi ning suure
honorariga loenguid pidamast.
© Jaanus Kaljusto, 2010
Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.
Ingen kommentarer:
Legg inn en kommentar